Sobime ja ei sobi ka.
Füüsiliselt ja hingeliselt, saame väga hästi läbi. Tema annab mulle, mida mina vajan ja vastupidi. Ilma igasuguse jututa, ei pea oma soove välejndamagi. Kõik toimib iseenesest.
Hetkel oleme seisus, kus ta tahab hakata minuga koos elama. Räägib lastest, teeb plaane, küsib, mida ja kuidas mina tahan (a´la kas sinist või roosat vannituba) ja on viimasel ajal ka reaalseid samme selles suunas teinud.
Mina aga nii kindel ei ole, et temaga koos elada tahan. Kuid seda on vist võimatu talle selgeks teha.
Peamine põhjus on erinevus meie elustiilis.
Ta on ekstreemne, riskib alalõpmata, teeb kogu aeg midagi, mis on eluohtlik. Lisaks teeb väga palju tööd (kui see kooselus nii oleks, siis ma poleks kindlasti rahul). Temas küll on seda konkreetsust, kuid sama palju on temas ka seda ´´elan päev korraga´´.
Kui vaadata, kuidas ta inimestega suhtleb, siis mulle ei meeldi see, et ta ei pane end absoluutselt maksma, alati kuidagi keerutab, võimalusel ei vasta kõnedele või ajab lihtsalt neutraalset ja meeldivat juttu, et mitte otse öelda, samas kui arvab hoopis vastupidi (see on nii tema sõprade, töökaaslaste ja perega).
Mind hoiab küll väga ja räägib otse, kuid ma arvan, et meie kooselu ei sujuks kui me nii erinevad inimesed oleme.