naljakas, paljude jaoks on laps nagu mingi abstraktne elukas. ...kasvatada võõrast last... mees, kellega koos elama hakkad, oli ju ka täitsa võõras inimene, näe, ikka suudad teda armastada.
iga laps on omaette isiksus, oma iseloomu ja soovidega. ja suhe võõrasema-kasulapse vahel ei sõltu ainult võõrasemast, see ikka mitmepoolne asi.
mu mehega kaasnes kaks last: poiss (8) ja tüdruk (6). väga erineva iseloomuga. ema oli oma kainetel päevadel tüdrukut pesamunana hellitanud, pojale suuremat tähelepanu ei jätkunud. uues peres aga kehtis järsku mingi arusaamatu võrdsus laste vahel(mul omal ka poeg), tüdruk ei olnud enam "vip".
poiss kohanes umbes pooleteise aastaga, on oma ja armas, nii mina tallegi. ka lihtsalt inimesena on ta tore, selline heatahtlik ja asjalik noormees.
tüdrukuga püüdsime viis aastat- pidevad jamad, valetamine ja varastaminegi, totaalne sõnakuulmatus, lisaks veel isiklik vaenulikkus minu vastu (kui just midagi saada ei tahetud). lihtsalt raske laps. õnneks oli ta ema lõpuks ühte külakohta paiksemaks jäänud ja tüdruk tahtis ema juurde elama minna. kogu pere oli ta minekuga päri. kaks kuud hiljem tahtis ta tagasi kolida, me lihtsalt ei võtnud. nüüd on meil kodurahu.
suurema osa sellest viiest aastast vaevas mind süütunne, et ma seda tüdrukut ei armasta. muidugi võis olla tegu ka mingi konkurentsiga teemal "kes on karja esimene emane", võibolla oleme inimestena liiga erinevad. (tegelt ma hästi ei talu küll inimesi, kes mõistlikust jutust aru ei taha saada ja kelle puhul ainukeseks veenvaks argumendiks kang oleks.)
õnneks on suhted (kasu)pojaga head olnud, ma tean, et bioloogiliselt võõrast last saab armastada küll, kui ta inimesena armas on.
nii et omamoodi on teil kõigil õigus. mul on Sinust kahju teanmisräägin, ma tõesti tean, millest Sa räägid.
omal ajal vajanuksin väga sellist neutraalset inimest, kellelt natukenegi tuge saada. need kurja-võõrasema-jutud on tekitanud inimestes stamparvamusi, mehele ka väga kurta ei saa, tal valus kuulda. noh, igatahes on mu mailiaadress siin olemas, ehk saan toeks olla.

Mehed võtavad enemasti kõiki lapsi kui heas mõttes "väetikesi", keda tuleb kaitsta ja suureks sirguda aidata. Naised teevad vahet omadel ja võõrastel. Seepärast ongi mehel lihtsam naise laps omaks võtta. Naistel jälle on loll komme kolli näha seal, kus seda ei ole. Et laps meenutab kogu aeg mehele eelmist naist, või et kindlasti on esimese abielu laps tähtsam kui praegune naine. See on naiste komme kõik järjekorda panna, mees tavaliselt sellisele lahterdamisele üldse ei mõtle.
Lõppude lõpuks, kui ei taha last omaks võtta, siis võta ilma lapseta mees!

Tundsin meest kes kasvatas üht last ja teine nende laps kasvas ema juures.Üks oli kolmene ,teine viiene. Sain selle mehega väga hästi läbi ja ka minu poeg sai temaga väga hästi läbi.Kuna olin sel hetkel pojaga kaheksesi.Me ei elanud koos kuid veetsime tihti koos aega ja olime koos igasugustel üritustel.Ma ei kujutanud ette, et kellegi võõrad lapsed võivad mind nii omaks võtta,et see tekitas lausa külmavärinaid. Kui vahest teise lapse ema juurest endi juurde võtsime, ei tahtnud see kuidagi pärast tagasi minna.Too mees aga hoolis oma tütardest väga.Ta oli nõus isegi teist tütart ise kasvatama,kuid sellega ema eriti ei tahtnud leppida.Nii, et lastega mehed saavad hästi hakkama ,kui nad ainult ise seda tahavad.Ja nende lastesse tuleks suhtuda nagu peaaegu enda omadesse,küll siis ka lapsed teisse hästi suhtuvad.

Jõudu neile meestele kes üksi jaksavad lapsi kasvatada!