Kõiksugused elu õppetunnid ja hingeliste kannatuste läbi kasvamine on ületähtsustatud. Iga kaotus võtab tüki meist, seetõttu selle nimetus ongi kaotus. Kui kaotusi on liiga palju, siis ei jää inimesest enam lõpuks midagi alles.

Eks see oleneb muidugi kaotusest. Aga võib juhtuda ka nii, et see mis esmapilgul tundub kaotusena, muutub pikemas perspektiivis hoopis võiduks. Või siis on see kaotus järgmise võidu eelduseks. Nagu see universumi seadus: selleks, et midagi saada/võita, tuleb millestki loobuda, ära anda või kaotada.
Ega mullegi meeldi kaotused, hea meelega muudkui võidaks ühe jackboti teise järel:D aga no kuidagi tuleb ju seda selget meelt ja sooja südant alles hoida, kõige kiuste:))

***



Toimetatud 1 kord(a). Viimati tiibadega kurat 24.06.2014 22.37.

ei tee kaotuse kogemine, aga kui leida mingisugune selgitus, siis aitab see vbl kibestumise ära hoida.

õde Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kõiksugused elu õppetunnid ja hingeliste kannatust
> e läbi kasvamine on ületähtsustatud. Iga kaotus võ
> tab tüki meist, seetõttu selle nimetus ongi kaotus
> . Kui kaotusi on liiga palju, siis ei jää inimeses
> t enam lõpuks midagi alles.

Kummardan su ees, õde!
See tarkus on kahjuks nagu sääsepirin `elutarkuste` filosoofide pealetungi kõrval, mis on vallutanud kogu sotsiaalmeedia.

Et siis need kõikse helgema hingeeluga ja puhtama meelega on inimesed, kes on elult pidevalt peksa saanud?

Kuulge, kõik prügikastid näevad neid peksasaanud hingi ja kaotustest vintsutatud nägusid mitu korda päevas endal kaane vahelt sisse vaatamas...

On nad siis õnnelikud? Või on nad allaandnud ja "naudivad" seda sotsiaalmeedialist elufilosoofiat?

Uskumatu lollus ja elueitus ja võõrandumine reaalsusest... No ei ole hea suhelda nende inimestega, kes pidevalt oma elukogemusi sulle peale suruvad või seda plakatina otsaees kannavad...

Kui keegi naudib seda lompi, millesse ta sisse on sumatanud, siis miks peavad tema vesist olekut ka kõik teised nautima...?
Ma reeglina ülatan käe sellele kukkujale, ütlen ka paar sõna, et ta julgeks lombist välja roomata...
Kuid kui tahe puudub, siis minust ei saa ema Theresat.... mina olen mina ja oma tahet vägisi teistele peale ei sunni... sest see lomp ei pruugi ju mulle sobida, aga seal püherdajale võib olla mõnus koht vegeteerimiseks... ning inimesi ei tohi nende tahtmise vastu ühest elust teise tirida..

Aga omi põski ma korduvalt peksta ei lase..
valus ju.

libahundid tutvugu, lompi kukkunud hundid uppugu...

Hunt on küll viimane, kes lompi kukkudes upub... see suudab ujuda tunde ja kavaldab üle ka haarangu teinud jahimehed....

***



Toimetatud 1 kord(a). Viimati tiibadega kurat 24.06.2014 22.38.