Kui palju on siin neid naisi ja mehi, kes lapsi ei taha. Mõtlen neid, kes üldse ei taha ja oma partnerilt last ei nõua, kes lihtsalt tunnevad, et lapsed pole olulised ja ei vaja oma ellu lapsi? Ei mõtle neid, kes hetkel veel lapsi ei taha, aga tulevikus küll või neid, kellel pole lapsi, kuna puudub sobiv partner.

ei taha

Never say never, aga hetkel küll tunne, et tahaks suhet ja abielu mehega, kes tahab minuga kahekesi olla, kes näeb minus naist, sõpra ja kireobjekti, mitte ema.

siin kuskil oli see teema.
ei taha, siis ei taha.

mina näiteks tahan.

ma tahaks näha seda naist, keda mehed võiks suhtes pidada läbi aastate läbinisti kireobjektiks..

Lapsed on nuhtlus.

lapsi ei taha,kuid seksida tahad küll,kuhu selline jutt viib.kas mees peab alati mütsiga seksima jäämagi.

naine ilma lasteta on looduse tühi õis!

Kõik ei pea viljapuud olema, mõni võib ka ilupuu olla!

Loomulikult, kõike on vaja.

http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?f=16&i=208650&t=208650

just oli see teema ju, võiks vähamalt sama lehe teemad korra silmadega üle lasta, enne kui uue täpselt samasuguse postitad

(hetkel partnerit paraku pole:))

Aga jah - EI soovi lapsi.

seda võiks arutada siis, kui need mittelastetahtjad on jõudnud sinna ikka, kus enam lapsi ei saagi saama. Noorel naisel pole mõtet tühja lahmida. Ehk nii paarikümne aasta pärast annate siin delfi foorumis teada, kas jäite endale kindlaks või mitte.

Tavaliselt kipub elus olema nii, et kõik kindlad eitused tulevad ringiga tagasi. Nii et 'never say never', meist mitte keegi ei tea, mis plaanid tulevikul meie jaoks varuks on.
Miskipärast tundub mulle mõne kindla eitaja puhul olema selline hapude viinamarjade sündroom.

Ei tahtnud lapsi 20-aastaselt, ei tahtnud 30-aastaselt, ei tundnud kahetsust 40-aastaselt ja praegu olen oma valikutega igati rahul. Vaatamata sellele, et minu laste mittetahtmise tõttu läks luhta mitu suhet meestega, kelle vastu tundsin armastust. Kuulun vist selle 3-4% naiste hulka, kellel lihtsalt puudub see looduse poolt antud vajadus lapsi saada, neid kasvatada ja nende eest hoolitseda. Kohusetundest või kellegi teise soovil lapsi teha tunduks mulle eriti imelik.

See teema tüütab ära jah. Väike osa naisi lihtsalt ei taha ja kõik. Aga kas neid on 3-4%, seda pole kuulnud.

sõpradel , sugulastel ja tuttavatel ei tüüta ära lastetutele igal võimalisel öelda, et millal sina siis lapse saad-

Minu arvates on väga õige, kui inimene teeb enne laste tegemist endale selgeks, et temale see ei sobi, mitte pärast. Siis poleks lastekodulapsi, tänavalapsi ka nii palju.

toetan seda vastajat, kes kirjutas, et 20-aasta pärast võiks teha kokkuvõtte, kes jäi endale kindlaks ja kes mitte. Enda sõbranna rääkis 5-6 aastat tagasi, et ta ei taha abielluda, kui seda teeks, siis väga tagasihoidlikult ja külalisi ei kutsukski; kui lapse sünnitab (aga mitte mingil juhul nii pea), siis jumala eest meest sünnitusele juurde ei laseks; elaks põliselt kesklinna korteris ja never ei koliks linnast välja. Nüüd: on ta abielus, tegi suure ja kalli pulmapeo, mees oli lapse sünnitusel kaasas ning elavad praegu kogu perega äärelinnas. Vot sulle neid kindlaid eitusi.

Alles hiljuti oli teema, kus teemaalgataja oli maha jäetud ja halas, et ei suuda enam kunagi uut meest leida; 3 kuud hiljem teavitas, et on uues ja õnnelikus suhtes. Irw.

ju, et see ongi halamise koht siin. Halame veidi aega ja siis läheb elu edasi. Hea ju, et saab oma emotsioonid välja elada. Alati ei taha koormata tuttavaid oma tobedate muredega.

Ma ei ütleks, et ma last ei taha, tahan, aga ma ei taha kogeda rasedust, sünnitust, imikuiga. Lapsed võik naise juurde tulla 3a-lt, siis oleks mul või mitu last, kellega tegeleda.
Kuna minu vastikus raseduse, sünnituse ja imikuea vastu on ületamatu, siis aitab ainult adopteerimine või leppimine, et ma polegi loodud emaks.

3-10 kõige toredamad aastad!

Maailm on niigi ülerahvastatud.

küll noor veel, aga olen üsna kindel, et ise sünnitama ei hakka. Kui lapsesoov peaks kunagi tekkima, siis eelistaksin igatahes lapsendamist.

Kokkuvõtvalt siis: ei kahetse oma otsust jääda lasteta, sest perspektiiv oli jääda tulevikus tõenäoliselt üksikemaks ja ise poolikus peres kasvanuna ei pea seda õigeks. Laps vajab mõlemat vanemat ja stabiilset perekonda. Elu on näidanud, et olekski jäänud üksi pubekaeas last kasvatama ja mu otsus oli õige. Ei poolda egoistlikel kaalutlustel laste muretsemist (hirmust üksi jääda, sotsiaalne surve vms.)

Minu meelest just rasedus, sünnitus ja imikuiga oleks käkitegu võrreldes selle tohutu vastutuse, aja-raha-ja närvikuluga, mis sinuga vähemalt järgmised 18 aastat kaasas käivad.
Imikuiga + rasedus on kokku max 2 aastat, sünnitus ikka üldjuhul üle 24H ei kesta. Ja selle kannatab ju ära.
Laps on OK sellest vanusest, kui ta juba võib üksi koju jääda ja saab ise kooli ja ise koju ehk siis kuskil 6-7.

Selline naine sobiks ideaalselt. Kahjuks ei tunne selliseid. Ainult mingid ürgemased kelle eesmärk on vähemalt 25-daks eluaastaks ära poegida siblivad ringi. Siis on neil nagu rahu majas ja kohus täidetud.

n40-ga sama meelt.

aus olla, siis olen pikemat aega tundnud, et pole nii kindel, et tahan lapsi, kuna võõraste, tuttavate ja sõbrannade lapsed tunduvad ikka eriti õudsad. mõnele tekib soov isegi kallale minna.ma ei poolda ka seda vabakasvatust, pigem oleksin rangemat laadi ema. ja, mis mu otsust on veel mõjutanud, on eesti riik- siia riiki ei sünnita ma kedagi.

mina ei taha, isegi vasektoomia lasin teha, et selle "kogemata" juhtumist välistada.
mulle ei meeldi, kui mind nurka surutakse ja välja pressima hakatakse. parem jään lastetuks.
ma põhimõtteliselt pole laste vastu, kuid meil ju mehed saavad lapsi vaid naiste armust ja tõenäoliselt jäetakse ükskord ikka ilma.

Mina ei taha lapsi. Mulle ei meeldinud omale laps olla; ja (kahjuks) mulle ei meeldi üldse eriti lapsed.
Ja ma kardan meeletult sünnitamist. Ma lihtsalt ei suuda selles mitte midagi head ega ilusat näha. Pigem on see üks kõige kohutavamaid asju, mida ma suudan omale ette kujutada. Umbes, nagu sadistliku hullumeelse kätte sattumine, kes sind muudkui piinab ja piinab... Enamiku arvates oleks see muidugi kohutav kogemus. Aga see, kus naine peab sünnitusel tundide viisi valudes piinlema, on muidugi väga tore ja loomulik... Rääkimata muudest aspektidest raseduse ja sünnituse juures, mis on samamoodi vähemalt äärmiselt ebameeldivad ja ebaväärikad (et mitte öelda rohkemat).
Samas on päris kurb mõtelda, et tulevikus, kui ma olen vana, ei ole minu elus üldse mitte kedagi. Kedagi, kelle jaoks elada või kelle külaskäike oodata. Kedagi, kes tunneks huvi, mis ma teen või kuidas mul läheb. Ja kas ma üldse veel elus olen.
Paljud mehed võtavad sõna teemal, kui mõttetud on lastetud naised - aga mis nendel viga rääkida, sest nende kogemus lapsevanemaks saamisel on määratult rohkem meeldivad! Usun, et kui ma oleksin mees, siis ma vaataksin sellele teemale küll hoopis teise pilguga.