Kuidas teistes peredes see perekonnapea asi on ära jagatud? Meil, nagu naine ise tööle läks pärast lapsepuhkust ja hakkas head raha saama, hakkas selliseks kamandajaks ja otsustajaks, et... Minu nõu või nõusolekut nagu ei olekski enam vaja. Selline olukord häirib mind, et minu sõna enam ei maksa, aga ei oska ise asja parandada ka.

polegi nagu sellist jagamist kunagi olnud...et kes siis ikka perekonnapea on. kes mis valdkonnas tugevam on seal tema otsust ka aktsepteeritud saab, kui pole nôus, saab asja arutada. nii vist kaugele ei jôu et yks ¨^ik asjad ära otsustab, ja kamandamisewga ei jôua yldse vist kuhugi:(

Meil on ka ikka nii, et üks on ühes tugevam ja teine teises asjas. Nii ka siis arutame ja otsustame. Aga juhtub ka nii, et üks ei viitsi otsustada ja sunnib teist otsustama.

Mis salata, et kui naine must rohkem teenim ahakkas (ilgelt aeganõudva tööga) siis esilagu oli jah pisut kummaline tunne, hakkas planeerima igasugu oste ja puha...pani kohe mõtlema, et kelle jalgas nüüd püksid on...aga hetk hiljem oli rahu hinges tagasi, tahtes talle meelde tuletada, kelle teenistusest ta seni elas, tuli meeld eka üks teine asi: et perekond on nagu kommunism, igaüks annab oma võimaluste järgi ja saab vajaduste kohaselt...ja kadus ära soov hakata põhjalikumalt selgitama, kes on peremees...partenrlus sobib justkui paremini:)

Ühiste asjadega on meil nii,et mina räägin,mõtlen,teen ettepanekuid, koos arutame ,aga mees teostab. Aga peale ühise elu on meil enda elu ka,vat seal oleme kumbki oma peremees:)

Mu meest kah alguses segas, et ma olen selline ise hakkama saaja ja pole tema toetust nagu vajagi (ise teenin, ise sõidan autoga, olen suht enesekindel ja otsustamisvõimeline). Tal tundus, et tema mehelikkusest on midagi ära võetud. Nüüd on ta sellega leppinud ja isegi väga rahul. Meie peres toimib kompromisside ja läbirääkimise süsteem. Mõlemad tulevad teisele poolele teele vastu ja mõlemad arvestavad teise arvamusega (see on vist sama). Mees on õnnelik, et ma olen naine, kes terve oma keha raskusega tema peale ei toeta, ei vaimselt ega füüsiliselt. Teema algataja naine võiks vist küll hoogu nats tagasi hoida ja ka teise inimesega enda kõrval arvestada. Enesega hakkama saamine ja teisega arvestamine pole teineteist välistavad omadused.

Eks see ikka enese selgroo ja eluaktiivsuse küsimus.

Õpetajad hakkavad kodus kõva häälega rääkima, ülemused ka kodus kamandama. Kutsehaigus. Olen ise kogenud ja kui su naine asjale pihta saab ja veidi järele mõtleb, suudab pidurid peale panna küll. Loodetavasti.

Vale jutt puha. Kui ise õpetaja olin, ei tahtnud kodus suudki lahti teha, raadiost-makist rääkimata.

Ärge igise. Mine tööle, tee ka raha, siis annab naise palk ka rahu. Või siis lahuta ära ja ela väikesepalgalisega - õnne kui palju.

Aga sina püksata kutt, pane tähele - üsna varsti paneb su naine teisi mehi nii et vähe pole. Sest sinul ei tõuse ja kui tõusebki, siis su vingus nägu vaadates läheb naine külmaks. Aga naised tahavad palju ja kuumalt ning kui seda kodus ei saa, siis võtavad mujalt. Suurepalgalistel naistel ongi parem valik võtta.

Et kaks võimalust on sul - hakka inimeseks ja ole rõõmuks oma perele või mine vannituppa ja võta seal pihku kuni elad elus, kus isegi enesetapp näiks pääseteena (kui ainult julgeks)

Mõni asi mille pärast põdeda, to Pükstes Naine :))))))))))))

Minu peres on püksid, mulle tundub, minu jalas. Aga ma olen märganud, et nii on see ka minu elukaaslase vanemate peres.

Sellel, et püksid on naise jalas, on (naise jaoks) mõned head omadused - kõik on kontrolli all. Samas see ei kaalu üles selle halbu omadusi: ma pean tegema otsuseid, mida ma teha ei oska ning infot otsuste tegemiseks samuti ei oska otsida, kuid pean kõike teadma. Surnud ring. Ja see ei meeldi mulle tegelikult. Lepin praegu sellega vaid seepärast, et kuna meie kooselu on üsna noor, siis loodan talle probleemi aja jooksul ja praktika käigus selgitada.

Öeldakse ,et naine on mehe kael - mõnel nii ,mõnel vastupidi, kuid tähtsad on ju mõlemad peaasi ,et oleks tasakaal. Meil on esimene variant ja olen selle üle uhke ,sest ega pea ilma kaelata ju ei saa

Meie peres korraldan ja planeerin mina. Meest see rahuldab, sest ta ise ei viitsi ja mulle meeldib, sest meeldib asju kontrollida. Kui ma aga millegiga hätta jään, siis palun tema abi. See meeldib ka talle, sest siis ta tunneb end tähtsana.