Senza la Donna 09. veebruar 2014, kl 18.34
Kogu see tutvumise saaga siin meenutab mulle ühte konnatiiki, täpsemalt küll forellitiiki.
Aastaid tagasi, kui abikaasale tuli ületamatu kalaisu peale, sai sõidetud ühte toitlustusasutusse, mille kõrval oli siis võimalus omale tiigist ise kala püüda. See tiik oli pisike ja seal olid mõned kalapurikad sees ka, aga vot konksu otsa need vanad kalad ei hakanud. Kui neid sai söödetud niisama, siis nad lausa kaklesid sööda pärast, aga nii kui selle sama sööda küljes oli konks, nii ei teinud nad sellest söödast välja. Ainsad, keda siis need kaldal passivad inimesed said välja püüda, olid värsked pisikesed ja näljased forellikesed, keda igal hommikul jaokaupa tiiki lasti. Vot see tutvumine on siin ka selline, kui tuleb mõni uus ja värske kalake, siis püütakse ta kohemaid välja ja visatakse grillile, vanad kalad aga solberdavad siin sogases tiigivees ja jäävadki siia solberdama, kuni vikatimees nad võtab. :D