Olen sada korda enne üksi, kui mittetoimivas suhtes.
Ma ei karda üksindust, vaid kardan inimesi, kes kardavad üksindust.
Viimasel ajal olen sellest teemast palju mõelnud. Suhe on jagamine, mitte sõltuvus. Ma ei saa armastada meest, kes ise ennast ei armasta.
Hiljuti kuulsin kuskilt suhte oluliste aspektide kohta:
1) hingeline side (et koos on ka vaikides lihtsalt hea olla)
2) filosoofiline side (sarnane maailmavaade)
3) argine sobivus (koos tegutsemine aias, remonti tehes, vms. olmeprobeelmide lahendamine)
4) seksuaalne sobivus.
Ilma neid aspekte teadmata lõpetasin oma viimase suhte põhjusel, et see ei rahuldanud mind täielikult. Meil ei olnud mehega sarnast maailmavaadet (hingelistest teemadest või inimpsühholoogiast ei saanud temaga üldse rääkida) ja seksuaalset sobivust.
Aga jah, ma pigem eelistaksin visiitsuhet.