teate, ma olen küll sale, aga pärast lapsi koledate äravajunud lotendavate rindadega
ja nii ma siis olin kogu aeg rahulolematu oma rindadega ja muudkui vingusin, küll on koledada ja lugesin igalt poolt selle kinnitust. eriti siin delfis ju saab otsida kinnitust, et selliste rindadega peaks küll ojja hüppama ja piinlik peaks olema elada ...
ühel päeval sain arsti juurest teate, et nüüd on asjalood sedasi, et tõenäolsielt on teil rinnavähk. ma ei hakka siin kirjeldama kadalippu, mida üks naine peab läbima nii emotsionaalselt kui füüsiliselt selle diagnoosiga. õnneks ostus minu prognoos väga heaks - oli healoomuline moodustis, kuid sellle päeval kui teada sain, palusin vabandust oma kehalt ja rindadelt!
see oli olnud minu valik - saada lapsi ja neid imetada... ja siis olin õnnetu ja rahulolematu?!
tegelikult peaksin ja olengi tänulik igale osale oma kehast, et ta aitab mul olla siin maailmas - eksisteerida ja niimoodi kehastununa (keha omavana) olen saanud ja saan kogeda imelisi hetki :)
sealjuures jah, ma ei saa kogeda imetlevaid kiidusõnu oma keha kauniduse kohta, kuid olgem ausad, hinge ei peaks rõõmustama kogemustega, mis on kiidulaul meie välimuse kohta - sest väga tihti on see midagi, mida muuta ei saa ; geneetiline pärand (ka paksudel on enamasti geneetiliselt soodumus rasvumiseks ja nad peaks nägema tohutut vaeva ja piina, et hoida end nii saledana nagu mina olen ja mina sealjuures saan seda hoida pingutamata) ...
aga me saame muuta oma suhtumisi, hoiakuid, tegevusi - nii füüsilisi kui verbaalseid, saame muuta ja vaida mõtteid... ma saame teha oa hinge rõõmsamaks just nende - ome eluhoiakute abil ja silmadega kuidas teisi ja end vaatame... millele rõhku paneme!
mina isiklikult imetlen headust inimestes, maailmas ja siis see kui paks-peenike jääb rohkem sinna esteetilisse valdkonda - nagu muuseumis maalide vaatamine. on ilus, esteetiline hetk, aga minu hinge ei see muuda ega kosuta, veel vähem morjendab :)