Ju ta ei ole õnnelik sinuga. Kui mees oleks õnnelik, siis ta tahaks 24/7 sinuga olla. Aga kuna sobivamat (nooremat, kenamat) praegu kuskilt võtta ei ole, on sunnitud sinuga leppima. Aga õnnelik ei ole. Ühist tulevikku ta sinuga ei taha, sest muidu ta juba tegutseks selle nimel. Mees tahab peret ja lapsi, aga sinuga ta neid ei saa. Ja on õnnetu. Sest aastad lähevad, inimene jääb vanemaks, Kalad on seda tüüpi, kes igatsevad kodusoojust ja armastavat perekonda, ja kuna tal sinuga ei saa neid kunagi olema, siis ta ei tahaks sinuga oma aega raisata. Samas on ju hea, kui keegi hoolib. Aga hoolimine ei võrdu õnnelik olemisega..

Ma lisan veel, et üks asi on "ema arvamus", aga mehe jaoks on ikkagi palju tähtsam tema positsioon ühiskonnas. Sõbrad-sugulased-töökaaslased mõtlevad, et on ikka loru mees, ei võinud siis kena noort tütarlast endale leida, nüüd lasi ühel vanal naisel endale päitsed pähe ja sörgib nagu talleke emme sabas. Ükski mees ei taha olla ühiskonna naerualune.

Tihtilugu ei teagi inimesed, mida ja keda nad tahavd. Mõni jääbki terve elu otsima. Ütleks, et TÕELINE mees ei lase ühiskonnal oma südamehäält juhtida, vaid leiab tõe ja äratundmise endas ise. Ja on oma otsuses kindel. Õnnelik ollakse partneriga kaheksi teineteist toetades mitte sõprade arvamuse järgi kõikudes. Need polegi õiged sõbrad, kes sinu otsused hukka mõistavad ja enese tühisusest naeruvääristavad. Tõelisel mehel selliseid sõpru polegi. Kui mees on piisavalt mees, noogutavad kõik sõbrad tema otsuse kinnituseks ja austavad seda igal võimalikul juhul. Pealegi satuvad igaühe teele just need inimesed, keda me vajame - kas siis ajutiseks õppetunniks või... kogu eluks.

Reede, kuule, mõtle nüüd, on ikka tähtis küll sõprade arvamus! Kui sind jäetakse näiteks perekondlikule juubelile või kas või sõprade grilliõhtule kutsumata, sest naine on allpool igasugu arvestust, siis on ikka valus küll. Ära tule seletama, et mehel on ükskõik, mis sõbrad arvavad! Kuna Kaladel on niigi enesehinnanguga raskusi (tean, minu mees pole ainus Kalad, kellega elus kokku olen puutunud), siis nad on ikka väga haavunud, kui sõbrad-sugulased eeemale hoiavad, kuna ei osanud omale elukaaslast-abikaasat VALIDA.

Mina selles probleemi ei näe, mul ei ole ilmselt nii madala enesehinnanguga mehi tutvusringkonnas. Õnneks. Ja keegi ei arvustaks iial kellegi partnerivalikut. Pealegi antud case´i puhul on jutt 2-aastasest vanusevahest! Välised kriteeriumid ei ole siin kuidagi välja tulnud. Keegi ei saa väita, et naine on selles loos alla poole igasugust arvestust. Võib-olla on just tegu enese eest väga hästi hoolitseva ja suurepärase välimusega naisega ning hoopis mees on alla poole igasugust arvestust ning seetõttu ka tema alaväärsuskompleks... Ja need inimesed ei ole enam kahekümnendates vaid kolmekümnendates, kus väärtushinnangud inimsuhetele on juba teise tooniga kui kümme aastat nooremal generatsioonil. Kui mehe sõbrad jätavad ta grilliõhtule kutsumata, siis teeb mees endale ise palju vägevama grillipeo, koos naisega ja külla tulevad need sõbrad, kellele kindlasti ei lähe korda kellega sõber koos aega veedab või kelle kätt ta õhtuti peos hoiab. See on väga hea viis teada saada, kes su tutvusringkonnas üldse sõpruse tähendust tõsiselt mõistavad.

Vabandust, kuid ma ei pürgi talle kaaslaseks.
Kus tulevad sellised arvamused? Üsna palju on foorumites selliseid tekste, kus teema on hoopis mingi teine, kui arvanused, mis sinna alla tulevad.
Kas te kirjutate oma probleemidest ja hirmudest ning elate neid siin välja? Või lihtsalt ei süveneta probleemi.
Minu asjad on igal juhul korras nüüd ja sain sõbra tagasi.

Ainus, kes siin vestluses tänu on ära teeninud..aitäh Sulle veelkord Reede.
Teistele ütleks nii palju, et kas olete päriselus ka nii kurjad ja sallimatud? Rohkem empaatiavõimet ja arvestamist mitmekesisusega...inimesi lihtsalt on erinevaid ja ma pole isiklikult kellegi teie elu häirinud...te ju ei tunnegi mind

Kui elada teiste arvamuste järgi, siis ei saagi ise olla kunagi õnnelik. Vaadata ainult, et teised rahul oleks, muidu nad pole mu sõbrad???

Minu elus selliseid probleeme ja õelaid sõpru pole.

Aga MIDA siis üks üle 30 naine mehest tahab? Kaaslaseks talle ei pürgi? Aga seda enam tekib küsimus, et MIKS mees peab sinuga aega raiskama? Aega, mida ei ole kunagi liiga palju?
Ah, oma asi, tee, mis tahad, aga tee nii, et teised sellepärast õnnetud ei oleks. Minul isiklikult on sellest mehest kahju. Olen 28 aastat oma Kalad-mehega ühist elu jaganud ja tean neist nii mõndagi. Kalad-mehega peab õrn ja taktitundeline olema.

Miks Sul temast kahju peaks olema?

Kas sellepärast, et tal on nüüd hea tuttav ja sõber, kellele tema tegemised ja asjad korda lähevad?

Kiirus on inimeste väljamõeldud vabandus

Aitäh, Katrina, tunnustuse eest. Ta on vist ikka väga tagasihoidlik sõber... aga minu intuitsioon ütleb selle loo põhjal (ära palun pahanda kui mu arvamus absoluutselt valele koordinaadile on suunatud), et teie vahel on natuke kõrgema taseme molekule, kui lihtsalt sõprus. Võib-olla te veel ei tunnista seda endale, võib-olla te püüate selle eest põgeneda, ei tea... aga vähemalt meesterahval näib küll kuskil midagi enamat olevat ja seetõttu tekivad ka sellised emotsionaalsed ja natuke äärmuslikud reaktsioonid (nagu sõbralistist eemaldamine jne) Sellistel puhkudel püütakse põgeneda enda tunnete eest ja kardetakse endale midagi tunnistada. Võib-olla mõne aja pärast sa märkad seda. Aga veelkord, vabanda, kui ma eksin ja mul on väga hea meel, et sõber tagasi on :)

Ta arvab, et temaga suhtlemine toob mulle kuidagi moodi kahju ja õnnetust. Kurdab, et paljud on temast eemale tõmbunud, kui teda tundma on õppinud. Ilmselt oli listist eemaldamine automaatne reaktsioon, hirm, et läheb jälle halvasti.
Lisaks vanemad, kes keelavad ja tahavad otsustada tema elu üle.
Räägib kogu aeg, et elu on mõtetu ja tema on mõtetu.
No aga ei ole ju..tore ja armas inimene on
Näen, et selle aasta jooksul on ta hakanud rohkem naeratama, kui tuttavad oleme olnud.

Võib olla natuke meeldime teineteisele. Korra on jutuks tulnud. Pole päris kindel, mis sorti meeldimine see on....Aga praegu oleme lihtsalt sõbrad ja hingesugulased. Tunnetust, et midagi sest tuleb ei ole ka, seega arvan, et ei kindlasti...

See on muidugi hea, et saad inimesele positiivsust süstida ja vähe enam elulootust anda, et ikka on ilusamaid toone ka ümber. Suhteliselt mõttetu võib tunne olla küll, kui oled 30 aastat ära elanud ja põhimõtteliselt ainult oma dominatsete vanemate reeglite järgi sitsinud. Püüa ikka talle oma õigused ette lugeda ja teada anda, et Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 9 alusel on isegi temal absoluutselt õigus oma mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele :D
Löögu selgroog sirgu ja ja uimed turri nagu meriahven ja hakaku ometi ise otsustama - see ei ole kuritegu! Ja vanematele võib veel öelda, et tema vanusenumbris 3 järel olev 0 on päris olulise tähtsusega number! :)
Jätkake sõprustamist, nautige naeratusi, maiustusi ja kõike muud, mida head see kaasa peaks tooma :) Rõõmu!

Sõbrustamist* :)