Käisime poolteist aastat ja koos oli lõbus, olime väga armunud. Sain kaks kuud tagasi aru et tal hakkab armastus üle minema, ta vaidles vastu kui seda küsisin. Nädal tagasi ütles ta ise mulle, et tal tunded on jahtunud, aga oleme head sõbrad. Olin väga kurb, sest armastan teda, kuid ei näidanud talle oma pisaraid. Kogu nädala olen püüdnud rõõmsat nägu teha ja käisin isegi klubis tantsimas, kuigi süda valutas. Kui küsisin temalt eile ühe suvalise asja kohta, ta vastas küll, kuid ütles mulle kohe seejärel halvasti midagi hästi isiklikku. Ta pole mind kunagi niiviisi meelega solvanud. Kui ma talle ükskõik olen, miks ta siis sõbralik ei ole, pidime sõpradeks jääma. Tean et armastusest võib vihkamine saada, kuid ükskõiksel peaks olema ju suva olema? Kahtlustan et talle käib närvidele et ma ei nuta teda taga. Nõme, ei tea nüüd kuidas temaga üldse rääkida.

See "oleme sõbrad edasi" on absoluutselt alati lihtsalt üks sõnakõlks. Kui suhtest arenebki sõprus, siis isenenesest ja ilma sääraste loosungiteta.
Sa ei pea temaga rääkima, ela oma elu edasi ja kui ta tahab sinuga rääkida, küll ta teab, kuskohast sind leida, onju.

Ma ei saanud sellest aru miks mulle halvasti oli vaja öelda, kui tal minust savi on? Mitte kui midagi ei teinud selleks.

Pärast lahkuminekut käibki inimene närvidele.
Ja tõepoolest, ükskõik, milliste sõnadega sind lohutatakse või mida lubatakse, seda ei tasu tõsiselt võtta.

Et sa talle end ikka veel külge riputad, tulebki tal sind solvata, et lase lahti. Kõik.

Ei riputanud end kaela, küsisin täitsa muu asja kohta. Tegelikke tundeid varjasin ka hästi, sellel hetkel oligi tast ükskõik. Temal nagu polnud ükskõik.

Esiteks, sulle tundub praegu kõik solvamisena, sest oled temasse ikka armunud.
Teiseks, ta ju tajub olukorda ning püüab sind passiivagressiivselt eemale ajada, sest ei taha otse välja öelda. Või proovib viisakas olla, kuni lõpuks plahvatab. Või polegi näiteks äärmiselt sõbralik, aga sinuga oli, sest meeldisid talle ja alguses üritas paremat muljet jätta, hiljem see aga kadus.
Fakt on see, et sinu jaoks on praegu kõik võimendatud, tema jaoks vastupidi, ütles midagi üsna suvalist, sinu jaoks on see aga maailma lõpp. Kui sa tema juttu nii südamesse võtad, siis ei ole sul temast ükskõik, isegi, kui võib-olla sellel päeval temast eriti ei mõelnud. Just seetõttu ongi raske sõpradeks jääda, et lahku minnes on üks alati nõrgemal positsioonil kui teine. Sa võiks temaga mõni aeg mitte suhelda, eks hiljem näeb edasi.

Kipub olema nii, et alguses armunute ja hiljem lahku minnes ei saa kunagi olla siirast sõprust edaspidi. See on sellepärast nii, et mahajäetu ei suuda kunagi vaadata teist inimest enam lihtsalt sõprusega. Ikka keerlevad minevikust mälestused, kuidas oldi armunud, jalutati koos ja käest kinni jn kõik muu, mis kuulub armastajapaari juurde.

Kui peaks juhtuma, et see, kes suhtest ära läks ja leiab mingil hetkel uue paarilise, siis see, kes tol ajal maja jäeti, hakkab tundma armukadedust, mis võib viia kuni õeluseni välja. Mis sõprusest siin siis ikka enam rääkida?´Kui tutvusringkond on ühine, siis katsu kuidagi vältida temaga ühiseid üritusi kuniks lahkuminekuvalu järgi annab. Võimalusel ära käi enam temaga üldse läbi.

Kui teda teisega näeksin, see häiriks küll, muidu olen kuidagi rahulik hoopis. Tal vist pole veel teist, vaid tahtis vabadust ja oma elu. Kuid segadust on nüüd rohkem sest eile kohtudes ta kallistas mind ja siis suudles mind pikalt, nagu oleks ka igatsenud, ei öelnud midagi, ma ei julgenud ka öelda. Oleme alati ausad omavahel olnud, see suudlus tundus ka aus, mitte mäng. Mina ei suudleks küll kedagi kes ei meeldi või kellega lahku minna tahan. Kas ta tahtiski minust ainult ajutiselt eemale?

Nii noortel on see pigem seksisoov, mitte armastuse tunnus. On ilma olnud mõnda aega, siis teab, et sinu tunnetega saab mängida ja oled kui sulavaha tema käes. Tema on aga ainult seksi peal väljas ja peale seksi saab jälle rääkida tunnete jahtumisest.

küsi otse, mida see suudlus tähendab. Kui keegi läheb minuga lahku ja tahab eemal olla ning siis suvaliselt kohtudes hakkab suudlema, reageeriks ma umbes nii, nagu juhututtav või sõber kukuks musitama. Et mida sa teed ja lükkaks eemale. Ära lase tal endaga nii käituda. Meestel on armumine nagunii palju füüsilisem, mitte nii pilvedes ja emotsionaalne nagu naistel. Meeste seas on erandeid, aga neil pole kas mõistus korras - mõlema soo hulgas on mingi osa ekstreemselt armujaid - või on tegu inimesega, kes naist idealiseerib ja sageli kõigi teiste naistega halvasti käitub.

Ta on tõsisem poiss mitte mingi eluvend. Olen selliseid kutte ka näinud, et mitte mingeid põhimõtteid ei ole. Kuid rohkem pole me suhelnud, mina ka kontakti ei otsi rohkem. Imestama pani et kui kirge pole enam, siis seda inimest ei taha ju ka niimoodi suudelda enam, sõbralik kallistamine ja põsemusi oleks normaalne. Mina teeks küll nii kui vaja näidata, et suhe on läbi.