Kui korraks mõtelda, siis ma ka naeran, kui probleemidega tegelen. Või siis pigem muigan. Sest igas asjas on ju mingeid jaburaid põhjusi, mida inimesed välja toovad, et näidata, kui halb on. Aga ei ole ju!
Mitmed korrad olen piki pead (vaid metafoor) ka saanud, sest "ei pühendu üldse asjasse ja ei mõtle kaasa: asi on ju tõsine, mitte mingi tsirkus"... Samas ei ole asi pooltki nii hull, kui ette kujutatatakse.
Ja teiseks mulle lihtsalt meeldib naerda ja naeratada. Kõnnid vanalinnas, vaatad otsa vastutulijatele ja naeratad. Kummaline, et kõik vaatavad sulle otsa näoga "kas ma peaks sind teadma?" ja teretavad siis nii eestlaslikult kohmetult. Mõni naeratab vahel vastu kah. Ja ütleb julge "tere" ja hakkad juttu ajama. See on ju nii tore, kui inimene naeratab! Miks peab tänaval "mul-on-väga-palju-tegemist" nägu olema? Miks rullnokk vahel järgi hüüab "mis sa naerad siin, mingi jobu oled vä", kui sulle keset tänavat ühe sõbra räägitud anekdoot meelde tuleb?
Naer on ju nii vahva! Tõesti on!