Mis teha , kui:
Mees kasutab Sind lihtsalt ära? St. teab, et saab alati mis tahab ja et andestad alati, sest paraku armastad teda kogu hingest. Ei hakka kirjutama et kui hea, korralik ja hoolitsev ma olen. Kuid tunnen ja tean et käitutakse minuga hoolimata kõigest üleolevalt ja omakasupüüdlikult. Samas ma ikka ja jälle olen temaga koos. Kuidas teha endale selgeks et "asi" tuleb lõpetada?
Jah, olen üritanud juba viimased pool aastat nö.lõpetada, kuid astun ikka ja jälle samasse ämbrisse, kuna kui ütlen et nüüd aitab ja lähme igaüks oma teed, siis väidab mees, et armastab mind üle kõige ja tahab minuga koos olla. Tõttöelda tean sisimas, et kõik on vale aga ei suuda 3,5 aastat kestnud suhtele lõplikku "EI" öelda.
Kas olen nõrk, ebakindel?
Ei aita see et lähen klubidesse, matan end töösse, teen lõputult trenni ja suhtlen aktiivselt et kõigest üle olla.
MIS TEHA????? Äkki aitaks kui leiaks mõne meestuttava, kes hooliks jne. ?

No nii kaua see kestab, kuni sa sel kesta lased. Järelikult ei ole su lõõg veel täis. Julm küll öelda, aga see kestab nii kaua, kuni sa nii kõvasti "kolakat" saad, et tekib tahtmine tõepoolest EI ütleda.

tee ettepanek kohtuda mõni aeg "teiste" inimestega ja kolige ajutiselt lahku(nt.kuuks ajaks) . eks siis pärast näe, mis juhtub, kui juhtub

küll sul on ikka viitsimist! aga ehk sulle ongi vaja sellist piinavalt agoonilist suhet? mõned ei oska lihtsat ja õnnelikku elu taluda neile on vaja draamat et end täisväärtuslikult tunda

Tegelikult ma ei talu traamasid ja eile tegin asjale konkreetse lõpu. Tunnen, et olen paremat väärt ja olen enesega väga rahul. Lihtsalt oli vaja "kurta".
"Kirjaneitsile" niipalju, etõpetada ja kritiseerida on ju lihtne kuid paraku peab oskama ka analüüsida, mistõttu antud hetkel tundub et selle kirja puhul jääb Sul sellest vajaka. Kõike otsuseid ei saa ju lihtsalt tujude ajel langetada.
Sorry, kuid see on minu arvamus antud hetkel, võibolla eksin kuid ...

tubli, esimese sammu tegid ära.
varsti laekub ta jälle tõotuste ja palvetega.
ole siis vapper!
igal juhul oled Sa väga tubli ja paremat väärt!

vahel on hale vaadata, kuidas inimene raiskab oma
parimaid aastaid krt-teab-mille peale, on õnnetu, hädaldab ja ei võta ikkagi midagi ette. mõned kohe on loodud roomama.
õnne ja armastust kõigile, kes "end püsti on ajanud"!

ma ei kritiseeri kullake vaid spekuleerin sinu iseloomutüübiga kuna sind isiklikult ei tunne võta teadmisex et mõnedele meeldibki nn. itaalia tüüpi abielu kus karjutaxe nutetaxe ja nõusid purux pextaxe tuleb välja et seda tüüpi sa ei ole lõpp hea kõik hea

Minul on olnud selline suhe - ja - usute või ei usu - kestis umbes neli aastat! (Vabanduseks olgu öeldud, et olin siis veel väga noor.) Aga praegu - ma ei oska seda kahetseda, ju olin siis nii rumal, et pidin õppima, teada saama, et ennast tuleb austada, kehtestada, armastada.
Enam ma küll sellist suhet ei omaks. Aga eks igaüks peab ise ilmselt tundma, mil ta on õppetunni omandanud.
Jah, uskusin tollal, et see on armastus - isetu ja nii edasi. Aga praegu leian, et see oli vaid enda alandamine, ei muud.

Eks kõige raskem on ikka iseendast jagu saada - mõistus küll ütleb, et nüüd on lõpp, kuid süda vaidleb vastu. Nii siis tulebki eelkõige iseendas see suurim lahing maha pidada. Oli minulgi kunagi paariaastane suhe, mis toimis nagu ameerika mäed -kord pilvis, kord põrgus. Mõistus ütles ammu, et lõpeta ära, aga ikka tuli jälle haledus peale ja kange tahtmine inimest aidata ja enesepettus, et ju see ikka on suur armastus jne. jne. Lõpuks sai mõõt täis ja näitasin talle ust. Omal süda tilkus verd mitu AASTAT tagantjärele! Jõnksatab veel nüüdki, kui teda näen või kuulen. Ometi ei lase ma endas enam tunnetel võimutseda - mõistus eelkõige! Ainult et - see on pagana raske. Ja teine asi veel - tikub kalgiks muutma. Siiski usun, et parem, kui piinelda.

ennast tuleb ikka rohkem armastada...

arvan, et kogu see suhtlemine ja töössemattumine hakkab tulemusi andma siis, kui oled öelnud oma lõpliku ei.