Soome sortsid tasumaie,
mõõka sisse vehkimaie,
see neil Kääpa kukkumaie,
ojapõhja uppumaie,
jõkke välja jõudemaie.
Kalew üles ärkamaie,
mõõka taga otsimaie,
kõikjal ringi ruttamaie,
hoonest hoone hooramaie,
Jõest ta üles leidemaie.
Mõõka mutta vajunutta,
kaugel ära kadunud ta,
silla alla soga sisse,
muljund mutta mögasesse.
Väikemees läind otsimaie,
mõõka leida tahtemaie,
näkineidu kohtamaie,
temalt kohe pärimaie:
kus on mõõka mõnusasta,
terav teras lebamasta,
rikas r.i.ista rippumasta.
Vesibeibe vastamaie:
ise oled rikast r.i.i.sta,
tugev kui teras sa,
mõnusam mõõgasta.
Tule tööda tegemaie,
siis ma sulle ütlemaie.
R.i.i.sta rängalt rügamaie,
näkki nõnda n.i.k.k.umaie,
pikalt p.e.r.s.e panemaie,
siivalt suhu suskamaie.
L.i.t.s.i lõpuks lausemaie:
ei minä mõegast teadamaie,
ei asukohta aimamaie,
ei otsida ma oskamaie.
Kalew sõnad peale lugend,
sepp see sõnad segi ajand:
kes riista enne kandemaie,
sel mina p.e.r.s.s.e panemaie,
ning jalad maha raiumaie.