Tagasi tegemine... ilmselt on inimesi, kellele see variant esimesena meelde tuleb, oleme ju erinevad.
Mul on ka erinevaid kogemusi oma abielus. Abielu on olnud pikk meil. Eelmine aasta hakkasin ka petmist kahtlustama, aga ei suutnud tõestada ega selle viimase asjani jõuda. Mees raiub aga ei ja ei. Jäigi tõestamata. Et jalapealt minema astuda abielust, selleks oleksin vajanud rohkem tõestust ja ehk oleksin pidanud siis juba kohe minema, kuid minna jõuab alati.
Olin küll varemalt mõelnud sellisele olukorrale, et mida mina siis teeksin, aga tollele hetkel ei kehtinud enam varasemad mõtted. Tagasitegemine ei tulnud minu puhul kõne allagi. Mida tundsin? Esimene tunne oli väga suur ärevustunne ja südamekloppimine, nii suur, et raske oli hingata. Sellest hetkest peale kadus mul turvatunne ja tavaline heaolutunne oma elus suhtes. Kõik muutus. Et kui ma enne seda olin näiteks õhtul elevil uuest päevast, mis ees ootab, olgu või tavaline päev, et mida plaanis, mis toimetused, ja mida võiks teha ja edasi... siis pärast seda (üle aasta juba tagasi) ei ole ma seda heaolutunnet tagasi saanud, seda tavalist elu. Ma teen kõiki kodutöid vastu tahtmist, vahepeal ei teinudki midagi, vegeteerisin kuidagi. Minu mõtted - mis mõtet on mul üldse midagi teha (kütta ahju, teha süüa jne), kui kuskil mujal äkki minu mees naudib suuri naudinguid ja minu osaks on pask. Et ma pole keegi.
Tuleb pikk jutt, aga mind tabasid pärast seda kuni tänaseni välja väga erinevad tunded, mida poleks endast uskunud ja nüüdseks olen ma midagi muud, kui aasta eest. Minu abikaasa on mind selliseks voolinud.
Ilmselt on suur osa sellel, et kui mu mees seda tegi(pettis), siis minu jaoks oli see reetmine.
Nüüd seks. Kuna olin pidevas kestvas ärevuses, siis ma polnud enam mina ise ja samas üks pool minust tõrjus meest igaks juhuks, sest ta sai mulle justkui võõraks, teine pool minust soovis tunda suurt lähedust ja saada kinnitust, et ma olen olemas ja ka naine veel.
Mees ilmselt püüdis tõestada, et ta tahab mind ja rahustada justkui läbi seksi. Nii me siis seksisime mitu kuud ohtralt. Ma soovisin seda rohkem, kui tavaliselt, justkui meeleheitest, et mitte ilma jääda, teiselt poolt sellest, et mu soov oli võimsalt kasvanud, no väga ikka kasvanud, olin nagu ei tea kes, kolmas pool oli ka. See oli sõnum kaudselt mehele - "säh võta, kui tahtsid nii väga, võta ja saa nüüd, kui suudad".
Me tülitsesime ja seksisime vaheldusmisi. Ma ei tundnud ennast ära. Mees ka mitte. Mul tekkis ka tavalisest suurm soov mehele suuseksi teha, meeletu soov. Oi, ma pakkusin talle palju, kahjuks ta kõigega kaasa ei tulnud, ei avanenud ega soovinud katsetada.
Siis ma kõndisin tänaval ja unistasin, et tuleks keegi, kellega saaksin seda vabalt teha, kes tahaks mind hullupööra, mitte ei lebaks nagu nott pikali, kui mina toimetan, nagu minu mees seda teeb. See kestis mitu kuud veel.
Nüüdseks on "rajuseksi" periood läbi, see on pool aastat juba läbi ja peale seda tuli? - hääbumine! Mees vaikselt taandub ja seks kaob meie elust tasapsi, aga kindlal sammul. Ta ei taha.
Mina pole endiseks saanud. Mul on mõtteid igat kanti. Mõtlen, et kas nii jääbki. Et kui ta pettiski ja nüüd edasi teeb seda äkki või ka ei tee enam, siis mina seda teada pole saanud.
Meie abielu oli selline, et regulaarneseks aastaid, kuni avastasin võimaliku petmise, siis hullumeelsed kuud ja siis lõpp seksile.
Kahtlane värk. Nüüd olen mõelnud, et kui tema mind ei teha või üldse enam ei taha, siis mina igatahe stahan, tema muutis mind ja endiseks ma ei saa, sest tema on minu silmis ka keegi teine, kellena ta ennast mulle serveeris, tema ja tema võimalik salaelu.
Kui ma saaks kedagi usaldada, siis ma looksin salasuhte nüüd juba ise, seksiks. Kuigi ma pole teda kunagi petnud, aga tema lõi koletise0:
Stress võib inimesega igasugu asju teha, peale selle, et inimene enam magada ei saa. Aga ma sain teada, mida tähendab seks ilma tunneteta. Sest muidu poleks ma enam ehk eluski, kui tunded oleksid endised.