Shovinisti nurgake
Kikivarvakile
| crissu 16. november 2001, kl 11.26 |
| riika 16. november 2001, kl 11.29 |
Üks väike vahepala lilledest. Minu mees ka ei kingi tavaliselt lilli. Ta ütleb, et lilled närtsivad homme ära, mis neid ikka osta. Nüüd ta tähtpäevadel siiski alati toob ka lilli, sest teab, et see on mulle tähtis. Aga ükskord varem, juhtus nii, et olime umbes nädal või nii kõvasti tülitsenud ühe kindla teema üle, hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni kogu koosolemise aja. Ühel õhtul olin jälle nutnud sellepärast ja jäänud nuttes magama. Kui ma üles ärkasin, oli mees imeilusate roosidega voodi ees. See on olnud üks ilusamaid kogemusi meie suhtes. Ja tõeline üllatus just seetõttu, et muidu ta peaaegu lilli ei kingi.
| ann 16. november 2001, kl 11.34 |
| kiq 16. november 2001, kl 12.31 |
Tere!
Nagu ma näen on teema keskendunud ainult lillede kinkimisele..no see on individuaalne ja ei vääri nii tulist vaidlust minu arust. Mind häirib isiklikult see, et mees näitab ainult suhte alguses, et ta sinust hoolib. Räägin siis konkreetselt oma mehest. Kui suhe on juba kaugemale arenenud, siis arvatakse, et pole enam oluline oma tundeid väljendada. Sest mis ma ikka enam "moosin", naine on juba minu. Aga andke andeks, mina tahan järjepidevalt, ööpäevaringselt tunnetada seda, et minust hoolitakse!! Ja mida ma siis õieti ootan? Ilusaid sõnu, kindlustunnet ja ka vahel üksikut lilleõit. Ma ei leia, et see oleks palju soovitud, aga mida pole see on mehepoolne mõistmine. Hakkab juba imelikuna tunduma, kui mina kogu aeg igal võimalikul viisil talle teada annan, kui kallis ta on ja kuidas ma teda armastan..tema aga samamoodi ei vasta enamuse osa ajast. P.S. Me ei ela koos ja näeme suhteliselt harva.. seda enam leian ma, et oma tunnete väljendamine on igati oodatud käitumine!!
kiq
Nagu ma näen on teema keskendunud ainult lillede kinkimisele..no see on individuaalne ja ei vääri nii tulist vaidlust minu arust. Mind häirib isiklikult see, et mees näitab ainult suhte alguses, et ta sinust hoolib. Räägin siis konkreetselt oma mehest. Kui suhe on juba kaugemale arenenud, siis arvatakse, et pole enam oluline oma tundeid väljendada. Sest mis ma ikka enam "moosin", naine on juba minu. Aga andke andeks, mina tahan järjepidevalt, ööpäevaringselt tunnetada seda, et minust hoolitakse!! Ja mida ma siis õieti ootan? Ilusaid sõnu, kindlustunnet ja ka vahel üksikut lilleõit. Ma ei leia, et see oleks palju soovitud, aga mida pole see on mehepoolne mõistmine. Hakkab juba imelikuna tunduma, kui mina kogu aeg igal võimalikul viisil talle teada annan, kui kallis ta on ja kuidas ma teda armastan..tema aga samamoodi ei vasta enamuse osa ajast. P.S. Me ei ela koos ja näeme suhteliselt harva.. seda enam leian ma, et oma tunnete väljendamine on igati oodatud käitumine!!
kiq
| Feliks 16. november 2001, kl 12.50 |
Kata: On talle küll lilled olulised....ja las need inimesed kingivadki, kes lõikelillede kinkimist millekski hulluks ie pea...a ma teen omapäi. Muide....kumb on kinkimisel olulisem, kas andmisrõõm või saamisrõõm? MU meelest on mõlemad samavõrd olulised....ja nõnda ma kingingi igasugu muid asju..aint mitte lõikelilli:) Ja kingin siis, kui tunnen sisemist soovi kinkida..kinkimisega tähelepanu osutada....krt ma ei salli sellist stiilis "sel päeval on kombeks"..nt kuidas naistepäeval vahib kari naisi kui mõrtsukat toda meest, kes lilledega ei liigu....selist lillede välja nõutamist:(
| Kaits 16. november 2001, kl 12.50 |
Ommik
Päris huvitav oli lugeda neid kirju. Mul läks kohe tuju heaks. Inimesed räägivad minu mees/naine on mölakas - ta ei kingi lilli/ta ei näe atraktiivne välja. Mis iganes. Analüüsiks pisut, mis asja taga tegelikult on.
Igal inimesel on sõltumata soost, vanusest, majanduslikust olukorrast jne olemas teatud _vajadused_ mida ta oma toimetamisega rahuldab. Elementaarseimad vajadused on õhk, söök, jook, eluase jne mis teil kõigil ilmselt on olemas, niiet, neid ma ei vaatle. Millised on _sinu_ vajadused? Mina küll ei oska alati öelda, millised on _minu_ vajadused. Kui ma soovin, et keegi mulle lilli kingiks, siis millise vajadusega on tegemist? Millist minu vajadust see rahuldab? Võibolla saab seda vajadust ka kuidagi teistmoodi rahuldada? Ilmselt on tegemist lähedusvajadusega. Alati tasub endalt küsida 1 lihtne, aga väga raske (vastamise seisukohast) küsimus: mida ma tegelikult tahan? Millisena ma kujutan ette ideaalolukorda?
Teisest poolest ka (igal suhtel on teatavasti 2 poolt). Kust kohast peaks mees/naine teadma millised on teise poole vajadused? Telepaatia? Mina ei oska, kas kellegi mees/naine oskab? Teisele inimesele _tuleb_ väljendada oma ootusi ja vajadusi. Vastuväide: "ma ju ütlesin talle, aga see mölakas, ikka ei kingi lilli" EI TULE arvesse ühel väga lihtsal põhjusel: väga oluline on kuidas toimub sõnumi edastamise protsess, sest sellest sõltub kuidas teine pool tajub ja tõlgendab sõnumit. Me anname igale sõnumile tähenduse. Millise tähenduse mina sõnumile omistan sõltub peamiselt: minu meeleolust, teise poole kehakeelest (zhestid, hääletoon jne), sõnumi sisust jne jne.
Niiet, asi taandub tegelikult kommunikatsioonioskuste peale :). Õppige (suvalises järjekorras): aktiivselt kuulama, tundma oma vajadusi, tundma oma partneri vajadusi, väljendage ennast selgelt ja üheselt arusaadavalt, püüdke mõista asja/probleemi olemust, õppige oma emotsioone ära tundma ja ohjama, õppige tunnetama partneri emotsioone jne (ma ei viitsi rohkem)
1 asi veel: kõik muutused algavad iseendast. Lillede kinkimine oli teema: "Kallis ma oleksin väga õnnelik, kui sa mulle mõnikord lilli tooksid" naeratus ja sinna kallistus otsa :). Järgmine päev ei too, vaat kus tegelane. Hea küll, lähme uuele ringile, st sama asi uuesti. Tsüklit korrata niikaua kuni asi tööle hakkab. Juhul, kui mees tõesti lilledaga välja ujub, siis _tuleb_ talle selgeks teha, kuiväga see sind rõõmustab. Mehele esitatud sõnum _ei tohi_ sisaldada hinnangut tema isiksusele, siis läheb asi hoobilt rappa.
Ma ei usu, et tegelik probleem on lillede mittekinkimine, see on tagajärg - asi on _märksa_ sügavam. Kes soovib, võib ju tagajärgedega võidelda, mina isiklikult eelistan kaevata välja algpõhjuse ja sellega tegeleda
Kaits (M 27)
Päris huvitav oli lugeda neid kirju. Mul läks kohe tuju heaks. Inimesed räägivad minu mees/naine on mölakas - ta ei kingi lilli/ta ei näe atraktiivne välja. Mis iganes. Analüüsiks pisut, mis asja taga tegelikult on.
Igal inimesel on sõltumata soost, vanusest, majanduslikust olukorrast jne olemas teatud _vajadused_ mida ta oma toimetamisega rahuldab. Elementaarseimad vajadused on õhk, söök, jook, eluase jne mis teil kõigil ilmselt on olemas, niiet, neid ma ei vaatle. Millised on _sinu_ vajadused? Mina küll ei oska alati öelda, millised on _minu_ vajadused. Kui ma soovin, et keegi mulle lilli kingiks, siis millise vajadusega on tegemist? Millist minu vajadust see rahuldab? Võibolla saab seda vajadust ka kuidagi teistmoodi rahuldada? Ilmselt on tegemist lähedusvajadusega. Alati tasub endalt küsida 1 lihtne, aga väga raske (vastamise seisukohast) küsimus: mida ma tegelikult tahan? Millisena ma kujutan ette ideaalolukorda?
Teisest poolest ka (igal suhtel on teatavasti 2 poolt). Kust kohast peaks mees/naine teadma millised on teise poole vajadused? Telepaatia? Mina ei oska, kas kellegi mees/naine oskab? Teisele inimesele _tuleb_ väljendada oma ootusi ja vajadusi. Vastuväide: "ma ju ütlesin talle, aga see mölakas, ikka ei kingi lilli" EI TULE arvesse ühel väga lihtsal põhjusel: väga oluline on kuidas toimub sõnumi edastamise protsess, sest sellest sõltub kuidas teine pool tajub ja tõlgendab sõnumit. Me anname igale sõnumile tähenduse. Millise tähenduse mina sõnumile omistan sõltub peamiselt: minu meeleolust, teise poole kehakeelest (zhestid, hääletoon jne), sõnumi sisust jne jne.
Niiet, asi taandub tegelikult kommunikatsioonioskuste peale :). Õppige (suvalises järjekorras): aktiivselt kuulama, tundma oma vajadusi, tundma oma partneri vajadusi, väljendage ennast selgelt ja üheselt arusaadavalt, püüdke mõista asja/probleemi olemust, õppige oma emotsioone ära tundma ja ohjama, õppige tunnetama partneri emotsioone jne (ma ei viitsi rohkem)
1 asi veel: kõik muutused algavad iseendast. Lillede kinkimine oli teema: "Kallis ma oleksin väga õnnelik, kui sa mulle mõnikord lilli tooksid" naeratus ja sinna kallistus otsa :). Järgmine päev ei too, vaat kus tegelane. Hea küll, lähme uuele ringile, st sama asi uuesti. Tsüklit korrata niikaua kuni asi tööle hakkab. Juhul, kui mees tõesti lilledaga välja ujub, siis _tuleb_ talle selgeks teha, kuiväga see sind rõõmustab. Mehele esitatud sõnum _ei tohi_ sisaldada hinnangut tema isiksusele, siis läheb asi hoobilt rappa.
Ma ei usu, et tegelik probleem on lillede mittekinkimine, see on tagajärg - asi on _märksa_ sügavam. Kes soovib, võib ju tagajärgedega võidelda, mina isiklikult eelistan kaevata välja algpõhjuse ja sellega tegeleda
Kaits (M 27)
| M 16. november 2001, kl 13.00 |
väga värskendav oli Kaitsi(M27) tõsiteaduslikku juttu lugeda. Ilma naljata! Lisada palju polegi, kui vaid ehk: Kui mulle kingib täiesti mõttetu vidina mees, kellest ma olen sisse võetud, vaimustatud, on see vidin suurepärane. Kui mulle kingib lilled, kuldkõrvarõngad, auto, maja, lennuki, kuu taevast mees, kes mulle ei meeldi, muutuvad kõik kingitused minu jaoks tühiseks, ebapiisavaks.
| Muidumeez 16. november 2001, kl 13.13 |
Novot. Algues on kõik hea ja ilus ja huvitav. Lilled, musi-kallid, romantilised õhtusöögid jne jne.
Siis tuleb argipäev. Sest on vaja teha tööd, et teenida raha, sest korter vajab maksmist, auto vajab kõpitsemist ja bensiini, lapsed vajavad uusi riideid. Sada muret. Ja pidevalt.
Ning hall argipäev murrab uksest-aknast, kuhugi kaovad lilled, romantilised õhtusöögid jäävad teiste süüa...
Ons see paha, on see hea ... Argipäev toob kaasa teatud stabiilsuse, mida me tegelikult kõik vajame, tahate seda tunnistada või mitte. Küsimus on pigem selles, kas oleks kuidagi võimalik seda stabiilsust kõigutada, minna välja argiaskeldustest, teha midagi huvitavat, romantilist, mida iganes. Tuleb midagi ette võtta, kui oled aktiivsem pool, võta ohjad enda kätte, organiseeri midagi, tee midagi.
Või teine võimalus, hakkan teist poolt süüdistama. Et ei hooli, ei too lilli, ei taha seksida jne jne. See teine variant on tunduvalt lihtsam tulema.
Siis tuleb argipäev. Sest on vaja teha tööd, et teenida raha, sest korter vajab maksmist, auto vajab kõpitsemist ja bensiini, lapsed vajavad uusi riideid. Sada muret. Ja pidevalt.
Ning hall argipäev murrab uksest-aknast, kuhugi kaovad lilled, romantilised õhtusöögid jäävad teiste süüa...
Ons see paha, on see hea ... Argipäev toob kaasa teatud stabiilsuse, mida me tegelikult kõik vajame, tahate seda tunnistada või mitte. Küsimus on pigem selles, kas oleks kuidagi võimalik seda stabiilsust kõigutada, minna välja argiaskeldustest, teha midagi huvitavat, romantilist, mida iganes. Tuleb midagi ette võtta, kui oled aktiivsem pool, võta ohjad enda kätte, organiseeri midagi, tee midagi.
Või teine võimalus, hakkan teist poolt süüdistama. Et ei hooli, ei too lilli, ei taha seksida jne jne. See teine variant on tunduvalt lihtsam tulema.
| Kaits 16. november 2001, kl 13.39 |
Ommik
Alati on keegi teine süüdi ju :). Mina, ilus, suur ja tark ja mis iganes veel, EI SAA olla süüdi! Ma ei hakka ise oma enesehinnangut uuristama - ma peaks päris loll olema kui ma seda teen :). Kaaskodanike ka ei saa süüdistada (vähemalt otse neile välja öelda), põhimõtted (kuidas iganes seda ka nimetada) ei luba. Kes jääb üle? Oma naine/mees :). Selle asemel, et jõuda endas selgusele, anname oma lähimale inimesele ette hoiatamata kolaki pikki pead. Hobune jäänd lolli näoga vahtima ...
Muidumeez mainis rutiini seoses stabiilsusega. Minu meelest on rutiinist tingitud stabiilsus hädavajalik indiviidi ellujäämiseks (ma suudan selle väite ka tõestada :), aga aga aga. Sellesse kinnijäämine on juba igaühe isiklik probleem :)
Kõikidele jõudu ja edu soovides
Kaits
PS: kuulake muusikat, väga abiks tegevus kehva tuju korral. btw, mina suudan alati (oeh, olgu, peaaegu alati) endale muusika abil hea tuju tekitada :)
Alati on keegi teine süüdi ju :). Mina, ilus, suur ja tark ja mis iganes veel, EI SAA olla süüdi! Ma ei hakka ise oma enesehinnangut uuristama - ma peaks päris loll olema kui ma seda teen :). Kaaskodanike ka ei saa süüdistada (vähemalt otse neile välja öelda), põhimõtted (kuidas iganes seda ka nimetada) ei luba. Kes jääb üle? Oma naine/mees :). Selle asemel, et jõuda endas selgusele, anname oma lähimale inimesele ette hoiatamata kolaki pikki pead. Hobune jäänd lolli näoga vahtima ...
Muidumeez mainis rutiini seoses stabiilsusega. Minu meelest on rutiinist tingitud stabiilsus hädavajalik indiviidi ellujäämiseks (ma suudan selle väite ka tõestada :), aga aga aga. Sellesse kinnijäämine on juba igaühe isiklik probleem :)
Kõikidele jõudu ja edu soovides
Kaits
PS: kuulake muusikat, väga abiks tegevus kehva tuju korral. btw, mina suudan alati (oeh, olgu, peaaegu alati) endale muusika abil hea tuju tekitada :)
| ewa 16. november 2001, kl 13.54 |
loen seda kaitsi juttu ja - õpeta seda meest nagu koera.. Üks kord ei saa aru, ütle veel teine kord vaikselt ja kenasti, ka kolmas ja neljas kord kui vaja. Ja ku lõpuks toob, siis oh seda rõõmu - tubli kutsu!
Siis mõtlen juba tõesti kui ei too, siis ei too, ju väärtustab muid asju, pole mõtet "õpetada tooma"
Siis mõtlen juba tõesti kui ei too, siis ei too, ju väärtustab muid asju, pole mõtet "õpetada tooma"
| EHEE 16. november 2001, kl 13.57 |
| crissu 16. november 2001, kl 14.02 |
ewa kirjutatuga seoses üks väike l(lõbus) kõrvalepõige
koertega on sama lugu nagu lastega
oled küll omaarust midagi selgeks õpetanud - kuid tihti tuleb ette olukord, kus seesamune õpetatu proovib ikka provotseerida oma käitumisega, et vaadata, kas seni õpetatu ikka peab toimima nii või lastakse seekord omasoodu tegutseda... oh rõõmu kui siis õnneks läheb.. aa kui õnneks ei lähe tuleb ikka õpetatud rada mööda minna...
ja kui ise maha magad...lased provokatsioonil läbi minna... on väga raske uuesti seni õpetatud asja jälle toimima saada
paluks mitte parallelle otseselt tõmmata siinkäsitletud temaatikale ega pahandama kukkuda minuga - jutt tõesti kutsika ja laste kasvatamise kogemustest
koertega on sama lugu nagu lastega
oled küll omaarust midagi selgeks õpetanud - kuid tihti tuleb ette olukord, kus seesamune õpetatu proovib ikka provotseerida oma käitumisega, et vaadata, kas seni õpetatu ikka peab toimima nii või lastakse seekord omasoodu tegutseda... oh rõõmu kui siis õnneks läheb.. aa kui õnneks ei lähe tuleb ikka õpetatud rada mööda minna...
ja kui ise maha magad...lased provokatsioonil läbi minna... on väga raske uuesti seni õpetatud asja jälle toimima saada
paluks mitte parallelle otseselt tõmmata siinkäsitletud temaatikale ega pahandama kukkuda minuga - jutt tõesti kutsika ja laste kasvatamise kogemustest
| Kaits 16. november 2001, kl 14.16 |
Hoi
Aaa, tegelikult on mõlemad minu kirjatükid _minu_ isiklik arvamus, mis ei pretendeeri ülimale tõele. Mina usun sellesse mida ma kirjutasin ja arvan, et suudan seda ka teaduslikke (ilma demagoogiata) meetoteid kasutades ka tõestada. Samas on teistele nõu andmisega/õpetamise/suunamisega on alati 1 lugu seotud: see on täiesti asjatu energiakulu, mille asemel võiks millegi kasulikumaga tegeleda :). Evolutsioonist tingituna mõtleme me ainult iseendale (ellujäämine on primaarne) ja teistele AINULT siis kui see meile kasulik on. Kasu võib olla: hea tuju, rahaline, kindlustunne jne jne jne. Lihtne kulu-tulu analüüs, summa ja selgubki, kas mingil tegevusel (kellegi mõjustamisel) üldse mõtet on ...
Kaits (läheb ja on vahelduseks riigile kasulik ;)
Aaa, tegelikult on mõlemad minu kirjatükid _minu_ isiklik arvamus, mis ei pretendeeri ülimale tõele. Mina usun sellesse mida ma kirjutasin ja arvan, et suudan seda ka teaduslikke (ilma demagoogiata) meetoteid kasutades ka tõestada. Samas on teistele nõu andmisega/õpetamise/suunamisega on alati 1 lugu seotud: see on täiesti asjatu energiakulu, mille asemel võiks millegi kasulikumaga tegeleda :). Evolutsioonist tingituna mõtleme me ainult iseendale (ellujäämine on primaarne) ja teistele AINULT siis kui see meile kasulik on. Kasu võib olla: hea tuju, rahaline, kindlustunne jne jne jne. Lihtne kulu-tulu analüüs, summa ja selgubki, kas mingil tegevusel (kellegi mõjustamisel) üldse mõtet on ...
Kaits (läheb ja on vahelduseks riigile kasulik ;)
| kata 16. november 2001, kl 14.37 |
To Kaits:
oma kogemustest võin öelda, et kui oma mehele peaksin sama asja üle kahe korra kordama, siis läheb ta vihast segaseks (loomulikult ei tähenda see seda, et ta asju loopima hakkab või mind sõimama - kui talle on midagi ühe korra öeldud/palutud, siis paneb ta selle kõrva taha ja teeb endale sobilikul ajal ära). See on lihtsalt tema eripära ja las ta ollagi selline. Seetõttu üritan ennast talitseda (naistele meeldib kindlus ja seetõttu kipuvad nad tihti asju üle kordama), mitte et tema minust tähtsam on, vaid lihtsalt sellepärast, et mul pole tõesti midagi selle vastu, kui talle head meelt teen.
Ja muide naistele ei meeldi, kui ta peab mehelt lilli paluma, veel vähem pinda käima. Rõõmu teeb see ainult siis, kui see tuleb üllatusena, s.t mehe enda algatusel. Aga kuna minu mees lillekinkija pole, siis tean et ei saa seda ka muuta. Olen sellega leppinud. Aga kui ta mulle alles nädal tagasi sünnipäevaks lilled tõi ja kallistas, siis rohkem nagu polegi vaja. See oli suurpärane.
Igatahes kõik teie tüübid, kes arvate, et meil naistel pole oma mehe kohta midagi head öelda, arvate valesti. Lihtsalt igas inimeses on ka omadusi, mis nii väga ei meeldi ja vahest on hea seda kellelegi rääkida ja teiste kogemusi samal teemal kuulda. Tegelikult see, et ma oma mehega koos olen, tähendab ikka seda, et 99% temast mulle väga meeldib, aga siin kirjavahetuses läheks kiri jube pikaks kui kõik hea ette lugeda. Aga võib-olla peaks siis uue teema alustama, kus me kõik oma kallima häid asju esile toome.
oma kogemustest võin öelda, et kui oma mehele peaksin sama asja üle kahe korra kordama, siis läheb ta vihast segaseks (loomulikult ei tähenda see seda, et ta asju loopima hakkab või mind sõimama - kui talle on midagi ühe korra öeldud/palutud, siis paneb ta selle kõrva taha ja teeb endale sobilikul ajal ära). See on lihtsalt tema eripära ja las ta ollagi selline. Seetõttu üritan ennast talitseda (naistele meeldib kindlus ja seetõttu kipuvad nad tihti asju üle kordama), mitte et tema minust tähtsam on, vaid lihtsalt sellepärast, et mul pole tõesti midagi selle vastu, kui talle head meelt teen.
Ja muide naistele ei meeldi, kui ta peab mehelt lilli paluma, veel vähem pinda käima. Rõõmu teeb see ainult siis, kui see tuleb üllatusena, s.t mehe enda algatusel. Aga kuna minu mees lillekinkija pole, siis tean et ei saa seda ka muuta. Olen sellega leppinud. Aga kui ta mulle alles nädal tagasi sünnipäevaks lilled tõi ja kallistas, siis rohkem nagu polegi vaja. See oli suurpärane.
Igatahes kõik teie tüübid, kes arvate, et meil naistel pole oma mehe kohta midagi head öelda, arvate valesti. Lihtsalt igas inimeses on ka omadusi, mis nii väga ei meeldi ja vahest on hea seda kellelegi rääkida ja teiste kogemusi samal teemal kuulda. Tegelikult see, et ma oma mehega koos olen, tähendab ikka seda, et 99% temast mulle väga meeldib, aga siin kirjavahetuses läheks kiri jube pikaks kui kõik hea ette lugeda. Aga võib-olla peaks siis uue teema alustama, kus me kõik oma kallima häid asju esile toome.
| Sam 16. november 2001, kl 21.27 |
| pats 16. november 2001, kl 22.00 |
| Mikk 17. november 2001, kl 20.18 |
lilled, mis on lilled.. Austatud naised, mina ei moista lillede tahendust.Votate taime kingite ja see on see mida vajate. Kui kingid midagi millel on vaartus,aga lilli mitte siis tavaliselt pettute,kuigi ei naita seda valja,aga miks...? Minu isiklik arvamus elatakse harjumustes ja reeglites ning parast kurdetakse, et igav on. Akki puuate votta seda, kui tahelepanu avaldust, muutust ja vastate ise samaga. Vaike muutus ju..
| niisama 17. november 2001, kl 22.12 |
| kompu 20. november 2001, kl 13.23 |
Lisa postitus