Kurb on, et tänapäeva naised raiuvad oma iseseisvust ja tugevust sellega, et kuulutavad ennast uhketeks üksikuteks emadeks. Kõvad naised, kõvad märtrid...blablabla
Saavad oma lapse ja ikka hakkavad mees otsima. See laps nagu täidaks vanatüdruku või lihtsalt üksiku (noorem, halvema turuväärtusega - vähemalt enda arvates) südames mingi tühja koha. Annab nagu väärtust juurde: näe, millega mina hakkama sain. Ja täitsa üksi!
Lapsi tehakse ja kasvatatakse ikka armastusest, mitte selleks, et oma egot rahuldada. Või olen ma liiga vanamoodne? Jumal lõi ühe mehe ja ühe naise. Mitte naise ja spermapanga.

Keegi on kusagil öelnud nõnda:
"Loodust huvitab paljunemine,mitte inimeste vahelised suhted." Eks ole ka sellel ütlemisel väike tõetera sees.

Mingis mõttes nõus sinuga. Aga arvan, et kõige õnnetum naine on see, kellel pole lapsi. Usun, et neil ongi kusagil tühi koht: kui järeltulijat pole, jääb emainstinkt rahuldamata. See pole liialdus ja see pole egoismist. See on sisemine vajadus. Iseasi, mis siltidega vahel vehkima hakatakse (märtri jutt, kogu meessoo maapõhja kirumine jms) - seda ma heaks ei kiida. See lõhnab feminismi järele ja on väga eemaletõukav.

Iseasi kuidas taolisel viisil ilmale tulnud lapsele
selgitada kuidas ta ilmale tulnud on? Ja miks tal ei ole tegelikku isa nii nagu teistel?
Arvan siiski et inimlikkusest lähtudes selline teguviis just kõigeparem pole...eelkõige lapsele endale.
Järeldus sellest,et loomulik paljunemine on siiski loogilisem.
Lapsel on õigus teada kes on ta ema ja isa.
Sedasi mõtlen mina.

meil sama keiss....kui kokkutulekuga maha saad, ehk informeerid, kui traumeeriv kogemus oli. Isegi olen sarnaseid mõtteid mõlgutanud...

arvan endiselt (peale kolmeaastast üksi lapsekasvatamise kogemust ja vaatamata probleemidele), et lapse jaoks on parem üldse mitte isa kui niisugune isa, keda peab igal sammul häbenema. Mis ei tähenda, et laps ei peaks teadma, kes ta tegelik isa on.

Minu meelest on isegi juhusuhtest sündinud lapsele meeldivam seletada, et tundsime sinu isaga üksteist väga lühikest aega ja nüüd ma enam ei tea, kus ta elab vms. Saab ju päris kena jutukese kokku. Aga öelda, et sinu isa on keegi nimetu spermapangast? kõlab kuidagi õõnsalt.

Mõtlen, et lapsel on õigus heale enesetundele, üheks selle osaks on ju ka see teadmine oma vanemate, nii isa kui ema olemasolust.
Seega oleks ju lapse huvides vältida sellist inkubaatorivarianti.
Lapse huvide eest seistes peaks ja võiks ema olla hooliv tegeliku või kujuteldava vanema olemasolust.
Arvan, et valides naise-lapse ema või lapse heaolu ja enesetunde vahel, oleks nii pragmaatiliselt kui emotsionaalselt otsustades õige eelistada lapse huve.

to o
Just nimelt kuidas seletada asjade käiku..?
Mul endal oleks vististi päris sant enesetunne kui ema ühel päeval teataks, et oled: "ei teagi kelle laps"
nagu sohilaps või nõnda.
Ning sellise uudise peale hakkaksin alateadlikult kahtlustama igat vastutulevat meesterahvast..:kui võimalikku isa kandidaati. "Kole ju".
Ja nii elu lõpuni..otsida ja otsida!?
Arvan, et selline sohilapse ilmale toomine on küll kaunis egoistlik tegu naise enese poolt.
Igal mehel on siiski 100% õigus teada asjast.
Ning lapsel on ju samuti õigus teada vähemalt seda kes on tema isa? -..olgu ta siis milline iganes.

Olen nõus mina ja o-ga, et mehi on vähe - Eestis on 100 000 naist rohkem, no millest siin üldse rääkida.
Isegi üks perekonnaasjadega tegelev spetsialist ütles, et kui iga naine tahaks mehele saada, siis peavad mehed kaks korda abielluma.
Meeste hulgas on palju häid mehi, aga neid on vähe!!!

Mrs X - need head mehed sinu tutvusringkonnas, kellest juttu oli, on juba kellegi mehed ja laste isad, seepärast ei saa neid enam teised naised endale.

Ja see oli ka kellelgi õige, et 20% naistest saavad põhiosa meeste tähelepanust. Mida peavad tegema need ülejäänud 80% naisi?

kasin,
see on ju suht selgesti nähtav, et "mina" on naisterahvas.
Kujutad ette meest sellist sõnavõttu tegemas? ;o)