Kas teil, siinkirjutajad, on olnud sellist kogemust, et majanduslik ebavõrdsus rikub suhted lähedastega? Asjade seis on hetkel selline, et mina elan linnas oma majas ja teenime mõlemad mehega korralikult. Õde samas oli paar aastat tagasi sunnitud tagasi vanematekoju kolima, sest eraldi elamine käis üle jõu. Mees jäi tal töötuks.
Armastan oma kodu ja peret väga, aga viimasel ajal lausa ei taha enam maale neile külla sõita. Käitun ma siis nii või naa, ikka tunnen, et halvasti. Kui viime midagi kaasa, pudeli brändit näiteks, pahandab õde pärast, et jootsime ta mehe täis. Õde küsib kogu aeg, mis mul seljas olevad asjad maksavad, ja kas oleme koju midagi uut ostnud, mööblit vms ja palju maksis. Ise on siis sellise pika näoga. Pärast tuleb ema noomima, et mis ma eputan oma asjadega, teine isegi õnnetu. Aga õde ise küsib ju!
Ema suhtumine on selline, nagu oleks tal minu pärast piinlik. Hiljuti oli ema juubel, kuhu asjaolude sunnil tulime mehega kumbki oma autoga, sest mehel oli reedel Tartus tööasju ajada. Ema pahandas, et pidime me siis kahe autoga eputama tulema. Üks tädi küsis, et kus me elame. Kui ütlesin, et oma majas, hakkas ema ruttu seletama, et see on neil selline tagasihoidlik elamine, ja suure laenuga ostetud jne.
Oma arust ma ei eputa kodus. Rahast ei räägi kohe üldse, ja eriti ka mitte sellest, mida raha eest saab. Näit et käisime puhkusereisil, me minu vanematele ei rääkinudki. Viimasel ajal panen maale sõites ekstra tagasihoidlikult riidesse, vanad teksased ja jope. Ega ma varemgi peokleidiga käinud.
Ei tea, mida teha. Kas on keegi veel midagi taolist läbi elanud?

mul on ka olnud rahaga ja just emaga muresid..lähen näiteks paariks päevaks kylla,no ja selge et kui näen sobrnnat ka kord kuus siis lähme yhel ohtul kusagile baari...ja alati hakkab et ära vota ikka koikke raha kaasa mis sul rahakotis on ja ära siis palju raiska jne....voi lähen mööda poode kolama....yhesonaga kohe loeb mu raha...teinekord on selline tunne et peaksin koik temale andma....koik riiud on sellepärast et kulutan nende paari-kolme päevaga umbes samapalju kui tema kuupalk on...

aga mõelge selle peale, mida te ilma rahata oleksite rääkinud...

Mul sarnane probleem.Kolisin vanematega ühes alevis elanud korterist ära, linna,elukaaslasega koos.See oli 5 aastat tagasi. Algul suhtlesime emaga ja isaga päris tihti, käisime külas ja helistasime.Algul ikka vanemad uurisid, et milline auto, milline elamine ja palju töö raha sisse toob.Nüüd on sellest juba aasta, kui me ei suhtle enam.Olen aru saanud, et provintslik ellusuhtumine ei luba neil endid "alandada", et linna meile näiteks külla sõita. Nad peavad mind uhkeks linnavurleks, kellega neil, vaesematel ei ole sünnis suhelda,ega millestki rääkida.Eks oma peresiseseid probleeme ole veel, aga need ei puutu asjasse.Aga raha rikub inimesi ja mitte ainult rikkaid, vaid ka keskpäraseid!

Minul jälle selline kogemus, et vahel sõidan tööle taksoga (nii umbes 2-3 korda kuus), sest... No ei jõua hommikul õigeks ajaks püsti ja siis joosta ka ei taha ja hilineda ei sobi :) Ja siis on kõigil kohe ojkimist, et a la eks preilikesed ole jah rikkad, et taksoga end sõidutada lasevad, või siiis vaadatakse lihtsalt pika näoga järgi. No ega see 75-100 krooni kuus ei tee mind rikkamaks ega vaesemaks. ja nüüd läksime mehega ka riidu, et ta ei viitsinud mind tööle viia - "mine taksoga - sa oled meil ju rikas"!!! Ei no... ei oskagi rohkem midagi öelda

Muidugi rikub! Mul oli sama lugu - vahel endal midagi ikka lubad (käid väljas söömas, sõidad taksoga, ostad mõned riided jne.) ja ikka leidub mõni tuttav, kes leiab, et oh sind kõrgepalgalist. Kusjuures ei olegi üldse kõrgepalgaline :)
Kui ise sellesse suhtud nagu millessegi iseenesestmõistetavasse, siis asi paraneb. Olen juba mitu sõpra välja koolitanud, enam nad õhtukleite, taksosõitu või restorani rikkuse demonstratsiooniks ei pea. Vastupidi, lubavvad endale ka ja leiavad, et ongi normaalne. See on vist mingi mõtlemise stamp lihtsalt, annab muuta küll.

Inimeste kadudusel pole piire. Kõige õnnelikumaks teed küsija nii:
küsimusele kuidas läheb, vastad, et ah, pole suurem asi.
küsimusele rahaasjust, et võlad, väike palk, kitsas käes.
küsimusele lastest, et ah võiks ikka paremad olla
küsimusele mehest, pole suurem asi jne.
küsimusele tööst, pole suurem asi
Ja üldse on elu keff ja enesetunne sant ja õnne ei ole.

Vot siis lööb küsija nägu särama ja terve päev tal hea tuju!

Kahjuks on Kannil õigus! Ei tea kas teised rahvused on ka sellised kadeda? Kas kellelgi on kogemusi?

Tõesti raske probleem. Väga kurb, kui ema ja õega jääb raha
pärast suhtlemata. Aga kallimaid riideid mitte selga panna oleks minu puhul küll esimene tegu, kui tean, et teistel raske olukord.
Kui sa tõesti pole sugugi mitte uhkeldanud, ega sugulaste pahameelt ära teeninud, siis nii ütlegi neile - pidevat virinat pole ju mõtet kannatada, sa ei pea ometi halvemini elama, kui sul majandulikult võimalik on.

kui tahad sõbraga riidu minna, seo ennast temaga rahaliselt....:(
Tahad sugulastega riidu minna, hakka neist rikkamaks....
tahad rikastest sugulastest lahti saada - mängi vaest....
Sedasi selekteerib neist välja need, kes oskab lisaks rahale ka muud vääriliselt hinnata.

jah mul sama lugu, mitte kõigi õdede-vendadega...aga ikka aitan neid samuti ja ainult üks õde võtab seda asja nii nagu teie siin räägite. Nagu ma kuskil juba ütlesin tekitabki suuri probleeme - raha! Kui teised kaks õde tunnevad muret, et kuidas küll oma võla mulle tagasi maksta, siis üks õde arvab, et kuna mul kõrge palk, siis ma peangi tema last koolitama ja tedagi aitama! see ajab harja punaseks! Ja samas kõrge palk ei ole mul mitte, olen ise otsinud endale mitu lisatööd, et elada nii nagu elan. Ja ma olen ise rahul, õde aga hädaldab iga telefoni kõne ajal, et ei ole võimalik ja raha ei ole ja pidin võlad ära maksma jne. Kusjuures niikui raha saab, tellib kuskilt kataloogist endale mingisugust ilget jama kokku.

Feliksi ja Kanniga absoluutselt nõus!
Ma üritasin kah oma venda aidata, andsin talle norm. palga eest oma firmas tööd, mis pole kontemurdev ega kellast-kellani töö.Algul oli rahul, siis hakkas varastama.Varastas praktiliselt minu ja mu pere toidu!Olin sunnitud ta minema kihutama, ja seniajani on härra pahane, et talle "ülekohut" tehti!

Kui juba rahateema üles võeti siis järgnevast :
mul sõbranna, kes mitteühestki üritusest osa ei võtaenne kui kutset ei ole või piletit tasuta ei saa, ühtegi mööblieset ei osta ,kui hinnaalandust ei saa, riideid ostab ainult oma tuttava maaletooja käest, et oma hinnaga kätte saada. Nii nad käivadki oma mehega tuttavaid mööda ringi ja norivad alet kui midagi vaja soetada on. Ok. ma saan aru , et vahest soodsalt midagi saada on meeldivam , kui täishinda maksta , aga see käib juba närvidele.
Kusjuures on nende elujärg keskmisest parem. Ärge nüüd öelge, et sellepärast ongi, et kokku hoiavad! Lihtsal haiglane enesele allahindluse tegemine.

Mina olen see vaesem õde. Avalikke probleeme pole tekkinud, va paar korda olen raha püüdnud laenata, ei ole saanud. Aga ma ei pea viha ja isegi ei solvu, sest mina ju ei saa eeldada, et õde peab mind aitama. Kui külas käin, tekib kadeduse-tunne küll aga hea. Tekib hoog hakata sama tublilt tööle, harida ennast ja sama kaugele jõuda. Väga positiivne. Selles tuules astusin hiljuti taas ülikooli, et teist kõrgharidust saada ja vahetasin huvitava ja rahuliku töökoha pingelisema ja nii hirmuäratava müügitöö vastu. Vaikselt hakkan õele järgi jõudma, edutatudki olen juba, uus töö on muutunud jube huvitavaks, ja saan õele külla minnes hea pudeli konjakit kaasa võtta.
Mingit haletsust õe silmis pole küll märganud. Ka siis mitte, kui pean ütlema, et mina ei saa oma lõunasöögo eest ise maksta.

rikub suhteid jah:( mul on mitu sõbrannat, kes on minust kehvemal järjel (kuigi ma ka mingi rikkur pole) ja me suhtleme aina harvemini. lihtsalt on nii kujunenud, et neil pole raha meelelahutuste jaoks. suhtlemine on umbes sellisel tasemel, et teeme baaris mõned dringid ja kogu moos. ei mingeid ühiseid reise mööda eestit enam, ega koos kontserditel käimisi.
milligipärast on ka mu vanemad arvamusel, et meie tütreke on ju rikas. tuska teeb see, et vanemad ei ole ka midagi püüdnud teha selleks, et oma kehva seisu parandada (nad on õpetajad) ning oskavad ainult kadetseda. nad ei suuda aru saada sellest, et raha ei voola sulle niisama kätte ja normaalselt elamiseks on vaja ikka kõvasti pingutada...vähemalt kui ausalt tahad tööd teha.

Vastik on lugeda, kuidas kõik kadetsevad kõiki.
Eestis rikastest nagu vara rääkida ju...
Enamus neid inimesi, keda teised kadetsevad, on ju tegelikult vaevalt ületanud selle vaesuspiiri kus endale mitte midagi lubada ei saa ja igat krooni peab lugema. Ja tihtipeale, kuigi raha nagu oleks, tuleb ka seda hoolikalt lugeda.
Pikk tee on meil veel minna, et normaalseks ühiskonnaks muutuda. Muu maailm vaatab meid ikka nagu kehvikuid- kes me ka oleme.

Kahjuks aga enamus Eesti inimesi elab alla igasugust vaesuspiiri ja pidevas mures, kas homseks süüa jätkub.
Hullumaja on see EV!

to marxx: hullumajas on igati hea elu - 3 korda päevas soe toit, soe vesi,puhtad linad ilma enda vaevata, tasuta raamatud ja ravi kah pealekauba...

...jah, aga välja sealt ei saa... :(

Alati, kui ma kusagilt loen kellegi kolmanda isiku suu läbi öeldult, et need, nii kui rikkaks said, enam endiste sõpradega ei suhtle, mõtlen: vaevalt keegi rikkam nüüd nii mõtleb, et jee, minu sissetulekud on nüüd nii suured, et selle kõntsaga enam läbi ei käi! See lihtsalt kujuneb nii, et seob ühine tegevus, aga kui vanadest sõpradest pole öökluppi kaasa tulijaid, nädalavahetuse turismitalus veetjaid, välisreisidest rääkimata, siis ....

Mõtlen, et kas raha muudab väärtushinnanguid, meelelahutusi vms. Mina eelistaksin küll Tallinna baaris, ööklubis, aeroobikatrennis käimisele mingit metsikult korraldatud matka. Sellest saab rohkem ja tuleb tõenäoliselt ka odavam.

to keegi:
Tahaksin teada, et miks ei ole ühiseid reise mööda Eestit? Sain aru, et Sina oled rikkamaks muutunud, mitte nemad vaesemaks? Kuidas siis varem need reisid kujunesid? Või on pigem reisimise stiil muutunud?

eks see ole jah nii et kutsun näiteks sobrannat kruiisile kasvoi siis tuleb taas see probleem et mul on raha tema peaks pool palka sellele panema...ytlen et teen talle siis soidu välja hakkab ta mees vigisema et mis sa lähed kui raha pole..

Aastaid tagasi sai ühele sugulasele parajalt suur summa laenatud. Lubas 2 kuu pärast tagasi maksta. Pool aastat ei kippu ega kõppu.Oma ümmargusele juubelilegi ei kutsunud, sest võlg oli kaelas. Siis vabandas, et varem polnud võimalik võlga tagasi tuua ja maksis raha ära.Paar aastat hiljem hakkas seesama sugulane autot ostma ja helistas jälle, et kas oleks võimalik mõni tuhat laenata. Mu mees ütles, et tema küll ei julgeks enam küsida ja me ei laenanudki.
Nüüd ongi nii, et meie oleme uhked pealinna saksad, nemad jällegi "madalamad kui rohi"-nagu nad nad öelda armastavad ja ongi kõik.Endistest headest ja soojsdest suhetest pole midagi järel.Ja ongi nii, et kui tahad sõbrast lahti saada- laena raha.

võin rääkida õe näitel. pidasid mehega poodi ja äri läks hästi, n.ö. sõpru oli jalaga segada. siis aga tõsteti nad poest välja ja jäid praktiliselt kõigest ilma. enamus n.ö. sõpru kadus ära. palusid veel laenu ühelt paarilt, kellega väga tihedalt oli läbi käidud, ei antud. nojah, igatahes kadus see paarike täitsa ära. ja tänasel päeval on õde end jälle üles töötanud ja elujärg hea ja kes jälle üritab suhteid taastada - loomulikult endised suured sõbrad, paarike kes õe ja õemehe hädas olles selja pöörasid. nüüd on ju jälle hea ja ohutu semu olla ja äkki omalgi kasulik. vastik on selline suhtumine!

See kõik, mida te kirjutate, tuleb kahjuks väga tuttav ette. Võibolla mitte nii äärmuslikul moel nagu mõnel, aga siiski. Ma ei ole teab mis rikas aga eriala on selline, millest mõni omaarust "lihtinimene" arvab, et sel tegelasel on kindlasti kõvasti seda va krabisevat alati võtta (tegelikult sõltub kõik, kui palju on mul tööd ja sissetulek pole ka eriti regulaarne!), ja võlgu mulle nagu ei olekski vaja tagasi maksta. Mind vihastab see, et miks mina pean omaenda raha tagasi nuruma. see on nii ebameeldiv! Kui inimene ei saa kokkulepitud ajal maksta, no helistagu siis ja palugu ise tähtaega pikendada. Tema peaks see nuruja olema, mitte mina. Ega seda raha ma polegi eriti laenanud aga vahel on juhtunud, et mõnel eksprompt-üritusel kellelgi jälle ei ole aga kohe-kohe saab - nii et olen siis teise eest maksnud arvestusega, et järgmine päev saan tagasi. Jutt polegi suurtest summadest vaid korraga mõnesajast kroonist. Ühest "järgmisest päevast" on saanud juba aasta... Kui küsin, siis on sada põhjust, miks pole saanud maksta - vanaema juubel, lapse koolirahad ja mis kõik veel selle aastapikkuse "päeva" sees on olnud.... ei oskagi kohe kosta midagi selle peale. Selline etteheitev toon kah, et mis sa tuled veel küsima, sa ju rikas, ülalpeetavaid ei ole... (räägitakse tavaliselt oma lastest ja "vaesusest") Krt, aga see on ju minu raha, ma olen sellega arvestanud ja poleks saanudki võibolla anda, kui oleks teadnud, et kohe tagasi ei saa. Vahel on tõesti tunne, et kasutatakse ära. Ma võiks ju niisama ka välja teha (ja olengi teinud vahel), kui inimesel tõesti ei ole, aga tahan temaga koos midagi ette võtta - milleks ta peab mulle siis valetama, et on või kohe saab.
Peaks vist vinguma hakkama kohe, kui vähegi raskemad ajad on (ja neid on tõesti!), siis ehk mõeldakse minu peale ka...

vahest on tõesti naljakas vaadata, et kui mõnes peres lapsed on läinud tallinna tööle ja paremale järjele jõudnud, siis maal elavatel sugulastel lööb kohe õudne alaväärsuskopleks välja- tohutu ette- taha kummardamine hakkab pihta, kui nad siis provintsi külla tulevad, ei kõlba neile sama kohvitassigi ette panna, mis teistele sugulastele. isegi oma vanemad käivad kasvõi pea peal. tegelikult inimesed on ju ikka samaks jäänud, ei ole veri sellest sinisemaks läinud, et raha pangas rohkem on.
üldiselt inimesed liiga palju topivad nina teiste rahakotti. Nii sugulased kui ka lihtsalt tuttavad. endalgi selline kogemus, et üks poolsugulane koguaeg teeb vingus näoga märkusi, kui koos poes käime ja mina siis paarisaja krooni eest rohkem ostan (lihtsalt mul pole aega iga õhtu poes käia, ostan korraga rohkem). issand küll, ega ma siis solidaarsusest temaga ei pea ainult pelmeene sööma, ainult sellepärast, et tema endale muud lubada ei raatsi! alati, kui midagi uut osta, siis ta küsib hinda ja ohib, et oi kui kallis, mingi rikkur oled vää. no issand jumal küll, inimesed, tegelege oma asjadega!

Tundubki oma kogemustest ja siinseid kommentaare lugedes, et tegelikult muutuvad mitte rahakad inimesed, vaid nende mitte nii rahakad sugulased-tuttavad. Just see etteheitev "mis nüüd meie" või "rikaste asi". No täitsa närvi ajab. Paar korda kannatad, siis ei anna enam näole. Oledki kohe klatshiobjekt kui südametu rikkur ja vanaema mahamüüja.

Tundubki oma kogemustest ja siinseid kommentaare lugedes, et tegelikult muutuvad mitte rahakad inimesed, vaid nende mitte nii rahakad sugulased-tuttavad. Just see etteheitev "mis nüüd meie" või "rikaste asi". No täitsa närvi ajab. Paar korda kannatad, siis ei anna enam näole. Oledki kohe klatshiobjekt kui südametu rikkur ja vanaema mahamüüja.

Keegi tundis huvi, kas ainult eestlased raha pärast kadedust tunnevad ja kuidas teiste rahvustega on. Kas britte rahvuseks pidada või mitte, aga samamoodi teiste rahakotti armastavad nad piiluda küll, et kus ta raha sai millegi muretsemiseks ja miks nii kallis jne. Priiskamisest ei peeta lugu, pigem ole tagasihoidlik ja vaiki maha. Siinmaal on juba väljakujunenud klassid, kes n.ö. vertikaalselt läbi ei käigi. Nn. kesklass on kõige laiema baasiga, aga jaguneb omakorda alagruppidesse. Sinna kuulub tänaval patrulliv politseinik kui ka firma peadirektor.

Leidke siis kompromiss. Vastaval seltskonnale valige vastav teema millest vestelda. Rikaste seltskonnas tundke ennast nagu rikas vaeste nagu vaene. Elage rolli sisse.

Maril - kui sinu soovituse järgi talitada, siis paraku "vaeste" lemmikteema seltskonnas ongi raha - raha puudumise pärast virisemine ja oma hädades kogu maailma süüdistamine. Kohati lausa imelik kuulata - inimesel on näiteks suur maja ja aed, võimalused kasvõi väiksel viisil loomi pidada, piisavalt vaba aega jne. Aga ise midagi ei tee, et oma seisukorda parandada - ainult viriseb oma vaesuse pärast ja vahib mis naabril on .
Mul ükskõik, kas mu sõber on raha poolest rikas või ei, kui ta ainult ei vingu ja hädalda. Vabalt võib erinevas rahalises seisus inimestega ka täitsa viimasepeal ühiseid ettevõtmisi korraldada, mis kõigile jõukohased. Näiteks loodus ja päike on siiani kõigile lausa tasuta.