Vabandust. Sai ülearu :)
Korduse võib jätta lugemata :)

To EneL: :)) no ja mis sest, et nõustun...väga tore ju:) Et vaielda meeldib mullegi..vahel vaidlen kohe selle pärast, et vaielda, eriti tore on vaielda siis, kui ollakse kambaga kellegi teise kallal ja keegi selle üksiku seisukohti ei suuda tabada....aga ega siis vaidlemise pärast ainuüksi kah vaielda ei tasu:) Nii nagu ei tasu mängida kättesaamatut siis kui tegelt ei olda kättesaamatu...et mängida kättesaamatut mingiks poosiks....ebavisakas lihtsalt mu meelest.

to Feliks:
kui ma ainult vaidlemise pärast vaidleksin, siis poleks ju probleemi. Vastavalt oponendile muudaksin seisukohti ja asi korras. Aga pole ju nii lihtne - enda mõtetest peab põhiline alles jääma. Muidugi kui me vaidleksime jumala olemasolu või puudumise üle, siis võiksin platsi võtta ükskõik kummal poolel.

Niisiis kättesaamatusest. Antud juhtumil ei anna miski märki, et MÄNGITAKSE. Pigem on mäng/teesklus see, kui naisterahvas nõustub. Ta teeb seda ultimaatumite peale ainult ja ainult ultimaatumist ei piisa - on veel tarvis alkoholi. Miks uskuda, et kõik inimesed tahavad sama?

To EneL: Iga vaidlus ainnt enda mõtetel ju baseerubki...või siis kellegiteise seisukohtadeel...need kah kindlasti veenvad argumendid, kui arvamuste omanik on akteptereitud persoon:)

Nonäe jäll eolen nõus:) Ma ütsingi, et mängida pole vaja. KUi ei ole mäng - siis ta ju pole... kui naine nõustuks, oleks se evastutulek mehele..eks naine ise tea, kui palju t amehest hoolib, et kas tahab talle vastu tulla või mitte.
Kuigi märksõna "alkohol" teeb mind ettevaatlikuks. Teatavasti aitab alkohol vallandada inimese sees olevad reservid. Järelindan sellest, et tegemist on ikagi psüühikast tuleneva probleemiga ja selle pole suurt miskit pistmist miski füsioloogilise probleemiga. Kutt A : kas lihtsalt ei sobi.... või B: on piiga ajus lapsepõlvest kujunenud miski seks=fui arusaam, mida ta ei pruugi tunnistadagi. Ülesaamisretseptid on lihtsad - üle tuleb saada ise, kas üksi või kellegi (psühholoogile ja/või füüsilise) abiga.

To Fööniks: Sul on õigus, et tunne on tähtis. Olengi tundeinimene. Muidu oleksin juba aasta või enamgi tagasi vana suhte lõpetanud. Samas olen aja jooksul aru saanud, et ainult tundega ei tee midagi ära. Meie probleem number üks oli raha. Kui ikka raha üldse ei ole, ega ka tõenäoliselt tule, siis tekivad probleemid, mis muudavad kooselu põrguks. Mina pole naine, kes meest mõnitaks või ta kallal näägutaks, kui mees raha koju ei too. Aga ka sellest polnud kasu, sest probleeme tekitasid mehe alaväärsuskompleksid, ta muutus aja jooksul üha närvilisemaks ega kontrollinud kohati enam oma käitumist. Ja ma ikkagi armastan teda, kuigi see armastus teeb mind õnnetuks. Tahan sellest vabaneda ning seega, kohtudes uue, minu arvates suhteliselt asjaliku, mehega, lootsin loomulikult, et unustan vana Kalla ja et aja jooksul tekivad mul uue meestuttava vastu tunded. Kuid tunded ei teki, sest "vana" vegeteerib endiselt kohati mu elus ja ma olen piisavalt ´"nõrk", et lasen endaga sel moel mängida. Tean - olen rumal ja ise süüdi, aga kõik ei ole alati nii lihtne ja üheselt võetav. Üritan asjadesse positiivselt suhtuda: "Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.". Aga närvid on ikkagi läbi ja meel kurb...

to Feliks:
Peale fuih-arusaama võib olla lihtsalt nii, et vahekord on lihtsalt valus. Aga ei julge seda tunnistada. Tõde ta on, et väljaspoolt peaks abi otsima. Aga kui inimene lihtsalt ei TAHA, siis tema jaoks probleemi ju pole, kuni teda ei sunnita. Probleem on teisel, kes TAHAB, aga talle ei tulda vastu. Probleem pole mitte ta enda käitumises, vaid pigem selles, et inimene ei taha teist kurvastada. Miks peaks see inimene siis abi saama minema? Ainult selleks, et poissi mitte kaotada?

Alkohol mitte ainult ei vallanda sees olevaid reserve, vaid ta ka tuimestab teataval määral. Muidugi võib ka Sinu tõlgendus õige olla

Vaidlusest veelkord. Kui mõlemal oponendil on hästi argumenteeritud seisukohad, siis võib üks või mõlemad oma seisukohti muuta, kui nad saavad aru teise poole väidete vettpidavusest. Vaidluse eesmärk on tegelikult mitte endale kindlaks jääda, vaid tõe väljaselgitamine

To EneL: tegelt pole ju vahet..et kui on probleem, sii sta on probleem...ja kellele ta probleem on, see ka seda probleemi muretseb.
Et vaidlusest: mis asi see tõde on? Vat tõde ma küll vaidlusest leida ei püüa, vaidluse tulemusena same teada, kumb on parem väitleja, parem oma argumentide tõestaja, oma tõde jääb ka kaotajale alles, kui teda just ümber veenda ei õnnestu:)

Lihtsalt Truu: Vaat justnimelt - tunded ei teki. Ei, tegelikult on see ebatäpne - ma pidasin silmas, et tundeid ei saa tekitada, kui nad ise ei teki. Mitte nii, et istun maha ja mõtlen et vat nüüd ma hakkan seda inimest armastama. Ja armastusega ongi see kummaline lugu, et ta võib vabalt teha armastaja õnnetuks, erinevalt näiteks sõprusest, mis teeb inimese õnnelikuks. Nii kummaline ja habras tunne - tekib eiteamillest ja ära ei kao ka siis, kui kaikaga ajad...
Võib vabalt armastada inimest, kes ratsionaalselt võttes on täiesti ebasobilik paariline. Ja ilmselt on võimalik olla ka paariline inimesele, keda tegelikult ei armastagi. Aga kehvad variandid mõlemad... Ma siiski arvan, et lisaks neile kahele mehele on maailmas ehk sinu jaoks veel mõni...

to Feliks.
Veelkord - minu meelest on see poisi jaoks probleem s.t. tema muretseb. Kui naisel õnnestuks leida väga madala libiidoga mees, siis poleks üldse mingeid probleeme

Mis on tõde? Hea küsimus. Vaidluses ei selgu ilmtingimata see, kumb on parem väitleja. Ütleme, et kaks poolt vaidlevad, aga ühel poolel oli lihtsalt pildist üks fakt puudu ja ta selletõttu pani puusse. Vaidlemine on aeg ajalt ka faktide ja teadmiste võrdlemine ja mõnikord ka teadmiste kogumine.
Antud juhul saaksime kindlasti targemaks ega pruugiks vaielda, kui läheksime tolle tüdruku juurde ja küsiksime - noh, kuidas selle asjaga täpselt ikka on. Muidugi võib selline tarkus väga valuliselt tulla, aga loodetavasti pole meil tegu mingi karateeässaga ;-)
Kui mõlemal poolel on teada KÕIK faktid, aga nad on erinevatel arvamustel, siis tõenäoliselt ühest tõde pole olemas, vaid igal on oma

To EneL: nojah...siis ju klaar, et otsigu kumbki endale sobiv paariline, kui neile suguelu (või selle puudumine) määrava tähtsusega on.

Vaidlusest: alati on vähemalt üks fakt puudu..ei saa keegi omada täiusliku pilti. Ja isegi üks ja seesama ilt on erineval oinimesel erinevalt kõrguselt nähtu, lkisaks seda pilti mõjutavad isiklikud eripärad (stiilis üks on midagi sarnast varem kogend aga teisele on see uus jnejnejne) . Annaks Taevas meile oskust teiste tödesid aktepteerida isegi siis, kui me sellega mitte nõustuda ei taha....oleks kõigil rahulikum olla.)

to Feliks:
No ära nüüd nii rängalt ka üldista, et alati on mõni fakt puudu. Muidu ei saaks keegi kunagi liikluseksamil läbi :-)

Suhete juures on alati nii, et ei ole absoluutset tõde. Eks on inimlik loota. Kui naine tahab mehega koos olla, siis ta loodab, et ehk ei saa tema selline käitumine määravaks/lõhkuvaks. Või seda, et ehk ta kunagi hakkab ta samu asju tahtma, mis mees. Või veel midagi kolmandat. Ja mees usub, et ehk naine muutub... Inimestele on täielikud muutused vastumeelsed. Enamasti armukestega ei abielluta, isegi kui abielu on ammendanud

To EneL: Kas liikluseksamil on miskit pistmist faktidega? Et reaalse eluga...seal kontrollitakse ju Su teadmisi kokkulepitud ja kirjapandud reeglitest? Kas see ongi tõde? Vaevalt küll.....et kuiliiklusest, siis nt pügal "liikumiskiirus vastavalt sõiduoludele" - ühel on naelkumm, teisel suverehv, ühele onjäätee ületamatu takistus, teisele sõidunaudinguobjekt...jnejejne

Vaidlen jälle: ei ole mõtet loota, et keegi kellegiga täielikult kohandub, see võib olla meeldiv üllatus, seega se epoe välistatud. Otsustavaks muutub teineteise talubus, et ka sma suudan (tahan) taluda teise puudusi(ehk neid asju, mis niiväga ei meeldi, tema jaoks ei ruugi need puudused üldse puudused olla), või kannatada.
Ag amis arvad, mis muutused ei meeldi - mutused toovad mu meelest kaasa tadmatuse..inimene kardab teadmatus..loomult..miks muidu me niiväga tahame teada saada oma tulevikku ja loeme horoskoope....

Liikluseksami läbitegemiseks (ja just teoreetilise osa!!) tuli selgeks õppida muu hulgas ka terve rida selliseid testivastuseid, mis reaalses elus mittekasutatavad... Ja õpetaja rõhutas eriti, et ei maksa võtta kuigi tõsiselt näiteks reeglit: "kiirust ei või ületada isegi möödasõidul, kui ilmneb liiklusohtlik olukord..." Néid oli veel (st samasuguseid kirja pandud, kokku lepitud, aga terve mõistusega vastuolus olevaid reegleid).

Tegelikult olen iga eksami läbitegemine küsimus kohandumises sellega mida sult nõutakse...

... nagu tegelikult iga suhegi!

Sõna olen asemel oleks muidugi pidanud olema sõna "on" :)))

to Feliks:
Murphy ütleb
Fakt on tahkestunud arvamus
Faktid nõrgenevad suure kuumuse ja surve all
Tõde on elastne

Mina pole Murphy ja mina kasutan sõnu kommunikatsioonivahendina. Minu jaoks on tõde termin, mis on seotud meie praeguste teadmiste ja maailmapildiga. Ma võin ju pikalt öelda, et "see on tõde Eukleidese kehtestatud piiride ulatuses" või siis "juhul kui me piirdume nende ja nende tingimustega, siis Newtoni seadused kehtivad". Me ei vaidle ju füüsika ja matemaatika üle, juhul kui meil pole mingit omaenese teooriat asemele pakkuda. Samamoodi ei peaks me siis kahtluse alla panema fakti, kui inimene ütleb "ma olen armukade" või ütleb "ma ei taha seksi". Lihtsalt meil pole kusagilt paremat tõde asemele võtta, kui see, mida asjaosaline arvab ise tõese olevat

Muutumisest. Keegi kunagi ütles, et naine loodab abielludes, et suudab meest muuta. Mees loodab, et naine ei muutu. Tegelikult eksivad mõlemad. Mina arvan, et inimesed ei muutu, vaid teevad kompromisse. Aga kohtumisel on naised üldjuhul kompromissialdimad ja hiljem väsivad järeleandlikkusest ära. Kohandumine tähendabki kompromisse. Aga hea on, kui inimesel on kaasasündinud (või siis -kasvanud) tolerants. Et teise inimese puudused väga närvidele ei käi.

To EneL: just täpselt öeldud: me ei peaks kahtluse alla seada teise arusaama, sest tema arvamus on tema tõde...see, mida tema peab tõeks...aga see ei pruugi olla sama, mis mina pean tõeks.

Muutumisest: just jälle:) Teevad kompromisse - se eongi minu mõistes see, et nad suudavad teist taluda ja tahavad taluda, selle nimel tullakse ka teisele vastu ja püütakse natukenegi tema soovide järele ola...see näitab hoolimist.
Et närvidele käivad need puudsed niikuini..ja mida vähem neid on närvidele käimas seda parem ju:)
Kas naised on rohkem või vähem kompromissialtimad...nojah..ei oska vaielda..võimalik...vast see loomupärane omal moel...õigemini soopärane:)

to Feliks:
Ma olen õnnelik inimene - mul pole olnud ühtegi partnerit, kelle iseloom käiks mulle närvidele. Ka tagantjärele tarkusega vaadates. Või on ehk asi selles, et mõned inimesed võõristavad teiste jooni käitumist vähem, teistel on ennast raskem kohandada. Ma ei tunne, et oleksin kusagil kompromisse teinud. Tegelikult on pigem vastupidi - kui ma harjun inimesega, siis hakkan teda täiesti taluma. Algus on natuke raskem - siis häirib

Kompromissialtimad? Kas Sa ei arva, et siin võib olla midagi pistmist naiste ebakindlusega või isasloomade ülbusega? Näiteks mees, kes söandab naisi kritiseerida, ei pea just ilmtingimata ise mingi kullatükk olema. Ta lihtsalt teab, et tema turuhind on kõrgem miskipärast... Võib olla sellepärast, et mees on nõus ka üksi elama, naisele on suhe kogu maailm

EneL: see kaasasündinud suur-suur tolerants võib vabalt ka teisele poolele igavaks kätte minna. Et kustmaalt see piir siis läheb, et mis hetkest tolerantsusest (näen teise puudusi, neid on nii, et kubiseb, kuid kannatan kõik ära) saab orjalikkus, mis vastu hakkab. Ükski äärmus pole hea.

to Fööniks:
tolerantsuseks ei pea ma mingil juhul orjalikkust. Mis on puudused? Ei tegele meestega, kes on vägivaldsed, rumalad, tundetud. Liigne armukadedus paneb mind lihtsalt minema jalutama, mitte kompromisse otsima.
Tegelikult on mu partnerid olnud tolerantsemad ja mõistvamad kui mina. Ja kindlasti pole selles mingit järeleandlikkust. Nad on leppinud minuga sellisena, nagu mina olen. Täiesti kompromissitult keeldunud endas midagi muutmast. Mina olen aeg ajalt ahastuses avastusest, kui vähe mehed ennast siduda lasevad :-). Tegelikult on see minu valikute suur ühine puudus, aga selline puudus, millega ma lepin nagu paratamatusega. Sest ilmselt hakkaksid tugevad sidemed mind ahistama

To EneL:
ei mina tea...on nii kui naa sugused mehi-naisi..on neid nehi kritiseerivad naidi kah , keda ma ei taha taluda, saati koos elada...si ikka vast inimesest endast kinni.
Aga oled jah õnnelik, et Su partnerid onold talutavad....see ju siis tähendab, et oled pidanud ise taluma mahajäetava kurba saatust?:(

Kulle - täna ma enam ei vaidle..kohe vaidlemise isu...vaja ära kah minna..et hääd lõppu Sulle..kui enne ei kohtu (s.t. kirjuta:)))

Novat, minule vahel tundub, et äkki ma olen liiga tolerantne. Mitte et ma niiväga ennast muudaks... aga ma kuidagi nagu talun teiste puudusi suht kergelt... ja armastatud inimese puhul ma nagu ei kaalugi, et kas see nüüd on puudus või mis... ma võtan teda kui tervikut. Lihtsalt sellisena nagu ta on. Ja küsimus sellest et kas liiga... noh nii mõnigi meesinimene on seda vihjamisi mõista andnud....

Tegelikult minu poolt kah nüüd: head vahetumist ja vahetamist kõigile teile :))))

to Feliks:
ei vaidle enam. Lihtsalt kommentaariks.
Üldiselt ei ole olnud tavaliselt mahajäetav. Lihtsalt hoolimata sellest, et nad on äärmiselt huvitavad inimesed, kui tunne otsa saab, siis lõppeb. Ei ole midagi pidanud kahetsema :-)

Ehk praegune ainult... see segane olukord, kus tema on minust vähem huvitatud kui mina temast ajab mind hulluks. Mõnikord tahaksin selgeid ütlusi viiteid, et mida tema tahab. Arvan, et ta ei taha lihtsalt mulle haiget teha. Saan oma targema ajupoolkeraga aru küll, et ei tohi survet avaldada, aga suudab siis üks armunud naine targalt mõelda ;-)

to Fööniks:
Minu meelest on põhiliselt meeste viga see, et nad mõtlevad kallimale kuldse kuu selga. Naised enamasti (vist?) tõesti näevad inimeses tervikut, ei idealiseeri ja armastavad seesugusena, nagu ta on.
Ah et meesinimeste silmis on puudus? Ma ei tea, minule selles osas etteheiteid pole tulnud... Võib olla ma ainult ise kujutan ette, et olen tolerantne ja tegelikult põlegi ;-)
Ütlen veelkord - ei pea tolerantsuse all silmas leppimist, vaid lihtsalt inimeste vaatamist heatahtliku pilguga. Sest tegelikult ju enamik inimesi mulle meeldib

Kui keegi mulle selgitaks millal ja millest tekkib teadetepuu. Minu eelmine kiri läks vastusena mulle endale. Enda meelest ei öelnud ma, et vasta sellele teatele

EneL: ega mina kah ei pea tolerantsuseks leppimist (mitte sedamoodi, et ma vaikselt ja kurvalt lepin sellega et see või teine mees on siga... noh ma nagu ei pane tähele, et ta siga on või nii... ja tema ise saab aru et ta on siga, aga MINA ei saa :))))))))

Kamm ühesõnaga :)

to Fööniks:
No ütle siis veel, et meestel pole madal enesehinnang :-)

EneL : Jah, tead, ma mõtlesin ise kah, et ma pean seda asja nii võtma. Just täpselt. Las sisendab pealegi endale, et on siga, kasvab pikapeale kärss kah külge :)))))))

Aga teadetepuuga on üldse mingi kamm. Või ma saan miskit valesti aru? Vahepeal oli nii, et minu nimi (minu arvutis muidugi) istus iga lk. lõpus juba vaikivalt ees. Igavesti tobe asi, delfi võiks selle lõpetada. Aga nüüd on hoopis huvitav. Näiteks, hetk tagasi avastasin et äärepealt oleksin EneL'i nime all kirjutanud, sest see nimi oli lihtsalt kastikeses ees. Ja me EI kirjuta ühest ja samast arvutist. Mis toimub?

to Fööniks:
Pealkiri praegu isegi sobib :-)
Tahtsin öelda, et mul on siin kordamööda ees olnud nii Feliks kui Fööniksi nimi. Ilmselt siis server on see, mis peab meeles viimast nime - mitte konkreetselt Sinu arvuti.
Mina avastasin selle teadetepuu alles mingi nädal tagasi - võib olla liiga uus asi, et olla veatu.

Sigadest veelkord. Mul oli kord üks töökaaslane, kes kurtis, et ütleb, et "ma olen siga" ja ootab, et kõik lohutaksid, et pole sa midagi. Tegelikult kiidab kogu maailm takka, et oled küll siga

Hei, mul siin sama jama pärast jõule.Panen teadetepuu vaate kokku
ja pärast ta ikka lahti.Ja enda nime asemel siin ka olnud automaatselt igasuguseid.Korra unustasin, oleks peaaegu Ene´l ja Feliks nime all saatnud.