tere! olen noor naine kes on kolm aastat oma lapsega kodus olnud. minu elu imelisemad aastad! aga nüüd läks laps lasteaeda ja minul on aeg tööle minna. mulje on aga selline, et minusugust ei olegi enam vaja. olen hea ema ja naine, läbinud väga karmi elukooli. olen ennast alati arendanud, palju lugenud. käinud üheksandast klassist kuni keskkooli lõpuni tööl. jah, mul ei ole kõrgharidust aga kavatsen selle esimesel võimalusel omandada. olen ennast pidanud huvitavaks, asjalikuks inimeseks kellel on alati midagi juurde õppida. ja nüüd tunnen ma vaid seda, et olen mõtetu, kasutu. minu oskusi ja teadmisi ei vaja keegi.
loomulikult ei anna ma alla, vaid otsin edasi. tahtsin lihtsalt teada kas minusuguseid on veel ja kuidas te sellega hakkama saite?

löö pea püsti, ka mul on töövestluselt tulles vahel just selline tunne tekkinud. järelikult polnud see firma midagi väärt, kui ei osanud sinusugusest meeldivast ja arenemisvõimelisest inimesest kinni krabada!

Mina olin ka sellises olukorras, ainult et olin üksikema. Alustasin oma nö karjääri üsna madalalt. Läksin tööle infotelefoni müügiagendiks (1999 kevadel). Aastaga kujunes pilt ümberringi toimuvast (kes, mida ja kuidas). Töötasin hoolega ja sain oma tulemused firma edetabeli tippu (palk tuli suhteliselt normaalne). Siis hakkas tööpakkumisi parematele kohtadele tulema. Nüüdseks on mu alluvuses 5 inimest (3 neist kõrgharidusega) ja palk üle tugevalt keskmise. Kõrgkooli pole siiani jõudnud. Jõudu.

Mina täpselt nagu Ruu, 99ndal peale 7 a lastega kodus olemist alustasin telefonimüügi agendina. Olin sel alal ca 7-8 kuud, sain nö elusse sisse ja praeguseks olen väga hea koha peal. Ja ülikoolis käin ka 2. aastat.

Olin lastega 5 aastat kodus, kõrgkool oli pooleli jäetud. Enne töökoha valikut, s.t. enne üldse, kui hakkasin kusagile kandideerima, tegin endale põhjalikult selgeks, milles ma väga hea võiksin olla ja mis on minu tugevad küljed. Selle põhjal kandideerisin 3-le erinevale kohale (usu, mu CV on väga ebatavaline ja tekitab tööandjates alati hämmingut) ning sain kõigist ka tööpakkumise. Olin tõesti väga hämmeldunud, kuidas nii. Nüüd tagantjärele tark olles arvan, et põhjuseks, miks mind taheti, oli just see, et uskusin endasse (olin ju selgeks teinud oma tugevused) ja olin kindel, et just seda tööd teeksin ma teistest oluliselt paremini - ja see paistis välja. Noh - igatahes valisin siis ettevõtte järgi endale sobivaima ja olen siiani oma valikuga rahul.