Shovinisti nurgake
Uus vana teema: Kes mõistaks mehi?
| Dixi 18. veebruar 2002, kl 15.26 |
ROBERT!
Kes mõistaks mehi?
Nali naljaks, aga tõsiselt.
Ma ei arva, et mehed oleksid rumalamad kui naised.Ja paljude meestega on huvitav rääkida ükskõik millest. Aga ikkagi teevad nad asju, mis jäävad mulle mõistmatuks. Kas mehed näiteks kujutaksid ette seda, et lähevad armukese juurde jalas roosad mummulised aluspüksid,aga noh kodus oma naise ees võib sellistega küll ringi siiberdada! :))See on muidugi ainult üks asi, nende seksikas-olemise-asjad. Siit foorumist kuskilt lugesin süsimust, et kui suur peaks olema mehe riistvara, et oleks noh "normaalne". Ja paljud mehed teavad vastust! Isegi kõige targemad mehed raiskavad aega selle peale,et võrrelda oma riistvara teiste meeste omaga ja ei kurda selle üle. Ja veel autod, näiteks. Üks kõik kui vana või noor, tark või edukas mees on,ta võib autodest hulluda. Mulle ka meeldivad autod, jah, aga ei kujutaks ette, et ma kõikidele sõpradele räägiksin kui imeline auto mul on. Muidu itelligentsed mehed muutuvad täiesti ebaadekvaatseteks, rääkides autodest, ning ma ei usu, et ükski auto oma kõigi omaduste poolest imelisem oleks kui teised ja mees ise peaks seda teadma, ta pole ju loll.
Mina arvan, et meestel on olemas kõik(peale tisside), mis naistelgi, midagi müstilist, mis taetud tingimustel võimust võtab ja muu ei loe midagi.
Kes mõistaks mehi?
Nali naljaks, aga tõsiselt.
Ma ei arva, et mehed oleksid rumalamad kui naised.Ja paljude meestega on huvitav rääkida ükskõik millest. Aga ikkagi teevad nad asju, mis jäävad mulle mõistmatuks. Kas mehed näiteks kujutaksid ette seda, et lähevad armukese juurde jalas roosad mummulised aluspüksid,aga noh kodus oma naise ees võib sellistega küll ringi siiberdada! :))See on muidugi ainult üks asi, nende seksikas-olemise-asjad. Siit foorumist kuskilt lugesin süsimust, et kui suur peaks olema mehe riistvara, et oleks noh "normaalne". Ja paljud mehed teavad vastust! Isegi kõige targemad mehed raiskavad aega selle peale,et võrrelda oma riistvara teiste meeste omaga ja ei kurda selle üle. Ja veel autod, näiteks. Üks kõik kui vana või noor, tark või edukas mees on,ta võib autodest hulluda. Mulle ka meeldivad autod, jah, aga ei kujutaks ette, et ma kõikidele sõpradele räägiksin kui imeline auto mul on. Muidu itelligentsed mehed muutuvad täiesti ebaadekvaatseteks, rääkides autodest, ning ma ei usu, et ükski auto oma kõigi omaduste poolest imelisem oleks kui teised ja mees ise peaks seda teadma, ta pole ju loll.
Mina arvan, et meestel on olemas kõik(peale tisside), mis naistelgi, midagi müstilist, mis taetud tingimustel võimust võtab ja muu ei loe midagi.
| ? 18. veebruar 2002, kl 15.27 |
| ! to ? 18. veebruar 2002, kl 15.35 |
| ! 18. veebruar 2002, kl 15.49 |
| Robert 18. veebruar 2002, kl 16.04 |
Võluv paroodia, Dixi!
eks mehed muidugi peavad tegelema oma meeste asjadega, kuidas muidu. Aga riistvara on selline nagu on ja selliseks ta ka enamasti jääb. Neurootilisus ei aita siin midagi, ja enamus normaalseid mehi ei muretse selle pärast, ma arvan. Nagu normaalsed naised ei muretse asjade pärast, mida nad oma keha juures muuta ei saa (mida jääb järjest vähemaks muidugi, ehk on viimaseks selliseks tunnuseks pikkus). Ülejäänud kehaga on nii, et mingites piirides saab muuta, ja seda teevad nii mehed kui naised. Teevad trenni näiteks ja näevad selletõttu head välja ja ongi tervemad, tugevamad (kui bioloogiasse tagasi minna, siis on nad järglaste saamisel objektiivselt edukamad). Väga hea. Aga naine värvib ennast ja igaüks näeb, et see pole päris. Noh jah, see on tavaks saanud ja keegi ei arvagi, et peaks päriselt ära petma. Keegi ei arva, et värvitud juuste sära näitab tegelikku tervist.
Kui kokku võtta, siis erinevus seisneb selles, et mehed teevad nii palju kui vaja (loomulikult on see piir väga-väga hägune, et kui palju siis ikka on vaja), et olla ilus-tugev-terve-tubli, ja naised teevad kõike seda ja veel lisaks. See lisa on minu jaoks mõistetamatu, või õigemini see, kuidas nad endale selle peale energia kulutamist õigustavad.
Tegelikult mõtlesin välja kaks asja, millega mehed end ilustavad, mis on sama mõistetamatud -- lõhnamine ja lipsud. Ja kõige absurdsem -- pikkade juuksesalkude kammimine üle palja pealae! Nagu keegi ei saaks aru, et kiilakas oled! Kes meist ei naeraks selliste üle. Aga kes meist naeraks naise üle, kes hallid juuksed pruuniks värvib?
eks mehed muidugi peavad tegelema oma meeste asjadega, kuidas muidu. Aga riistvara on selline nagu on ja selliseks ta ka enamasti jääb. Neurootilisus ei aita siin midagi, ja enamus normaalseid mehi ei muretse selle pärast, ma arvan. Nagu normaalsed naised ei muretse asjade pärast, mida nad oma keha juures muuta ei saa (mida jääb järjest vähemaks muidugi, ehk on viimaseks selliseks tunnuseks pikkus). Ülejäänud kehaga on nii, et mingites piirides saab muuta, ja seda teevad nii mehed kui naised. Teevad trenni näiteks ja näevad selletõttu head välja ja ongi tervemad, tugevamad (kui bioloogiasse tagasi minna, siis on nad järglaste saamisel objektiivselt edukamad). Väga hea. Aga naine värvib ennast ja igaüks näeb, et see pole päris. Noh jah, see on tavaks saanud ja keegi ei arvagi, et peaks päriselt ära petma. Keegi ei arva, et värvitud juuste sära näitab tegelikku tervist.
Kui kokku võtta, siis erinevus seisneb selles, et mehed teevad nii palju kui vaja (loomulikult on see piir väga-väga hägune, et kui palju siis ikka on vaja), et olla ilus-tugev-terve-tubli, ja naised teevad kõike seda ja veel lisaks. See lisa on minu jaoks mõistetamatu, või õigemini see, kuidas nad endale selle peale energia kulutamist õigustavad.
Tegelikult mõtlesin välja kaks asja, millega mehed end ilustavad, mis on sama mõistetamatud -- lõhnamine ja lipsud. Ja kõige absurdsem -- pikkade juuksesalkude kammimine üle palja pealae! Nagu keegi ei saaks aru, et kiilakas oled! Kes meist ei naeraks selliste üle. Aga kes meist naeraks naise üle, kes hallid juuksed pruuniks värvib?
| Robert 18. veebruar 2002, kl 16.14 |
Ah jaa,
autod ja lapsed jäid nüüd välja.
(Muide, ma üldse ei arva, et me peaksime naisi või mehi õigustama , et mis on vabandatavam jne)
Ma ausalt ei oska autode ega mobiiltelefonide kohta suurt midagi öelda. Ma olen näinud nii naisi kui mehi oma uut telefoni imetlemas ja selle üle rõõmu tundmas, ja isegi seda teinud. Teoreetiliselt võiks arvata jah, et naised vaatavad, et ilusa kujuga ja ilusat värvi, ja mehed vaatavad, et mida kõike sellega teha saab ja kui võimas on jne. Aga praktiliselt ei ole seda märganud eriti. Ega nainegi ostaks telefoni, mille aku päevaga tühjaks saab, või autot, mis kohutavalt palju bensiini võtab vms. Aga peale selle võiks see muidugi veel ilus ka olla. Selline armas...:))) (vabandust, naised!)
autod ja lapsed jäid nüüd välja.
(Muide, ma üldse ei arva, et me peaksime naisi või mehi õigustama , et mis on vabandatavam jne)
Ma ausalt ei oska autode ega mobiiltelefonide kohta suurt midagi öelda. Ma olen näinud nii naisi kui mehi oma uut telefoni imetlemas ja selle üle rõõmu tundmas, ja isegi seda teinud. Teoreetiliselt võiks arvata jah, et naised vaatavad, et ilusa kujuga ja ilusat värvi, ja mehed vaatavad, et mida kõike sellega teha saab ja kui võimas on jne. Aga praktiliselt ei ole seda märganud eriti. Ega nainegi ostaks telefoni, mille aku päevaga tühjaks saab, või autot, mis kohutavalt palju bensiini võtab vms. Aga peale selle võiks see muidugi veel ilus ka olla. Selline armas...:))) (vabandust, naised!)
| Katja 18. veebruar 2002, kl 17.04 |
Robertil oli oma esimese kirjaga tuline õigus. Mida kauem mehega koos elan, seda eredamates värvides näen, kui erinevalt mõtlevad naised ja mehed. Rahulikus siutatsioonis võib veel teineteist mõista, aga kui tüliks läheb, räägib üks aiast ja teine aiaaugust ja vahel on justkui sein, mis ei luba mõista, mida see teine ometi räägib. Oma mehe mõtetest ja sõnavõttudest leian alati loogika, korrapära ja selge mõtte. Aga mui ennast vahel kõrvalt vaadata (eriti vaidlemise ajal), võib peaaegu et häbi hakata, missugust soga ma ajan, et "peale jääda". Ühesõnaga, vahel ei saa isegi aru, mida hetkel tunnen või mõtlen ja püüa siis seda teisele selgitada! See on siis järg teie mõtteavaldustele.
Mehed kummardavad veel arusaamatu hasardiga jalgpalli, vormeleid, õlut, uudiseid...ja mulle kui naisele jääb kah arusaamatuks, miks paljud naised enese klantsimisest elu sisu teevad. Mõistus nagu ei ulatukski komplitseeritumate mõteteni. Aga noh, see selleks.
Mehed kummardavad veel arusaamatu hasardiga jalgpalli, vormeleid, õlut, uudiseid...ja mulle kui naisele jääb kah arusaamatuks, miks paljud naised enese klantsimisest elu sisu teevad. Mõistus nagu ei ulatukski komplitseeritumate mõteteni. Aga noh, see selleks.
| naine 18. veebruar 2002, kl 17.12 |
| Katja 18. veebruar 2002, kl 17.29 |
Mis mõttes oma mehe moodi? Me olime kohe alguses väga sarnased. Mis selles siis halba on? Ja mis mu mõistusel viga on? Ega see, et ma teiste naistega alati kooris ei laula, ei tähenda, et mul mõistust pole. Sa oled küll esimene inimene, kes mulle seda ette heidab. Lase aga käia kui see sind rõõmustab :o))) Ilusat õhtu jätku sullegi, naine!
| Robert 18. veebruar 2002, kl 17.40 |
Kui vaidlemiseks läheb, siis naised tihti jäävadki peale, mitte sellepärast, et neil alati õigus oleks, vaid sellepärast, et nad on verbaalselt võimekamad. Nad võivad nii osavalt ja võluvalt "soga" ajada, et mees peab imestusega leppima, et naisel vist ongi õigus.
Kallis Naine, ära halvusta Katjat, Sinu enda vasak ajupoolkera on samuti arenenum kui meestel. Rõõmusta.
Kallis Naine, ära halvusta Katjat, Sinu enda vasak ajupoolkera on samuti arenenum kui meestel. Rõõmusta.
| Indrek 18. veebruar 2002, kl 17.51 |
| pille 19. veebruar 2002, kl 09.45 |
to Katja
Perekonnas on keegi alati tugevama iseloomuga, egoga ja oskusega ennast maksma panna.(Nagu terves ühiskonnas) Sinu peres on selleks su mees. Jääd teda kuulama ja ongi nii, et tema mõtted saavad sinu mõteteks(kuigi need võivad olla valed). Endal peaks ka ikka iseloomu tugevust olema.
Perekonnas on keegi alati tugevama iseloomuga, egoga ja oskusega ennast maksma panna.(Nagu terves ühiskonnas) Sinu peres on selleks su mees. Jääd teda kuulama ja ongi nii, et tema mõtted saavad sinu mõteteks(kuigi need võivad olla valed). Endal peaks ka ikka iseloomu tugevust olema.
| Katja 19. veebruar 2002, kl 14.24 |
Oeh, olen endast siin rumala lapse mulje jätnud. Kahju küll. Elusast peast olen nagu emalõvi, aga mees on suutnud mind taltsutada. Hindan inimestes paindlikkust--kui vaidluse lõpus näib, et teise argumendid olid tugevamad, ei häbene ma võõraid seisukohti omaks võtmast. Aga seda ikka peale põhjalikku analüüsi. Ega ma mingi pime kana pole.
Lisa postitus