Neid sisestatavaid andmeid on ikka üksjagu, kasvõi raamatukogude temaatilised kartoteegid, mida püütakse digitaliseerida.
Kahjuks on nii, et nende sisestamiseks ei jagu raha. Kultuuriasutuste töötajaid aina koodatakse ja siis kirjutatakse igasuguseid projekte ja koolitusi, et mingi sümboolse raha eest lasta praktikantidel või pensionäridest-tudengitest taskurahateenijatel neid andmeid sisestada. Mingit normaalset palka sa seal kahjuks ei teeni. Tavaliselt on mingid ametlikud poole koha tööd, aga uimasemad ja kohusetundlikumad teevad ületunde, et norm täis saada. Kodus seda teha ei saa - keegi ei usalda sulle koju kastitäit aastate jooksul käsitsi kirjutatud kartoteegikaarte. Ikka kusagil kontoris kellast kellani, norm peal, koos teistega - vastastikku hoiate silma peal, et keegi ei viiliks ja juhendajad ka kontrollivad.
Põhjus selles, et nende andmete kasutajaid on marginaalne vähemus nagu kultuurisfääri ametnikkond hästi oskab selgitada.