Selles söögiteemas figureeris mingi kaerakile, mille üle tõmmeldi.

Mis toit see selline on? Kaer on ju hea...?

Minu vanaema tegi kaerakilet nii, et pani kaerahelbed mitmeks päevaks sooja veega likku, siis kui maitse hakkas hapukak minema keetis üles ja lasi tarduda, tuli nagu kallerdis. Maitse kergelt hapukas. Ise pole teinud. Proovi järele, siis tead kas on hea.

õahh.

Kõlab ägedalt, meie peres vist ei lähe peale, olen ise endine anorektik,

kõlab pehmelt äeldes jäledalt...aga äkki on tõesti hea...

Söök jah, aga minu meelest hea mitte. Pole aru saanud, miks seda vanasti tehti.

Tehakse jah nii, nagu Tähistaevas2 kirjeldas. Ja maitse on väga jäle. Peale selle venib see ollus nagu tatt. Ära parem taha.

Maitse pole üldse jäle,kui on hästi tehtud,aga see hais,mis tekib hapnemisel,on küll.Aga muidu kõlbab teda süüa näiteks moosiga nagu mitmeid teisigi magustoite.Paljalt küll mina ei söö.

Jah tehakse küll nii, et lastakse paar päeva käärida ja siis aetakse läbi sõela ja keedetakse ära. Minu ema tegi ka, pani võisilma keskele, nägi päris ilus välja, kuigi värv oli hallikas, aga mina süüa ei suutnud, kuigi emast oli kahju, et ma ehk ta meele kurvaks teen. Aga vanem õde, isa ja ema sõid küll. Minu mees rääkis ka, et tema lapsepõlves sõi, ma pakkusin välja, et ma võin teha, nii kerge teha ju, aga ta millegipärast ei tahtnudki ega pole peale seda teemat üles võtnudki (igaks juhuks).

minule ema tegi kunagi lapsena, ühe portsu andis isegi ära süüa

Kui ta mitu päeva käärib, kas ta vähe shvipsi teeb kahh?!

jäle,minu ämm ka tegi nagu tõelist maiuspala,mina ajasin alati sõrad(käpakesed)vastu,lõpuks loobuti mulle pakkumast-tegemast ja millegipärast kõik need ,kes veensid mind seda jälkust sööma ,pole ise ka tellinud.

Juba kaerakilele mõtlemine kutsub minus okserefleksi esile. Jäle, roosa, veniv tatt. Minu lapsepõlve kõige jubedam kogemus.

Kaameli ila. Vähemasti näeb nii välja, proovimiseks polnd vaim valmis.Tean ainult ühte inimest, kellele see maitses, aga ta polnd päris normis ka mu meelest.

Kuule, on sul ka midagi ühist Kati Murutariga, mul oleks vaja talle ühte asja ütelda, mis teda ehk huvitaks. Olen otsinud tema kontaktandmeid, aga ei leidnud. Äkki keegi teab?

Kaerakilel on jube hais, kuidas üldse keegi suudab seda süüa??

Eks ta üks jubedus oli,mis kuidagi alla ei läinud! Süüakse teda aga soojalt ja võisilm keskel.

kui laps olin siis vanaema tegi päris sageli, mulle meeldis.

Mäletan, et millalgi aastaid tagasi vana-vanaema külastades pakuti ka vaarikamoosiga kaerakilet... Ja sööma kutsuti veel nii mesimagusa häälega, et ei tea, mis hõrgutis seal köögis nüüd laua peal ootamas on... ÖÄKK! Solberdasin natuke seal lusikaga, aga vot ampsugi suhu panna ei suutnud. Ükskõik, kui väga oleks tahtnud vanamemme kiita ja headmeelt teha, aga ei suutnud! Prr, praegugi tulevad veel külmavärinad peale sellele ollusele mõeldes...

Mul ämm teeb ja ämma sõbranna ka teeb. Proovisin suure lunimise peale , aga ...midagi veidramat annab välja mõelda. Aga mu mehele meeldib õudsalt, paneb suhkrut peale ja sööb kahe suupoolega!

Nuhah- süüa ta sünnib -ära ei tapa,aga miks peab tingimata niisugust asja sööma!

Mingis venekeelest tõlgitud lasteraamatus nimetati seda tatti kiisel´iks. On ikka sama või? Ja miks seda siis eesti rahvustoiduks nimetatakse?

On küll sama tatt. Oeh, kui koledasti ma toidu kohta ütlen.

rahvustoit sellepärast,et see on väga vana söök ikka sealt väga hallidest aegadest pärit,sealt sulaste ja vabadike ajast pärit
olen söönud.poovisin suhkru ja 35% rõõsa koorega nagu magustoiduks.
võib süüa sellise väikese koguse,tundub kuidagi vänge.mees aga ise teeb ja ise sööb külma piima ja võiga.
sööma ei sunni teid ju keegi kui ei meeldi ärge sööge.kellele meeldib lasku aga minna

Eks ta üks jälkus ole.

delikatess ja puha,
kuid
merevee maitsega tatiklimp.

Kaerakile on mullas kasvanud ilusast kaerast, hapendatud (nagu kapsas ja kurk),
keedetud ja kallerdatud, mõnele maitseb soojalt,
leebe-hapuka maitsega, väga tervislik
ja l o o m u l i k u l t ei pea kõigile maitsema.

Öäkitada pole mõtet, maitsed on erinevad, kaerakile on puhas ja ökoloogiline toit.

imelikud inimesed siin kommimas.
No ei olnud sajand tagasi taluperenaisel võimalik Selverist lastele jogurtit vm tervislikku magustoitu osta. Aga midagi head ju vahel siiski tahaks.

Nutikad memmed mõtlesid välja kaerakile ja rukkijahuvahu, mida (raskesti kättesaadava ja hullult kalli) suhkru või marjasüldiga süüa.
Minu ema on neid mõlemaid mulle lapsepõlves teinud ja täitsa asjalikud magustoidud olid. Kaasaja pepsidele muidugi keresse ei keri, sest kõike paremat on saada.
Kaerakile hapnemaajamiseks kasutati rukkileiba. Oluline oli tabada õige hetk vedeliku kurnamiseks, ka keetmisega võis olluse tuksi keerata - kas jäi liiga vedel või kippus tardudes lõhenema.
Sõin seda lapsena hea meelega, aga ise teinud ei ole - oluliselt lihtsamalt saab magustoidu kätte.
Isa eriti ei tahtnud - kurtis, et pidi teda hirnuma ajama :)
Palju siis tegelikult on tänapäeval perenaisi, kes endisaegsete retseptide kohaselt nt. mannavahtu või kasvõi tarretist (ometi poes valmissegatuna olemas) teeks?
Lihtsam on krabada poest mingi nutsak ja perel magustoit olemas. Pole vaja hullult käsitsi kloppida ega tarretamiseks talvel jääd koguda (ja suveks hoida).

Pääsusüljest pesade supp - kah delikatess, eelistaksin kodumaist kasvõi taimsetki toitu.

Mul ka vanaema tegi, täitsa maitsetu asi oli.

austrite maitse Kirjutas:
------------------------------------------------------
> delikatess ja puha, > kuid > merevee maitsega tatiklimp.
>
> Kaerakile on mullas kasvanud ilusast kaerast, hapendatud (nagu kapsas ja kurk), keedetud ja kallerdatud, mõnele maitseb soojalt, leebe-hapuka maitsega, väga tervislik ja l o o m u l i k u l t ei pea kõigile maitsema.
> Öäkitada pole mõtet, maitsed on erinevad, kaerakile on puhas ja ökoloogiline toit.>>>>

Aegu tagasi raputasin soola-pipart-ketšupit igale toidule, kõik oli läila ja maitsetu. Magusast sõin halvaad-piimaga, sefiiri, vahukoort moosiga, pidi ikka "äkiline" kõik olema. Marinaadid maitsesid kangelt, olgu need kurgid või seened.

Tervisega jäin 5 a dieedile, kõik hea oli keelatud, kuid harjusin siiski. Täna meenutan, et rasvatu kodujuust, kui tohtisin seda 2 a dieedi järel süüa 2 spl, oli niiii maitsev, et lutsutasin seda suus kui parimat maiust!

Nüüd on juba 10 a vaba söögiga elu ent minu maitsemeel on absoluutselt muutunud: vorstid, singid, juust, suitsukala, jm on minu jaoks nii soolased, et piisab tükikesest kui keel muutub tuimaks.

Sama toime magusaga, ei saa nautida mingeid magusaid tooteid, rõvemagusad need panevad välja sülitama.

Olen omal nahal mõistnud, mida tähendavad need tohutud soola ja suhkrukogused toitudes, lisaks veel maitsetugevdajad ja maitseained.

Siit minu kokkuvõte kaerakilele, see pole just minu lemmik, kuid arvesse võttes toitumiskombeid nendest aegadest, kus seda valmistati ja tollaste inimeste rikkumata maitsemeelt, mõistan tänapäeva inimeste vastumeelsust kaerakile osas.

Kasemahl oli kunagi maitsev ja magus jook, Coca Colaga ei kõrvuta, eks ju?!