Ükskord tõstatasin siin teema, et kas on kogemusi puberteedi-eas neitsi-poisiga. Seda lapsevanema seisukohalt, ka sõbra seisukohalt. Oleksin väga-väga tänulik. On hetkel pojaga kõiksugu muresid. Eelmisel korral kahjuks vastukaja ei tulnud.

omaarust ma vastasin... Ma pole küll lapsevanem, aga...
Mul on vend neitsi. Pubekana oli ta...hmm...vastik?! Oli eemalehoidev, hulkus kaua väljas, nokitses enda ette. Minuga ja minu vennaga ta muidugi suhtles, olime ju nooremad, meid ta hoidis. Aga oli siiski nahhaalne (olen oma kaaludest vennaga alati paremini läbi saanud). Vanematega ei viitsinud rääkida, tegeles oma hobidega ja... sõpradega pidutsemisega.
See aeg läheb mööda
Nüüd on ta palju perekesksem

oli jah, klassivend.
elas isegi vahepeal koduõues saunas, sest otsis kõiksugu piire. Proovis aineid, naisi, pättusi - kõike elegantse delikaatsusega, kuhugi põhja ei langenud.

nüüd on hea maitsega korralik firmaomanik, pere ja puha.

mul pubekaeas õde, kes on samuti neitsi ja võin öelda, et eelpool kirjeldatu kehtib ka tüdrukute kohta.....

Minul oli neitsi-boyfriend, mingi 7 aastat semmisime. Njah...kummaline oli aga samas nii armas. Tuli kuna heaks arvas, pidevad tujutsemised, samas ka aeg-ajalt täiesti hüsteeriasse kalduv. Proovis kah igasugu trikke ja mõnuaineid. Pealtnäha selline süütu ja korralik...aga tegelikult mitte.
Vat üks asi mis ta tõesti oli- ta oli väga korraarmastav ja puhas.
Üldiselt meeldiv mälestus kuid enam sellisega jännata ei viitsiks... lihtsalt väsitav tegelane.

Tunnen lähemalt kahte neitsi tähtkujust poissi ja nemad on ikka täielikud vastandid nii et oska küll midagi tarka öelda...