eks ma siis püüan seletada.
70-80-tel suurem osa noori abielluski väga lihtsal põhjusel- plika oli paksuks pistetud ja siis oli järgmine samm-pulmad. Nii abiellus vist kogu minu suur tutvusringkond tollel ajal. Kes jäi kokku kauemaks, kes läks lahku juba paaril esimesel abieluaastal. Meie elasime koos üle 20 aasta.
Eks abielus ja lastega inimesel oli sellel ajal ka lihtsam oma korterit saada jne.
Me mõlemad võtsime seda kooselu kui tööõnnetust ja rumalast peast võetud kohustust. Meie vahel ei olnud ei sooje tundeid ega sõnu. Ei lilli sünnipäevaks ega muud sellist. Mees isegi kelkis sellega, et ta pole mulle kunagi öelnud, et ta mind armastaks. Me tundsime teineteist juba kooli ajast, aga mingit armumist minu poolt ei olnud. tahtsin teada, kuidas oleks selle ilusa kutiga sexida ja saingi teada :( Me olime nagu äripartnerid, kellest kumbki ei saa ärist välja astuda, sest muidu tuleb teisele poolele tema osa välja maksta. Algul nääklesime, pärast ei tülitsenud ka enam, viimased viis aasta peaaegu ei rääkinudki omavahel kui vaid hädapärast juttu- arved, maksud tuli ju ära jagada.
Ma tean, et mees pani ka vasakule ja arvas, et ma ei saa aru. No ma siis mängisin kaasa lolli.
Aga kuna me teineteist ei armastanud, siis ei saanud need kõrvalhüpped kummalegi ka süümekaid valmistada ega teisele haiget teha.
ma tean, et seda on raske mõista, aga selline see meie elu oli.