Olen väikese erafirma (10 inimest)nn tegevjuht, kes litsutud kahe kivi st omaniku ja alluvate vahele. Tegin firmasisest karjääri, tulles vastu ülemuse palvele asendada eelmist tegevjuhti, kes depreka tõttu haiguslehe võttis ja siis töölt lahkus. Töötan firmas 3 aastat ja olen juba neljas asjapulk nimetatud ametipostil.
Ametikõrgendusega kaasnes ametlik pühendamine hämaratesse sobingutesse, mida ennegi teadsin ja sellega kaasnesid ähvardused, et kui neist alluvatele (kes niigi kõike teavad) hingan, saan kinga.
Lisan siia, et firma 10 töötajast on palgal vaid 4 (sh mina), kellest 3 saavad miinimumpalka + ümbrik. Ülejäänud on läbijooksev seltskond, kellele lubatakse pudrumägesid-piimajõgesid, kuid venitatakse töölepinguga (suuline leping), psühhoterroriseeritakse või visatakse pärast katseaega ja tingimustega mittenõustumist (ümbrik!)tänavale. Lolle ikka veel leidub, kes sinisilmselt lubadusi usuvad. Loomulikult kannatab selle all töö kvaliteet (tuleb hakata uut välja õpetama)ja süüdi olen mina.
Ülemus on osav manipulaator, kes leiab üles töötajate nõrgad kohad, keerab nad neljasilmaalustes töövestlustes üksteise vastu üles, mängides üht teise vastu välja ja võimendades firmasisest klatshi, et ei saaks tekkida usalduslikku õhkkonda.
Olukorrast on nii siiber, neelan antidepressante ja ei saa magada. Mida teha, et ellu jääda?
(Ärge soovitage töökohavahetust, vaid andke nõu, kuidas ennast ja alluvaid aidata!)

Ennast ja alluvaid saad kõige paremini aidata, kui suudad omanikud välja vahetada, mis pole vist eriti reaalne.

Või siis kutsud kõik kokku, räägid neile 100% ausalt ära, mis olukord on ja esitate kõik koos omanikele survet.

Kogemustest võin küll öelda, et ega paadunud manipulaatori vastu midagi mõistlikku teha ei saa ja töökohavahetus võib ikka olla ainus lahendus.

Üks idee veel: ametühing.

No kui sa ikka üldse rahul ei ole, siis vaheta töökohta. Ei tea, mida sa seal siis passid, kui nii paha ülemus on?
Või on endal nii tore olla ülemus, et ei raatsi kohast loobuda? Aga (ümbrikus?) on ehk midagi nii kopsakat, et lahkuda ei raatsi. Kui nii, siis pea mokk maas.

No ei ole seal ümbrikus ka midagi tarka, ümbriku sisu koos miinimumpalgaga jääb alla eesti keskmise (maksudega loomulikult arvestatud). Jama selles, et kõigi kes firmast lahkunud töötajate uutele (potentsiaalsetele)ülemustele saadetakse laimukiri, kus on loetletud üles ja võetud kolmandasse astmesse sinu paturegister stiilis: rikub süstemaatiliselt töödistsipliini (jäid 1 x 5 min hiljaks), kuritarvitab alkoholi (lõid ülemusega tema juubelil kokku), on lõtvade elukommetega (telefonikõne ajal naerad, mis sest, et räägid kaasa, äripartneri või hea tuttavaga) ja varastab (unustasid tagasi tuua huvitava, tööga seotud artiklit sisaldanud ajalehe, mille võtsid koju lugeda, sest päeval ei jätkunud aega).
Kui töökohad kasvaksid puu otsas, oleksin ammu jalga lasknud.
Äkki pakud ise midagi keskealisele korraliku keskharidusega kohusetundlikule naisele, kes töötaks perekondlikel põhjustel 75% ajast kontoris ja 25% ajast kodus (MINU SUURIM NÕRKUS, millega manipuleerida!). Olemas korralik arvuti WIN XP ja Office´iga, testitud tekstitöötlusoskus, viisakas riigikeel, interneti püsiühendus ja õppimisvõime.
Tänan!

...no ja raha kah õiget ei maksta...otsi ikka kähku uus töökoht
ja mina asja nii ei jätaks...tegevjuhil on ikka teatud määral
võimalusi omanik paika panna kah,alluvad sulle ju enam-jaolt
kõik töötajad,lepingute sisu on ju sinu teha...või oled lihtsalt ametinimetuse poolest tegevjuht ja muidu alam,kui koristaja äkki hoopis?Igaljuhul viimasel ametlikult tööpäeval laseksin mina küll kogu sapi rahus omanikule kaela valada...omal
on vähemalt kergem ja tunne,et lõpuks ometi õnnestus end kehtestada...paraku kogemus näitab,et isegi töökaitse jne.
muud intitutsioonid sellistele juhmarditele eriti pinget ei valmista...
Aga jõudu sulle õigete otsuste tegemisel siiski!

Lepingud paneb paika ja raha jagab omanik ainuisikuliselt, mitte mina. Kuna ta palgaga solgib, siis tõsitegijad sinna ei tule või lasevad jalga pärast esimest petmist. Jäävad need, kellel mingi kiiksu tõttu raske tööd leida (väikelaste emad, pensionieelikud, viinaveaga inimesed). Need kaks inimest, kes peale minu veel palgal, hoiavad kohast kümne küünega kinni (omaniku haige naine, kes on koristajaks vormistatud ja kelle töö teeme meie ära ning üks lastega naine, kellel oma Venemaa avarustesse kadunud mehelt mingit toetust pole loota) ja on ülemusele lojaalsed. Ilmselt läheks sõda raskeks, sest nemad mind ei toeta, ainult need poolepalgalised suulise või töövõtulepinguga alluvad, kes tahaks korralikku palka ja sotsiaaltagatisi... ja keda saab päevapealt minema lüüa. Ja pole ka kindel, et nad siis enam viitsivad närve rikkuda mööda instantse jooksmisega.

Aga Sina saad ähvardada maksuametiga. Selge see, et firma tegeleb maksupettusega. Ning omanikul peaks sõna "maksuamet" otsaesise higiseks tõmbama küll.

Tjah, see maksuameti jutt võib veidi ehmatada, aga ega see sind ennast pahandusteta jäta. Paraku. Või õnneks. Sest ikkagi tuleks ju saadud tulu pealt maksud maksta, kui tahad ülemusele käkki keerata ümbrikupalkade maksmisega. Samas on olemas ka väga vastikuid ja manipuleerivaid inimesi alluvate hulgas, kes juhul, kui tõesti on mingi jama pärast sunnitud töölt lahkuma, rõõmsasti ülemusele käkki keerata tahaksid ja joostes marss maksuametisse liduvad. Seal aga tuleks siiski valmis olla vastama küsimusele, miks siis tuludeklaratsioonil need saadud tulud ei kajastu, mida töötaja väidab saanud olevat.
Mul on tööl armas kollektiiv. Üritan nendele võimalikult tore ülemus olla. Alati ei saa aga erafirma lubada kõike seda, mida tahaks. Ja muuseas maksan mina ka kõige raskematel perioodidel alati ennekõike välja palgad. Enda taskuid täis ei ahnitse. Selle peale, et mõnd oma töötajat mustama hakata, kui ta otsustab lahkuda, ei tulegi. Ega mu firmas kaader eriti ei voola ka. 7 aasta jooksul on 3 inimest lahkunud. Neist üks suure pahandusega, sest hakkas varastama. Kui tema lahkus, otsustasin tagantjärele tark olla ja taustauuringut teha. Selgus, et see töötaja oli varastamise pärast lahkunud ka eelmisest kolmest töökohast. Vott nii. Sellele endisele töötajale head soovitust ma anda ei saaks, kui keegi seda küsiks. Ise kättemaksuhimust ei põle, et tema edasisi jälgi hakata ajama. Eks elu annab omad vitsad talle kätte.

Maksuameti eest ei ole sina isiklikult kaitsud ei sel juhul, kui sina neile seadusrikkumistest teatad, ega ka sel juhul kui ei teata. Kui nad kuidagi muidu teada saavad - keegi teine teatab või jälgivad juba ise - ühel heal päeval aastate pärast nõuavad nad sinult ikka kogu maksumahu sisse.
Selles valguses sõltub kõik nüüd sinust. Kas sa oled valmis aastaid edaspidigi pabistama, et millal maksuamet korraldab korraliku revisjoni firmas, kust sa juba lahkunud oled ja kas nad hakkavad siis ka sinu isikut kontrollima?
Mina olen teistsugune inimene ja ma ei oska sulle soovitada muud kui lahkuda ja püüda leida teine töökoht. Mina teataksin maksuametile. Saaks vähemalt rutem mure maha.

Millised majandustulemused saavad olla firmal, kus kõik neelevad antidepressante ja keegi ei tee tööd pühendumisega? Ei saa ma aru sellistest ülemustest kes vahetavad töötajaid kui sokke.

To: hmm

Selliseid firmasid ja "ülemusi" on Eestis rohkem, kui arvata oskad. Ilmselt ja loodetavasti need firmad surevad tasapisi välja, sest tõepoolest: kes muud kui töötajad teevadki firma.
Tegelikult muidugi peaks asjade positiivse suuna kiirendamiseks enam ametühinguid jm. organisatsioone kaasama.

oh kui tuttav on see jutt! ka mina olin kunagi samades tingimustes ( seadused ei kehtinud, omanik tegi mis pähe tuli, otsustada ei tohtinud, vastutama pidin)hullumas. tegin otsuse lahkuda, sest tundsin et ma pole õige inimene omanikeringi muutma! ja ega see vastutuult pissimine kuskile ei vii.... sa ei kujuta ette kui palju on selliseid ettevõtteid!!!
paki oma kola kokku ja ine sealt minema! tean jah et tööd pole ju väga võtta eriti kui kuskil asulas elad aga ära püüa muuta seda mida sa muuta ei suuda! just go!

tuttav lugu, oleks nagu kuskil juba kuulnud! .......... Ahjaa, ma ise kah praegast sellises kohas tööl. Ülemus välismaalane, pidevalt arusaamatused valdkonnas nagu, et minu kodumaal on sellised seadused, miks teil siin nii on? No tule taevas appi, ise veel kõrgelt haritud (mingi diplom tal on) tegelane. Antidepressantideni pole veel jõudnud, õnneks. Olen otsustand siit lahkuda, see otsus saabus kaks aastat tagasi, kui olin siin tööl olnd pea aastakese. Sellest ajast peale otsin parralleelselt uut töökohta aga mida ei ole on uus töökoht. Omandan hetkel kõrgharidust õigusteaduses, kevadel saan kraadi, olen vallaline ja lastetu aga tööle ei saa, kuna olen ohtlikus vanuses (25) e. pereloomise vanuses ja ilma kogemusteta. Aga kust kohast võetakse need kogemused kui mitte keegi ei anna võimalust?
Nii et ei oskagi nagu midagi soovitada, kui aint kaasa tunda ja soovida helgemat tuleviku!

Mai saa aru, miks sa töökohta vahetada ei taha?