Mul ei ole küll õnneks nii hullusti läinud (kuigi mees teab küll, kus ma elan, on isegi külas käinud), aga see pidev pommitamine, helistamine jne. on tõesti tüütud. Kusjuures - inimene on üle 40a vana ja kõrgharidusega. Eeldaks, et nii lapsikut käitumist ei esine enam, aga reaalsus näitab midagi muud.
Tüüp saadab mingeid lillekeste pilte FB-s, kui olen onlines ja suhtlen kellegagi, siis on samuti otsemaid platsis oma "kallikene, miks sa minuga rääkida ei taha?" -stiilis küsimustega.
Kui tuttavaks saime, tundus täitsa mõistlik inimene olevat. Veidi tutvunud, hakkasin märkama, et kaaskodanikega on ta tõre ja ülbe (näiteks poemüüjatega, ettekandjatega). Iga väiksemagi ilusama asja puhul negatiivne ja labane (näiteks ütlen, et vaata, kui ilus koerakene seal jalutab, sisi tema vastu, et see sitane krants või?). Kõik filmid, muusika, raamatud on igavad, lamedad, lollidele jne. Teda ennast huvitas ainult ulmevaldkond ja needki filmid-raamatud olid igavalt ja nõmedalt tehtud.
Ühesõnaga kõigis ja kõiges oli viga.
Vestelda ta oskas, oli kuigivõrd maailma näinud ja kogenud, aga ikka see jube negatiivne joon käis kõikidest teemadest läbi. Õnneks valitsust ei kirunud, aga maailmapoliitikas polnud ühtegi riiki/ presidenti, kes tema arvates vääriks üldse meedias kajastamist.
Natuke hiljem selgus, et emaga ta ei suhtle, olevat eluaegne "halb poiss". Noh... ei tea, ei tunne, aga kaua suur mees ikka jonnib? Kauaks seda vana emagi, võiksid ju ometi ära leppida juba. Ei. Mutt on lollakas ja kõik.
Õde olevat hoor ja poolvend napakas - ei suhtle.
Kui ma FB-s ta sõbralisti ei leidnudki (ma tegelikult ei tea, kas seda on võimalik peita ka? Ja kui, siis mis põhjusel? Olen harjud, et inimestel on ikka listid nähtaval, keegi justkui ei häbene oma tuttavaid?), siis sain aru, et tal olegi kedagi, kes temast puduust tunneks või tema olekut/ polekut hoomaks. Inimene on ilmselt oma negativismiga enda ümbert kõik eemale peletanud.
Loogiline, et ma ei suutnud sellist virinat suure mehe suust kaua taluda. Olime ehk max paar kuud suhelnud, kohtunud.
Ühel hetkel ütlesin ilusti (ja mitte neti-telefoni vahedusel, sest mul on niipalju julgust küll inimesega silmast-silma sellistel teemadel vestelda), et ma arvan, et sellest tuvusest ei tule midagi välja, ma ei soovi rohkem kohtuda ja soovisin talle edu edaspidiseks. Inimene ütles, et austab mu soovi ja sinna see jäi.
Täpselt nii kauaks, kui ma järgmine krd arvuti lahti lõin ja sedasama eelpoolkirjeldatut kogema hakkasin. Pidevad kirjakesed, pildikesed, teatekesed... Lihtsalt ülitüütu!
Kui see tegelane mulle ukse taha peaks ilmnema, siis ma tean küll, kuhu pöörduda. Õnneks tema teab ka, et olen piisavalt konkreetne ja tema keelt kasutades "karm mutt" ning ei ole midagi üritanud.
Õnneks.
Ma ie taha midagi oma jutuga öelda.
Või ehk seda, et kõik pole kuld, mis hiilgab ja haritud inimese peas ei pruugi sugugi hästikasvatatud mõtted liikuda.