Sain mõni aeg tagasi müüja-klienditeenindaja töökoha ühes suures kaubanduskeskuses. Töökohal töötab kaks vahetustega müüjat. Tööle asudes, uurisin töökaaslaselt, et kui emb-kumb peaks haigestuma, kuidas siis asjad neil käivad? Tema ütles, et pole probleemi ning siis lihtsalt teatad kas eelmine päev ette või juhul kui miskit ootamatut, enne tööpäeva algust. Sel juhul tuleb juhataja tööle.
Poolteist nädalat tagasi juhtus minuga õnnetus, nikastasin jala ning pöördusin traumapunkti. Tehti röntken ning kuna midagi tõsisemat ei selgunud, saadeti koju. Kuna olin just tööle saanud, mõtlesin et ei hakka töövõimetus lehte taotlema ja käin vapralt tööl edasi. Ei soovinud tööandjale pettumust valmistada. Tööpäevad olid 4 11 tunnist päeva jutti. Palk on pisut enam kui miinimum kätte.
Pärast tööpäevi hakkas jalg uuesti tunda andma ning perearstile helistades, soovitati uuesti traumapunkti pöörduda, sealt saavat kiiremini abi. Käisin kohal, jalg vaadati üle ning selgus et pean siiski töövõimetus lehe võtma.
Järgmisel hommikul helistasin kohe perearsti keskusesse ning mulle väljastati haigusleht algusega samast päevast. Koheselt helistasin ka tööandjale. Enne tööpäeva algust oli poolteist tundi aega. Andsin tööandjale teada et selline õnnetus on juhtunud ning jään nüüdsest haiguslehele.
Oh sa issand, mis sealt siis tulema hakkas. Tööandja küsis, miks varem ei teatanud ning et tema on minus väga pettunud. Ütlesin, et õnnetus juhtus juba varem ning ma ei soovinud kohe tööle asudes haiguslehte võtta, ei teadnud olukorra tõsisust. Tööandja siis karjus, et kuidas ma saan niimoodi käituda ning et täiskasvanud inimene nii ei tee. Olin sõnatu. Kui mina rääkisin täiesti rahulikult, siis tööandja lausa karjus mu peale! Rääkisin, et teadustasin töökaaslasele et selline asi juhtus, kui tööl käisin kuid ma ei aimanud olukorra tõsisust ette, arvates et jalg paraneb ning ma ei pea koduseks jääma.
Tööandja polnud sellise vastusega rahul vaid süüdistas edasi. Miks ja miks, mida tema nüüd tegema peab. Ta ei saavat teisest linnast kohale tulla ning ka et teine töötaja ei saavat mind asendama tulla, kuna tollel omad tegemised.
Sain sellest kõigest aru ning tundsin suurt süüd. Väga piinlik oli. Alles sain tööle ja nüüd selline asi. Tööandja karjus edasi, kui pettunud ta on. Üritasin teda maha rahustada, öeldes et saan aru ning olen nõus siis paariks tunniks tööle tulema, kuniks keegi saab asendama. Selle peale ta rahunes, teatades et helistab varsti tagasi.
Üsna pea ta seda tegigi, öeldes et mingu ma nüüd palun tööle ja paari tunni pärast tuleb teine töötaja asendama. Leppisime koguni kindla kellaaja. Võtsin ennast kokku ning liipasin töökohale. Täitsin oma töökohustusi, võttes vahepeal valuvaigistit. Töökaaslane ilmus poolteist tundi lubatust hiljem, kui olin juba täiesti rusutud, et nõustusin üldse nii tööle ilmuma. Samas oli tööandjast kahju ning tundsin terve töölolemise aegu suurt süükoormat. Kirusin, et niimoodi üldse juhtus. Samas tundsin solvumist et tööandja, kui minule võõras inimene niimoodi karjudes minuga suhtles. Mingit muret ta minu olukorra vastu ei tundnud vaid muretses oma töökoha pärast. Arusaadav. Samas, mõtlesin et nõustusin üldse inimesele sellise raha eest tööd tegema tulema ning kui minuga midagi juhtub, saan veel vastu päid ja jalgu. Minus võttis maad suur solvumistunne ning tunnen, et ei soovi sellise inimese alluvuses olla.
Hakkasin mõtlema ka teiste samasuguse töö peal olevate inimeste peale. Just nende, kes töötavad väikeses kohas klienditeenindajana ning kaks müüjat terve koha peale kokku. Kes siis keda asendama peaks, kui juhtub kellegagi õnnetus? Teoorias peaks selleks olema tööandja, kes asendama tuleb. Kui aga tööandjal pole ajaliselt võimalik kohale jõuda, siis ongi haige see kes vajaliku aja selleni jõudmiseks, reaalselt tööl ära on. Tollel päeval juhataja ise kohale ei ilmunudki. Jäi mulje, et kogu rõhk on pandud teise töötaja peale, kelleks on nooruke tütarlaps. Tema pidi siis vabast päevast tööle ruttama, enda muude oluliste toimetuste kõrvalt. Mul oli temast kahju.
Juhtaja ise ei viitsinud kohale tulla, nähes et olukord ju lahenes.
Praegusest olen siis haiguslehel. Küll aga jäi õhku küsimus. Kui pidin tööle ilmuma haiguslehe päeval ning ka reaalselt tööd tegema, et tööandja kahjumit ei saaks siis kuidas ta selle mulle kompenseerima peaks?
Kuidas teistel töölkäivatel sellised asjad on lahenenud, jmõtlen just väiksemas kohas töötavate inimeste puhul?

Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis said tööd suures kaubanduskeskuses mingis väikeses boksis.
Minu soovitus sulle on minna tööle sinna kaubanduskeskuse toidupoodi kassapidajaks. Seal on rohkem rahvast tööl ja pole probleemi, kui haigeks jääd. Ja palk on miinimumist ikka tunduvalt suurem.

mina, said õigesti aru. Just, väikeses boksis. Toidupoodi kassapidajaks minna pole soovi. Enda töökohal hea rahulik, üldiselt sobib. Meele teeb aga mõruks, et käid isegi miinimumist sutsu suurema palgaga tööl ja pead taluma tööandja sellist käitumist. See oli minu jaoks täiesti ootamatu! Esialgne mulje oli hea ning tööandja kiitis minu tööoskusi ning klientidega suhtlemist ja nüüd korraga selline süüdistustelaviin.

Lased endal tampida nagu kaltsul. Tegelikult pole see üldse sinu mure kuidas tööandja asja lahendab. Oled üks nendest nõrkadest inimestest, kes ei oska öelda ei. Teised kasutavad sind ära, aga sina tunned süütunnet öeldes ei.

Kas su oma tervis on sulle vähem tähtsam? Mõtle nüüd peaga. Aeg on hakata ennast väärtustama ja mitte lasta ennast kaltsuna kohelda.

Järgmine kord küsi(kirjalikult), mis siis saab kui teine töötaja on haige, juhataja soojal maal puhkamas ja sina nikastad jala?

Töölepingutele allakirjutades, meenub et oli punkt, kus haigestumise korral peab töötaja sellest ette teatama vähemalt 24h. Kuid, kui juhtub erakorraline õnnetus ning aega teatamiseks pole? Traumapunktis sai käidud päeva lõpupoole ning perearsti keskus oli selleks ajaks suletud. Ei saanud ju tööandjale veel öelda, et kindlalt jään töövõimetuslehele, vaid ootasingi hommiku ära. Konsulteerisin pereõega, kurtes muret, küsides kas on võimalus võtta töövõimetus leht? Kui see mulle lubati, pöördusin koheselt tööandja poole. Nüüd mõtlengi, et ehk oli tööandja poolne äkk ärritus õigustatud, kuna teatasin siiski nö viimasel minutil? Samas, oli tal teisest linnast kohale sõitmiseks ca 2 h aega, kuid kuna tal on ka kõrvalt äri, saan aru et koheselt enda plaanide ümber muutmine oli raskendatud.
Samas, kui töötajaga juhtub tulevikus nii, et üleöö tõuseb 40 palavik ja siis hommikul tööandjale sellest teatades, hakkabki nii olema, et saad vastutasuks peatäis sõimu? See on koht, mis paneb muretsema. Samas, vesteldes teise töötajaga, sain aru et muidu asendamise probleemi pole. Ju siis oligi selline erakorraline asi, kus polnud kiire asendamine võimalik ja sellest ka tööandja plahvatus. Hiljem ta muidugi kiirelt vabandas. Üldiselt saan kõigest aru, kuid palka, töötingimusi ja ülemuse käitumist arvestades, kardan et hakkan vaikselt uut töökohta vaatama.

Tööandja on ahne ja ihne ja täielik psühho ka veel, et karjub sinu peale ja käitub nagu sina oleks kõiges süüdi. Ise on süüdi oma ihnuses, et ei palka kolmandat töötajat. Loogiline, et asju juhtub, inimesed jäävad haigeks jne. Kogu koorem kahe töötaja õlule jätta ei ole normaalne. Tänu sinusugustele sellised õitsevadki.

Kuidas saab haigestumisest ette teatada 24h? Et sul on kristallkuul, et tead, et mõne tunni või päeva pärast jääd haigeks?

Jah, arva jah veel, et tööandjal on õigus olla vihane sinu peale ja karjuda su peale ja sina oled süüdi. Oledki perfektne ohver sellistele.

no aga õnnetus juhtus ju eelmine päev, miks sis kohe tööandjale ei mainnud et juhtus ja et proovid ikka tööl olla, siis ta oleksd ka olnud ette informeeritud

Ah jaa, õhku jäi ikkagi küsimus. Kuidas tööandja mulle töötunnid kompenseerima peaks? Ametlikult olin ju samast hetkest töövõimetuslehel, samas tööandjale vastu tulles, täitsin reaalselt töökohustusi. On kellegil kogemusi, soovitusi? Päris nugade peale ei soovi minna, praegu katseajaga tööl. Muidugi kardan tööle naastes, et ülemus nüüd kuidagi teise pilguga vaatama hakkab, on ta ju enda sõnul minus nii pettunud.

Õnnetus jalaga juhtus ca kaks nädalat tagasi. Nähes, et jala olukord ei muutunud, pöördusin mõne päeva pärast traumapunkti. Sealt jäi mulje, et midagi tõsist pole. Ei viidatud ka, et peaks perearsti poole pöörduma, töövõimetus lehe vormistama jne. Nii jäigi mulje, et midagi väga tõsist polnudki. Röntken seda ei tuvastanud. Käisingi siis tööl edasi. See oli viga, kuna jalg ei saanud rahu. Murega pöördusin uuesti arstide poole. Jala õnnetusest rääkisin vaid teisele töötajale.
Praegu raputan tuhka pähe ning olen nüüdsest targem. Iga väiksemagi tervise kahjustuse pärast, tuleb sellest tööandjale rääkida. Pole viriseja tüüpi ning eelnevatel töökohtadel käinud ka haigena tööl, et mitte iga terviserikke pärast kohe haiguslehele jääda.
Nüüd mõtlesin, et toimin nii nagu seadus ette näeb. Kui haige, siis haige.

Peaksid tööl oldud tunnid saama preemiana. Haiguslehel olles tööd teha ei või. Kui saad mõlemast kohast ja see välja tuleb, pead kõik haigusraha riigile tagasi maksma

Esiteks on seadusevastane 4 päeva 11 tundi järjest töötajat tööle sundida ja teiseks on seadusevastane selline punkt töölepingusse panna, et 24 h enne oma haigestumisest teatada.
Nii et midagi pole öelda...

Vabandan vea pärast. Tööl olin 4 päeva järjest, kaks päeva 8,9h ning kaks päeva 11 h. Tean, et ebaseaduslik, kuid tööandja põhjendas sellega, et alguse asi, ehk siis töötajate vahetus st minu asemel töödanud töötaja lahkus. Hilisem töögraafik näeb ette pikk ja lühike nädal. Peale neid nelja järjestikkust tööpäeva sain neli vaba päeva, seega eriti ei protesteeri.

Müüja45 Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Töölepingutele allakirjutades, meenub et oli punkt
> , kus haigestumise korral peab töötaja sellest ett
> e teatama vähemalt 24h. Kuid, kui juhtub erakorral
> ine õnnetus ning aega teatamiseks pole? Traumapunk
> tis sai käidud päeva lõpupoole ning perearsti kesk
> us oli selleks ajaks suletud. Ei saanud ju tööandj
> ale veel öelda, et kindlalt jään töövõimetuslehele
> , vaid ootasingi hommiku ära. Konsulteerisin pereõ
> ega, kurtes muret, küsides kas on võimalus võtta t
> öövõimetus leht? Kui see mulle lubati, pöördusin k
> oheselt tööandja poole. Nüüd mõtlengi, et ehk oli
> tööandja poolne äkk ärritus õigustatud, kuna teata
> sin siiski nö viimasel minutil? Samas, oli tal tei
> sest linnast kohale sõitmiseks ca 2 h aega, kuid k
> una tal on ka kõrvalt äri, saan aru et koheselt en
> da plaanide ümber muutmine oli raskendatud.
> Sa
> mas, kui töötajaga juhtub tulevikus nii, et üleöö
> tõuseb 40 palavik ja siis hommikul tööandjale sell
> est teatades, hakkabki nii olema, et saad vastutas
> uks peatäis sõimu? See on koht, mis paneb muretsem
> a. Samas, vesteldes teise töötajaga, sain aru et m
> uidu asendamise probleemi pole. Ju siis oligi sell
> ine erakorraline asi, kus polnud kiire asendamine
> võimalik ja sellest ka tööandja plahvatus. Hiljem
> ta muidugi kiirelt vabandas. Üldiselt saan kõigest
> aru, kuid palka, töötingimusi ja ülemuse käitumis
> t arvestades, kardan et hakkan vaikselt uut töökoh
> ta vaatama.


Selline punkt on vastuolus seadusega ja anna sellest Töövaidluskomisjonile teada, seda enam, et tööandja ise seadust rikkudes julges veel häält tõsta.

Olen nüüd sirvinud seadusi jne. Millal siis täpsemini haigestumisest tööandjale ette teatada tuleb. Leidsin sellise asja:

Kui saan arstilt haiguslehe, millal pean tööandjale teatama, et olen haige ja kas pean ka ütlema, mis mul viga on? Tööinspektsiooni tööinspektor-juristi vastus: Töölepingu seadus § 15 lõige 2 punkt 10 sätestab töötaja kohustuse teatada tööandjale esimesel võimalusel oma ajutisest töövõimetusest ja võimaluse korral selle eelduslikust kestusest. Ajutise töövõimetuse juhtumiteks on muu hulgas töötaja haigus või vigastus, mis ei võimalda tal ajutiselt töötada, töötaja suhtes kehtestatud karantiin ja alla 12-aastase lapse põetamine. Seadus kohustab haigusest teavitama esimesel võimalusel, see tähendab siis, kui töötaja tervis lubab ja võimalus tekib. Töötaja ei pea informeerima tööandjat oma terviserikke põhjustest või diagnoosist. Eeldatavat töölt eemalviibimise perioodi tuleb vajadusel täpsustada, kui näiteks haigus süveneb või muul põhjusel tuleb töölt pikemalt eemal viibida, kui töötaja algselt arvas. Tööandjal on võimalik töökorralduse reeglites kindlaks määrata mõistlik aeg, mille jooksul peaks töötaja tööandjat ajutisest töövõimetusest teavitama - näiteks kolme tunni jooksul pärast tööpäeva algust.

Meie tööandjaga vestlust meenutades, selgub et ei pidanudki tööandjale täpsustama terviserikke põhjusest. Ta nimelt küsis, mis juhtus. Pidin rääkima, kuidas, mis, millal traumapunkti pöördusin jne. Isegi täpsustasin et jalaga juhtus õnnetus. Algul ta isegi ei kuulanud, vaid lihtsalt kõrgendatud häälega küsis, miks ma kohe ei rääkinud ning korrutas kui pettunud ta minus on. Vaidles minuga, kui üritasin selgitada et ma tõesti ei arvanud ette et asi võib selliseks kujuneda. Käisin ju siiski mitu päeva tööl, endal haige jalg. Homme pean pereastile ning ka tööandjale helistama, et kuidas edasi.

Nii see on. Kui öösel jääd haigeks, teatad kohe hommikul, et oled haige. Ütledki nii, et alles lähen arstile ja pärast arstiköimist täpsustad, kui kaua ära oled. Mitte midagi muud kommenteerima ei pea.

Seadus ütleb hoopis, et töötaja teatab ESIMESEL võimalusel. Kui inimene teab juba õhtul, et väga suure tõenäosusega ei saa ta järgmisel päeval tööle minna, aga viivitab selle teatamisega viimase minutini, siis on päris loomulik, et tööandja on sellises töötajas pettunud ja vihane. Ei olnud ju antud juhul tegemist mingi äkkhaigestumisega, mida kohe kuidagi ei saanud ette näha.
24h etteteatamist lepingus on muidugi jama, aga teatamine hommikul vahetult enne tööpäeva algust, kuigi juba õhtul oli olukord teada, on samuti täiesti vastutustundetu käitumine.
Ja hakata nüüd virisema, et pead sellise raha eest tööl käima??? Huvitav küll, kui lepingule alla kirjutasid, siis ei märganud, mis see palganumber on või? Selline vingumine on nüüd küll väga inetu.

No karjumine nàitab nii môndagi. Karjutakse selle Peale, kelle peale julgetakse. Soovitaks ka lahkuda. Küsid kompenseerimise kohta, aga kas reaalselt julged seda nôuda ka? Sest palka ja haigusraha tôesti korraga saada ei vói, seega arvata on, et see pàev arvestatakse haiguseks ja palka ei maksta.

Töötaja ei pea informeerima tööandjat oma terviserikke põhjustest või diagnoosist.
Tööandjal polnud seega õigust küsida täpsustavat informatsiooni. Pidin ütlema, et haige ja tänasest haigusleht. Tegin seda täiesti mõistliku aja jooksul, poolteist tundi enne tööpäeva algust. Piisav aeg tööandjal asendaja leida või asuda ise teisest linnast teele. See pole enam töötaja mure, kuidas ja millal ta kohale jõuab. Ise olin vastutulelik ning läksin kohusetundlikult tööle.
Mis puutub töötasusse, siis tööintervjuul sai kokkulepitud konkreetne summa. Pärast paari kuud lisanduvat sellele ka müügi pealt %. Töölepinguga tutvudes ei näinud seal aga enam müügiprotsenti. Paludes lepingusse see lisada, lisas tööandja muuseas ka klausli, et % ei kuulu väljamaksmisele, kui teeb samal kuul töötajale kirjaliku hoiatuse. Sellest polnud tööintervjuul muidugi juttugi. Milles hoiatus seisneks, ei teagi. Tundus kohtlane, kuid ei hakanud vaidlustama, kuna olin juba tööl käimas ja Töötukassa arvelt mahavõetud. Leppisin sellega. Endamisi küll mõtlesin, et kui tööandjal juba töötaja pihus, siis tehakse selliseid asju, minna polnud ju enam kuhugile. Mõned nädalad töödanuna, näen et koha miinuseks on väike klientuur, asukoht ning müügiprotsent kui selline tuleks tulevikus väga väike. Minu prognoos töötasu suhtes tulevikus nägi ikka suuremat töötasu. Praegu selgub väljavõtetest, et saaksin töötasule heal juhul ala 20.- brutos juurde, sp ka virin. Ühesõnaga, kõik asjad viitavad et antud koht pole minule. Eriti just tööandja näotu käitumine.

Sel juhul maksab raha ümbrikus. Paljudes kohtades tehakse nii.

Müüja45 Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Töötaja ei pea informeerima tööandjat oma terviser
> ikke põhjustest või diagnoosist.
> Tööandjal poln
> ud seega õigust küsida täpsustavat informatsiooni.
> Pidin ütlema, et haige ja tänasest haigusleht. Te
> gin seda täiesti mõistliku aja jooksul, poolteist
> tundi enne tööpäeva algust.

Ei pea tõesti informeerima diagnoosist, aga vaevalt ka tööandja seda infot karjudes ja ähvardades nõudis. Lihtsalt normaalne, et küsitakse, mis viga, siis teab ka eelduslikult arvestada, kui pika haigusega võib tegu olla. Öelnud vastu, et ei ütle, mis siis oleks juhtunud?
Poolteist tundi enne tööpäeva algust anda teada juba eelmisel päeval teada olnud haigusest EI OLE kaugeltki mitte piisav aeg. Piisav aeg on see siis, kui tegemist oleks olnud äkkhaigestusmisega või alles hommikul juhtunud õnnetusega. Antud juhul on siiski tegemist ka töötajapoolse rikkumisega ning tööandja suhtes suht pahatahtliku käitumisega. Lisaks rikuti ära ka teise töötaja plaanid, kes pidi oma plaanid käigupealt ümber tegema, mida ilmselt oleks olnud hoopis lihtsam teha, kui olukord oleks tööandjale teada antud juba eelmisel päeval, mil töötajal endal oli juba selge, et tööle minekut ei tule. Ja arvata, et tööandja istub lihtsalt kodus ja mida muud ei tee, ning saab kohe minutipealt alati kohale lennata, kui töötaja vahetult enne kaupluse avamist suvatseb lõpuks teatada, no tulge mõistusele.

Kas töökoht oli kusagil salajases kohas ja varem polnud võimalik sellega tutvuda ning vaadata, kui palju seal rahvast liigub jne? Viriseda, et lepingus oli see ja teine ja arvestasid nii ja naa jne? Polnud ju vaja sellisele lepingule alla kirjutada, ega kedagi ei saa sundida käima sobimatul tööl. Mida tähendab "tööandjal pihus"???? Mis argument on, et töötukassast maha võetud? Mingi surmaotsus või? Mis takistab uuesti töötukassas arvele võtmist, kui antud töökoht ei sobi? Mille tarbeks peaks küll olema seaduses § katseaja kohta, kui töötaja arvab, et kui on kuhugi tööle asunud, siis ongi sinna igaveseks kinni naelutatud isegi kui töö absoluutselt ei sobi?

http://www.ttu.ee/ttu-uudised/uudised/siseveeb/tooandja-informeerimine-haigestumise-korral/

:((, tänan vastuväidete eest. Töökohaga täpsemalt tutvumiseks, et saada aimu, palju klientuuri ja kassakäivet on, peaks seal tundide viisi kohal viibima. Tööintervjuul sai käidud ning tööle kutsuti juba järgmine päev. Kolme päeva pärast olin tööl.
Mis puutub haigusesse, siis eelmisel päeval polnud veel nii selge, et järgmine päev tööle asuda siiski ei saa. Pealegi ei teadnud ette, et töövõimetuslehte võimalik saada. Enne uurisin järgi, siis tegin tööandjale kõne. Minu poolt oli kõik korrektne.
Kui töötaja on Töötukassast juba arvelt maha võtnud, teades et kindel töökoht olemas, lepinguga tutvunud ja kui allkirjastamiseks läheb ning juhataja lisaklausleid oma äranägemise järgi lepingusse lisama hakkab, siis mismoodi sa temaga vaidlema hakkad? Tema näitas, et on omaltpoolt vastutulelik ning lisas lepingusse punkti, mida ta tööintervjuul lubas ehk tulevikus saama hakkava müügi %. Samas kohe lisas aga et see ei kuulu väljamaksmisele, kui ta teeb kirjaliku hoiatuse. Põhimõtteliselt sundis ta sellega nõustuma. Mida oleks töötaja pidanud tegema? Räuskama, karjuma, vastuvaidlema hakkama, otse töökohal? Kirjutasid alla ja kõik. Loomulikult on tagantjärgi võimalik katseaja leping üles öelda sest sellistest tingimustest polnud tööintervjuul juttu ja tööandja poolt oli see ilmselge nahhaalsus. Kui lubad algul midagi, lisa see ausalt lepingusse, mitte hiljem mingite juurde tekkinud lisamööndustega.

Antud juhul on siiski tegemist ka töötajapoolse rikkumisega ning tööandja suhtes suht pahatahtliku käitumisega.

Sellega ju arvestasingi, et ehk tegin ise vea ning kohusetundest läksin kenasti haigena olles tööle! Kuidas sai see tööandja suhtes pahatahtlik olla? Pahatahtlikkus oleks olnud sülitada kõige peale, öelda ülbelt et vot, minul hakkas tänasest haigusleht, pole minu asi, kuidas sina, tööandja teisest linnast kohale tuled, et oma pood õigel ajal lahti teha, et keskuselt mitte trahvi saada. Võtsin seda kõike arvesse ja liipasin haige jalaga tööpostile. Ootasin kannatlikult teise töötaja saabumise, kokkulepitud poolteisest tunnist hiljem. Tööandja ei viitsinud ise tulema hakatagi, kuigi see oleks olnud tema kohus! Jätta enda kohus teise töötaja kaela, on lihtsalt töötajate pahatahtlik ärakasutamine. Õige tööandja oleks võimalikult kiirelt poodi tulnud, haiget töötajat asendama, mitte jääma lootma teistele. Tööandja peab äri ajades ette teadma kõikidest võimalikest takistustest, ei saa pidada ühte äri ühes, teist teises linnas ja tuua haigestunud töötajale põhjendusi, et kuidas tema jõuab kohale jne? Aga töötaja PIDI jõudma. Tööandjad võiksid ka enda südametunnistuse peale koputada ja hinnata inimesi, kes sandisentide eest nõustuvad neile sissetulekut tegema.

kas see juhataja on omanik või palgatööline? mis haridus inimesel on ja mis kokkupuude kassasüsteemiga, milline keele - ja suhtlemisoskus? kõik need peensused loevad. omanikku reaalselt kotib kasum küll, aga sellist mõtteviisi, et ise vahel tuleb endal putkas istuda, eesti omanik tihti ei oma. osad lihtsalt ei saa juba nn maine pärast putkas istuda, mida tuttavad arvaks?? pluss paljud ei oma ülevaadet, kuidas kasvõi omaenda kassasüsteem täpselt töötab ja paljud ei soovi debiilsete klientidega suhelda, keda, olgem ausad, on kõvasti. päris paljud ettevõtjad ei oma mitte mingit ülevaadet tööseadustest, nad ei pruugi absoluutselt teada, et sa ei pea haigust neile kirjeldama. kõlab uskumatuna, aga nii on. paljud töötajad ise ka ei tea, et nad ei pea vabal päeval välja tulema, et see käib ikka kokkuleppel. näiteks mul on olnud ülemus, kes siiralt arvas, et kui üks töötaja on haiguslehel, siis teine lehte võtta ei saa, sest et siis tekib tal kahjum. et kui omanik on lihtsalt ettevõtte teinud, siis ta ei pruugi mitte midagi teada, et sul mingid õigused on üldse.

ainult karjudes saab tohmanile asjad selgeks teha. kui pea on puupilpaid või saepuru täis, on väga raske pea kandjale selgeks teha asjade olemust. lisaks olematu õigekiri ja eneseväljendusoskus. saast, ühesõnaga...

sitt firma siis, kuhu ainult selliseid tööle saad. aga nendega hea, nad seadust lugeda ei mõista, tõmbad koti pähe ja võtad uue asemele.

minumeelest on imelik teemaalgatajat seaduse mitte tundmises süüdistada.tema toimis ju igati korrentselt.andis töökohta teada,et haigestunud ja seda piisava ajavaruga.meil poes müüja helistab kasvõi veerand tundi enne tööpäeva algust et haige ja pole kellegi kobiseda.

teema algataja on eriline tropp, ainult mina, mina, mina... Proovigu kord panna ennast ka tööandja olukorda. Kui poes on kümme müüjat, siis pole vast tõesti eriline probleem, kui üks neist hommikul kohale ei tule. Ühe müüjaga poekeses on ikka vähe teine olukord. Seadus ütleb, et haigestumisest tuleb teatada esimesel võimalusel. Kui juba eelmisel õhtul oli selge, et tuleb võtta haigusleht, siis ei ole seaduse mõte mitte kuidagi täidetud, kui sellest antakse tööandjale teada alles hommikul enne poe avamist.

" ei saa pidada ühte äri ühes, teist teises linnas ja tuua haigestunud töötajale põhjendusi, et kuidas tema jõuab kohale jne"

See on nii haige jutt, et pole isegi midagi kommenteerida. Enamusel sellistel kaupmeestel on ärid mitmes linnas, muudmoodi polegi võimalik ellu jääda. Sellist lollust saab rääkida ainult jobu, kel pole vähimatki ettekujutust äritegevusest ja kes ei näe kaugemale oma ninaotsast. Ütleks, et kui sa nii tark oled ja kõike nii täpselt tead, miks sa siis siiani ise pole oma äri avanud ja rikkuse otsas ei istu.

Ja see lepingule allakirjutamise kohustus ja muu jutt see on samuti täiesti totter. Mitte kedagi EI SAA sundida ebasobivale lepingule alla kirjutama. Aga kui juba kirjutasid, siis järelikult nõustusid tingimustega. Väga vabalt võid mitte alla kirjutada ja kõndida töötukassasse tagasi.
Tegelikult lõhnab siin selle järele, et tegemist ongi mingi tüüp-irisejaga, keda keegi kusagile tööle ei taha võtta ja kes nüüd peab saadud kohast kümne küünega kinni hoidma.