Ahh ja Ohh, las Kõutsike paraneb siin... midagi ei juhtu üleöö.
Ja las me paitame teda siin - vastu ja pärikarva, las me mängime temaga siin - ikka lõngakera ees vedades ja Kõutsi järele meelitades, vahel laseme äkilisemateks liigutusteks ka mõne (vesi)hiire lahti.. ikka ülla eesmärgi nimel.
Ja siis ühel hetkel, ei saa Kõutsike enam arugi, et ta enesehaletsus on lahtunud, haihtunud, olematuks muutunud, et tähelepanu keskme muutnud asukohta ja iseloomu...
Vot nii toredad me oleme...
Aga minu valgepoolsed lokid, mida igapäevaselt raudadega krutin, et pilt ikka identne oleks sellega, mida maailm inglis väliselt näha soovib, ei ole ühenduses minu mõistusega - need erinevate ühendustega. Ühte näeb peeglist, teist suhtlemisest, tegudest...
Ja Tom, miks mind "kutsud"? Olen siin svist vähemuses, kes sind pole näinud ega sulgedega silitanud...