Ei saa öelda, et oleksin suur flirtija, kuid on juhuseid kui ennastki oma julgusega ehmatan. Minu flirtimine jääb alati flirtimiseks, kaugemale ma ei lähe. Nagu keegi oma emast kirjutas - ka minu praegune suhe on mu esimene (kestnud 5 aastat) ja minu poolest ka viimane (teise poole eest ei saa ju rääkida). Riidu ja kaklemist ei salli, mul hakkab lausa füüsiliselt valus. Meeldib mugavus, hea söök ja ilu. Olen kord võimatult laisk, teinekord sattun tegemistega väga hoogu. Kui midagi konkreetset teen, siis põhjalikult. Samas: vahel, kui on mingist tööst jupike tehtud, on tunne et nüüd võib jälle rahus puhata.
Armastatuga on sellised lood: kui minusse suhtutakse hästi ja lugupidavalt olen nõus kõik vastu andma - kaalu naise armastusel ei ole piire - armastatud mees on mulle number üks.