"Valküür", Väikeses printsis" ütleb rebane poisile(printsile) midagi sarnast "Kui Sa kedagi kodustad, vastutad Sa tema heaolu eest." Kas me tahame tagada üksteise heaolu või kisume igaüks oma poole? Kes kelle kodustas? Mees naise või naine mehe?

Valküür:
Ei ole vaja fikseeruda mingile ühele näitele. Näite sisust võiks lihtsalt aru saada...

Palun ära saa mõista mind vääriti: ma olen Colehot lugenud ja rohkem, kui ühte tema raamatut. Lihtsalt viimasel ajal pole sattunud. Ja minuarust on ta hea autor, aga ei ole suurepärane ja ei ole ka minu lemmikautor.

Naine, kellega ma tutvuda sooviks, ei pea teda olema lugenud. Ütlen veelkord, et see oli ainult näide sellest, et huvitavatel inimestel on lai silmaring, mis ei piirdu ainult oma kitsa erialaga.

Ahjaa, vaklüüri nime kasutades võiks ju selle algse tähenduse endale kah selgeks teha, mitte ainult Coelho tõlgenduse. Niiet, kumb? Kas otsustaja, või hoolitseja? ;)

Vägagi pretensioonikas :)

http://en.wikipedia.org/wiki/Valkyrie

mg - mis tähtsust sellel on, kes kelle kodustab ja pealegi tänapäeval ei käi see enam minu arust niimoodi... Mina unistaksin pigem partnerlusest...

Mäletad, Väikese Printsi roos oli väga eriline just ainult väikese printsi jaoks, sest ta oli oma roosi eest hoolt kandnud ... ei muud ... Mitte roosi erilisus ei teinud tema roosi eriliseks vaid Väikese Printsi armastus oma roosi vastu tegi roosi eriliseks.

ainult südamega näed hästi... ütles Rebane

ebanormaalne mees - Valküüri nime kasutan ma täna ainult Coelhost tulenevalt, kuna lugesin just hiljuti ühte tema keskpärast raamatut, kus figureerisid valküürid. Ma ei võrdle ega samasta ennast nendega mitte kuidagi.

Aga kui küsimus püstitada nii, et kas ma olen pigem otsustaja või hoolitseja siis ilmselt oleks kõige õigem - otsusekindel hoolitseja (kindlasti mitte amatsoon ega ammugi mitte valküür Odini paremal käel :_)

"Mitte roosi erilisus ei teinud tema roosi eriliseks vaid Väikese Printsi armastus oma roosi vastu tegi roosi eriliseks."

Aga kas inimestega(inimeste vahel) on teisiti? Aga kui armastus otsa saab? Kasvatakse lahku aga mitte kokku?

Ütleme, et koos mehega ta isa sünnale minev on naissõber on siiski tõenäoline väljavalitu-ilmselt tehakse siis kink koos või laseb mees endale armsaks saanud naisel tõesti kusagilt lillekimbu korjata-teades tema rahaolusid, mis ei ole heal järjel. või nimetab tehtud kingi isale lihtsalt ühiseks. ka teised ja tulevane äi saab aru-üdini materialistlikul ajastul on heal ja väljavalitul naisesüdamel koht loodavas suhtes, peres, suguvõsas. head inimesed ei arvesta ka asjaoluga, et tegelikult võib olla tegemist trooja hobusega.
sünnale ja külla läheb aga lihtsalt kaasavõetav naissõber, katuskulmud ees ja mingi huupi kimp käes...ma ei tahaks taolist ei kaasa võtta, sõbraks pidada ja ammugi mitte tutvuda. tema koht oleks sarnases foorumis anonüümsena epistlit lugeda ja manitseda mehi naiste peale kulutama:D

Inimestega on samamoodi.. Inimesed kasvavad lahku siis, kui teieteise eest vähe hoolt kantakse... Ja kui see on juhtunud, tuleb lahku minna. Ja kui inimene jõuab arusaamisele, et ta tahaks jälle kellegi eest hoolt kanda niipalju, et see teeks selle teise inimese tema silmis eriliseks, siis võiks ringi vaadata - ehk leidub kusagil keegi, kes ka sinu eest hoolt tahaks kanda...

issand, kui armsalt silmakirjalik sa oma hoolitsusega oled. kas kusagil enne oli liiga vähene hoolitsus tasakaalutuse põhjuseks või? põhjustas ärevust? ei kasvanudki see hoolitsus proportsionaalselt koos veedetud ajaga ega olnudki nii põnev, kui kokkusaamise algaegadel.

milline armastusväärne naine..

Õhtutund on juba hiline, kuid ma panen Sulle, MG, siia ühe luuletuse, mis mulle endale väga meeldib.

Kes kunagi kuidagi kedagi,
see samuti seda ja todagi
ja kindlasti sihukest midagi
ja mitte niisama, vaid vägagi.

Eks minagi kunagi midagi
ja tõtt-öelda isegi vägagi,
võib-olla ma isegi sedagi,
kuid juba on rohtunud radagi.

Mu sõber, kui sinagi midagi,
või kunagi kuidagi kedagi,
siis silmas pea kindlasti sedagi,
et mitte niisama, vaid vägagi.

Vladislav Korzets
2014

lapsed ja noorukid peaksid selleks ajaks juba kenasti tuduma...

"Inimestega on samamoodi.. Inimesed kasvavad lahku siis, kui teieteise eest vähe hoolt kantakse... Ja kui see on juhtunud, tuleb lahku minna. Ja kui inimene jõuab arusaamisele, et ta tahaks jälle kellegi eest hoolt kanda niipalju, et see teeks selle teise inimese tema silmis eriliseks, siis võiks ringi vaadata - ehk leidub kusagil keegi, kes ka sinu eest hoolt tahaks kanda..."

Ja olemegi ringiga alguses tagasi.
Mida külvad, seda lõikad.

Tegelikult ei ole me ringiga tagasi, vähemalt mitte päris samas kohas. Elu ei kulge mitte mööda ringi, vaid spiraali. Nii-et kui tundub, et me oleme justkui alguses tagasi, ei ole see päriselt nii. Päris kindlasti oleme me teatud kogemuste võrra rikkamad. Kas see meid inimestena paremaks või halvemaks teeb, on juba iseküsimus.

Inimese elu eesmärk peaks olema areng. Kõiges ja kõikjal ning lõppkokkuvõttes peaks inimene püüdlema maksimaalse eneseteostuseni, siit tulenevalt rahuloluni, mida sageli nimetatakse ka õnneks. Tegelikult on rahulolu ja õnnetunne pisut erinevad asjad.
Lahku kasvamine, lahutus või lahku minemine on kogu eluperioodi vaadeldes ühed tähtsad teelahkmed meie elus, milliseid läbides me teeme raudselt mingisuguseid otsuseid. Kas need otsused on head, meile kasulikud, sõltub sellest, millise hinnangu me oma sellele eluperioodile anname ja kuidas selle põhjal edasi kavatseme minna. Siin varem on juba L.Meri tsitaati kasutatud ja olgugi, et see oli öeldud sootuks teisel põhjusel, sobib see ka siia: olukord on küll sitt, kuid see on väetis meie tulevikule. Kes taipas, see teeb järeldused, kes ei taibanud, miks lahku kasvati, hakkab aga jälle samast kohast peale.

aed ja aiaauk Kirjutas:
-----------------------------------------------------
> Tõesti, üks räägib aiast, teine hakkab hoopis aiaa
> ugust pajatama - mingi seos justkui ju on... (Täit
> sa Blond ja Mansion Ghost)
>
> Täitsa Blond, pa
> ne end nüüd sellisesse olukorda: ööbid sõbranna po
> ol, kuid tema emal on samal õhtul sünnipäev, kuhu
> ka sind on spontaanselt otsustatud kutsuda, kuna a
> sjalood sedasi kujunesid. Lille ikka ostad ise sõb
> ranna emale kaasa, kui peolauda plaanid minna? Või
> on normaalne, et sina lilli ei vii (äh, sõbranna
> juba viib, tema ema ikkagi), aga lahkelt lased end
> pidulauas kostitada?
> Elementaarne viisakus (s
> ee peaks küll juba koduse kasvatusega kaasa antud
> olema) oleks sellises olukorras ise oma raha eest
> lilled sünnipäevalisele üleandmiseks osta.
> Teem
> aalgatajat just selle elementaarse viisakuse puudu
> mine sügavalt hämmastaski ning see osutus viimasek
> s piisaks, kuna taolisi matslusi oli ta juba varem
> gi täheldanud.
> Arusaadav, Täitsa Blond? Kui on
> küsimusi, täpsustame :)
>
> Kindlasti ei saa ig
> at tolgust dzentelmeniks nimetada, selles point ju
> oligi, Mansion Ghost. Teemaalgataja toodud näide
> oli just sellest valdkonnast - muidu nö. veatu ank
> eediga kena inimene, aga mats, noh.

Tänu taevale, et lõpuks leidus ükski inimene, kes sai aru, mida ma tegelikult mõtlesin. Eelnevaid postitusi lugedes tekkis mul juba täielik lootusetus.
Just täpselt selles asi oligi, et laitmatu ankeet, kuid sisult täielik mats.
Eelnevatele kommenteerijatele ütleksin seda, et vaadake, mu vanematel ei olnud mitte mingit kohustust seda mu sõpra üldse kuhugi kutsuda, ometi nad tegid seda. Kuna nad on lahked ja viisakad inimesed.
Samamoodi ei olnud sellel mehel mitte mingit kohustust mitte ainsatki lilleõit kaasa tuua, seda ta ei teinud ka. Taipate väikest erinevust?
Mis puudutab seda "hirmu", et kui mees oleks lilled toonud, siis äkki oleksid hakanud mu sugulased ilmaasjata arvama, et me oleme äkki paar vmt. See žest meest siiski mitte kuidagi ei päästnud, kuna me tulime niikuinii koos. Mitte ükski inimene ei tulnud meie/minu käest küsima, kes nende lillede eest täpselt maksis. Kuid see selleks.
Mu jutu peamine point oli selles, kuidas käitus ja mida mõtles mees ISE!!! Et temal endal ei olnud restoranilauas istudes mitte grammigi piinlik sõrmega menüüs järge ajada ja ette lugeda, mida kõike tema soovib, et temale tellitakse. Selles on asi. Ka pärast pidu omavahel olles ei tundnud ta mitte mingisugust piinlikkust, ta ei öelnud mitte kordagi et ta oleks pidanud ka midagi viima. Vastupidi, ta virises hoopis, et liha oli veidi liiga vürtsine olnud ta meelest.
Ennetamaks valearusaamu, täpsustan et ka minul ei oleks olnud üldse mingit probleemi teha välja õhtusöök mõnele lapsele või tudengile, kellel endal raha napib. Kuid antud juhul olid kostitajateks minu pensionäridest vanemad, kelle pangakontosumma on kordades väiksem võõrustatud mehe omast (ma enne korra mainisin, et olen korra mehe kõrval istunud kui ta internetipanka sisenes ja täpse seisu oma silmaga ära näinud).
Ma ei öelnud mehele seepeale mitte midagi, kuna ma arvan et kuskilt maalt läheb piir, millal üldse on mõtet kellelegi midagi öelda ja millal on asi täiesti lootusetu. Kuid ma tegin sellest vahejuhtumist lihtsalt omad järeldused, üritamata hakata täiskasvanud inimest muutma.

Valküür kirjutas:
Mulle tuli veel üks teemaga haakuv ilus mõttetera meelde, autorit kahjuks ei mäleta - " Sa vastutad selle ruumi energia eest, mida Sa enda ümber lood". Me ise oma olemusega loome meid ümbritseva keskkonna - ja oh häda meile enestele, kui see meile ega kellelegi teiselegi ei meeldi.
------
Vot justnimelt. Need naised ja mehed, kes vinguvad, millised jobud ja jobutarid nende ellu satuvad, võiksid võtta ka omapoolse vastutuse selle eest, et on enda ümber loonud energia, mis selliseid inimesi ligi tõmbab.

***



Toimetatud 1 kord(a). Viimati tiibadega kurat 24.06.2014 23.08.

oo, siin on huvitav öö olnud! Isegi Delfis saab inimese moodi rääkida, kui jõuad ära oodata, millal see seakisa siin väheke vaibub!

Üleõppinud hallide hiirte kokkutulek on siin öö jooksul toimunud, ei taha teid keegi, rahunege, näidake oma " tarkust" mõnel omasuguste kokukal.

´Valküür´
"Tegelikult ei ole me ringiga tagasi, vähemalt mitte päris samas kohas. Elu ei kulge mitte mööda ringi, vaid spiraali. Nii-et kui tundub, et me oleme justkui alguses tagasi, ei ole see päriselt nii. Päris kindlasti oleme me teatud kogemuste võrra rikkamad. Kas see meid inimestena paremaks või halvemaks teeb, on juba iseküsimus."


Tegelikult viitasin ma konkreetse teema algusele.


´Valküür´
"Inimese elu eesmärk peaks olema areng. Kõiges ja kõikjal ning lõppkokkuvõttes peaks inimene püüdlema maksimaalse eneseteostuseni, siit tulenevalt rahuloluni, mida sageli nimetatakse ka õnneks. Tegelikult on rahulolu ja õnnetunne pisut erinevad asjad.
Lahku kasvamine, lahutus või lahku minemine on kogu eluperioodi vaadeldes ühed tähtsad teelahkmed meie elus, milliseid läbides me teeme raudselt mingisuguseid otsuseid. Kas need otsused on head, meile kasulikud, sõltub sellest, millise hinnangu me oma sellele eluperioodile anname ja kuidas selle põhjal edasi kavatseme minna. Siin varem on juba L.Meri tsitaati kasutatud ja olgugi, et see oli öeldud sootuks teisel põhjusel, sobib see ka siia: olukord on küll sitt, kuid see on väetis meie tulevikule. Kes taipas, see teeb järeldused, kes ei taibanud, miks lahku kasvati, hakkab aga jälle samast kohast peale."

Sellest võib aru saada, et ´Valküür´ ja temasarnased tarbivad inimesi oma arenguks. Kui üks on ammendunud, tuleb järgmise järele vaadata, kelle najal edasi areneda. Aga selgusetuks jääb mis on selle "arengu" lõpptulemus või vähemalt eesmärk. Õnnetunne? "Naabrist parem"? Üleolek võimalikult paljudest? Võim?
Soovitaks Sul tagasi põõrduda muinasjuttude juurde ja alustada looga kuldkalakesest (A.Puškin), mille estikeelne vaste on "Vägev vähk ja ahne naine"

sul, mashion gost, vä?
Inimese arengu eesmärk on rahulolu oma eluga - nii igapäevaselt, kui eluteega tervikuna. "Et ei oleks piinavalt valus asjatult elatud ... jne.jne."

Aga inimlik ahnus ja areng jäävad teineteisest küll miljardite valgusaastate kaugusele ...

Asjad näivad selgemad, kui kasutada metafoore - kas sa võrdleksid ennast pigem hernetera või tammetõruna? Suhteliselt sarnased seemned mõlemad. Huumust, niiskust, soojust ja valgust oma arenguks vajavad mõlemad alguses suhteliselt sarnaselt. Natukese aja pärast on hernes võimeline arenema ainult toe najal. Tamm tuge ei vaja. Mõtle ja võrdle nüüd hernest ja tamme ning nende arengut. Inimese arenguga on sama lugu.

´Vasaku-jala pühapäeva metafoor`
Ma valin männi seemne, mis on lagedale rannakarjamaale sattunud. Ta on okslik ja kõver, tuulest räsitud, vaesel pinnal. Aga ta seisab ise, tuge vajamata.

See on hea ja väärikas valik :-)

Oo, vestlus on võtnud huvitava pöörde. Ütleks ka midagi sekka.

Mansion Ghost, anna andeks, aga Sinuga seoses tuleb mul mõttesse analoog opsüsteemidega, kus täiendatud versioon tunneb ära algsemas versioonis tekitatud info, kuid vastupidi mitte - algsem versioon ei saa hakkama hilisema versiooni info adekvaatse tõlgendamisega. Ja see kõik on mõistetav. Ei saa inimeselt nõuda rohkem kui ta hetkel (!) suudab.

Ja targa rebase ütlust: "Sa vastutad selle eest, kelle taltsutanud oled" tõlgendaksin sedasi, et "taltsutamine" tähendab usalduse võitmist (mitte kodustamist ketti panemise mõttes vms.).
Kui oled võitnud kellegi usalduse, siis ei tohi sa seda reeta, sa vastutad usalduse hoidmise eest.

Lahku kasvamine ei tulene mu meelest vähesest hoolimisest. Kuigi ka see võib olla üheks põhjuseks (kui ei leita teineteise jaoks piisavalt aega). Lahku võib minna ka mõistvalt ja hoolivalt. Inimesed arenevad (osad mitte eriti) ja sel põhjusel võib avastada, et ollakse hoopis erinevatel radadel ja erinevas kauguses. Suhe, kus üks peab pidevalt teist justkui järgi lohistama, on lohistajale ääretult kurnav. Mingi periood elus on ehk isegi vaja kaaslast järgi aidata, kuid pidevalt sedasi elada ei saa.
Samas ma ei eita, et osad suhted on ideaalsed just sel põhjusel, et tormakamat poolt pidurdab teine pool ja pidurdavale poolele annab tormakam pool hoo sisse, kokkuvõttes on mõistliku kiirusega liikuv paar :) Aga kumbki neist ei ela teise najal ja saavad ka ise elus suurepäraselt hakkama. Koos on lihtsalt toredam.

Kes on tarbija? Eks me kõik ole, kui nii võtta. Suhtesõltlane (see, kes maha jäeti ja ei suuda oma kibedusega hakkama saada) on ka tarbija...
Ma ei tea, ma küll ei tahaks hakata suhteid taandama nii madalale astmele.

Tarbija suhetes on see, kes hea meelega kasutab suhtest tulenevaid hüvesid, kuid panustab nende hüvede loomisesse minimaalselt. Nii tekib panustaval poolel tunne, et tema headust, hoolt ja armastust kasutatakse lihtsalt ära. Ja siin ei tahaks ma kohe kuidagi hakata lahkama jälle seda igapäevast siinset jututeemat, et kes peaks ikka pesema nõud ja kes toidu lauale ostma. See on suhtesse panustamise algtase ja suhteliselt kergesti lahendatav. Keeruliseks läheb asi siis, kui me hakkame suhtesse panustama oma hinge - tundeid ja emotsioone... Sest niipea, kui sa oled kedagi niiväga armastama hakanud, et sa oled valmis talle oma hinge avama, oled sa ka äärmiselt haavatav. Ja siinkohal on reetmine andestamatu.

Ja selle koha eest jooksevadki nõrgemad minema, et järsult selg pöörata,mille läbi saabki selgeks, kas oled vale inimesega koos või õigega koos, kes ei jookse avatud hinge koha eest minema, sest ta vajab seda kohta samapalju kui anda soovib.

hallid hiired välja suridki üksteisega netifoorumis targutades ja mingeid umbmääraseid lauseid seades...:) vähem möla ja rohkem seksi või kuidas see oligi?:))

sügav sisemine vajadus ennast kellegi ees lõplikult avada kartmata haigetsaamist ja reetmist, on see, mis meid ikka ja jälle omale sobivat kaaslast otsima sunnib. Läheduse vajadus on inimlik. Ja ka vajalik, sest ainult nii saame me teada, kes me TEGELIKULT oleme. Hirm haiget saada on samuti inimlik. Kõik me tunneme hirmu uue suhte poole liikudes, eriti need, kellel mingisugune kogemustepagas ka seljataga on. Aga vaprus on see, mille toel ka kõige karmim sõdalane oma hirmust üle saab. Valküürid naudivad sõjasangarite sõjahaavu ilmselt just selle vapruse pärast, mille toel lahingusse minnakse. Ja valivad välja Valhallase minejad. Eluhaavu ma ei naudi, kuid ilmselt on nende saamine paratamatu. Vaprust põrmust tõusta pean ometi äärmiselt lugupidamist väärivaks.

Nii diip teema, et mehed on puha plehku pannud

miks plehku, just saabusin :)
tavaliselt ma selliseid targutavaid teemasi eriti ei viitsi lugeda, aa täna ommikul on mõni inime samu mõtteid üteld, mida ma isegi ja seepärast on äätundmisröem suur. :)

aa nüüd kallid mittetutvujad, kaon ma jälle minema, esteks saun ja siis jalka :D