küsimus järgmine - kuidas olete teinud teie, et kooselu kaksikust mehega oleks talutav, et ta ei kasutaks teid ega kiusaks ära ning kui see ei ole siiski peale proovimist õnnestunud, saanud oma vabaduse. peres on kasvamas väikene laps ning elukoht on suur probleem (vabadust saades), vanemate abile suurt lootust pole.

Ei õnnestunud kaksikuga kooselu. Ei kannatanud välja tema liiderlikkust ja valesid. Kinni ei hoidnud tema, kui läks. Olen hoopis õnnelik ja vaba.

helistas mulle suvel 6 aasta tagune kaksikust kallim ja tahtis mu maakoju külla tulla. Kohale jõudes selgus, et tuli koos pruudiga... Mis siis ikka. Õhtul küsis oma pruudilt kas võib meie seltkonda veel ühe tüdruku kutsuda- ülemöödunudaastase suvepruudi.
nii me siis istusimegi seal aias- kolme erineva perioodi pruudid ja kaksikust mees. ja väga tore oli.
pärast mõtlesin, et mine tea -võibolla peaks ise hoopis palju vabameelsemalt asjadesse suhtuma. mees käitus ise nii loomulikult ja vabalt ja oli kõikide suhtes ühteviisi hoolitsev ja sõbralik ja armas, ainult tänu kaksikmehe sellisele käitumisele kadus pinge ka meie hulgas

kooseluni me tõasti paraku küll ei jõudunud. ja ei kahetse ka.

samuti ei kannatanud Kaksiku liiderlikkust ja ebapüsivust-ühel päeval rääkida suurest armastusest ja perest,teisel päeval vajadusest vaba olla.

Oehh jutt nagu ühest ja samast mehest. Täpselt selline see kaksikmees on nagu eelpool kirjutatud. 5 aastat lootsin, püüdsin, kannatasin ja lõpuks lasin ta juurest jalga ja tagantjärgi asjade üle järele mõeldes ei kahetse, et ära läksin.

vaid endale mötlejad...täielikud egoistid..sa vöid teda käpuli maas paluda et ta ära ei läheks..ja ta astub sinust lihtsalt yle..vot selline mees on kaksikmees!!!