Ju on vist õnnelikud need, kes saavad kogeda sellis tunnet mis niidab jalust esimesest sekundist. Mis on nagu pehme tuli, mis lööb kõik meeled erksaks. Nagu tunneks teda terve elu sellest sekundist, keda loed kui raamatut, kes on nagu puuduva pusle õige kild et saaks tervik. Aga julge midagi öelda, sest see tundub liiga hea. Kuni on hilja. Ikka armastan ja tunnen väga puudust.
Rahule mind jäeta, ma tean et ta vaatab mu üle. Silm on peal. Teab rohkem kui ma arvata oskan. See hoiab kinni.
See tunne on üks kord elus. Üks inimene elus. Ainulaadne ja kordumatu.
Järel on kahetsus, killud, igatsus. Püüd saada hakkama ja minna edasi. Kui järel on suur kuristik, mille äärt ega põhja pole leidnud. Kukud ja kukud ja kukud. Samm edasi, kaks tagasi. Ja nii aastaid. Aga ikka püüad, pingutad, matad end töösse. Kuni tunned, et keegi vaatab, mõtleb... Tema... Mõttetu elu