Kui tööl on mingi pingeline aeg, keegi süüdistab asjatult, pean midagi tõestama, olen ärritunud või pean kuulama kriitikat enda kohta - pisarad tulevad silma ja nutt tuleb kurku… hoian neid vägisi tagasi, aga kui nutt kurgus, on raske normaalselt sõnagi suust poetada. See nn nutumaik on mõnel hetkel suurem ja siis jälle väiksem ja laseb rääkida.
Tihti peale suudan ma kuulata ära, mida ma valesti olen teinud ja saan sellest aru ja teen hea meelega õigesti, aga miks mu silmad siis sellepärast nutma hakkavad??? Kuidas end kontrollida??

Mina töötasin kolm aastat sellise koha peal, kus töö oli meeletult pingeline tuli suhelda paljude inimestega ja kõikvõimalikke probleeme lahendada.Juhtus aeg ajalt minulgi, et peale mõnda suuremat tüli ülemusega mul vihapisarad silma tulid,mind häiris see ka väga palju. Minu puhul oli lahendus see, et võtsin kätte ja kirjutasin lahkumisavalduse, et leida tööd mis mulle tõesti meeldiks ja kuhu ma hommikuti ikka rõõmsa tujuga saaksin minna.Leidsingi... Praeguse töö puhul tunnen, et olen rahul ja nutmiseks küll kunagi põhjust ei ole.Edu sulle...

Kallis Lily!
Selline tunne on nagu mina oleks selle kirja kirjutanud. Minuga on täpselt sama moodi. Mind ei süüdista küll ülemus, kui kolleegid küll. Tihti on selline vastumeelsus hommikul tööle tulla ning parema meelega jätaks kõik sinnapaika ja astuks lihtsalt minema. Seni olen siiski leidnud lohutust sellest, et inimestel on hullematki üle elada kui töökaaslaste lapsik nöök ja tuleb lihtsalt pea püsti hoida. Mõistan Sind väga hästi ja tean, mida Sa tunned. Lohuta end sellega, et peale Sinu on selliseid teisigi. Pea püsti!