tere!kas kellegil on kogemusi suhtest,kus ükspool käib tööl teises linnas.olen oma praeguse elukaaslasega käinud umbes 4 aastat ja koos elanud 2,5 aastat.nüüd pakutakse mulle head töökohta teise linna,millest on mul väga raske loobuda.ma tean,et mida ma ka ei otsustaks oleks see ikka väga raske.ühest küljest tahan ma teha oma erialast tööd ja ennast teostada aga teisest küljest ei tea kas olen suuteline minema teise linna,kus mul pole ühtegi tuttavat.mind lohutab küll teadmine,et nädalavahetused oleme koos ja mis see 200 km siis ka ära ei ole,aga ikkagi on mul tunne,et inimesed võõranduvad üksteisest.
kirjutage,kas kellegil on sarnaseid juhtumeid ja mis sest välja on tulnud.

hmh.. ütleme nii, et varsti saab aasta täis kui meie kahe vahel on ca 800km, näen teda umbes kord kolme kuu tagant... siiamaani pole armastus vähenenud, pigem vastupidi.. kardetavasti suhtlen temaga tihedaminigi kui tavasituatsioonis juhtuda võiks (maili teel muidugi).. ainus mis lolliks ajab on suur igatsus ja selle tagajärjel juhtub vahetevahel rahakotti suuri segadusi :)
a muidu on talutav..
soovitan küll meeldiv töö vastu võtta ja usu mind - 200km on köömes :)

Tead, see on variant on parem kui sa isegi arvata oskad! Muidugi juhul, kui armastus ikka suur on ja aeg-ajalt kokku saate!
Meie lugu algas 5 aastat tagasi - mina Tallinnast ja tema Lõuna-Eestist. Esimese aasta oli ta põhimõtteliselt sõjaväes (kui ei olnud just välismaal). Oh kuidas sai siis Võru vahet käidud. Ega iga kell ka ju busse ei käi, hommikul esimesega sinna, siis paar tundi koos ja peale lõunat jälle Tallinna tagasi! Kui ta sõjaväest tagasi tuli otsustas ta hakata tippsporti tegema, mis tähendas seda, et asi jätkub samaviisi, ainult selle vahega, et nädalalõppudel polnud mul enam võimalik kuhugi sõita. Siis tegi ta abieluettepaneku ja avaldas soovi, et võiksin tema juurde elama tulla. Sest, et kui nad ongi Eestis, siis treenivad nad Otepääl ja see suurendaks koosolemise võimalusi. Tulin siis Pedast ära ja hakkasin õppima Tartus. Pulmadega leppisime kokku nii, et viie aasta pärast (mis ongi juba järgmisel aastal!).Kevadel lõpetasin aga kooli ja sain Tallinnasse jälle hea tööpakkumise, nüüd elame siis "kolmekesi" Tallinnas. Hetkelgi olen üksi, tegelikult oleks õigem öelda, et kahekesi, saime nimelt 1,5 aastat tagasi tütre! Ja praegused plaani näevad ette, et tulevad nad alles 3 nädala pärast ja siiski 3-ks päevaks ning lähevad jälle kuuks ajaks ära, jõuludel on ta õnneks alati kodus kuna juhuslikult on samal ajal Eesti MV. Ja hoog võetakse alles maha aprillis, et siis mais jälle uue hooga alata! Sellisel suhtel on küll palju miinuseid, kuid plusse on ikka natsa rohkem! Suhe on koguaeg värske, koos olles ei kipu riidusid tekitama ja jonnimisi ei tule enam peaaegu üldse ette.

Sulle aga soovituseks niipalju, et kui see on sinu unistus ja täielik tahtmine, siis võta see töökoht vast, kui teinepool, sind ikka armastab, siis ta aksepteerib su soovi ja miks mitte ei koli koos sinuga teise linna. Meie oleme samamoodi koguaeg kompromisse leidnud. Last ootama jäädes olin valmis lahku minema, kui ta tahtis sporditegemise pooleli jätta ja tööle minna. Kuidas ma oleks saanud tal seda teha lasta, kui ta on terve elu oma unistuse täitmiseks tööd teinud! Oleks pärast terve elu oletanud, oh mis oleks võinud olla... Kui sain aga tööpakkumise oli ta nõus Tallinna kolima, kuigi siin puuduvad tal tingimused trenni teha!

Selline on meie lugu, loodan, et teil läheb sama hästi!