To: üüü. Praegu on küll nii, et vanadekodus on ka selliseid vanureid, kellel lapsed seda lõbu kinni ei maksa, aga tulevikus vaevalt. Riik lihtsalt ei jõua enam seda vanurihooldust kinni maksta, kui maksumaksjaid ei ole.

Tulevikus on pigem nii, et vanadekodus on paljulapseliste või eduka ühe lapse vanemad või siis need vanurid, kes lükkasid endale elu jooksul piisava varanduse kokku. Ülejäänud elavad tänaval või rabavad hinge sees hoidmiseks lihttöid teha, kuni vähegi jõudu on.

noorel inimesel on mõistlik siit riigist ära kolida, mis tähendab, et tema vanemad jäävad siia ilmselt üksi. sellisel juhul on vaid rahaline abi, kus makstaksegi vanadekodule kui vanemad enam hakkama ei saa. enda pension teenitakse aga kuskil mujal välja ja saadki rõõmsalt sel ajal ka reisida, mitte rabada surmani nagu siin seda tehakse.
seega, sünnitage muidugi lapsi sel eesmärgil, et tulevikus üksi ei ole. garanteerite endale vähamelat koha vanadekodus, mitte tänaval, üksi olete aga nagunii.

Mida te ometigi räägite...vanemad peaksid ikka oma last toetama, mitte vastupidi. Pension tuleb ikka endal välja teenida või nagu selles riigis, siis pigem nö koju kappi koguda. Kui lapsed saavad ja tahavad siis muidugi aitavad aga see ei tohiks küll nii iseenesest mõistetav olla. Lastel pole ju ka rahapuud ning neilgi on omad lapsed keda toita ning omad unistused mida täita. Võimaluste piires ikka aidatakse aga tuleks osata enda vanaduspõlve ikka ise kindlustada. Ma pean eelkõige silmas tulevasi pensionäre, kuna praegused vast tõesti ei omanud kogumiseks just parimaid tingimusi ega teadmisi.

Loomulikult, seni kuni vanemad on elujõulised ja terved, saavad nad oma lapsi ka igas mõttes aidata.
Aga meie kõigi elus saabub kord aeg, kui me hakkame surema. See võib tulla ootamatult, näiteks insuldiga, või tasapisi, näiteks Alzheimeriga, aga ta tuleb, ja võib kesta kauem, kui me karta oskame. Siis on küll hea, kui on mõni omainimene toeks, sest ainult võõrastele abituna lootma jääda on küll päris hull ja sellist saatust ei taha mitte kellelegi.

Selle peale pole küll mõtet lootma jääda, et lapsed sind alati toetamas on.

Seadus kohustab lapsi oma toimetulematuid vanemaid toetama. Aga ka ilma seaduseta pole mul endal mingit kõhklustki selles osas: kui vanemad vajavad, olen nende jaoks olemas. Ma usun, et iga normaalne inimene, kes on armastusega üles kasvatatud, mõtleb samamoodi.

Laste saamine eesmärgil, et keegi sind vanas eas poputaks on küll debiilne.

otseselt pensionisambaks jah nagu ei sobi teha, aga eks vanas eas ole ju tore oma lapsi ja lapselapsi näha?

igal inimesel omad rõõmud. vanaduses võib tore olla lapsi ja lapselapsi näha, aga sa ei saa garanteerida, et nad elavad sinuga samas linnas, veelvähem samas riigis. tark ja ettenägelik inimene kindlustab oma pensionipõlve ise, teistele mitte lootma jäädes. selleks, et vanas eas oleks sul keegi kätt hoidmas või lõbustamas, selleks tuleb just nina ka väljapoole kodu pista ehk siis käia erinevates ringides, leida omale erinevaid hobisid ning sealtkaudu leida omale tuttavaid ja sõbrannasid. paljud lastega inimesed aheldavad end kodu külge ja kui ükskord vanad on, siis polegi neil peale laste mitte kedagi, sest seltsielu ei elatud. ja kui need lapsedki elavad mujal linnas või riigis, siis on ikka eriti kurb eluke. igal inimesel, olgu ta lastetu või mitte, võiks olla ka tuttavaid ja sõbrannasid, sest tihti saab nende peale rohkem loota kui lihaste laste peale. vanainimesest on isekas loota, et noored peaksid oma elu ja unistused tema pärast jätma. ükski hea lapsevanem ei taha olla oma lapsele koormaks. sinu lapsel on nüüd oma elu ja võibolla omad lapsedki, sina pead ise hakkama saama. tore, kui vahest külastatakse, kuid seltsielu elades oled kindlasti õnnelikum kui oodates lapsi aastas kord-paar jõulude ajal külla

Minu meelest on tark ja ettenägelik inimene see, kes ei pane kõiki mune ühte korvi. Ühte korvi panevad munad nii need, kes ehitavad oma vanaduse ainult lastele kui need, kes ehitavad selle ainult iseendale lootes.
Muidugi on hädavajalik endale oma sotsiaalne võrgustik luua ja väike varandus koguda, et vanaduses ka tervisekriisidest ennast läbi vedada, aga kahtlemata on turvalisemas ja õnnelikumas olukorras need, kellel on lisaks ka oma lihast ja verest tore lähijärglaskond olemas.

Kui ma olin noor kehtestasin endale reeglid:
1) ei soovi lapsi
2) ei abiellu kunagi
3) elan igavesti siin maamajas eestis ja nii edasi...
Nüüd tagant järele naeran, et ma ei oska ikka üldse lubadusi pidada
Täna:
1) mul on 2 last, 23a Zanna ja 19a Emanuella
2) olen abielus pranslasega
3) ma elan Prantsusmaal korteris
Niiet mitte miski ei kehti varsti
Minevik, olevik, tulevik























//##sent from France by Helju L'Dimore

Lapsed on nõmedad.

Vaata, aga kui inimene ei salli lapsi või talle ei meeldi lapsed, siis ei suuda ta neist ka rõõmu tunda. Palju on selliseid emasid, kellel on "must have" lapsed, kuid parema meelega hoiaks neist eemale ja ainult moepärast suhtlevad. Iga inimese jaoks on miski, mis ta õnnelikuks teeb (ka vanaduses) ja kohe kindlasti mitte ei ole kõigil selleks lapsed...

mõned lihtsalt ei saa lapsi ja see pole nende süü!

Muidugi pole see nende süü! Samas leidub naisi, kes saaksid lapsi, aga ei soovi neid.

Lapsed on nuhtlus.

Neile, kes arvavad, et naine peaks lapsi saama - kas te arvate, et naine peab siis kohustuslikult üldse mehele ligi ajama ja SEKSIMA????
Kõik ei taha n1kkuda ja ka järelikult lapsi saada. Naiste seksima sundimine valelike, seksist otseselt mitterääkivate meelituste, kohustuste ja arvamustega on sama hea, mis kaudne vägistamine. Lastele aetakse juba väiksena häma "armastusest" (=suguiha)ja poistele meeldimisest, kuid jäetakse kõige olulisem ütlemata, milleks on N!KKumine. See on lausa kuritegelik, kui naisi ärgitatakse riigipoolsete toetustega nii rõvedalt meestele alluma, ehk olema pandav objekt. Naisel on õigus surra süütuna, saada mehega samaväärset palka ja mitte kunagi seksida.

Sinusuguste jaoks on olemas selline asi nagu kunstlik viljastamine. Kuigi võib arvata, et kui sa juba seksida kardad, on sünnitus sulle täielik õudusunenägu.

peale kohitsemist.

Tegelikult võiksid seda teemat kommenteerida 80-90-aastased naised, kes pole kunagi lapsi tahtnud ja kellel neid ka ei ole - kas nad on õnnelikud? Viljakas eas naiste selleteemalised mõtted on puhas teooria; kahetsus võib tulla alles siis, kui enam midagi muuta ei saa.

Olen viljakas eas naine, kes ei taha mitte mingil tingimusel lapsi, pole kunagi tahtnud. Ei ole see mittetahtmine puhas teooria midagi. Olen teinud elus paar suuremat sammu teistele meeldimiseks, ise ette teades, et hakkan kahetsema, ning kahetsesingi. Noid asju oli õnneks võimalik muuta ja kahetsus minevikku jätta. Ma olen alati teadnud, et kui peaksin ühiskonna survele järele andma ja lapse(d) tegema, hakkan ka seda väga kahetsema. Ainult et lapsesaamine on ju üks vähestest pöördumatutest sammudest, mida enam kuidagi muuta ega tagasi võtta ei saa. Piinleksin soovimatu lapse pärast elu lõpuni ja peaaegu kindlasti saaks ka laps aru, et ta on minu jaoks ülearune, isegi kui suudaksin hoiduda talle seda otse ütlemast. Vaev ja teesklus oleks selline elu. Ja isegi kui aastakümnete pärast hakkaksin lastetust kahetsema, siis selle kahetsusega tulen tarvidusel kindlasti ise toime ega hakka kellelegi kurtma, kuna see puutub siis ainult minusse, st sellega ei kaasne masendavat koormat ja süütunnet lapse olemasolu kahetsemise tõttu. Mõned naised, kes näiteks mehe tungival soovil kunagi lapsed sünnitasid, on vähemalt siin anonüümses foorumis julgenud tunnistada, et kahetsevad seda. Minust ei saa sellist naist, on täiesti minu võimuses see õnnetus ära hoida.

Ja sama siin, ei kavatse ka mina mingile mõttetule ühikonna survele järele anda ja hakata ennast vägistama lastega, keda ma pole mitte kunagi soovinud ja tean kindlalt, et ei soovi ka tulevikus. Minu elul ei ole mitte midagi viga ja ma leian, et miks ma peaksin oma elu ise raskeks tegema, kui on võimalik elada hoopis kergemalt. Ma ei ütle, et lapsed mulle ei meeldiks ja kaks võiks isegi olla, aga peamine põhjus, miks olen loobunud, on sünnitamine. Kuna esiteks meil eestis lonkab meditsiin selle kohapealt mõlemat jalga st. pole võimaldatud naistele keisrilõiget omal valikul, siis tõesti, minu poolest jääb selle riigi iive tõstmata. Sellepärast olen ka suhteid loonud selliste inimestega, kes ei soovi lapsi.

Liitun klubiga. Ei soovi lapsi, sest ei ole kindel, et oskan ja suudan neid tublideks inimesteks kasvatada. Lapse lisandumisega meie perre muutuks ka majanduslik olukord väljakannatamatult halvaks. Seega jääb nagu on. Elukaaslasel on laps olemas ja ta rohkem ei taha - ongi hea meel, et laps ei pea tulevikus "kama sheerima".

Samas see tänane Hvostovi lugu paneb mõtlema küll, kuhu meie ühiskond liigub, kui iive on juba teist põlvkonda negatiivne ja valdavalt on inimestel 0-1 last. Samas eluiga tõuseb ja kroonilist vanadushaiguste all kannatajate hulk saab olema nii suur, et riik ägab selle all ja ei jõua neid ära hooldada. Sealhulgas tuhandete kaupa alzheimerihaigeid ja insuldijärgseid, kes ei ole ka vaimselt adekvaatselt.

Eks see on ka põhjus, miks lastega inimesed on häiritud nii suurtest lastetute hulgast: me kõik saame oma vanaduses nende valikute tagajärgi tunda, see ei ole ainult nende isiklik elu, mida see mõjutab. Me kõik saame selle võrra kehvemat arstiabi, kaotame oma vanaduspensioni, kaotame tänavatelt eesti keele ja võib-olla peame vastu võtma täiesti võõra kultuuri seadused.

Mitte kedagi ei tohi sundida vastu tahtmist lapsi saama, aga vahel tasub natuke mõelda, mida see laiemas plaanis kõik tähendab, mis on need arengud, kuhu liigume.

to sillekas:

Nt mina olen mõtelnud sinu poolt välja toodud küsimustel omajagu, nagu arvatavasti suurem osa inimestest, kuid see kõik on ainult veelgi kinnitanud minu otsust mitte mingil juhul lapsi saada. Oma vanemaid tahan vajadusel küll nõu ja jõuga aidata, sest nad on juba olemas ja mulle kallid, aga endale kavatsen ise tumedaks tulevikuks raha koguda ja ennast võimalikult suurel määral ise kindlustada.

Sind, naine, kes ei taha lapsi, võib küll kiita selle eest, et sa mõtled natuke kaugemale kui suurem osa inimesi. Ma arvan aga, et paljudele oleks huvitav ja kasulik kuulda, millised su plaanid tulevikku investeerides on. Selge see, et sularaha sa koguma ei hakka, sest inflatsioon võib kogutud summaga ühel päeval teha nii, et kolmkümmend aastat kogumist jätab kuue kuu toimetuleku. Sama lugu ka pensionifondidega. Kinnisvarasse pole ka ilmselt mõtet seda raha panna, sest kes seda ostab, kui kaks kolmandikku riigist on vanurid? Eakatel pole selleks raha, noortel on jälle mõtet pigem üürida, sest neile on igalt poolt pärandused tulemas. Kuld? Aktsiad?
Teine probleem, mille vastu tuleb ennast kahtlemata kaitsta, on igasugused petised, kes kasutavad ära just neid vanainimesi, kes juba kannatavad kerge või sügavama seniilsuse all. Nii võibki lõpetada kusagil koridoris vaklade vahel elamas, nagu ühe vanatädiga juhtus, kellel korter välja peteti. Kui sul on lapsed, siis on vähemalt keegi, kes jälgib, et nii ei juhtuks, aga lastetul peaks mingi teistsugune turvavõrk selleks olema.
Need on asjad, mille peale tuleb mõelda ja hea oleks, kui lastetud jagaksid omavahel oma plaane, meile kõigile on ilmselt õudsemast õudsem mõte sellisest tulevikust, kus keldrites ja mahajäetud majades elavad kodutud vanainimesed.

kui ma lapsi sünnitaks vaid kasvatamise rõõmust, et nad kunagi nelja tuule poole läheksid ja mina ikka üksinduses pean surma ootama, siis ma parem jätan lapsed saamata. Kui ma nii väga tahan kellegi eest hoolitseda, siis kass on hea küll.

mina tõesti ootan seda aega, kus Eestis on 100000 inimest, mõelge, kõigile on 15 korda rohkem maad, varandust, maju jms!

ainult et puuduvad riiklikud struktuurid, meditsiin, teedeehitus jne. tahad teed oma rantšost poeni - ehitad ise. tahad arsti juurde -- sõidad soome.

kui on 100000 inimest, siis jätkub neid arste ja teedeehitajaid ikka piisavalt, kui oleks veel kõrgharitud, leiutamisvõimelised inimesed, saaks teed ja lihtsad tervisekontrollid samuti nupule vajutamisega tehtud. Läbi kogu ajaloo on produktiivsus ühe inimese kohta kasvanud, tulevikus tuleb edasisigimisel lihtsalt tööpuudus (ressursipuudus tuleb nagunii). Aga kapitalistile minus meeldib, et on tarbijaid.
Teedest rääkides, polegi vaja igale poole asfaldit, kui tihti tööle ei liigu (kui raha või mõnel juhul arvuti on, pole vaja tööl käia). Arstiabi puhul toetan samuti teenuse eest maksmist, sest üldjuhul on tervise hoidmine inimese enda teha. Ainult kaasasündinud või vältimatud haigused, nagu vähk, peaks olema üldkassast finatseeritavad.