Mis teie arvate, kas vanemad, olles saanud tagastatud vara müügist märkimisväärse rahasumma, peaksid selle jagama võrdselt kolme lapse vahel, või on õiglane anda kogu summa noorimale, kes pole jõudnud veel oma elu sisse seada. Samas vanemad lapsed on omal ajal suurte raskustega alustanud ilma igasuguse vanemate toeta. Muidu suhted peres on siiani olnud normaalsed, mingit ühe lapse teisele eelistamist pole olnud, samuti on kõik lapsed ühtmoodi vanemaid vaatamas-abistamas käinud.

Mulle tundub, et võrdselt, sest ega elamispinnaga raha mured lõpe! Ja vanematel lastel on juba uued suured raha mured, mis vajavad lahendamist ja nad on oma alustamise ajal ju millestki loobunud selle nimel.
Kindlasti võrdselt! Kuid võiks huvi tunda, kuidas väiksem hakkama saab. Kui palju tal elu alustamiseks raha vaja läheb. Ehk vanemad lapsed saavad mingi väiksema summaga aidata.

Vanematele vara tagastati ja KITSALT nende isiklik asi on, mida nad sellega teevad. Lähevad pooleks aastaks Austraaliasse või jagavad laste vahel. Lastel nüüd oodata ja tahta pole seal midagi. Käed eemale! Jagavad kuidas jagavad ja teie asi pole nõuda-tahta-küsida-vihastada.
Imelik, et Kiku ei mõtle sellele, et ema-isa võiksid oma tervise heaks raha kulutada. Kogu raha.

Igatahes, see on täiesti nende valik. Ole mõistlik ja ära tekita vanematele südamevalu. Nende raha - nende otsus. Ja küsimusele, mida nad PEAKSID selle rahaga tegema on ainus vastus - nad PEAKSID oma tervise heaks võimalikult kõik tegema, oma kodu heaks ja püüdma puhata. Nad PEAKSID vahepeal ka endale mõtlema. Nüüd - kui lapsed on suured - on esimene võimalus.

Jah, kui üldse jagamiseks läheb , siis ikka võrdselt .
Iseasi kui juba hästikindlustatud vanemad lapsed ise otsustavad oma osast loobuda. Aga vanemate poolt üht teistele eelistada on ebaõiglane ja jätab ikka okka südamesse.

Kiku: egas ometigi väike kadeduseuss?

Las jääda see ikka rahakoti omaniku mueks, mida tema oma rahaga eale hakkab:) Ja ärgu ülejänud - kasvõi lapsed, sel teemal sõna võtku...kui just neilt nõu ei küsita:)

Muidugi, kui see on vanematele antud, siis peab see raha ka neile jääma. Või vähemalt ei peaks lapsed sealt midagi nõudma või tülitsema selle pärast. Vanadel on ikka kas mõni liigeseoperatsioon vaja teha või uued korralikud prillid ja auto VAZ asemele või kõik korraga ja paljugi veel. Mõni unistus teoks teha. Noored jõuavad kõik ise. Ja osa tuleb omal ajal pärandina. Austage oma vanemaid ja nende tehtud tööd ja nähtud vaeva.

Probleemi polekski, kui vanemad läheksid Austraaliasse või kuhugi mujale puhkama, või kasvõi sanatooriumi. Aga asi on just selles, et otsustati kõik viimse sendini anda noorimale korteri ostmiseks.
Ja ega vanemad lapsed nüüd mingid kröösused pole, lihtsalt oma katus on jõutud pea kohale muretseda, laenuga muidugi.

Hummu, kuidas sul tütrega läks? Kas on siis buliimia?
Kiku probleem - miks üht last teisele eelistada, see on teistele ju solvav, alati polegi peamine raha.

Nende raha, nemad otsustasid noorimale anda, nende õigus. Ja kadestada on siinkohal kohatu. Ka vanematel on õigus oma otsustele ja vabale valikult, eksole.

tsinna
jah, on. Homme läheme arstile ja muidu on kõik korras. Usaldus tekkis ja säilis. Mure on muidugi aga arvatavalt saame üle.

Tixile: Loomulikult õige, ega lapsed saa tahta vanemate raha. Kuid ega vanemadki seda raha ise loonud. Usun, et see on esivanemate tagastatud kinnisvara möögist saadud. Nagu nende vanemad toetasid neid, nii peaksid nemad ka oma lapsi aitama.

Raha kasutamine oleneb suhetest ja perekonna tavadest. Kuid metsikut raha läbi küpsetamist aeguvatele asjadele ma ei poolda. Perekonna rahad tuleb järgmisele põlvkonnale edasi anda, et nendel oleks millele juurde lisada ja edasi anda.

Kuidas midagi jagada, on antud hetkel ikka vanemate otsustada.
Kui suhted peres nii head ning =oed-vennad teavad, kuidas on teiste elu kulgenud, siis on ju saajal alati võimalus öleda, et teeme ikka nii, et jagame võrdelt. Kui ta seda ei tee, siis on see tema otsus ning taas pole midagi öelda :)
Võrdõiguslikkust absoluutses tâhenduses ei eksisteeri ning ei peagi eksiteerima. Mõningaid asju ja olukordi tuleb aktsepteerida ilma sellest probleemi tegemata. Nii on endal rahulikum elada.

Jah, nõus. Aga vanem inimene ja nii mitme lapse lapsevanem (kolm vist) on elus nii paljust pidanud loobuma. See peaks nüüd see koht olema, mil lapsed ühiselt ütlevad, et emale seda vaja ja iseale seda ja kui need on ostetud, siis alles keegi meist selle raha vastu võtab.
Nähtud küll neid vanainimesi, kel ei hambaid ega puusaliigest, viimas raha lastele andmas. Mina ei võtaks. Õigemini, võtaksin küll aga siis, kui tervisesse ja puhkusesse ja unistustesse investeeringud vanematel tehtud.
Kogemustest räägin, sest mu ema sai metsa tagasi ja tahstis selle raha, mida oli mitmeid sadu tuhandeid jagada 1/3 mulle ja 2/3 õele, sest õel on rohkem lapsi. Mõlemad elame üürikorteris ja keskmise palgaga. Mul 3 ja õel 5 last. me kumbki ei võtnud. Emal uus puusaliiges ja head prillid ja mahlapress ja kangasteljed, millest ta unistanud oli ja koduabiline ja tuhat muud asja. Isal väike aiatraktor ja uhked tööriistad. Muidugi lõpuks saime raha, ent umbes 1/ algsest summast mida vanemad tahtsid anda. Rõõm kohe vaadata, kui saame veidigi memme vaeva tasuda. Tõrkusid nad algul hirmsasti aga me sundisime neid endale mõtlema.

Kui raha on ainult nii palju, et saab ühe korteri osta, siis ei ole seda raha mõtet kolmeks teha......igaleühele natuke. Siis see natuke laristatakse lihtsalt ära ja raha haihtusgi õhku:(( Ühesõnaga keegi ei saa midagi.
Eks su vanemad oleks vanemaid lapsi kah tahtnud aidata (eluasemega?) ja vahest neil on süümekad, et nad seda ei suutnud...nüüd üritavad kompenseerida, et vähemalt ühte lastgi suudavad aidata.

Lapse seisukohast on mul raske võibolla mõista....mul ei ole õdesid-vendi ja ei kujuta ette kuda see kadedusevärk oleks. St. kas oleks oma venna-õe peale kade või suudaks ikke rõõmu tunda kui hästi läheb.

Ahjaa......kõik kindlasti lugenud muinasjutte, kus isa pärandab oma varanduse vanemale pojale ja ülejäänud peavad siis laia maailma rändama minema ja ise endale elatist teenima. Tegelikult ju tark otsus (kuigi ebavõrdne/õiglane??) sest tihtipeale see pärandus ära jagades ei jää sest midagi järgi ja lõppkokkuvõttes kellelgi pole midagi.....niimoodi vähemalt ühel on:)

Tegemist on minu abikaasa perega ja tema on kõige vanem vend. Kui vara müük jutuks tuli, siis arutasimegi mehega isekeskis, mida vanemad sellega teha võiksid. Et soe vesi majja (boiler), saun korda teha, et võiksid kuhugi reisile minna. Aga nad ei taha!
Asi ei ole kadeduses. Mu mees on solvunud, et selline vahetegemine. Oleks veel, et vanemad oleks enne lastega selle läbi rääkinud, selgitanud, aga asi tuli üldse kuidagi pooljuhuslikult välja, et raha kõik noorimale antakse. Kordan veel, minu mees olekski eelistanud, et vanemad kõik enda ja oma elamise peale kulutaksid.
Nüüd on sellest pea kolm kuud (jõuludest) ja me pole mehevanemate pool käinud ega ole helistanud ka nemad. Kurb.

Tõesti kurb....
Püüa mehega rääkida, et ta ei kadestaks või vanemate peale kuri ei oleks. Tõesti, see oli nende raha ja nende asi oli, mis sellega teha.
Perekonnas riidu kiskuda oleks küll paha.

kuna raha jätkus ainult 1 korteri jaoks, mitte 3 jaoks, oli otsus ehk õige. Kribukrabule laiaks lüüa oleks mõttetu. Vast on vanemad aidanud vanemaid lapsi teisiti? näiteks lapsi hoidnud vms? Ehk nad arvavad, et ei jõua enam noorima lapse lapsi hoida aidata? Igatahes on see nende otsus ja ei kuulu vaidlustamisele.

.

...et kas noorem on siis süüdi, et ta noorim on....et tema pole veel jõudnud...milegipärast olen ma kindel, et kui raha saamise (või jagamise hetkel) oleks keegiteine enimvajanud, oleks vast talle antud....jaga siin nüüd võõrast raha....

Vanemate isekeskis otsustamine on kummaline. Nõu küsida oma lastelt on üsna normaalne. Ehk oleks hoopis mõnele kolmandale variandile leidnud.

Pealegi on suure summaga noore inimese õnnistamine seotud ka negatiivse poolega. Võib juhtuda, et noor ise enam ei viitsigi edasi jõuda ja rabeleda, sest vaid tühi kõht paneb teda mõtlema.

Ja teiseks, tähendas taoline otsus teiste laste kõrvalejätmist ja noorima eelistamist, mis on taunimisväärne. Samamoodi nagu arutatakse läbi vanemate eest hoolitsemine ja nende vajadused on vaja arutada perekonna ringis ka raha mured. Ega korteri osturaha pole leivaraha, et põlle tagant sokutatakse.

Minul on selline arusaam - omad jooksvad kulutused tuleb teha oma jooksvatest tuludest ja perekonna raha tuleb investeerida nii, et sellest veel saja aasta pärast midagi järel on.

Mina pole oma vanemate ja õega üle kolme aasta suhelnud. Vanemad said ka vanaema maja müügist kenakese summa ja tollane õemees mõtles kohe mingi äriplaani välja. Ise olen rahaasjandust natuke õppinud, seletasin vanematele, et see plaan ei pea vett. Nemad ei kuulanud, õde oli vanatüdrukuks jäämas ja mehest hirmsasti sisse võetud, raha anti talle firma tegemiseks. Kahe aastaga oli raha läbi, firma pankrotis ja õde maha jäetud. Seda ma tean juba oma lapsepõlvesõprade jutu järgi, kes seal külas edasi elavad, nagu öeldud, mina oma perega enam ei suhtle. Raha pole mulle vaja, mul seda endalgi küll, aga kui ikka minu arvamust millekski ei peeta, ja rahaga plikale meest ostma hakatakse ... Õde pidi nüüd käima mööda tuttavaid mingeid potte müümas ... Küllap ta varsti on vanemate juures tagasi ja ongi parem!

Minu vanemad toetasid kõvasti rohkem mu õde!
Ei ole solvav: Uhke tunne on- et saan ise hakkama.
Aga: elu ongi ebaõiglane! :)

ma küll aru ei saa miks peaks vanematega läbikäimisest loobuma
nagu iin loos, kus õemehel vanematelt saadud raha sõrmedavahelt läbi jooksis
no tegid vanad inimesed valeotsuse ja raha ei asunudki raha tegema nagu loodetud
ega seepärast pea siis nendega läbisaamist kihva keerama
igaüks teeb vigu ja valeotsuseid

kas te ise oskate end nende olukorda panna ja "pilti" teisest servast vaadata

Raha on ikka omaniku enda oma ja teistel pole selle jagamise üle vaja muret tunda. Pealegi, vanematel võivad olla mingisugused omad plaanid ja mõtted, miks nad selle raha just sedasi otsustasid jagada. Pole mõtet olla solvunud ega vihane, las inimesed teevad nii nagu neile meeldib ja sobib.

Vaata aga nuori inemisi, kui nemad kõik õilishinged on! Mina küll oma talu ja lehmakarja pärandan lastele. Mes mina enam, vana inemine rahaga teen. Lastel vaja elujärg korda seada, lapsed koolitada, ka neil vaja endid toterdada, minial juba hambad kukuvad suust välja. Mõni asi tahab ikka otsekohe investreerida, pole siin aega oodata, mil kännud är surevad. Ikka lastele, aga siiski selle järgi, kel rohkem tarvis. Ei ole ühe pulga pääl minu vanem poig sii ärikas ja minu noorem sii muuseumitöötaja. ja küll vanem aru saab, et temal on juba. Vaat kui kole lugu, kui lastel midagi pole, a mutt sureb ühel päival är ja mata sis teda mes rahaga tahat. Ja kui jätad lapsed ilma pääle ilma sendigi päranduseta. Mes te ahnitsete, vanurid!

Aga võib-olla see noorim võsuke on ise kõige saamatum ja vajab tõesti abistamist? Vanemad ei saaks ju naerulsui pealt vaadata, kui ühel lapsel ei lähe hästi!

Tix

lahe:)

Ma oleks samamoodi käitunud:)

Minu vanavanemad omal ajal polnud rikkad ega vaesed. Neil oli 5 last. Kooliharidusest oskasid lugu pidada, aga koolitamiseks oli jaksu vaid ühe jaoks. Nii siis valitigi välja kõige noorem. Mitte kellelgi teistest pole olnud pretensioone.

Eks isa-ema näevad ju kõige paremini, kellel king kõige rohkem pigistab - pole ju ka sama pere lapsed iial elus võrdselt edukad. Mina suudan endale ja oma lastele igale keskmise palga välja teenida, vennas ei saa niigipalju kui minult tulumaksuks kooritakse - no miks peaksid vanemad mind toetama? Ikka vennast! Ja ma pole sellepärast kade. Saadan hoopis vanematele iga kuu tuhandekese ega saa tõesti sinna midagi teha, kui nad seda enda peale ei kuluta. Ja see vara, mis neist kunagi maha peaks jääma, läheb kah täiega vennasele. Aga mingi näruse raha pärast, mis nii-ehk-nii kunagi ikka otsa saab, oma peresuhteid rikkuda on äärmiselt jabur.