Ülemus on mul kaksikust naine, keskealine. Enamus alluvaid on teised keskealised naised ja käivad nagu nööri mööda, kord on karm.
Mina, kollektiivi ainus noor meeshing, olen tal nagu mingi lemmiklapse eest. Mulle on hilinemine, mõõdukas vastuvaidlemine jms lubatud ja minuga arutab ta ka asju (seni õnneks ainult tööalaseid), millest ta isegi oma asetäitjatega ei räägi.
Mida ma oma ülemuse suhtes tegema peaks? Tema kohati emalik hoolitsus ja muutuvad tujud viskavad viimasel ajal täiesti ära.