Kuidas saada lahti armastusest? Miks, sest see suhe teeb palju haiget.On koos elatud pikka aega.Olid keerdkäigud, olid eksimused.Oleme pooleldi koos, mingi aeg pole ka.
Ei ole verinoored, suured täiskasvanud oleme.Ta on mu sees täielikult alles ja ma ei saa ega saa temast lahti.Temagi armastab mind endiselt, aga oma suhet me kokku lappida vist ei suuda. Tahaksin olla ilma piinata, ilma igatsemata, ilma...
Keegi teine ei saa olla/tulla tema asemel/e, see oleks uppuja õlekõrrest haaramine. Peaksin olema iseendaga, aga see on pagana raske.
Mis olid keerdkäigud, küsitakse nüüd? Ta armus kellessegi teise, väidetavalt ka armastab/s teda minu kõrvalt.Või õigemini, naljakas, aga meid mõlemaid. Tegelikult ei tahaks ta minu juurest kuskile minna. On nii ise öelnud. Mingi hetk tahtsin, proovisin teda aidata, et jõuaks selgusele, kumba ta siis rohkem armastab.Mul oli/on temast omamoodi kahju, sest ta hing on kaheks ja see vist pole kerge?
Ja meie koosolemine pole jahtunud, on kirg ja kõik muu.Ning ta on hell ja hooliv.Aga ma ei tea, mida ta ta tahab ja mida ise tahan. Vist kindlust ja rahu või midagi hoopis uut.Olen vaevas ja hing on haige ja lahti temast ei saa...
Tänan vastuste ja sarnaste kogemuste eest, kui keegi viitsib neid jagada.
Ongi kõik.Tuli segane lugu, vähemalt sain välja rääkida/jagada.Aitäh foorum.

Ega sellest nii lihtsalt ei vabane, läheb aastaid kuni äkki märkad, et ongi kadunud.
Kui teil lapsi pole saaks ju suhted päris täielikult katkestada.
Valus on küll, vahel on parem kannatada kui seda valu tunda.
Keeruline olukord küll, aga arvan ,et see oli temast rumal teatada, et armastab veel teist. Ilmselt oleks see tunne tal üle läinud ( nagu armumistega ikka ), poleks vaja üldse olla nii isekas ja teha haiget omma kauaaegsele kallile...

juhtus kunagi sama lugu!otstasin pikkade kaalutluste järel (ikka aasta vähemalt) siiski kallima maha jätta, sest poleks suutnud teda enam usaldada!hingesopis armastan teda ikka, või on see lihtsalt soe tunne, mis põhineb headel mälestustel-pole aru saanud.

Kõige kindlam ja rahulikum on üksinda, seda enam, et keegi teine tema asemele tulla ei saa ja temast tahad ka lahti saada. Sa arvad, et ilma temata ei suuda sa õnnelik olla? Lora, muidugi suudad.

Tegelikult eelmisest ülesaamise hetke tajud siis, kui uus on tulnud. Ja kui siis mõtled, et kui sulle antakse valida kas vana või uus ja sa valid uue. Siis oledki vanast üle saanud, jesss!

vovik
Ma ei ole eriti kunagi üksi olnud.Üksiolemine on nii külm, valus ja kaitsetu tunne.
Ei ole olemas imerohtu, mis paneks armastama kellegi, kellel sinu vastu seda pole, ega võtma ära armastust sealt, kus ta on väga olemas...:(

võin kinnitada, et see tunne ei lähe täielikult mitte kunagi üle. mälestused, soe tunne ja igatsus jäävad tegelikult alatiseks südamesse. suur kirg ja kõik muu läheb aja möödudes üle. ainukene asi mis seda piina ravib on esialgu aeg ja hiljem uus mees, kelle vastu sul tunded tekivad.
kahjuks võid sa seda piina, valu ja kurbust veel kaua tunda. minul läks sellest üle saamiseks pea seitse aastat. nüüd on mul sellised sügavad tunded teise mehe vastu, aga esimest meest meenutan ikka aeg-ajalt.

Sorry...aga ega ei saagi aru, et miks Hädas ennast hädasolijaks nimetab ja miks ta tunnetest (ja mehest) lahti tahab saada...kas laialimineku himu niiiiii suur ja kannatust kohe üldse pole?
Ma ei salli must-valget maailmakäsitlust:(

minu mees ütles praegu kommentaariks: armastusest ei saagi lahti, ta läheb ise ära...Kui läheb

minu mees ütles praegu kommentaariks: armastusest ei saagi lahti, ta läheb ise ära...Kui läheb

Kui minu mees armastaks samaaegselt mind ja veel teist naist, no andke andeks... Mina selliseid asju ei aksepteeri ja teeksin suhtele lõpu. Kallis Hädas olija, sinu jutust võib järeldada, et ka sina ei aksepteeri seda, sest muidu sa ju ei kurdaks oma muret siin. Armastusele selg keerata on väga valus, kuid mõnikord ka ainus lahendus hingele.

Hädas: ah soo, sorri, ma sain aru, et sa mees oled. Naised ei kannata vist üksi olemist üldse. Sel juhul on kuri lugu: oma meest armastada ei taha, teisi ka ei taha ja üksi ei taha ka olla.

Oppige jagama jagamatut ja elumured tunduvad voi-olla(?) kergemad.

üksi olla on MÕNUS!
oota suurem valu ära ja kus siis läheb tramburaiks lahti! usu mind. kaevad vanad sõbrantsid välja, tekivad uued ja huvitavad tutvused - elad nagu karusellil.
muidugi on alati ka võimalus, et tal tuleb mõistus koju ja saad oma vana mehe jälle ilusasti tagasi...
igatahes praegu toimub sul kõva areng, proovi seda kasvõi masohhistlikust vaatevinklist natuke nautida.
ole tugev!

Vovik
Ei öelnud, et ei kannata.Eks ikka kannatan, mul kivi kannatus.
Pole lihtsalt üksiolemise kogemust.Oma meest, abikaasat armastan, selles ongi keerulisus.
Ei ole must ja valge.Koos olla edasi proovisime.Tegime muudkui üksteisele haiget:(
Aitäh itsitis, minni jt.
on sõbrannasid, on sõpru, on ka vanemad.Aga Teda...pole...sellisena nagu enne...mitmeid aastaid.

armas hädas:
sul ei ole antud olukorras tõesti midagi muud teha, kui ilma temata oma elu edasi elada. sul ei ole mõtet ennast lihtsalt enam piinata. lahkuminek teeb haige ja väga, aga nagu sa ise ütled, midagi ei saa enam endiseks muuta.
soovitan sul igal võimalikul hetkel suhelda sõprade ja tuttavatega, püüa käia klubides tantsimas või ükskõik kus, peaasi et oleks hästi palju inimesti enda ümber. see aitab tõesti hästi. olen ise sama teinud ja sellepärast soovitan ka sulle. see aitab muresid unustada!

Éi ole olemas asendamatuid inimesi nii nagu pole olemas ideaalseid. Ja see suur armastus ja jutt et "ei saa koos, ei saa üksi", nojah, tegemist on ikka kinnisideega. Sel juhul peab see valu sind psüühiliselt nii segi keerama, et lõpuks hakkab tööle ellujäämisinstinkt ning äkki avastad, milline loll sa oled olnud ja et kogu see asi ei ole sellist piina väärt...
Muide- mis pagana jutt see on, et ta armastab kahte naist? See on jabur. Ta kas valetab sulle või valetad sa läbi tema endale, lugedes ta sõnadest välja just seda, mida sina soovid.

Hästitoimiva suhte loomiseks peavad mõlemad pooled kõigepealt oskama üksi olla. St hea suhte loomiseks on vaja kahte iseseisvat täiskasvanud inimest. Nii et õpi kõigepealt üksi elama. Siis ehk leiad ka uue mehe, kellega suhe õnnestub. Muidu eladki oma elu ära nagu lillehernes kepi najal.

tsinna
Ehk tõesti sul mõtte suund õige, et nagu lillhernes kepi najal;)
Majanduslikult olengi iseseisev jms. ja rahuldustpakkuv töö on, ning trenn...aga pidudele praegu üldse ei kisu.Kõik tundub seal nii võlts,naeratused jm., kaasaarvatud mina ise...Ja kui siis maski ei kanna, ning mõtlikult kurb ilme vahest...saabuvad õige pea riburada, küsimusi esitavad mehed...;( Nii ma ei lähegi praegu kuskile.

kas sul lapsi on? kui jääd koos lastega, siis ei ole ju ka nii väga sellist yksiolemist, lapsed ju ikka toeks.

Mine ikka lahku, ega sa temast muidu lahti ei saa. Minu arvates on selline suhe, nagu sa kirjeldad, kõige närvesöövam. Ei liha ega kala. Ja ka siis, kui lahku mindud, tuleb ülesaamiseks kuluvat aega ikka aastates mõõta, mitte päevades ega nädalates.
Mina olin pärast lahutust üksi ühe aasta. Ikka kohe päris üksi. Sõbrannadel oli see just selline õnnelik pesapunumise aeg, kes oli just armastuse leidnud, kes ootas last jne. Polnud kellegagi väljaski käia. Siis tundus see aasta hirmus pikk. Tagantjärele mõeldes oli see aeg, kui sain naisena küpseks (vaimselt). Teadsin, et saan ka üksi hakkama, ja seepärast ei lasku enam kunagi suhetesse ainult sellepärast, et mitte üksi olla.
Aasta pärast tutvusin väga toreda mehega, kellega oleme koos olnud 7 a ja ka laps olemas.

luxi
tänan ilusa lohutuse eest
mnjah
Ei, meil pole lapsi.Mõtlesime juba tükk aega sellele, aga siis...
tsinna
Oli enne tedagi ammu mõningaid suhteid, aga sellist seksuaalset klappi...ja hoidmist...Teised mehed kõik kahvatuvad selle kõrval...ma arvan
Kuid närvid on pingul nagu pillikeeled.
Aga ma püüan, enda vigu leida, neist õppida, hinge valutada ennast lõhkumata, teist süüdistamata, omaette olla ja mitte esitada vastuseta küsimust miks?

Paraku tuleb sellega leppida, et kõige rohkem teevad (hingele) haiget ikka need kõige lähedasemad.

Feliks
See oli sul valusalt õige lause.Nii ongi.Mis hingele lähemal, selle mõju tugevam.

Olin oma exiga koos olnud 4a, kui sain teada, et tal on keegi teine. Mõtlesime-mõtlesime, arutasime asja ning otsustasime, et lahku ei lähe, et äkki kõik läheb üle ning püüame iga hinnaga taastada ning hoida oma suhet. Selline virilemine kestis kokku umbes pool aastat, siis tundsin lihtsalt, et enam ei suuda. Armastasin teda rohkem kui midgai muud siin ilmas, kuid teada, et ta on ka kellegi teisega... niimoodi piinelda, see oli liig. Tegin päeva pealt kõigele lõpu. Alguses üksinda olla oli ikka väga-väga jube...
Nüüd on sellest möödas natuke üle kahe aasta ning tunnen alles nüüd, et olen temast üle saanud. Olen leidnud enda kõrvale inimese, kes paneb mind tundma tõelise naisena, ma tean, et mind armastatakse, kaitstakse ning hoitakse... Olen leidnud inimese, kes paneb mind tundma kõige õnnelikuma inimesena ja see on fantastiline tunne!!!
Raske oli tookord see otsus vastu võtta, kuid mitte kordki pole ma oma tegu kahetsenud.
Aeg parandab kõik haavad...

Parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Keegi ei saa öelda, mida tegema peaksid, kuid mina sinu asemel ei kannataks. Aeg parandab tõesti kõik haavad. Algul on raske, isegi väga, kuid kui suudad iseenda juurde jääda ja mitte tagasi joosta, siis ühel päeval ehk tunned, et oli kuradima õige otsus. Raske see on, tean omast käest aga jõudu sulle!

Palju tühjem tunne on see, kui järsku avastad, et enam ei armasta. nii et naudi seda , mis on!

Ehk ta ootabki, et sina olukorra lahendaksid? Kui juba 2 otsustusvõimet inimest on koos, siis tõesti raske.
Tee otsus ja kui see on õige, tasub su saatus sulle selle eest heldelt. Kui olete määratud kokku jääma, jääte niikuinii.

kallis hädasolija, loe ka vanematest teadetest teemat "mida uskuda", kus just sellise probleemiga siia foorumisse tulin ja millele ka palju vastuseid sain. Oma kogemustest võin öelda, et tsinnal on õigus - loo endale oma elu selle kõrval, keda armastad ja varsti näed, et asjad su sees ja ka sinu ümber hakkavad paremuse poole minema. Põhjus on lihtne - muutud ise seesmiselt tugevamaks.

on jah maru tühi tunne kui ISE avastad et oma kaasat enam ei armasta ja ajapikku pole kumbki osanud nii püsivat ühtekuuluvustunnet ka ehitada, et selle uue teadmise mõju ei oleks nii laastav...