Küsimus puudutab minu jaoks väga tõsist teemat. Kui olin veel 13- aastane väike tüdruk vägistasid mind 2 täiskasvanud meest… Tundsin end pärast seda häbistatuna, mõtlesin et ma ei sobi mitte ühelegi mehele naiseks, et ma ei tohi kunagi lapsi saada jne. Kartsin ja umbusaldasin pärast seda kõike ja kõiki nii et ei julgenud politseisse teatada, arsti juurde minna, oma vanematele sellest rääkida ega psühholoogilt abi paluda. Nii see asi jäi.
Praeguseks olen 20- aastane. Ühegi meesterahvaga pole mul lähedasemat suhet olnud, õigemini on need kõik katkenud kui asi vähegi tõsisemaks on kiskunud. Põhjuseks minu ebaselge ja “paigast ära” käitumine. Hästi sageli muutuv on ka näiteks mu riietumine. Ühel päeval vajan tohutult (meeste) tähelepanu ja riietun väljakutsuvalt, siis jälle püüan kõigi eest ennast “peita” ja panen selga ainult lohvakaid, laiu riideid.
Oma probleemidest pole ma rääkinud mitte kellelegi. Enamus tuttavaid- sõpru arvab lihtsalt et olen hästi emotsionaalne ja õrnahingeline. Ning et kindlasti on mul kuskil mingi rikas ja vanem austaja, keda lihtsalt omavanuste seltskonda kaasa ei võta.

Ometi loodan, et kunagi suudan luua mõne mehega usaldusliku ja lähedase suhte. Küsida tahaksingi seda, et kuidas võib mees suhtuda sellesse kui kuuleb mis minuga on kunagi toimunud. Ühelt poolt arvan, et nii oleks tal kergem mind mõista- s.t minu hirme ning seda et mul puuduvad igasugused seksuaalsed kogemused (ma pole kunagi isegi kellegagi tõeliselt suudelnud); samas kardan, et see teadasaamine võib mehe hoopis minust ära tõugata.
Niisiis kas rääkida või on selline teema täielik tabu?

See, mis sinuga juhtus kunagi, ei tee sind kuidagi moodi halvemaks.Teema ei ole tabu, kui suudad sellest rääkida siis räägi.Need kes sind vägistasid ei ole mingid mehed(keegi ei ole meist kaitstud igasuguste idiootide eest),
seevastu on olemas palju palju väga häid ja hoolivaid mehi ja sinust võib saada kellelegi väga hea ja hooliv naine ja suurepärane ema oma lastele.Mitte sina ei ole rikutud, vaid need mehed olid rikutud.Vahe on selles, et nemad jäävadki rikututeks elu lõpuni aga sul alles terve ilus elu ees.Usalda ennast ja neid kes seda väärivad.Kõike ilusat.

Su probleem on tõsine. Usalduslik ja lähedane suhe mõne mehega on seda tõenäolisem mida varem asud oma probleemiga tegelema. Tuttavatele, sõpradele või mehelegi rääkimisest on vähe kasu, abi saaksid ehk mõnelt erapooletult spetsialistilt nt. psühholoogilt. Parim kui ta on mees, sest Sinu juhtum on seotud hirmuga just meeste ees. Sellest kui tulemuslik oled oma hirmu ületamisel sõltub suuresti Sinu tulevase lähisuhte kvaliteet

Ma ei tea, kas see sind aitab aga mina soovitaks mõtelda nii, et mida keegi sinust ei tea või ka see, mille toimumist tagantjärele ei saa tõestada - seda pole lihtsalt olnud. Vaata rõõmsaid ja õnnelikke inimesi - pole tõenäoline, et neil kellelgi pole olnud hirmsaid ja alandavaid läbielamisi. Küllap on. See ei võta õigust tunda end vabalt. Kui sinu häbistatusest ja "rikutusest" ei teata ja näpuga näitajaid pole, siis sa seda ju pole! Sa ei pea midagi kellelegi seletama ja iseennast rikutuks pidada pole ammugi vaja. Usun, et kui sa nii harjud mõtlema, tunned ükskord, et see mida kogesid, ei juhtunudki sinuga, võibolla lugesid hoopis raamatust või nägid filmi.

Ja veel - ma ei mõelnud "salatsemist". Alati võib ju asju rääkida endast, kui õige aeg tuleb ja õige aeg on ilmselt siis, kui oled selle paha sündmuse endast jõudnud distantseerida - st. oskad seda vaadata justkui kellegi teise pilguga. Mida kaugemale sündmus jääb, seda ebaisikulisemaks ja abstraktsemaks - so. võõramaks - ta muutub. Kui see juhus tuleb, et tahad sellest oma lähedastele rääkida, tunned selle ise ära aga vahepeal EI PEA muretsema ja end vaevama - et millal ja kas. Võibolla räägid aga võibolla ka mitte, vähemalt siin elus - lihtsalt läheb märkamatult oma 80 aastat ja elu saab lihtsalt läbi! Muidugi võid mõnda head psühholoogi külastada, kui tunned, et tõesti tahad sellest rääkida. Psühholoog kui võõras ja neutraalne inimene võib sind aidata oma elu teise pilguga vaatama panna küll.

tead Liz....ma võtaks selle vägistamisjuhu teatavakstegemise just tolleks möödupuuks ja lakmuseks, millega oma väljavalitu ära testiks . Kui mees ei suuda selle teadmisega Susse endse hoolimisega suhtuda, ei ole ta kindel, et temaga ülejäänus elu esimesigi aastaid veetma hakata.
Ja üldse...ajad on muutunud, Sa oled juba suureks kasvanud, aega on saladus kapist välja lasta...mitte et Sa igale ettejuhtuvale jutustaksid, et kuidas see kõik käis...aga võta juhtunut kui fakti oma elust, mida Sa pajatad - ei räägi sama moodi nagu teisigioma elu juhtumeid. Usu mind, Sa ei kaota midagi, kui kaotad oma lähikonnast need inimesed kes selle peale Sind põlgama hakkavad. Ole asjast üle ja ela edasi!

Liz: minul juhtus lapsepõlves sama lugu (ehkki vägistajaid oli üks, teised hoidsid lihtsalt kinni ja naersid)...mina sain abi oma elukaaslaselt, kellele kord lihtsalt ära rääkisin, miks ma tema puudutusi ei talu ning mõte temaga voodisse minekust mul lausa südame pahaks ajab.....ta sai aru ja oli üldse mu vastu nii armas ja hell ja hoolitsev, et minevik kadus temaga koos olles lausa uttu....

soovitan Sul rääkida oma kallimale, kui tõesti soovid temaga pikemat suhet...koos saate te sellest üle, sest ei loe ju minevik, loeb ikka SINA ISE...ja kui Sa mehele meeldid, siis mõistab ta Sind, annab Sulle aega ja Sa õpid teda usaldama...

Olin 12 kui see juhtus, ja üle sain sellest, kui nii võib öelda, samuti alles siis, kui 6 aastat hiljem rääkisin oma kallimale ja nii nagu ka Tigr, mõistis ta mu õudusunenägusi ja käitumist! Nüüdseks oleme juba 6 aastat koos, meil on laps ja mulle tundub tõesti, et see ei ole minuga juhtunud, vaid olen seda kas lugenud või filmis näinud!

Appi! See ei ole võimalik. Kuidas sellised vägistamised juhtuda saavad? Kuidas selle hetkeni jõutakse, kas füüsilise või vaimse vägivallaga?
Kas siis tüdruk jääb afektsesse seisundisse, et midagi ette ei suuda võtta?

Sa ei usu, et see on võimalik? Sa arvad et 12 aastane tüdruk, kes mängib veel nukkudega ja ronib puude otsas, tehtis ise seda vahekorda? Sa oled haige inimene!!! Mida suudab üks kleenuke/väike tüdruk suure mehe vastu? Eriti kui ta pea on eelnevalt vastu seina uimaseks löödud! Mõtle enne, kui oma küsimustega lagedale tuled!

Tarakan: ma ei hakka Sulle tegema etteheiteid, et kuidas Sa niimoodi küsid jne.....Sa mõtlesid, miks tüdruk pärast juhtunud kellelegi ei rääkinud....aga sellepärast, et nii vastik ja räpane ja.....tunne oli, et isegi nutta ei suutnud....emale, kes ütleks, et 'ise provotseerisid neid' ei tahtnud ka väga rääkima minna...politsei? mitte mingil juhul, et kogeda veel alandamist ja mõnitamist??? milleks?

Nüüd olen süüdi, et pole sellise kuriteo stsenaariume läbi mõelnud. Ma pole kunagi mõelnud selle peale, kuidas 12-aastast vägistada!
Kus kohas oli minu küsimustes juttu tüdruku enda tahtest vahekorda astuda?!
Sisuliselt ma ootasin sellist vastust, kuid mitte selles toonis. See on sinust alatu niimoodi mind sõimama hakata. Miks hakkad mind kohe süüdistama? Pole just tõhus nende kuritegudega võidelda, kui normaalsed inimesed teada ei tohi, kuidas neid toime pannakse ja mõelda, kuidas nende vastu võidelda.

Ups, ma ei tahtnud süüdistada, kukkus niimoodi välja?

vabandan!

Ilusat Sõbrapäeva kõigile, palju lilli, päikest ja armastust...

Nüüd saad Sa aru, et kõige tõhusam viis nende kuritegude on võidelda läbi ühiskondliku suhtumise. Mis takistas kurjategijaid karistamast? Ohvri valehäbi. Sellepärast, et minusugused ei tea, kuidas sellised asjad juhtuvad TEIE arvates, et ise provotseerisite. Miks minusugused nii arvavad, sellepärast, et kui küsisin, kuidas see juhtub, sõimatakse minusuguseid ja jäetakse vastamata.

Andeks antud. :-)

Tarakan: kuule, äran'd niimoodi.
Mis puutub valehäbisse, siis eks vanus loeb ka palju...lapsest peast ei oska olukorda optimaalselt ja reaalselt hinnata.

Minul tegelikult hea meel, sest minu vägistaja sööb juba vähemalt 5 aastat vanglaleiba ja vaatab triibulist päikest, mitte küll minu, vaid ühe teise tüdruku eest....

aga olen Sinuga nõus, muudmoodi ei ole võimalik selliseid ebaterveid inimesi ühiskonnast eraldada kui vaid julgus ja eneseuhkuse riismed kokku võtta ja vanemale või politseile kõik ausalt ära rääkida.

Luba, et Sa nüüd ei ärritu jälle minu küsimuse peale. Mis Sa arvad, kas Sa oleksid saanud midagi teha kannatuste ära hoidmiseks või midagi tegemata jätta?
Kui minul tütred tulevad, siis saan neid õpetada, kuidas käituda, kui pätid kimbutavad.

to Tarakan: saab küll..ja on tõhus...oma naine kasutas....ma õpetasin...jalaga munadesse...ja kõvasti!

Njah, ma ei tahaks küll eriti mälestustes sinna aega tagasi pöörduda, aga võibolla on Su küsimus tõesti siiras ja ma vastan.

Arvan, et Lasnamägi ei ole väikestele lastele üldse soodsaks kasvupinnaseks, liiga vähe mänguväljakuid, parke jne. Otsitakse tegevust mujalt, mööda linnakut ringi luusimisega, konfliktid vene kampadega jne. Olin selline poiss-tüdruk, suhtlesin vaid poistega, ronisin puude otsas jne. Elasin täpselt karjääri ääres, 50 meetrit sillast (üle Laagna tee ehk karjääri lähevad sillad) . Aga silla all oli meil - 'poistel' - oma kohakene, kus sai vaikselt kaarte mängida ja niisam suitsu kiskuda.
Eks pidin oma mängukaaslastega kokku saama, hakkasin üksi silla poole minema, ei osanud midagi karta.
Silla alune oli selline liivane ja istusin sinna ootama. Neli vanemat vene poissi, arvan et umbes 25 võisid nad siis olla, tulid küsima suitsu või suitsule tuld. Ei teinud neist välja, sest vene keelt hästi ei osanud ning ei tahtnud nendega üldse tegemist teha. Tõusin püsti, et eemale minna kui üks mul käest rabas ja mu pikali tõmbas. Kukkusin, üks haaras kätest, teised kaks jalgadest, viimane asus asja kallale (mul oli seljas seelik, nagu ikka sellises vanuses tüdrukule suve ajal, jalas püksikud)

sorry, ma ei tahaks seda kogemust jagada siin laias foorumis...

ühesõnaga....ka mulle õpetati kogu elu, et kommi ei tohi võõrastelt vastu võtta ning võõraste onudega kaasa minna samuti ei tohi jne.
aga see oli minu lapsepõlve mängupaik, mitte midagi ei osanud karta, kellelegi hambusse polnud ka jäänud, olin selleks liiga väike.
koht oli lihtsalt eraldatud ('salajane'), sel ajal autod veel Laagna teel ei sõitnud....ja kunagi polnud meil seal venelastega maid jagada tulnud.

seega ei oska arvata, et ise provotseerisin, ma polnud ju veel seksuaalselt õieti välja kujunenudki, ei teadnudki, mis see seks on. vastu hakata oli raske, mehed liiga tugevad, karjuda ei saanud, üldse on sellel hetkel pea kummaliselt tühi..

kõige parem...ära lase lapsel minna välja üksi, alati koos sõpradega...ja kui lapsi plaanima hakkad, vali ka keskkonda, et lapsel oleks võimalus tegeleda ka muuga kui ringihulkumisega.

ehkki autodesse tõmbamise jms eest ei ole me kaitstud ka eliitrajoonides ning eramute ümbruseski.

tahaks loota, et oli kasu minu vastusest.

Felix: kui suhe on 1:4-le, siis ei ole jalaga munadesse löömisest just palju kasu, eriti kui vanusevahe on umbes 13 aasta, lisaks veel soovahe...

Kõik 4 vägistasid? Palju neist nüüd vangis on? Kas Sinu abiga isstub üks või mitu neist vangis?
Ehk kuidas kergemaks teha vanemate poolt seda olukorda, kui asi on juba juhtunud?

Tarakan: õnneks? vägistas üks, teised kolm hoidsid kinni, kas ei tahtnud või ei julenud. kambajuht sai igatahes isu täis :(

minu abiga ei istu keegi neist vangis, küll aga istus ninamees vahepeal mingi varguse eest 5 aastat kinni, siis sai välja ja hakkas mind õhtuti koduukse juures 'ootama'. ootas niikaua kuni enam üksi õhtul koju minna ei julenud, palusin sõbra mind saatma...ja lõpuks kolisin lihtsalt minema.

nüüd istub ta vangis alaealise vägistamise pärast, kuidas ta kätte saadi ning mis alusel, ei tea, nägin teda televiisorist kord, mis jutustas raske kuriteo toime pannud vangidest, ju seal taga oli siis muudki.

kui juba lapse rääkima saad, mis temaga juhtus, on edasiminek suur...kõige kergem oleks vahetada keskkonda (kolida mujale, vahetada ümbrust, sõita lapsega terveks suveks, ja ma mõtlen 3 kuuks maale vanavanemate juurde, kus loomad ja linnud jne)
arvan, et lihtsalt lohutamisest ning õpetamisest-epistlist on rohkem kahju kui kasu.

Tigr: loomulikult on igasugu asju, mis takistavad nii ja naa talitamast ja vägivalla vastu on ülse raske hakata....lisaks nendele kaudsematele preventatiivsetele võtetele(ärasõidud, kolimised jnejne) on ikkagi alati võimalus ja välistada ei saa midagi...aga mis põhiline - karta ei tohi...ja käituda tuleb vastavalt võmalustele.
Sorry mu tuima ja emotsioonitu kommi eest - aga halamisest poleks kah kasu miskit.

Tänan Sind sisuka seletuse eest.
Minu sügav kaastunne Sinu kannatuste pärast. Väga kahetsusväärne, et sellised kuriteod aset leiavad.

Sa Feliks mine Kadriorgu meie Arniele kõnesid kirjutama, Sa oskad alati neutraliteeti säilitada ja mitte midagi tarka öelda.

Felix: olen selle juba seljataha jätnud ning ei kavatsegi halama hakata...tarakan palus lihtsalt kokkuvõtet, loodan, et ta sai targemaks, minul see ju tükki küljest ei võtnud, olen oma väärtuse endale ammu selgeks teinud ja minevik ei paina mind mitte üks raas.

Tigr: ei mõteldki, et Su jutt hala oli...et sellega vabandasin enda kaasanutmist.

Tarakan:hilja..olen juba seal:))))

Tarakan:hilja..olen juba seal:))))
nüüd oled küll ämbrisse astunud,Feliks!

Liz: Sa ei ole rikutud naine! Sul on lihtsalt üks kogemus elus, millest ülesaamine teeb Sind vaid tugevemaks.

Ole tubli ja edu Sulle avameelitsemises, usu mind, mehed ei jookse minema Su juurest kui neile räägid, mõistavad nad Sind ja Su käitumust pärast seda aga mitmeid kordi paremini.

liz! see ei ole sinu häbi, see on nende vägistajate häbi ja nende häbi, kes sinu probleemis häbiväärsust näevad.
ole tugev!