Võis kella seitsme, kaheksa paiku olla, kui Katku Villu aidalakas heintel ärkas. Küll tundis ta alles kehas unerammestust, aga magada enam ei saanud: luis-kondes uimles mingisugune magus valu, nagu ta seda oli tunnud paljude aastate eest, kui ta oli mõelnud minna kalale, jahile või ühes teistega kuhugi kaugemale metsa marjule.

Ja siis need linnud! Need laulsid, nagu nad Villu mälestustes kunagi polnud laulnud. Nad laulsid aidaotsas kasvaval kasel, mille nõtkete okste kahinat Villu arvas kuulvat, nad laulsid ka vana rohtaia teistel puudel, vististi aial endalgi ja aiateivastel. Laulis lepalind, häälitses punaütt, vilistas hiline kuldnokk, kelle esimene pesatäis nurja läinud või kes liig hilja paraja pesapaiga leidnud; karjus rähn lähedal metsas, kukkus kägu, silitsulitas linavästrik, rõkkasid isegi niisugused linnud, kelle nime Villu ei teadnud, polnud kuulnudki, keda ta aga tundis nende laulust. Kuula, seal kordab keegi iga natukese aja pärast: viiu-vii! viiu-vii! Kordab seda pisut kähiseval, nagu mitmekordsel häälel, milles oleks nagu vaikne nukrus. Villu ei oska seda häält millegagi võrrelda, vast ainult mõne lõõtsapilli omaga, kui klahvidel sõel peal, aga ta teab, et sel linnukesel on roheline kõhualune ja ta armastab suures metsas ja pikis puis elutseda, nii et ta ainult harukorril heaks arvab Katku kaske lennata. Keegi teine linnuke algab oma laulu seega, et ta paneb keelel võrisema ilusa r, vidistab siis pika, pika ja keerulise loo ning lõpetab jällegi vältava r-ga, millele punktina otsa vajutab t. Teda kuulates tuleb Villule meelde linnukese pruunikas selg ja saba, mis niisama kikis püsti nagu sillerdav nokkki, ja ta r…rtab ning laulab, laulab ja r…rtab, nii et aina lust kuulata.

Villu tahaks täna kiita seda nimeta linnukest, kes armastab oma pisitillukese pesa teha värskeisse puusüldadesse, mis seisavad keset raiestikku, kus valub kõrvetav päikene ja kus õhk on magus vaigulõhnast, Villu tahaks ise laulma hakata ja hõisata, nii et metsad ja hiied kesk soid ja rabu vastu kajaksid. Villu tunneb täna siin aidalakas, et ka temas otsib laulu miski nimetu, mis tuleb ei tea kust, tuues aimamata rõõmu, kergust, peaaegu meeletust.

See on sama tundmatu, kes teda tänini ilmas ümber vintsutanud, teda jooma ja kaklema ajanud, temale kinnitanud, et ühes või teises neiu hääles, ühes või teises pilgus, ühes või teises juuksepalmikus on õndsus ja igavik. Tema, Villu, on seda tundmatut ikka uskunud, on uskunud ja usu pärast kõik mängule pannud, nagu viimane kordki, kui ta võitles kümmekonnaga ja sattus vangimaja tappide ja tabade taha enam kui terveks aastaks.

Eile õhtupoolikul sai ta vabaks, sõitis linnast välja ja jõudis öösel koju, kus ta aidalakka magama puges, ilma isa või ema äratamata, tühja kõhuga ja rusutud meelel. Aga täna ärgates on ta rõõmus, isegi ei tea mispärast. Kuulab kase kohinat ja rõõmustab, kuulab lindude laulu ja rõõmustab veel rohkem. Ta võib kuulata, nagu poleks ta kellelegi teibaga pähe löönud ja nagu poleks ta vangis istunudki.

Ka Neero võttis ta öösel vastu, nagu poleks ta kellelegi kunagi küünemusta väärtki kurja teinud, haugatas paar korda ja tuli siis niuksudes juurde, kargas najale püsti, liputas saba, lakkus käsi. Vististi magab ta praegu aidavahe väravate ees ja ootab tema, Villu mahatulekut. Ainult inimesed, nendega on teisiti, need muidugi ei anna andeks, ei unusta niipea, sest Villu on tõstnud käe inimese vastu, kel oli puss peos. Ema vast ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. Ainuke, kelle silmist ta ehk võltsimatut õnne loeb, oleks Eevi pojaga, sest tõepoolest istus Villu ju tema pärast kinni: Eevi silmade pärast istus Villu vangis. Eevi on esimene naine, kelle pärast Villu kinni pidi istuma, teised on kaasa toonud ainult kas tühjad tülid või meeletu joomise. Villu isegi ei tea miks, aga alati, kui tal tegemist on olnud naistega, on pidanud ta jooma ja kaklema, muidu satub ta väga harva teistega pahuksesse.

Villu mõtteid segas aidaukse kriiksumine ja ema hääl, mis ütles:

«Noh, Neero, mis siis sinu arusse täna on läind, et sa aina aidavahe väravate ees kükitad? Kas sul paremat paika ei ole?»

Ema sõnad äratasid tema enda kui ka koera vastu õrnushoo Villu südames. Ta oleks tahtnud hea olla ühele kui ka teisele. Ta oleks tahtnud, et ema oleks võinud oma poega vastu võtta, nagu võttis see karvane neljajalgne, kes ei tunnud peale rõõmu nähtavasti midagi muud.

Ema läks aita, kohmitses seal midagi; vististi lõikas ta tünnist liha, et hommikusöögiks küpsetada. Aidast välja tulles ja ust lukku keerates rääkis ta uuesti koeraga, kutsus teda endaga toa juurde kaasa. Aga kui see sõna ei kuulanud, tõusis emas mingisugune kahtlus, mispärast ta aidavahe väravate ette läks, seal veidi aru pidas, siis need avas, aitade vahele sisse astus ja ülespoole küsis:

«Villu, ega sina ometi lakas ole?»

«Mina,» vastas Villu nagu patukahetseja süüalune.

Nüüd nagisesid redelipulgad, ja kui Villu istukile tõusis, nägi ta ema pead üle laka-ääre kerkivat, parem käsi redelisamba otsas, pahemas taldrik pekikildudega tänase suure püha roaks.

«Mõtlesin ja mõtlesin, et mis see koer ometi seal aidavahe väravate ees istub. Arvasin pärast, et ehk oled sina, sinu aeg pidi ju neil päevil täis saama ja näe, eks olegi,» rääkis ema ja tema silmis ega hääles polnud mitte pisaraid, ainult rääkimine oli imelikult vaikne nagu mõnel suurel, kallil pühapäeva hommikul kunagi. «Millal nad su lahti lasid?» küsis ema lõpuks.

«Eile, kella viie paiku,» vastas Villu.

«Veel eile õhtul oli meil vanamehega sinust juttu,» tähendas ema.

«Mis isa ütles?»

«Mis ta siis ikka pidi ütlema. Ütles, et ehk võtad nüüd ometi aru pähe.»

«Ema, usu, aru on mul juba ammugi peas, aga see ei aita, mõnikord ei aita see midagi.»

«Oled liig kange, sellepärast. Tahad kõigist üle olla.»

«Ah, mis kange või,» vastas Villu kärsitult, «aga kui mees oled, siis löö rusikaga, ära tule pussiga jändama, see ajab südame täis. Kui ma selle peale tagasi mõtlen, mis oli, ja kui mõtlen, et Künka Otto elaks ning kiige all uuesti pussiga minule kallale tikuks, siis, usu, ema, võiksin talle, seale, veel kord teibaga pähe valada ja läheksin uuesti istuma kas või veel pikemaks ajaks.»

«Mis sa nüüd ikka niisukest juttu ajad, said alles eile lahti ja täna kallis pühapäeva hommik,» manitses ema. «Ära mine nende hulka, ära mine külakiigele, nad ei kannata sind, sa oled neist tugevam, meeldid tüdrukutele rohkem kui nemad. Hoia neist eemale, muidu saad ise õnnetuks ja ka teised.»

Viimastes sõnades helises vaikne palve ja kaebtus.

«Mis Eevi teeb?» küsis Villu.

«Mis ta ikka teeb, mis tal teha ongi,» vastas ema, ja nüüd näis Villule, nagu tekiks vanainimesel nutuvõru suu ümber. «Eevi on nüüd ilmanaerus, elab ema saunas, õmbleb, kedrab, kujub, teeb kõik, mis pihku puutub, et iseend ja oma last toita ning katta. Näeh, mina andsin teisele mõned hilbud, need, mis sinust kirstu nurka järele jäänd, paar mähet ja vöö, nuttis teine, vaeseke, vastu võttes. Aga poiss on priske ja terve, ema ise ütleb, et isasse.»

«Siis Kõrbojalt aeti teine ikka ära?» küsis Villu.

«Ega teda just aetud, aga eks ta olnd ikka nii. Vana Rein ise, ega see suurt midagi ütle, aga eks va Madli, ega tema hingerahu and, niikaua kui tüdrukul põlnd muud, kui katsus, et tulema sai. Eks nende meeled olnd muidugi haiged, et sa selle püssiloksiga mööda nende metsa tõmbasid, ja pärast leidsid nad veel selle viinaajamise koha ka üles. Sind ennast ei saand nad kätte, närisid siis vaest tüdrukut. Ja mis ta oleks pidandki seal tegema või kudas olema, põlnd tal ju oma nurka ega kedagi, ainult teiste tõmmata ja tõugata, poiste-tüdrukute naerda ja nokkida. Või temast täit töötegijat ikka oleks saand. Ema juures on tal muidugi parem. See ju ka toriseb, aga oma ema on ikka oma ema, toriseb ja lepib, siunab ja armastab. Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema.»

«Mis ta’s nii nutab, ega see Eevi igaveseks sinna jää,» ütles Villu.

«Ema asja nüüd! Eks tal ole ka mure oma lapse pärast. Sina istusid ju kinni!»

«Ah jaa, see pagana kinni!» hüüdis Villu. «Aga tead, ema, mu kõht on tühi, olen eile lõunase söögiga, vangimaja keretäiega.»

«Armas aeg!» lausus ema kohkunult. «Kus mu aru oli, oleks võind isegi arvata, et ega sa ju pulmapeolt tulnd.»

Ta hakkas hädaliselt mööda redelipulki oma lihataldrikuga alla minema. Äkki peatus ta, astus uuesti ühe pulga kõrgemale, nii et ta poja nägu ulatus nägema, ja ütles vaikselt, alandlikult ning paluvalt:

«Tule alla, räägi ka isaga. Ära sa temaga aga pahuksisse mine. Kui ta sulle midagi ütleb, ära vastu haugu, tal on ju õigus öelda, tead isegi, vana inimene. Ega temalgi kerge ole. Kudas ta tööd on saand rügada, kaevab pihta ja voolmeid, laseb mind näppida, aga paljuke siis minu käed suudavad.»

Ema läks. Neero saatis teda poole teeni, nina püsti lihataldriku poole, tuli siis aitadevahele tagasi Villut ootama. Ja kui see lakast redeli otsa juurde ilmus, et maha ronida, hakkas koer rõõmu pärast hüppama ja kilkama.

«Oota, vennas, las tuleb noore linnu aeg, küllap me siis kahekesi jälle lähme,» rääkis Villu koera lohutades ja laskis teda oma käe järele üles karata.

Isa oli rohtaias, uitas siin päikesepaistel marjapõõsaste vahel. Poega nähes jäi ta seisatama, ilma et sõnagi oleks lausunud.

«Tere, isa!» hüüdis Villu üle värava aeda.

«Tere, tere,» vastas isa üsna heatahtlikult. «On nad ometi kord su välja lasnd.»

«Jah, seks korraks küll,» vastas poeg.

«Või seks korraks,» osatas isa. «Kas oli veel vähe, aru veel pähe põle tulnd?»

«Isa, mina arvan, Katku Jüri poegel põle kummalgi parajat aru. Juhanil oli teda ühtpidi liiga, minul teistpidi,» arvas Villu.

«Juhan oli mees,» ütles isa rõhutades, millest Villu järeldama pidi, et ta teda mitte selleks ei pea.

«Õige, isa, Juhan oli mees, aga ta langes lahingus, sai küll risti, aga langes ometi ja sinul pole sellest ristist sooja ega külma. Mõni teine oleks ristist ilma jäänd, aga oleks oma terved luud-kondid koju toond.»

«Noh, sinul on nad, jumal tänatud, alles terved, ainult see silm…»

«See silmgi on sellepärast, et olen Katku Jüri poeg. Mõni teine põleks nii hooletult oma silmaga ümber käind. Aga kes teab, ehk oli hea, et mul teine silm puudus, muidu oleks ühes Juhaniga läind: oleks toond sulle risti ja oleks ise tulemata jäänd.»

«Sina oleks tagasi tulnd,» kinnitas isa.

«Käsitult või jalutult, nõnda võib-olla.»

«Ükskõik kudas, aga tagasi oleks tulnd. Sinu peale ei hakka ühegi hammas. Kuule ütle, poeg, kas sa kinni istudes sugugi targemaks oled läind või ikka endine?» küsis isa üsna otsekoheselt ja südamlikult.

«Isa, seda on raske öelda, aga üht õppisin ma: tööd tegema, hommikust õhtuni tööd, logelemata, aega viitmata. Oli igav ja nõnda õppisin tööd tegema,» seletas Villu niisama otsekoheselt isale vastu.

«Kui see ometi nõnda oleks,» lausus isa. «Näe, mina upun töö sisse ära, ei jõua ega jõua vastu saada. Tuleb sõnnikuvedu, tuleb kesakündmine, heinariistad tahavad joonde seada, kõik on ripakil ja lagund.»

«Küllap mina sõnniku välja käristan ja kõik joonde ajan, ära muretse, isa,» trööstis Villu.

Nõnda olid mehed meeste viisil rääkinud ja nüüd tundis Villu korraga, et tema on täisõiguslisem Katku Jüri ainuke poeg kui kunagi enne. Ta läks tuppa ema juurde, kes säriseva panni lõhnas kanamune katki koksis, et neid kausis läbi peksta ja siis pannile rasva sisse lihakildude vahele kallata vangist tulnud pojale magusaks vastuvõtte-roaks.

«Ema, anna mulle puhas pesu, lähen järvele ja ajan linna tolmu kehalt maha,» ütles Villu.

«Kas vesi pole veel külm?» küsis ema hoolitsevalt.

«Tühja kah, käib minule küll. Karastab!» vastas Villu.

Ja emalt pesu saades ning laudilt seebitükki kahmates tormas poeg uksest välja.

«Ära sa kauaks jää, toit jahtub ära!» hüüdis ema talle järele, mille peale poeg midagi vastas, ilma et sõnad oleksid ema kõrvu ulatunud. Ta nägi ainult, et Villu kui poisike läbi värava metsa poole jooksis, Neero kilgates ja haukudes ees. Sellest jooksust tundis ema oma poja: ikka seesama tuulepea, ikka seesama läbematus nagu aasta eestki, võiks oma teisegi silma metsas pimedaks joosta. Vististi ei jätaks ta oma jooksu pimedast peastki.o

siin keskkonnas olijal peab ikka shitaks aega olema, et kogu see sõnnikuläsu läbi sõeluda mõne huvitavama mõtte pärast...jõudu neile, kes selle tee valinud.

KASUKS tuleb, kui end tund-kaks enne dušiotsikuga seest puhtaks loputada. Korduvalt. Ühe-kahe korraga ei saa. Esiteks jääb ikka mingi hägu sisse ja teiseks võib niisama vett sisse jääda, mis seksima hakates võib välja purtsatada. Seepärast soovitan omade kogemuste najal valmistuda põhjalikult ette - tund-kaks varem peaks alustama loputamist maksimaalse veesurvega, mida kannatad, lasta lihtsalt veel voolata, hoida pärakulihased lõdvalt, et kõik välja voolaks ja niimoodi paar minutit. Siis 15 minutit vahet. Siis korrata. Siis 20 minutit vahet jne.

Tulemuseks on see, et mulguke on mõnusalt ja põhjalikult puhas nii, et partneril pole mingit põhjust oodata ebameeldivaid üllatusi.

Et asi oleks 200% kindel, oleks hea, kui loputuse vahepeal saaks ka dildoga läbi tööödelda sest niimoodi saab veel puhtmaks. Kui dildot sees hoida, hakkab soolestik tööle ning ....eee...sitt laskub allapoole. Kui seejärel end taas ja taas üle loputada, on tulemuseks sedavõrd hiilgavalt puhas peps, kust läbi käinud riista võib julgelt ka suhu võtta
;-)

Võis kella seitsme, kaheksa paiku olla, kui Katku Villu aidalakas heintel ärkas. Küll tundis ta alles kehas unerammestust, aga magada enam ei saanud: luis-kondes uimles mingisugune magus valu, nagu ta seda oli tunnud paljude aastate eest, kui ta oli mõelnud minna kalale, jahile või ühes teistega kuhugi kaugemale metsa marjule.

Ja siis need linnud! Need laulsid, nagu nad Villu mälestustes kunagi polnud laulnud. Nad laulsid aidaotsas kasvaval kasel, mille nõtkete okste kahinat Villu arvas kuulvat, nad laulsid ka vana rohtaia teistel puudel, vististi aial endalgi ja aiateivastel. Laulis lepalind, häälitses punaütt, vilistas hiline kuldnokk, kelle esimene pesatäis nurja läinud või kes liig hilja paraja pesapaiga leidnud; karjus rähn lähedal metsas, kukkus kägu, silitsulitas linavästrik, rõkkasid isegi niisugused linnud, kelle nime Villu ei teadnud, polnud kuulnudki, keda ta aga tundis nende laulust. Kuula, seal kordab keegi iga natukese aja pärast: viiu-vii! viiu-vii! Kordab seda pisut kähiseval, nagu mitmekordsel häälel, milles oleks nagu vaikne nukrus. Villu ei oska seda häält millegagi võrrelda, vast ainult mõne lõõtsapilli omaga, kui klahvidel sõel peal, aga ta teab, et sel linnukesel on roheline kõhualune ja ta armastab suures metsas ja pikis puis elutseda, nii et ta ainult harukorril heaks arvab Katku kaske lennata. Keegi teine linnuke algab oma laulu seega, et ta paneb keelel võrisema ilusa r, vidistab siis pika, pika ja keerulise loo ning lõpetab jällegi vältava r-ga, millele punktina otsa vajutab t. Teda kuulates tuleb Villule meelde linnukese pruunikas selg ja saba, mis niisama kikis püsti nagu sillerdav nokkki, ja ta r…rtab ning laulab, laulab ja r…rtab, nii et aina lust kuulata.

Villu tahaks täna kiita seda nimeta linnukest, kes armastab oma pisitillukese pesa teha värskeisse puusüldadesse, mis seisavad keset raiestikku, kus valub kõrvetav päikene ja kus õhk on magus vaigulõhnast, Villu tahaks ise laulma hakata ja hõisata, nii et metsad ja hiied kesk soid ja rabu vastu kajaksid. Villu tunneb täna siin aidalakas, et ka temas otsib laulu miski nimetu, mis tuleb ei tea kust, tuues aimamata rõõmu, kergust, peaaegu meeletust.

See on sama tundmatu, kes teda tänini ilmas ümber vintsutanud, teda jooma ja kaklema ajanud, temale kinnitanud, et ühes või teises neiu hääles, ühes või teises pilgus, ühes või teises juuksepalmikus on õndsus ja igavik. Tema, Villu, on seda tundmatut ikka uskunud, on uskunud ja usu pärast kõik mängule pannud, nagu viimane kordki, kui ta võitles kümmekonnaga ja sattus vangimaja tappide ja tabade taha enam kui terveks aastaks.

Eile õhtupoolikul sai ta vabaks, sõitis linnast välja ja jõudis öösel koju, kus ta aidalakka magama puges, ilma isa või ema äratamata, tühja kõhuga ja rusutud meelel. Aga täna ärgates on ta rõõmus, isegi ei tea mispärast. Kuulab kase kohinat ja rõõmustab, kuulab lindude laulu ja rõõmustab veel rohkem. Ta võib kuulata, nagu poleks ta kellelegi teibaga pähe löönud ja nagu poleks ta vangis istunudki.

Ka Neero võttis ta öösel vastu, nagu poleks ta kellelegi kunagi küünemusta väärtki kurja teinud, haugatas paar korda ja tuli siis niuksudes juurde, kargas najale püsti, liputas saba, lakkus käsi. Vististi magab ta praegu aidavahe väravate ees ja ootab tema, Villu mahatulekut. Ainult inimesed, nendega on teisiti, need muidugi ei anna andeks, ei unusta niipea, sest Villu on tõstnud käe inimese vastu, kel oli puss peos. Ema vast ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. Ainuke, kelle silmist ta ehk võltsimatut õnne loeb, oleks Eevi pojaga, sest tõepoolest istus Villu ju tema pärast kinni: Eevi silmade pärast istus Villu vangis. Eevi on esimene naine, kelle pärast Villu kinni pidi istuma, teised on kaasa toonud ainult kas tühjad tülid või meeletu joomise. Villu isegi ei tea miks, aga alati, kui tal tegemist on olnud naistega, on pidanud ta jooma ja kaklema, muidu satub ta väga harva teistega pahuksesse.

Villu mõtteid segas aidaukse kriiksumine ja ema hääl, mis ütles:

«Noh, Neero, mis siis sinu arusse täna on läind, et sa aina aidavahe väravate ees kükitad? Kas sul paremat paika ei ole?»

Ema sõnad äratasid tema enda kui ka koera vastu õrnushoo Villu südames. Ta oleks tahtnud hea olla ühele kui ka teisele. Ta oleks tahtnud, et ema oleks võinud oma poega vastu võtta, nagu võttis see karvane neljajalgne, kes ei tunnud peale rõõmu nähtavasti midagi muud.

Ema läks aita, kohmitses seal midagi; vististi lõikas ta tünnist liha, et hommikusöögiks küpsetada. Aidast välja tulles ja ust lukku keerates rääkis ta uuesti koeraga, kutsus teda endaga toa juurde kaasa. Aga kui see sõna ei kuulanud, tõusis emas mingisugune kahtlus, mispärast ta aidavahe väravate ette läks, seal veidi aru pidas, siis need avas, aitade vahele sisse astus ja ülespoole küsis:

«Villu, ega sina ometi lakas ole?»

«Mina,» vastas Villu nagu patukahetseja süüalune.

Nüüd nagisesid redelipulgad, ja kui Villu istukile tõusis, nägi ta ema pead üle laka-ääre kerkivat, parem käsi redelisamba otsas, pahemas taldrik pekikildudega tänase suure püha roaks.

«Mõtlesin ja mõtlesin, et mis see koer ometi seal aidavahe väravate ees istub. Arvasin pärast, et ehk oled sina, sinu aeg pidi ju neil päevil täis saama ja näe, eks olegi,» rääkis ema ja tema silmis ega hääles polnud mitte pisaraid, ainult rääkimine oli imelikult vaikne nagu mõnel suurel, kallil pühapäeva hommikul kunagi. «Millal nad su lahti lasid?» küsis ema lõpuks.

«Eile, kella viie paiku,» vastas Villu.

«Veel eile õhtul oli meil vanamehega sinust juttu,» tähendas ema.

«Mis isa ütles?»

«Mis ta siis ikka pidi ütlema. Ütles, et ehk võtad nüüd ometi aru pähe.»

«Ema, usu, aru on mul juba ammugi peas, aga see ei aita, mõnikord ei aita see midagi.»

«Oled liig kange, sellepärast. Tahad kõigist üle olla.»

«Ah, mis kange või,» vastas Villu kärsitult, «aga kui mees oled, siis löö rusikaga, ära tule pussiga jändama, see ajab südame täis. Kui ma selle peale tagasi mõtlen, mis oli, ja kui mõtlen, et Künka Otto elaks ning kiige all uuesti pussiga minule kallale tikuks, siis, usu, ema, võiksin talle, seale, veel kord teibaga pähe valada ja läheksin uuesti istuma kas või veel pikemaks ajaks.»

«Mis sa nüüd ikka niisukest juttu ajad, said alles eile lahti ja täna kallis pühapäeva hommik,» manitses ema. «Ära mine nende hulka, ära mine külakiigele, nad ei kannata sind, sa oled neist tugevam, meeldid tüdrukutele rohkem kui nemad. Hoia neist eemale, muidu saad ise õnnetuks ja ka teised.»

Viimastes sõnades helises vaikne palve ja kaebtus.

«Mis Eevi teeb?» küsis Villu.

«Mis ta ikka teeb, mis tal teha ongi,» vastas ema, ja nüüd näis Villule, nagu tekiks vanainimesel nutuvõru suu ümber. «Eevi on nüüd ilmanaerus, elab ema saunas, õmbleb, kedrab, kujub, teeb kõik, mis pihku puutub, et iseend ja oma last toita ning katta. Näeh, mina andsin teisele mõned hilbud, need, mis sinust kirstu nurka järele jäänd, paar mähet ja vöö, nuttis teine, vaeseke, vastu võttes. Aga poiss on priske ja terve, ema ise ütleb, et isasse.»

«Siis Kõrbojalt aeti teine ikka ära?» küsis Villu.

«Ega teda just aetud, aga eks ta olnd ikka nii. Vana Rein ise, ega see suurt midagi ütle, aga eks va Madli, ega tema hingerahu and, niikaua kui tüdrukul põlnd muud, kui katsus, et tulema sai. Eks nende meeled olnd muidugi haiged, et sa selle püssiloksiga mööda nende metsa tõmbasid, ja pärast leidsid nad veel selle viinaajamise koha ka üles. Sind ennast ei saand nad kätte, närisid siis vaest tüdrukut. Ja mis ta oleks pidandki seal tegema või kudas olema, põlnd tal ju oma nurka ega kedagi, ainult teiste tõmmata ja tõugata, poiste-tüdrukute naerda ja nokkida. Või temast täit töötegijat ikka oleks saand. Ema juures on tal muidugi parem. See ju ka toriseb, aga oma ema on ikka oma ema, toriseb ja lepib, siunab ja armastab. Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema.»

«Mis ta’s nii nutab, ega see Eevi igaveseks sinna jää,» ütles Villu.

«Ema asja nüüd! Eks tal ole ka mure oma lapse pärast. Sina istusid ju kinni!»

«Ah jaa, see pagana kinni!» hüüdis Villu. «Aga tead, ema, mu kõht on tühi, olen eile lõunase söögiga, vangimaja keretäiega.»

«Armas aeg!» lausus ema kohkunult. «Kus mu aru oli, oleks võind isegi arvata, et ega sa ju pulmapeolt tulnd.»

Ta hakkas hädaliselt mööda redelipulki oma lihataldrikuga alla minema. Äkki peatus ta, astus uuesti ühe pulga kõrgemale, nii et ta poja nägu ulatus nägema, ja ütles vaikselt, alandlikult ning paluvalt:

«Tule alla, räägi ka isaga. Ära sa temaga aga pahuksisse mine. Kui ta sulle midagi ütleb, ära vastu haugu, tal on ju õigus öelda, tead isegi, vana inimene. Ega temalgi kerge ole. Kudas ta tööd on saand rügada, kaevab pihta ja voolmeid, laseb mind näppida, aga paljuke siis minu käed suudavad.»

Ema läks. Neero saatis teda poole teeni, nina püsti lihataldriku poole, tuli siis aitadevahele tagasi Villut ootama. Ja kui see lakast redeli otsa juurde ilmus, et maha ronida, hakkas koer rõõmu pärast hüppama ja kilkama.

«Oota, vennas, las tuleb noore linnu aeg, küllap me siis kahekesi jälle lähme,» rääkis Villu koera lohutades ja laskis teda oma käe järele üles karata.

Isa oli rohtaias, uitas siin päikesepaistel marjapõõsaste vahel. Poega nähes jäi ta seisatama, ilma et sõnagi oleks lausunud.

«Tere, isa!» hüüdis Villu üle värava aeda.

«Tere, tere,» vastas isa üsna heatahtlikult. «On nad ometi kord su välja lasnd.»

«Jah, seks korraks küll,» vastas poeg.

«Või seks korraks,» osatas isa. «Kas oli veel vähe, aru veel pähe põle tulnd?»

«Isa, mina arvan, Katku Jüri poegel põle kummalgi parajat aru. Juhanil oli teda ühtpidi liiga, minul teistpidi,» arvas Villu.

«Juhan oli mees,» ütles isa rõhutades, millest Villu järeldama pidi, et ta teda mitte selleks ei pea.

«Õige, isa, Juhan oli mees, aga ta langes lahingus, sai küll risti, aga langes ometi ja sinul pole sellest ristist sooja ega külma. Mõni teine oleks ristist ilma jäänd, aga oleks oma terved luud-kondid koju toond.»

«Noh, sinul on nad, jumal tänatud, alles terved, ainult see silm…»

«See silmgi on sellepärast, et olen Katku Jüri poeg. Mõni teine põleks nii hooletult oma silmaga ümber käind. Aga kes teab, ehk oli hea, et mul teine silm puudus, muidu oleks ühes Juhaniga läind: oleks toond sulle risti ja oleks ise tulemata jäänd.»

«Sina oleks tagasi tulnd,» kinnitas isa.

«Käsitult või jalutult, nõnda võib-olla.»

«Ükskõik kudas, aga tagasi oleks tulnd. Sinu peale ei hakka ühegi hammas. Kuule ütle, poeg, kas sa kinni istudes sugugi targemaks oled läind või ikka endine?» küsis isa üsna otsekoheselt ja südamlikult.

«Isa, seda on raske öelda, aga üht õppisin ma: tööd tegema, hommikust õhtuni tööd, logelemata, aega viitmata. Oli igav ja nõnda õppisin tööd tegema,» seletas Villu niisama otsekoheselt isale vastu.

«Kui see ometi nõnda oleks,» lausus isa. «Näe, mina upun töö sisse ära, ei jõua ega jõua vastu saada. Tuleb sõnnikuvedu, tuleb kesakündmine, heinariistad tahavad joonde seada, kõik on ripakil ja lagund.»

«Küllap mina sõnniku välja käristan ja kõik joonde ajan, ära muretse, isa,» trööstis Villu.

Nõnda olid mehed meeste viisil rääkinud ja nüüd tundis Villu korraga, et tema on täisõiguslisem Katku Jüri ainuke poeg kui kunagi enne. Ta läks tuppa ema juurde, kes säriseva panni lõhnas kanamune katki koksis, et neid kausis läbi peksta ja siis pannile rasva sisse lihakildude vahele kallata vangist tulnud pojale magusaks vastuvõtte-roaks.

«Ema, anna mulle puhas pesu, lähen järvele ja ajan linna tolmu kehalt maha,» ütles Villu.

«Kas vesi pole veel külm?» küsis ema hoolitsevalt.

«Tühja kah, käib minule küll. Karastab!» vastas Villu.

Ja emalt pesu saades ning laudilt seebitükki kahmates tormas poeg uksest välja.

«Ära sa kauaks jää, toit jahtub ära!» hüüdis ema talle järele, mille peale poeg midagi vastas, ilma et sõnad oleksid ema kõrvu ulatunud. Ta nägi ainult, et Villu kui poisike läbi värava metsa poole jooksis, Neero kilgates ja haukudes ees. Sellest jooksust tundis ema oma poja: ikka seesama tuulepea, ikka seesama läbematus nagu aasta eestki, võiks oma teisegi silma metsas pimedaks joosta. Vististi ei jätaks ta oma jooksu pimedast peastki.p

Võis kella seitsme, kaheksa paiku olla, kui Katku Villu aidalakas heintel ärkas. Küll tundis ta alles kehas unerammestust, aga magada enam ei saanud: luis-kondes uimles mingisugune magus valu, nagu ta seda oli tunnud paljude aastate eest, kui ta oli mõelnud minna kalale, jahile või ühes teistega kuhugi kaugemale metsa marjule.

Ja siis need linnud! Need laulsid, nagu nad Villu mälestustes kunagi polnud laulnud. Nad laulsid aidaotsas kasvaval kasel, mille nõtkete okste kahinat Villu arvas kuulvat, nad laulsid ka vana rohtaia teistel puudel, vististi aial endalgi ja aiateivastel. Laulis lepalind, häälitses punaütt, vilistas hiline kuldnokk, kelle esimene pesatäis nurja läinud või kes liig hilja paraja pesapaiga leidnud; karjus rähn lähedal metsas, kukkus kägu, silitsulitas linavästrik, rõkkasid isegi niisugused linnud, kelle nime Villu ei teadnud, polnud kuulnudki, keda ta aga tundis nende laulust. Kuula, seal kordab keegi iga natukese aja pärast: viiu-vii! viiu-vii! Kordab seda pisut kähiseval, nagu mitmekordsel häälel, milles oleks nagu vaikne nukrus. Villu ei oska seda häält millegagi võrrelda, vast ainult mõne lõõtsapilli omaga, kui klahvidel sõel peal, aga ta teab, et sel linnukesel on roheline kõhualune ja ta armastab suures metsas ja pikis puis elutseda, nii et ta ainult harukorril heaks arvab Katku kaske lennata. Keegi teine linnuke algab oma laulu seega, et ta paneb keelel võrisema ilusa r, vidistab siis pika, pika ja keerulise loo ning lõpetab jällegi vältava r-ga, millele punktina otsa vajutab t. Teda kuulates tuleb Villule meelde linnukese pruunikas selg ja saba, mis niisama kikis püsti nagu sillerdav nokkki, ja ta r…rtab ning laulab, laulab ja r…rtab, nii et aina lust kuulata.

Villu tahaks täna kiita seda nimeta linnukest, kes armastab oma pisitillukese pesa teha värskeisse puusüldadesse, mis seisavad keset raiestikku, kus valub kõrvetav päikene ja kus õhk on magus vaigulõhnast, Villu tahaks ise laulma hakata ja hõisata, nii et metsad ja hiied kesk soid ja rabu vastu kajaksid. Villu tunneb täna siin aidalakas, et ka temas otsib laulu miski nimetu, mis tuleb ei tea kust, tuues aimamata rõõmu, kergust, peaaegu meeletust.

See on sama tundmatu, kes teda tänini ilmas ümber vintsutanud, teda jooma ja kaklema ajanud, temale kinnitanud, et ühes või teises neiu hääles, ühes või teises pilgus, ühes või teises juuksepalmikus on õndsus ja igavik. Tema, Villu, on seda tundmatut ikka uskunud, on uskunud ja usu pärast kõik mängule pannud, nagu viimane kordki, kui ta võitles kümmekonnaga ja sattus vangimaja tappide ja tabade taha enam kui terveks aastaks.

Eile õhtupoolikul sai ta vabaks, sõitis linnast välja ja jõudis öösel koju, kus ta aidalakka magama puges, ilma isa või ema äratamata, tühja kõhuga ja rusutud meelel. Aga täna ärgates on ta rõõmus, isegi ei tea mispärast. Kuulab kase kohinat ja rõõmustab, kuulab lindude laulu ja rõõmustab veel rohkem. Ta võib kuulata, nagu poleks ta kellelegi teibaga pähe löönud ja nagu poleks ta vangis istunudki.

Ka Neero võttis ta öösel vastu, nagu poleks ta kellelegi kunagi küünemusta väärtki kurja teinud, haugatas paar korda ja tuli siis niuksudes juurde, kargas najale püsti, liputas saba, lakkus käsi. Vististi magab ta praegu aidavahe väravate ees ja ootab tema, Villu mahatulekut. Ainult inimesed, nendega on teisiti, need muidugi ei anna andeks, ei unusta niipea, sest Villu on tõstnud käe inimese vastu, kel oli puss peos. Ema vast ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. Ainuke, kelle silmist ta ehk võltsimatut õnne loeb, oleks Eevi pojaga, sest tõepoolest istus Villu ju tema pärast kinni: Eevi silmade pärast istus Villu vangis. Eevi on esimene naine, kelle pärast Villu kinni pidi istuma, teised on kaasa toonud ainult kas tühjad tülid või meeletu joomise. Villu isegi ei tea miks, aga alati, kui tal tegemist on olnud naistega, on pidanud ta jooma ja kaklema, muidu satub ta väga harva teistega pahuksesse.

Villu mõtteid segas aidaukse kriiksumine ja ema hääl, mis ütles:

«Noh, Neero, mis siis sinu arusse täna on läind, et sa aina aidavahe väravate ees kükitad? Kas sul paremat paika ei ole?»

Ema sõnad äratasid tema enda kui ka koera vastu õrnushoo Villu südames. Ta oleks tahtnud hea olla ühele kui ka teisele. Ta oleks tahtnud, et ema oleks võinud oma poega vastu võtta, nagu võttis see karvane neljajalgne, kes ei tunnud peale rõõmu nähtavasti midagi muud.

Ema läks aita, kohmitses seal midagi; vististi lõikas ta tünnist liha, et hommikusöögiks küpsetada. Aidast välja tulles ja ust lukku keerates rääkis ta uuesti koeraga, kutsus teda endaga toa juurde kaasa. Aga kui see sõna ei kuulanud, tõusis emas mingisugune kahtlus, mispärast ta aidavahe väravate ette läks, seal veidi aru pidas, siis need avas, aitade vahele sisse astus ja ülespoole küsis:

«Villu, ega sina ometi lakas ole?»

«Mina,» vastas Villu nagu patukahetseja süüalune.

Nüüd nagisesid redelipulgad, ja kui Villu istukile tõusis, nägi ta ema pead üle laka-ääre kerkivat, parem käsi redelisamba otsas, pahemas taldrik pekikildudega tänase suure püha roaks.

«Mõtlesin ja mõtlesin, et mis see koer ometi seal aidavahe väravate ees istub. Arvasin pärast, et ehk oled sina, sinu aeg pidi ju neil päevil täis saama ja näe, eks olegi,» rääkis ema ja tema silmis ega hääles polnud mitte pisaraid, ainult rääkimine oli imelikult vaikne nagu mõnel suurel, kallil pühapäeva hommikul kunagi. «Millal nad su lahti lasid?» küsis ema lõpuks.

«Eile, kella viie paiku,» vastas Villu.

«Veel eile õhtul oli meil vanamehega sinust juttu,» tähendas ema.

«Mis isa ütles?»

«Mis ta siis ikka pidi ütlema. Ütles, et ehk võtad nüüd ometi aru pähe.»

«Ema, usu, aru on mul juba ammugi peas, aga see ei aita, mõnikord ei aita see midagi.»

«Oled liig kange, sellepärast. Tahad kõigist üle olla.»

«Ah, mis kange või,» vastas Villu kärsitult, «aga kui mees oled, siis löö rusikaga, ära tule pussiga jändama, see ajab südame täis. Kui ma selle peale tagasi mõtlen, mis oli, ja kui mõtlen, et Künka Otto elaks ning kiige all uuesti pussiga minule kallale tikuks, siis, usu, ema, võiksin talle, seale, veel kord teibaga pähe valada ja läheksin uuesti istuma kas või veel pikemaks ajaks.»

«Mis sa nüüd ikka niisukest juttu ajad, said alles eile lahti ja täna kallis pühapäeva hommik,» manitses ema. «Ära mine nende hulka, ära mine külakiigele, nad ei kannata sind, sa oled neist tugevam, meeldid tüdrukutele rohkem kui nemad. Hoia neist eemale, muidu saad ise õnnetuks ja ka teised.»

Viimastes sõnades helises vaikne palve ja kaebtus.

«Mis Eevi teeb?» küsis Villu.

«Mis ta ikka teeb, mis tal teha ongi,» vastas ema, ja nüüd näis Villule, nagu tekiks vanainimesel nutuvõru suu ümber. «Eevi on nüüd ilmanaerus, elab ema saunas, õmbleb, kedrab, kujub, teeb kõik, mis pihku puutub, et iseend ja oma last toita ning katta. Näeh, mina andsin teisele mõned hilbud, need, mis sinust kirstu nurka järele jäänd, paar mähet ja vöö, nuttis teine, vaeseke, vastu võttes. Aga poiss on priske ja terve, ema ise ütleb, et isasse.»

«Siis Kõrbojalt aeti teine ikka ära?» küsis Villu.

«Ega teda just aetud, aga eks ta olnd ikka nii. Vana Rein ise, ega see suurt midagi ütle, aga eks va Madli, ega tema hingerahu and, niikaua kui tüdrukul põlnd muud, kui katsus, et tulema sai. Eks nende meeled olnd muidugi haiged, et sa selle püssiloksiga mööda nende metsa tõmbasid, ja pärast leidsid nad veel selle viinaajamise koha ka üles. Sind ennast ei saand nad kätte, närisid siis vaest tüdrukut. Ja mis ta oleks pidandki seal tegema või kudas olema, põlnd tal ju oma nurka ega kedagi, ainult teiste tõmmata ja tõugata, poiste-tüdrukute naerda ja nokkida. Või temast täit töötegijat ikka oleks saand. Ema juures on tal muidugi parem. See ju ka toriseb, aga oma ema on ikka oma ema, toriseb ja lepib, siunab ja armastab. Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema.»

«Mis ta’s nii nutab, ega see Eevi igaveseks sinna jää,» ütles Villu.

«Ema asja nüüd! Eks tal ole ka mure oma lapse pärast. Sina istusid ju kinni!»

«Ah jaa, see pagana kinni!» hüüdis Villu. «Aga tead, ema, mu kõht on tühi, olen eile lõunase söögiga, vangimaja keretäiega.»

«Armas aeg!» lausus ema kohkunult. «Kus mu aru oli, oleks võind isegi arvata, et ega sa ju pulmapeolt tulnd.»

Ta hakkas hädaliselt mööda redelipulki oma lihataldrikuga alla minema. Äkki peatus ta, astus uuesti ühe pulga kõrgemale, nii et ta poja nägu ulatus nägema, ja ütles vaikselt, alandlikult ning paluvalt:

«Tule alla, räägi ka isaga. Ära sa temaga aga pahuksisse mine. Kui ta sulle midagi ütleb, ära vastu haugu, tal on ju õigus öelda, tead isegi, vana inimene. Ega temalgi kerge ole. Kudas ta tööd on saand rügada, kaevab pihta ja voolmeid, laseb mind näppida, aga paljuke siis minu käed suudavad.»

Ema läks. Neero saatis teda poole teeni, nina püsti lihataldriku poole, tuli siis aitadevahele tagasi Villut ootama. Ja kui see lakast redeli otsa juurde ilmus, et maha ronida, hakkas koer rõõmu pärast hüppama ja kilkama.

«Oota, vennas, las tuleb noore linnu aeg, küllap me siis kahekesi jälle lähme,» rääkis Villu koera lohutades ja laskis teda oma käe järele üles karata.

Isa oli rohtaias, uitas siin päikesepaistel marjapõõsaste vahel. Poega nähes jäi ta seisatama, ilma et sõnagi oleks lausunud.

«Tere, isa!» hüüdis Villu üle värava aeda.

«Tere, tere,» vastas isa üsna heatahtlikult. «On nad ometi kord su välja lasnd.»

«Jah, seks korraks küll,» vastas poeg.

«Või seks korraks,» osatas isa. «Kas oli veel vähe, aru veel pähe põle tulnd?»

«Isa, mina arvan, Katku Jüri poegel põle kummalgi parajat aru. Juhanil oli teda ühtpidi liiga, minul teistpidi,» arvas Villu.

«Juhan oli mees,» ütles isa rõhutades, millest Villu järeldama pidi, et ta teda mitte selleks ei pea.

«Õige, isa, Juhan oli mees, aga ta langes lahingus, sai küll risti, aga langes ometi ja sinul pole sellest ristist sooja ega külma. Mõni teine oleks ristist ilma jäänd, aga oleks oma terved luud-kondid koju toond.»

«Noh, sinul on nad, jumal tänatud, alles terved, ainult see silm…»

«See silmgi on sellepärast, et olen Katku Jüri poeg. Mõni teine põleks nii hooletult oma silmaga ümber käind. Aga kes teab, ehk oli hea, et mul teine silm puudus, muidu oleks ühes Juhaniga läind: oleks toond sulle risti ja oleks ise tulemata jäänd.»

«Sina oleks tagasi tulnd,» kinnitas isa.

«Käsitult või jalutult, nõnda võib-olla.»

«Ükskõik kudas, aga tagasi oleks tulnd. Sinu peale ei hakka ühegi hammas. Kuule ütle, poeg, kas sa kinni istudes sugugi targemaks oled läind või ikka endine?» küsis isa üsna otsekoheselt ja südamlikult.

«Isa, seda on raske öelda, aga üht õppisin ma: tööd tegema, hommikust õhtuni tööd, logelemata, aega viitmata. Oli igav ja nõnda õppisin tööd tegema,» seletas Villu niisama otsekoheselt isale vastu.

«Kui see ometi nõnda oleks,» lausus isa. «Näe, mina upun töö sisse ära, ei jõua ega jõua vastu saada. Tuleb sõnnikuvedu, tuleb kesakündmine, heinariistad tahavad joonde seada, kõik on ripakil ja lagund.»

«Küllap mina sõnniku välja käristan ja kõik joonde ajan, ära muretse, isa,» trööstis Villu.

Nõnda olid mehed meeste viisil rääkinud ja nüüd tundis Villu korraga, et tema on täisõiguslisem Katku Jüri ainuke poeg kui kunagi enne. Ta läks tuppa ema juurde, kes säriseva panni lõhnas kanamune katki koksis, et neid kausis läbi peksta ja siis pannile rasva sisse lihakildude vahele kallata vangist tulnud pojale magusaks vastuvõtte-roaks.

«Ema, anna mulle puhas pesu, lähen järvele ja ajan linna tolmu kehalt maha,» ütles Villu.

«Kas vesi pole veel külm?» küsis ema hoolitsevalt.

«Tühja kah, käib minule küll. Karastab!» vastas Villu.

Ja emalt pesu saades ning laudilt seebitükki kahmates tormas poeg uksest välja.

«Ära sa kauaks jää, toit jahtub ära!» hüüdis ema talle järele, mille peale poeg midagi vastas, ilma et sõnad oleksid ema kõrvu ulatunud. Ta nägi ainult, et Villu kui poisike läbi värava metsa poole jooksis, Neero kilgates ja haukudes ees. Sellest jooksust tundis ema oma poja: ikka seesama tuulepea, ikka seesama läbematus nagu aasta eestki, võiks oma teisegi silma metsas pimedaks joosta. Vististi ei jätaks ta oma jooksu pimedast peastki.üa

Võis kella seitsme, kaheksa paiku olla, kui Katku Villu aidalakas heintel ärkas. Küll tundis ta alles kehas unerammestust, aga magada enam ei saanud: luis-kondes uimles mingisugune magus valu, nagu ta seda oli tunnud paljude aastate eest, kui ta oli mõelnud minna kalale, jahile või ühes teistega kuhugi kaugemale metsa marjule.

Ja siis need linnud! Need laulsid, nagu nad Villu mälestustes kunagi polnud laulnud. Nad laulsid aidaotsas kasvaval kasel, mille nõtkete okste kahinat Villu arvas kuulvat, nad laulsid ka vana rohtaia teistel puudel, vististi aial endalgi ja aiateivastel. Laulis lepalind, häälitses punaütt, vilistas hiline kuldnokk, kelle esimene pesatäis nurja läinud või kes liig hilja paraja pesapaiga leidnud; karjus rähn lähedal metsas, kukkus kägu, silitsulitas linavästrik, rõkkasid isegi niisugused linnud, kelle nime Villu ei teadnud, polnud kuulnudki, keda ta aga tundis nende laulust. Kuula, seal kordab keegi iga natukese aja pärast: viiu-vii! viiu-vii! Kordab seda pisut kähiseval, nagu mitmekordsel häälel, milles oleks nagu vaikne nukrus. Villu ei oska seda häält millegagi võrrelda, vast ainult mõne lõõtsapilli omaga, kui klahvidel sõel peal, aga ta teab, et sel linnukesel on roheline kõhualune ja ta armastab suures metsas ja pikis puis elutseda, nii et ta ainult harukorril heaks arvab Katku kaske lennata. Keegi teine linnuke algab oma laulu seega, et ta paneb keelel võrisema ilusa r, vidistab siis pika, pika ja keerulise loo ning lõpetab jällegi vältava r-ga, millele punktina otsa vajutab t. Teda kuulates tuleb Villule meelde linnukese pruunikas selg ja saba, mis niisama kikis püsti nagu sillerdav nokkki, ja ta r…rtab ning laulab, laulab ja r…rtab, nii et aina lust kuulata.

Villu tahaks täna kiita seda nimeta linnukest, kes armastab oma pisitillukese pesa teha värskeisse puusüldadesse, mis seisavad keset raiestikku, kus valub kõrvetav päikene ja kus õhk on magus vaigulõhnast, Villu tahaks ise laulma hakata ja hõisata, nii et metsad ja hiied kesk soid ja rabu vastu kajaksid. Villu tunneb täna siin aidalakas, et ka temas otsib laulu miski nimetu, mis tuleb ei tea kust, tuues aimamata rõõmu, kergust, peaaegu meeletust.

See on sama tundmatu, kes teda tänini ilmas ümber vintsutanud, teda jooma ja kaklema ajanud, temale kinnitanud, et ühes või teises neiu hääles, ühes või teises pilgus, ühes või teises juuksepalmikus on õndsus ja igavik. Tema, Villu, on seda tundmatut ikka uskunud, on uskunud ja usu pärast kõik mängule pannud, nagu viimane kordki, kui ta võitles kümmekonnaga ja sattus vangimaja tappide ja tabade taha enam kui terveks aastaks.

Eile õhtupoolikul sai ta vabaks, sõitis linnast välja ja jõudis öösel koju, kus ta aidalakka magama puges, ilma isa või ema äratamata, tühja kõhuga ja rusutud meelel. Aga täna ärgates on ta rõõmus, isegi ei tea mispärast. Kuulab kase kohinat ja rõõmustab, kuulab lindude laulu ja rõõmustab veel rohkem. Ta võib kuulata, nagu poleks ta kellelegi teibaga pähe löönud ja nagu poleks ta vangis istunudki.

Ka Neero võttis ta öösel vastu, nagu poleks ta kellelegi kunagi küünemusta väärtki kurja teinud, haugatas paar korda ja tuli siis niuksudes juurde, kargas najale püsti, liputas saba, lakkus käsi. Vististi magab ta praegu aidavahe väravate ees ja ootab tema, Villu mahatulekut. Ainult inimesed, nendega on teisiti, need muidugi ei anna andeks, ei unusta niipea, sest Villu on tõstnud käe inimese vastu, kel oli puss peos. Ema vast ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. Ainuke, kelle silmist ta ehk võltsimatut õnne loeb, oleks Eevi pojaga, sest tõepoolest istus Villu ju tema pärast kinni: Eevi silmade pärast istus Villu vangis. Eevi on esimene naine, kelle pärast Villu kinni pidi istuma, teised on kaasa toonud ainult kas tühjad tülid või meeletu joomise. Villu isegi ei tea miks, aga alati, kui tal tegemist on olnud naistega, on pidanud ta jooma ja kaklema, muidu satub ta väga harva teistega pahuksesse.

Villu mõtteid segas aidaukse kriiksumine ja ema hääl, mis ütles:

«Noh, Neero, mis siis sinu arusse täna on läind, et sa aina aidavahe väravate ees kükitad? Kas sul paremat paika ei ole?»

Ema sõnad äratasid tema enda kui ka koera vastu õrnushoo Villu südames. Ta oleks tahtnud hea olla ühele kui ka teisele. Ta oleks tahtnud, et ema oleks võinud oma poega vastu võtta, nagu võttis see karvane neljajalgne, kes ei tunnud peale rõõmu nähtavasti midagi muud.

Ema läks aita, kohmitses seal midagi; vististi lõikas ta tünnist liha, et hommikusöögiks küpsetada. Aidast välja tulles ja ust lukku keerates rääkis ta uuesti koeraga, kutsus teda endaga toa juurde kaasa. Aga kui see sõna ei kuulanud, tõusis emas mingisugune kahtlus, mispärast ta aidavahe väravate ette läks, seal veidi aru pidas, siis need avas, aitade vahele sisse astus ja ülespoole küsis:

«Villu, ega sina ometi lakas ole?»

«Mina,» vastas Villu nagu patukahetseja süüalune.

Nüüd nagisesid redelipulgad, ja kui Villu istukile tõusis, nägi ta ema pead üle laka-ääre kerkivat, parem käsi redelisamba otsas, pahemas taldrik pekikildudega tänase suure püha roaks.

«Mõtlesin ja mõtlesin, et mis see koer ometi seal aidavahe väravate ees istub. Arvasin pärast, et ehk oled sina, sinu aeg pidi ju neil päevil täis saama ja näe, eks olegi,» rääkis ema ja tema silmis ega hääles polnud mitte pisaraid, ainult rääkimine oli imelikult vaikne nagu mõnel suurel, kallil pühapäeva hommikul kunagi. «Millal nad su lahti lasid?» küsis ema lõpuks.

«Eile, kella viie paiku,» vastas Villu.

«Veel eile õhtul oli meil vanamehega sinust juttu,» tähendas ema.

«Mis isa ütles?»

«Mis ta siis ikka pidi ütlema. Ütles, et ehk võtad nüüd ometi aru pähe.»

«Ema, usu, aru on mul juba ammugi peas, aga see ei aita, mõnikord ei aita see midagi.»

«Oled liig kange, sellepärast. Tahad kõigist üle olla.»

«Ah, mis kange või,» vastas Villu kärsitult, «aga kui mees oled, siis löö rusikaga, ära tule pussiga jändama, see ajab südame täis. Kui ma selle peale tagasi mõtlen, mis oli, ja kui mõtlen, et Künka Otto elaks ning kiige all uuesti pussiga minule kallale tikuks, siis, usu, ema, võiksin talle, seale, veel kord teibaga pähe valada ja läheksin uuesti istuma kas või veel pikemaks ajaks.»

«Mis sa nüüd ikka niisukest juttu ajad, said alles eile lahti ja täna kallis pühapäeva hommik,» manitses ema. «Ära mine nende hulka, ära mine külakiigele, nad ei kannata sind, sa oled neist tugevam, meeldid tüdrukutele rohkem kui nemad. Hoia neist eemale, muidu saad ise õnnetuks ja ka teised.»

Viimastes sõnades helises vaikne palve ja kaebtus.

«Mis Eevi teeb?» küsis Villu.

«Mis ta ikka teeb, mis tal teha ongi,» vastas ema, ja nüüd näis Villule, nagu tekiks vanainimesel nutuvõru suu ümber. «Eevi on nüüd ilmanaerus, elab ema saunas, õmbleb, kedrab, kujub, teeb kõik, mis pihku puutub, et iseend ja oma last toita ning katta. Näeh, mina andsin teisele mõned hilbud, need, mis sinust kirstu nurka järele jäänd, paar mähet ja vöö, nuttis teine, vaeseke, vastu võttes. Aga poiss on priske ja terve, ema ise ütleb, et isasse.»

«Siis Kõrbojalt aeti teine ikka ära?» küsis Villu.

«Ega teda just aetud, aga eks ta olnd ikka nii. Vana Rein ise, ega see suurt midagi ütle, aga eks va Madli, ega tema hingerahu and, niikaua kui tüdrukul põlnd muud, kui katsus, et tulema sai. Eks nende meeled olnd muidugi haiged, et sa selle püssiloksiga mööda nende metsa tõmbasid, ja pärast leidsid nad veel selle viinaajamise koha ka üles. Sind ennast ei saand nad kätte, närisid siis vaest tüdrukut. Ja mis ta oleks pidandki seal tegema või kudas olema, põlnd tal ju oma nurka ega kedagi, ainult teiste tõmmata ja tõugata, poiste-tüdrukute naerda ja nokkida. Või temast täit töötegijat ikka oleks saand. Ema juures on tal muidugi parem. See ju ka toriseb, aga oma ema on ikka oma ema, toriseb ja lepib, siunab ja armastab. Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema.»

«Mis ta’s nii nutab, ega see Eevi igaveseks sinna jää,» ütles Villu.

«Ema asja nüüd! Eks tal ole ka mure oma lapse pärast. Sina istusid ju kinni!»

«Ah jaa, see pagana kinni!» hüüdis Villu. «Aga tead, ema, mu kõht on tühi, olen eile lõunase söögiga, vangimaja keretäiega.»

«Armas aeg!» lausus ema kohkunult. «Kus mu aru oli, oleks võind isegi arvata, et ega sa ju pulmapeolt tulnd.»

Ta hakkas hädaliselt mööda redelipulki oma lihataldrikuga alla minema. Äkki peatus ta, astus uuesti ühe pulga kõrgemale, nii et ta poja nägu ulatus nägema, ja ütles vaikselt, alandlikult ning paluvalt:

«Tule alla, räägi ka isaga. Ära sa temaga aga pahuksisse mine. Kui ta sulle midagi ütleb, ära vastu haugu, tal on ju õigus öelda, tead isegi, vana inimene. Ega temalgi kerge ole. Kudas ta tööd on saand rügada, kaevab pihta ja voolmeid, laseb mind näppida, aga paljuke siis minu käed suudavad.»

Ema läks. Neero saatis teda poole teeni, nina püsti lihataldriku poole, tuli siis aitadevahele tagasi Villut ootama. Ja kui see lakast redeli otsa juurde ilmus, et maha ronida, hakkas koer rõõmu pärast hüppama ja kilkama.

«Oota, vennas, las tuleb noore linnu aeg, küllap me siis kahekesi jälle lähme,» rääkis Villu koera lohutades ja laskis teda oma käe järele üles karata.

Isa oli rohtaias, uitas siin päikesepaistel marjapõõsaste vahel. Poega nähes jäi ta seisatama, ilma et sõnagi oleks lausunud.

«Tere, isa!» hüüdis Villu üle värava aeda.

«Tere, tere,» vastas isa üsna heatahtlikult. «On nad ometi kord su välja lasnd.»

«Jah, seks korraks küll,» vastas poeg.

«Või seks korraks,» osatas isa. «Kas oli veel vähe, aru veel pähe põle tulnd?»

«Isa, mina arvan, Katku Jüri poegel põle kummalgi parajat aru. Juhanil oli teda ühtpidi liiga, minul teistpidi,» arvas Villu.

«Juhan oli mees,» ütles isa rõhutades, millest Villu järeldama pidi, et ta teda mitte selleks ei pea.

«Õige, isa, Juhan oli mees, aga ta langes lahingus, sai küll risti, aga langes ometi ja sinul pole sellest ristist sooja ega külma. Mõni teine oleks ristist ilma jäänd, aga oleks oma terved luud-kondid koju toond.»

«Noh, sinul on nad, jumal tänatud, alles terved, ainult see silm…»

«See silmgi on sellepärast, et olen Katku Jüri poeg. Mõni teine põleks nii hooletult oma silmaga ümber käind. Aga kes teab, ehk oli hea, et mul teine silm puudus, muidu oleks ühes Juhaniga läind: oleks toond sulle risti ja oleks ise tulemata jäänd.»

«Sina oleks tagasi tulnd,» kinnitas isa.

«Käsitult või jalutult, nõnda võib-olla.»

«Ükskõik kudas, aga tagasi oleks tulnd. Sinu peale ei hakka ühegi hammas. Kuule ütle, poeg, kas sa kinni istudes sugugi targemaks oled läind või ikka endine?» küsis isa üsna otsekoheselt ja südamlikult.

«Isa, seda on raske öelda, aga üht õppisin ma: tööd tegema, hommikust õhtuni tööd, logelemata, aega viitmata. Oli igav ja nõnda õppisin tööd tegema,» seletas Villu niisama otsekoheselt isale vastu.

«Kui see ometi nõnda oleks,» lausus isa. «Näe, mina upun töö sisse ära, ei jõua ega jõua vastu saada. Tuleb sõnnikuvedu, tuleb kesakündmine, heinariistad tahavad joonde seada, kõik on ripakil ja lagund.»

«Küllap mina sõnniku välja käristan ja kõik joonde ajan, ära muretse, isa,» trööstis Villu.

Nõnda olid mehed meeste viisil rääkinud ja nüüd tundis Villu korraga, et tema on täisõiguslisem Katku Jüri ainuke poeg kui kunagi enne. Ta läks tuppa ema juurde, kes säriseva panni lõhnas kanamune katki koksis, et neid kausis läbi peksta ja siis pannile rasva sisse lihakildude vahele kallata vangist tulnud pojale magusaks vastuvõtte-roaks.

«Ema, anna mulle puhas pesu, lähen järvele ja ajan linna tolmu kehalt maha,» ütles Villu.

«Kas vesi pole veel külm?» küsis ema hoolitsevalt.

«Tühja kah, käib minule küll. Karastab!» vastas Villu.

Ja emalt pesu saades ning laudilt seebitükki kahmates tormas poeg uksest välja.

«Ära sa kauaks jää, toit jahtub ära!» hüüdis ema talle järele, mille peale poeg midagi vastas, ilma et sõnad oleksid ema kõrvu ulatunud. Ta nägi ainult, et Villu kui poisike läbi värava metsa poole jooksis, Neero kilgates ja haukudes ees. Sellest jooksust tundis ema oma poja: ikka seesama tuulepea, ikka seesama läbematus nagu aasta eestki, võiks oma teisegi silma metsas pimedaks joosta. Vististi ei jätaks ta oma jooksu pimedast peastki.s

Võis kella seitsme, kaheksa paiku olla, kui Katku Villu aidalakas heintel ärkas. Küll tundis ta alles kehas unerammestust, aga magada enam ei saanud: luis-kondes uimles mingisugune magus valu, nagu ta seda oli tunnud paljude aastate eest, kui ta oli mõelnud minna kalale, jahile või ühes teistega kuhugi kaugemale metsa marjule.

Ja siis need linnud! Need laulsid, nagu nad Villu mälestustes kunagi polnud laulnud. Nad laulsid aidaotsas kasvaval kasel, mille nõtkete okste kahinat Villu arvas kuulvat, nad laulsid ka vana rohtaia teistel puudel, vististi aial endalgi ja aiateivastel. Laulis lepalind, häälitses punaütt, vilistas hiline kuldnokk, kelle esimene pesatäis nurja läinud või kes liig hilja paraja pesapaiga leidnud; karjus rähn lähedal metsas, kukkus kägu, silitsulitas linavästrik, rõkkasid isegi niisugused linnud, kelle nime Villu ei teadnud, polnud kuulnudki, keda ta aga tundis nende laulust. Kuula, seal kordab keegi iga natukese aja pärast: viiu-vii! viiu-vii! Kordab seda pisut kähiseval, nagu mitmekordsel häälel, milles oleks nagu vaikne nukrus. Villu ei oska seda häält millegagi võrrelda, vast ainult mõne lõõtsapilli omaga, kui klahvidel sõel peal, aga ta teab, et sel linnukesel on roheline kõhualune ja ta armastab suures metsas ja pikis puis elutseda, nii et ta ainult harukorril heaks arvab Katku kaske lennata. Keegi teine linnuke algab oma laulu seega, et ta paneb keelel võrisema ilusa r, vidistab siis pika, pika ja keerulise loo ning lõpetab jällegi vältava r-ga, millele punktina otsa vajutab t. Teda kuulates tuleb Villule meelde linnukese pruunikas selg ja saba, mis niisama kikis püsti nagu sillerdav nokkki, ja ta r…rtab ning laulab, laulab ja r…rtab, nii et aina lust kuulata.

Villu tahaks täna kiita seda nimeta linnukest, kes armastab oma pisitillukese pesa teha värskeisse puusüldadesse, mis seisavad keset raiestikku, kus valub kõrvetav päikene ja kus õhk on magus vaigulõhnast, Villu tahaks ise laulma hakata ja hõisata, nii et metsad ja hiied kesk soid ja rabu vastu kajaksid. Villu tunneb täna siin aidalakas, et ka temas otsib laulu miski nimetu, mis tuleb ei tea kust, tuues aimamata rõõmu, kergust, peaaegu meeletust.

See on sama tundmatu, kes teda tänini ilmas ümber vintsutanud, teda jooma ja kaklema ajanud, temale kinnitanud, et ühes või teises neiu hääles, ühes või teises pilgus, ühes või teises juuksepalmikus on õndsus ja igavik. Tema, Villu, on seda tundmatut ikka uskunud, on uskunud ja usu pärast kõik mängule pannud, nagu viimane kordki, kui ta võitles kümmekonnaga ja sattus vangimaja tappide ja tabade taha enam kui terveks aastaks.

Eile õhtupoolikul sai ta vabaks, sõitis linnast välja ja jõudis öösel koju, kus ta aidalakka magama puges, ilma isa või ema äratamata, tühja kõhuga ja rusutud meelel. Aga täna ärgates on ta rõõmus, isegi ei tea mispärast. Kuulab kase kohinat ja rõõmustab, kuulab lindude laulu ja rõõmustab veel rohkem. Ta võib kuulata, nagu poleks ta kellelegi teibaga pähe löönud ja nagu poleks ta vangis istunudki.

Ka Neero võttis ta öösel vastu, nagu poleks ta kellelegi kunagi küünemusta väärtki kurja teinud, haugatas paar korda ja tuli siis niuksudes juurde, kargas najale püsti, liputas saba, lakkus käsi. Vististi magab ta praegu aidavahe väravate ees ja ootab tema, Villu mahatulekut. Ainult inimesed, nendega on teisiti, need muidugi ei anna andeks, ei unusta niipea, sest Villu on tõstnud käe inimese vastu, kel oli puss peos. Ema vast ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. Ainuke, kelle silmist ta ehk võltsimatut õnne loeb, oleks Eevi pojaga, sest tõepoolest istus Villu ju tema pärast kinni: Eevi silmade pärast istus Villu vangis. Eevi on esimene naine, kelle pärast Villu kinni pidi istuma, teised on kaasa toonud ainult kas tühjad tülid või meeletu joomise. Villu isegi ei tea miks, aga alati, kui tal tegemist on olnud naistega, on pidanud ta jooma ja kaklema, muidu satub ta väga harva teistega pahuksesse.

Villu mõtteid segas aidaukse kriiksumine ja ema hääl, mis ütles:

«Noh, Neero, mis siis sinu arusse täna on läind, et sa aina aidavahe väravate ees kükitad? Kas sul paremat paika ei ole?»

Ema sõnad äratasid tema enda kui ka koera vastu õrnushoo Villu südames. Ta oleks tahtnud hea olla ühele kui ka teisele. Ta oleks tahtnud, et ema oleks võinud oma poega vastu võtta, nagu võttis see karvane neljajalgne, kes ei tunnud peale rõõmu nähtavasti midagi muud.

Ema läks aita, kohmitses seal midagi; vististi lõikas ta tünnist liha, et hommikusöögiks küpsetada. Aidast välja tulles ja ust lukku keerates rääkis ta uuesti koeraga, kutsus teda endaga toa juurde kaasa. Aga kui see sõna ei kuulanud, tõusis emas mingisugune kahtlus, mispärast ta aidavahe väravate ette läks, seal veidi aru pidas, siis need avas, aitade vahele sisse astus ja ülespoole küsis:

«Villu, ega sina ometi lakas ole?»

«Mina,» vastas Villu nagu patukahetseja süüalune.

Nüüd nagisesid redelipulgad, ja kui Villu istukile tõusis, nägi ta ema pead üle laka-ääre kerkivat, parem käsi redelisamba otsas, pahemas taldrik pekikildudega tänase suure püha roaks.

«Mõtlesin ja mõtlesin, et mis see koer ometi seal aidavahe väravate ees istub. Arvasin pärast, et ehk oled sina, sinu aeg pidi ju neil päevil täis saama ja näe, eks olegi,» rääkis ema ja tema silmis ega hääles polnud mitte pisaraid, ainult rääkimine oli imelikult vaikne nagu mõnel suurel, kallil pühapäeva hommikul kunagi. «Millal nad su lahti lasid?» küsis ema lõpuks.

«Eile, kella viie paiku,» vastas Villu.

«Veel eile õhtul oli meil vanamehega sinust juttu,» tähendas ema.

«Mis isa ütles?»

«Mis ta siis ikka pidi ütlema. Ütles, et ehk võtad nüüd ometi aru pähe.»

«Ema, usu, aru on mul juba ammugi peas, aga see ei aita, mõnikord ei aita see midagi.»

«Oled liig kange, sellepärast. Tahad kõigist üle olla.»

«Ah, mis kange või,» vastas Villu kärsitult, «aga kui mees oled, siis löö rusikaga, ära tule pussiga jändama, see ajab südame täis. Kui ma selle peale tagasi mõtlen, mis oli, ja kui mõtlen, et Künka Otto elaks ning kiige all uuesti pussiga minule kallale tikuks, siis, usu, ema, võiksin talle, seale, veel kord teibaga pähe valada ja läheksin uuesti istuma kas või veel pikemaks ajaks.»

«Mis sa nüüd ikka niisukest juttu ajad, said alles eile lahti ja täna kallis pühapäeva hommik,» manitses ema. «Ära mine nende hulka, ära mine külakiigele, nad ei kannata sind, sa oled neist tugevam, meeldid tüdrukutele rohkem kui nemad. Hoia neist eemale, muidu saad ise õnnetuks ja ka teised.»

Viimastes sõnades helises vaikne palve ja kaebtus.

«Mis Eevi teeb?» küsis Villu.

«Mis ta ikka teeb, mis tal teha ongi,» vastas ema, ja nüüd näis Villule, nagu tekiks vanainimesel nutuvõru suu ümber. «Eevi on nüüd ilmanaerus, elab ema saunas, õmbleb, kedrab, kujub, teeb kõik, mis pihku puutub, et iseend ja oma last toita ning katta. Näeh, mina andsin teisele mõned hilbud, need, mis sinust kirstu nurka järele jäänd, paar mähet ja vöö, nuttis teine, vaeseke, vastu võttes. Aga poiss on priske ja terve, ema ise ütleb, et isasse.»

«Siis Kõrbojalt aeti teine ikka ära?» küsis Villu.

«Ega teda just aetud, aga eks ta olnd ikka nii. Vana Rein ise, ega see suurt midagi ütle, aga eks va Madli, ega tema hingerahu and, niikaua kui tüdrukul põlnd muud, kui katsus, et tulema sai. Eks nende meeled olnd muidugi haiged, et sa selle püssiloksiga mööda nende metsa tõmbasid, ja pärast leidsid nad veel selle viinaajamise koha ka üles. Sind ennast ei saand nad kätte, närisid siis vaest tüdrukut. Ja mis ta oleks pidandki seal tegema või kudas olema, põlnd tal ju oma nurka ega kedagi, ainult teiste tõmmata ja tõugata, poiste-tüdrukute naerda ja nokkida. Või temast täit töötegijat ikka oleks saand. Ema juures on tal muidugi parem. See ju ka toriseb, aga oma ema on ikka oma ema, toriseb ja lepib, siunab ja armastab. Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema.»

«Mis ta’s nii nutab, ega see Eevi igaveseks sinna jää,» ütles Villu.

«Ema asja nüüd! Eks tal ole ka mure oma lapse pärast. Sina istusid ju kinni!»

«Ah jaa, see pagana kinni!» hüüdis Villu. «Aga tead, ema, mu kõht on tühi, olen eile lõunase söögiga, vangimaja keretäiega.»

«Armas aeg!» lausus ema kohkunult. «Kus mu aru oli, oleks võind isegi arvata, et ega sa ju pulmapeolt tulnd.»

Ta hakkas hädaliselt mööda redelipulki oma lihataldrikuga alla minema. Äkki peatus ta, astus uuesti ühe pulga kõrgemale, nii et ta poja nägu ulatus nägema, ja ütles vaikselt, alandlikult ning paluvalt:

«Tule alla, räägi ka isaga. Ära sa temaga aga pahuksisse mine. Kui ta sulle midagi ütleb, ära vastu haugu, tal on ju õigus öelda, tead isegi, vana inimene. Ega temalgi kerge ole. Kudas ta tööd on saand rügada, kaevab pihta ja voolmeid, laseb mind näppida, aga paljuke siis minu käed suudavad.»

Ema läks. Neero saatis teda poole teeni, nina püsti lihataldriku poole, tuli siis aitadevahele tagasi Villut ootama. Ja kui see lakast redeli otsa juurde ilmus, et maha ronida, hakkas koer rõõmu pärast hüppama ja kilkama.

«Oota, vennas, las tuleb noore linnu aeg, küllap me siis kahekesi jälle lähme,» rääkis Villu koera lohutades ja laskis teda oma käe järele üles karata.

Isa oli rohtaias, uitas siin päikesepaistel marjapõõsaste vahel. Poega nähes jäi ta seisatama, ilma et sõnagi oleks lausunud.

«Tere, isa!» hüüdis Villu üle värava aeda.

«Tere, tere,» vastas isa üsna heatahtlikult. «On nad ometi kord su välja lasnd.»

«Jah, seks korraks küll,» vastas poeg.

«Või seks korraks,» osatas isa. «Kas oli veel vähe, aru veel pähe põle tulnd?»

«Isa, mina arvan, Katku Jüri poegel põle kummalgi parajat aru. Juhanil oli teda ühtpidi liiga, minul teistpidi,» arvas Villu.

«Juhan oli mees,» ütles isa rõhutades, millest Villu järeldama pidi, et ta teda mitte selleks ei pea.

«Õige, isa, Juhan oli mees, aga ta langes lahingus, sai küll risti, aga langes ometi ja sinul pole sellest ristist sooja ega külma. Mõni teine oleks ristist ilma jäänd, aga oleks oma terved luud-kondid koju toond.»

«Noh, sinul on nad, jumal tänatud, alles terved, ainult see silm…»

«See silmgi on sellepärast, et olen Katku Jüri poeg. Mõni teine põleks nii hooletult oma silmaga ümber käind. Aga kes teab, ehk oli hea, et mul teine silm puudus, muidu oleks ühes Juhaniga läind: oleks toond sulle risti ja oleks ise tulemata jäänd.»

«Sina oleks tagasi tulnd,» kinnitas isa.

«Käsitult või jalutult, nõnda võib-olla.»

«Ükskõik kudas, aga tagasi oleks tulnd. Sinu peale ei hakka ühegi hammas. Kuule ütle, poeg, kas sa kinni istudes sugugi targemaks oled läind või ikka endine?» küsis isa üsna otsekoheselt ja südamlikult.

«Isa, seda on raske öelda, aga üht õppisin ma: tööd tegema, hommikust õhtuni tööd, logelemata, aega viitmata. Oli igav ja nõnda õppisin tööd tegema,» seletas Villu niisama otsekoheselt isale vastu.

«Kui see ometi nõnda oleks,» lausus isa. «Näe, mina upun töö sisse ära, ei jõua ega jõua vastu saada. Tuleb sõnnikuvedu, tuleb kesakündmine, heinariistad tahavad joonde seada, kõik on ripakil ja lagund.»

«Küllap mina sõnniku välja käristan ja kõik joonde ajan, ära muretse, isa,» trööstis Villu.

Nõnda olid mehed meeste viisil rääkinud ja nüüd tundis Villu korraga, et tema on täisõiguslisem Katku Jüri ainuke poeg kui kunagi enne. Ta läks tuppa ema juurde, kes säriseva panni lõhnas kanamune katki koksis, et neid kausis läbi peksta ja siis pannile rasva sisse lihakildude vahele kallata vangist tulnud pojale magusaks vastuvõtte-roaks.

«Ema, anna mulle puhas pesu, lähen järvele ja ajan linna tolmu kehalt maha,» ütles Villu.

«Kas vesi pole veel külm?» küsis ema hoolitsevalt.

«Tühja kah, käib minule küll. Karastab!» vastas Villu.

Ja emalt pesu saades ning laudilt seebitükki kahmates tormas poeg uksest välja.

«Ära sa kauaks jää, toit jahtub ära!» hüüdis ema talle järele, mille peale poeg midagi vastas, ilma et sõnad oleksid ema kõrvu ulatunud. Ta nägi ainult, et Villu kui poisike läbi värava metsa poole jooksis, Neero kilgates ja haukudes ees. Sellest jooksust tundis ema oma poja: ikka seesama tuulepea, ikka seesama läbematus nagu aasta eestki, võiks oma teisegi silma metsas pimedaks joosta. Vististi ei jätaks ta oma jooksu pimedast peastki.d

ükskord mul tahtis tekkimine ära proovida anaalvahekord ja sellega ei
lasknud oodata. Ma vaatasin paari internetisaiti ja kutsusin ühe naise enda
juurde. Kui ta lasi mu ukse kelle ma olin juba valmis tema tulekuks. See oligi
tema olin ma üllatunud ...ma kutsusin ta edasi.Kuna ma ei olnud varem selliseid
teenuseid kasutanud ei osanud ma esialgi midagi teha. Oli minut aega vaikust kui
ta ütles et mis sa ikka mölutad-aeg ju jookseb ja võttis end riidest lati ja
istus sohvale ma järgnesin talle ja hakkasin teda suudlema. selle peale ütles ta
et anaal seks oli ju algselt plaanis.Ma ütlesin et mul ei tõuse nii kergelt ja
mul on vaja väikest ellmängu. ta tõusin.laskus põlvedele ja imes mul
kivikõvaks."sähh sulle eelmangu...aga see teeb 200 hinnalisa. ma hakkasin
juba peaaegu tallle pärakusse suruma, kuid äkki peatusin ja küsisin ega tal
libestit pole kaasas.ta andis mulle oma kotist väikse pudelikese ja ma
pigistasin seda talle pepu peale.Kõigepealt ma hõõrusin selle talle pä!
raku augu juurde ja proovisin talle näpu sisse lükata. seal oli palju kitsam kui
v.tus. Ma hakkasin talle vaikselt suruma. OLi õudsalt hea tunne tunda tema
pärakut oma riista ümber.M hakkasin energilisemalt pumpama, kuni sain orgasimi ja
lasin talle sisse.See järel ta tõusin puhastas salvrätiga libestist end puhtkaks
ja kummardus."ole hea ja puhasta mind seestpoolt ka".ütles ta .ma
panin rätiku ümber oma sõrme ja lükkasin pärakusse mis oli praegu juba palju
avaram .ma liigutasin näppu paarkorda edasitagasi. Lahkudes küsis ta mu käest
oma tasu ja lahkus.

Täna sain paugu lahti kõigest paari copypasteerimisega. Homme tulen tagasi ja löön kõik oma IQ-ga tummaks. Peenise üle võite naerda, aga aju on see, mille ees värisete.

KASUKS tuleb, kui end tund-kaks enne dušiotsikuga seest puhtaks loputada. Korduvalt. Ühe-kahe korraga ei saa. Esiteks jääb ikka mingi hägu sisse ja teiseks võib niisama vett sisse jääda, mis seksima hakates võib välja purtsatada. Seepärast soovitan omade kogemuste najal valmistuda põhjalikult ette - tund-kaks varem peaks alustama loputamist maksimaalse veesurvega, mida kannatad, lasta lihtsalt veel voolata, hoida pärakulihased lõdvalt, et kõik välja voolaks ja niimoodi paar minutit. Siis 15 minutit vahet. Siis korrata. Siis 20 minutit vahet jne.

Tulemuseks on see, et mulguke on mõnusalt ja põhjalikult puhas nii, et partneril pole mingit põhjust oodata ebameeldivaid üllatusi.

Et asi oleks 200% kindel, oleks hea, kui loputuse vahepeal saaks ka dildoga läbi tööödelda sest niimoodi saab veel puhtmaks. Kui dildot sees hoida, hakkab soolestik tööle ning ....eee...sitt laskub allapoole. Kui seejärel end taas ja taas üle loputada, on tulemuseks sedavõrd hiilgavalt puhas peps, kust läbi käinud riista võib julgelt ka suhu võtta
;-).

Võis kella seitsme, kaheksa paiku olla, kui Katku Villu aidalakas heintel ärkas. Küll tundis ta alles kehas unerammestust, aga magada enam ei saanud: luis-kondes uimles mingisugune magus valu, nagu ta seda oli tunnud paljude aastate eest, kui ta oli mõelnud minna kalale, jahile või ühes teistega kuhugi kaugemale metsa marjule.

Ja siis need linnud! Need laulsid, nagu nad Villu mälestustes kunagi polnud laulnud. Nad laulsid aidaotsas kasvaval kasel, mille nõtkete okste kahinat Villu arvas kuulvat, nad laulsid ka vana rohtaia teistel puudel, vististi aial endalgi ja aiateivastel. Laulis lepalind, häälitses punaütt, vilistas hiline kuldnokk, kelle esimene pesatäis nurja läinud või kes liig hilja paraja pesapaiga leidnud; karjus rähn lähedal metsas, kukkus kägu, silitsulitas linavästrik, rõkkasid isegi niisugused linnud, kelle nime Villu ei teadnud, polnud kuulnudki, keda ta aga tundis nende laulust. Kuula, seal kordab keegi iga natukese aja pärast: viiu-vii! viiu-vii! Kordab seda pisut kähiseval, nagu mitmekordsel häälel, milles oleks nagu vaikne nukrus. Villu ei oska seda häält millegagi võrrelda, vast ainult mõne lõõtsapilli omaga, kui klahvidel sõel peal, aga ta teab, et sel linnukesel on roheline kõhualune ja ta armastab suures metsas ja pikis puis elutseda, nii et ta ainult harukorril heaks arvab Katku kaske lennata. Keegi teine linnuke algab oma laulu seega, et ta paneb keelel võrisema ilusa r, vidistab siis pika, pika ja keerulise loo ning lõpetab jällegi vältava r-ga, millele punktina otsa vajutab t. Teda kuulates tuleb Villule meelde linnukese pruunikas selg ja saba, mis niisama kikis püsti nagu sillerdav nokkki, ja ta r…rtab ning laulab, laulab ja r…rtab, nii et aina lust kuulata.

Villu tahaks täna kiita seda nimeta linnukest, kes armastab oma pisitillukese pesa teha värskeisse puusüldadesse, mis seisavad keset raiestikku, kus valub kõrvetav päikene ja kus õhk on magus vaigulõhnast, Villu tahaks ise laulma hakata ja hõisata, nii et metsad ja hiied kesk soid ja rabu vastu kajaksid. Villu tunneb täna siin aidalakas, et ka temas otsib laulu miski nimetu, mis tuleb ei tea kust, tuues aimamata rõõmu, kergust, peaaegu meeletust.

See on sama tundmatu, kes teda tänini ilmas ümber vintsutanud, teda jooma ja kaklema ajanud, temale kinnitanud, et ühes või teises neiu hääles, ühes või teises pilgus, ühes või teises juuksepalmikus on õndsus ja igavik. Tema, Villu, on seda tundmatut ikka uskunud, on uskunud ja usu pärast kõik mängule pannud, nagu viimane kordki, kui ta võitles kümmekonnaga ja sattus vangimaja tappide ja tabade taha enam kui terveks aastaks.

Eile õhtupoolikul sai ta vabaks, sõitis linnast välja ja jõudis öösel koju, kus ta aidalakka magama puges, ilma isa või ema äratamata, tühja kõhuga ja rusutud meelel. Aga täna ärgates on ta rõõmus, isegi ei tea mispärast. Kuulab kase kohinat ja rõõmustab, kuulab lindude laulu ja rõõmustab veel rohkem. Ta võib kuulata, nagu poleks ta kellelegi teibaga pähe löönud ja nagu poleks ta vangis istunudki.

Ka Neero võttis ta öösel vastu, nagu poleks ta kellelegi kunagi küünemusta väärtki kurja teinud, haugatas paar korda ja tuli siis niuksudes juurde, kargas najale püsti, liputas saba, lakkus käsi. Vististi magab ta praegu aidavahe väravate ees ja ootab tema, Villu mahatulekut. Ainult inimesed, nendega on teisiti, need muidugi ei anna andeks, ei unusta niipea, sest Villu on tõstnud käe inimese vastu, kel oli puss peos. Ema vast ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. Ainuke, kelle silmist ta ehk võltsimatut õnne loeb, oleks Eevi pojaga, sest tõepoolest istus Villu ju tema pärast kinni: Eevi silmade pärast istus Villu vangis. Eevi on esimene naine, kelle pärast Villu kinni pidi istuma, teised on kaasa toonud ainult kas tühjad tülid või meeletu joomise. Villu isegi ei tea miks, aga alati, kui tal tegemist on olnud naistega, on pidanud ta jooma ja kaklema, muidu satub ta väga harva teistega pahuksesse.

Villu mõtteid segas aidaukse kriiksumine ja ema hääl, mis ütles:

«Noh, Neero, mis siis sinu arusse täna on läind, et sa aina aidavahe väravate ees kükitad? Kas sul paremat paika ei ole?»

Ema sõnad äratasid tema enda kui ka koera vastu õrnushoo Villu südames. Ta oleks tahtnud hea olla ühele kui ka teisele. Ta oleks tahtnud, et ema oleks võinud oma poega vastu võtta, nagu võttis see karvane neljajalgne, kes ei tunnud peale rõõmu nähtavasti midagi muud.

Ema läks aita, kohmitses seal midagi; vististi lõikas ta tünnist liha, et hommikusöögiks küpsetada. Aidast välja tulles ja ust lukku keerates rääkis ta uuesti koeraga, kutsus teda endaga toa juurde kaasa. Aga kui see sõna ei kuulanud, tõusis emas mingisugune kahtlus, mispärast ta aidavahe väravate ette läks, seal veidi aru pidas, siis need avas, aitade vahele sisse astus ja ülespoole küsis:

«Villu, ega sina ometi lakas ole?»

«Mina,» vastas Villu nagu patukahetseja süüalune.

Nüüd nagisesid redelipulgad, ja kui Villu istukile tõusis, nägi ta ema pead üle laka-ääre kerkivat, parem käsi redelisamba otsas, pahemas taldrik pekikildudega tänase suure püha roaks.

«Mõtlesin ja mõtlesin, et mis see koer ometi seal aidavahe väravate ees istub. Arvasin pärast, et ehk oled sina, sinu aeg pidi ju neil päevil täis saama ja näe, eks olegi,» rääkis ema ja tema silmis ega hääles polnud mitte pisaraid, ainult rääkimine oli imelikult vaikne nagu mõnel suurel, kallil pühapäeva hommikul kunagi. «Millal nad su lahti lasid?» küsis ema lõpuks.

«Eile, kella viie paiku,» vastas Villu.

«Veel eile õhtul oli meil vanamehega sinust juttu,» tähendas ema.

«Mis isa ütles?»

«Mis ta siis ikka pidi ütlema. Ütles, et ehk võtad nüüd ometi aru pähe.»

«Ema, usu, aru on mul juba ammugi peas, aga see ei aita, mõnikord ei aita see midagi.»

«Oled liig kange, sellepärast. Tahad kõigist üle olla.»

«Ah, mis kange või,» vastas Villu kärsitult, «aga kui mees oled, siis löö rusikaga, ära tule pussiga jändama, see ajab südame täis. Kui ma selle peale tagasi mõtlen, mis oli, ja kui mõtlen, et Künka Otto elaks ning kiige all uuesti pussiga minule kallale tikuks, siis, usu, ema, võiksin talle, seale, veel kord teibaga pähe valada ja läheksin uuesti istuma kas või veel pikemaks ajaks.»

«Mis sa nüüd ikka niisukest juttu ajad, said alles eile lahti ja täna kallis pühapäeva hommik,» manitses ema. «Ära mine nende hulka, ära mine külakiigele, nad ei kannata sind, sa oled neist tugevam, meeldid tüdrukutele rohkem kui nemad. Hoia neist eemale, muidu saad ise õnnetuks ja ka teised.»

Viimastes sõnades helises vaikne palve ja kaebtus.

«Mis Eevi teeb?» küsis Villu.

«Mis ta ikka teeb, mis tal teha ongi,» vastas ema, ja nüüd näis Villule, nagu tekiks vanainimesel nutuvõru suu ümber. «Eevi on nüüd ilmanaerus, elab ema saunas, õmbleb, kedrab, kujub, teeb kõik, mis pihku puutub, et iseend ja oma last toita ning katta. Näeh, mina andsin teisele mõned hilbud, need, mis sinust kirstu nurka järele jäänd, paar mähet ja vöö, nuttis teine, vaeseke, vastu võttes. Aga poiss on priske ja terve, ema ise ütleb, et isasse.»

«Siis Kõrbojalt aeti teine ikka ära?» küsis Villu.

«Ega teda just aetud, aga eks ta olnd ikka nii. Vana Rein ise, ega see suurt midagi ütle, aga eks va Madli, ega tema hingerahu and, niikaua kui tüdrukul põlnd muud, kui katsus, et tulema sai. Eks nende meeled olnd muidugi haiged, et sa selle püssiloksiga mööda nende metsa tõmbasid, ja pärast leidsid nad veel selle viinaajamise koha ka üles. Sind ennast ei saand nad kätte, närisid siis vaest tüdrukut. Ja mis ta oleks pidandki seal tegema või kudas olema, põlnd tal ju oma nurka ega kedagi, ainult teiste tõmmata ja tõugata, poiste-tüdrukute naerda ja nokkida. Või temast täit töötegijat ikka oleks saand. Ema juures on tal muidugi parem. See ju ka toriseb, aga oma ema on ikka oma ema, toriseb ja lepib, siunab ja armastab. Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema.»

«Mis ta’s nii nutab, ega see Eevi igaveseks sinna jää,» ütles Villu.

«Ema asja nüüd! Eks tal ole ka mure oma lapse pärast. Sina istusid ju kinni!»

«Ah jaa, see pagana kinni!» hüüdis Villu. «Aga tead, ema, mu kõht on tühi, olen eile lõunase söögiga, vangimaja keretäiega.»

«Armas aeg!» lausus ema kohkunult. «Kus mu aru oli, oleks võind isegi arvata, et ega sa ju pulmapeolt tulnd.»

Ta hakkas hädaliselt mööda redelipulki oma lihataldrikuga alla minema. Äkki peatus ta, astus uuesti ühe pulga kõrgemale, nii et ta poja nägu ulatus nägema, ja ütles vaikselt, alandlikult ning paluvalt:

«Tule alla, räägi ka isaga. Ära sa temaga aga pahuksisse mine. Kui ta sulle midagi ütleb, ära vastu haugu, tal on ju õigus öelda, tead isegi, vana inimene. Ega temalgi kerge ole. Kudas ta tööd on saand rügada, kaevab pihta ja voolmeid, laseb mind näppida, aga paljuke siis minu käed suudavad.»

Ema läks. Neero saatis teda poole teeni, nina püsti lihataldriku poole, tuli siis aitadevahele tagasi Villut ootama. Ja kui see lakast redeli otsa juurde ilmus, et maha ronida, hakkas koer rõõmu pärast hüppama ja kilkama.

«Oota, vennas, las tuleb noore linnu aeg, küllap me siis kahekesi jälle lähme,» rääkis Villu koera lohutades ja laskis teda oma käe järele üles karata.

Isa oli rohtaias, uitas siin päikesepaistel marjapõõsaste vahel. Poega nähes jäi ta seisatama, ilma et sõnagi oleks lausunud.

«Tere, isa!» hüüdis Villu üle värava aeda.

«Tere, tere,» vastas isa üsna heatahtlikult. «On nad ometi kord su välja lasnd.»

«Jah, seks korraks küll,» vastas poeg.

«Või seks korraks,» osatas isa. «Kas oli veel vähe, aru veel pähe põle tulnd?»

«Isa, mina arvan, Katku Jüri poegel põle kummalgi parajat aru. Juhanil oli teda ühtpidi liiga, minul teistpidi,» arvas Villu.

«Juhan oli mees,» ütles isa rõhutades, millest Villu järeldama pidi, et ta teda mitte selleks ei pea.

«Õige, isa, Juhan oli mees, aga ta langes lahingus, sai küll risti, aga langes ometi ja sinul pole sellest ristist sooja ega külma. Mõni teine oleks ristist ilma jäänd, aga oleks oma terved luud-kondid koju toond.»

«Noh, sinul on nad, jumal tänatud, alles terved, ainult see silm…»

«See silmgi on sellepärast, et olen Katku Jüri poeg. Mõni teine põleks nii hooletult oma silmaga ümber käind. Aga kes teab, ehk oli hea, et mul teine silm puudus, muidu oleks ühes Juhaniga läind: oleks toond sulle risti ja oleks ise tulemata jäänd.»

«Sina oleks tagasi tulnd,» kinnitas isa.

«Käsitult või jalutult, nõnda võib-olla.»

«Ükskõik kudas, aga tagasi oleks tulnd. Sinu peale ei hakka ühegi hammas. Kuule ütle, poeg, kas sa kinni istudes sugugi targemaks oled läind või ikka endine?» küsis isa üsna otsekoheselt ja südamlikult.

«Isa, seda on raske öelda, aga üht õppisin ma: tööd tegema, hommikust õhtuni tööd, logelemata, aega viitmata. Oli igav ja nõnda õppisin tööd tegema,» seletas Villu niisama otsekoheselt isale vastu.

«Kui see ometi nõnda oleks,» lausus isa. «Näe, mina upun töö sisse ära, ei jõua ega jõua vastu saada. Tuleb sõnnikuvedu, tuleb kesakündmine, heinariistad tahavad joonde seada, kõik on ripakil ja lagund.»

«Küllap mina sõnniku välja käristan ja kõik joonde ajan, ära muretse, isa,» trööstis Villu.

Nõnda olid mehed meeste viisil rääkinud ja nüüd tundis Villu korraga, et tema on täisõiguslisem Katku Jüri ainuke poeg kui kunagi enne. Ta läks tuppa ema juurde, kes säriseva panni lõhnas kanamune katki koksis, et neid kausis läbi peksta ja siis pannile rasva sisse lihakildude vahele kallata vangist tulnud pojale magusaks vastuvõtte-roaks.

«Ema, anna mulle puhas pesu, lähen järvele ja ajan linna tolmu kehalt maha,» ütles Villu.

«Kas vesi pole veel külm?» küsis ema hoolitsevalt.

«Tühja kah, käib minule küll. Karastab!» vastas Villu.

Ja emalt pesu saades ning laudilt seebitükki kahmates tormas poeg uksest välja.

«Ära sa kauaks jää, toit jahtub ära!» hüüdis ema talle järele, mille peale poeg midagi vastas, ilma et sõnad oleksid ema kõrvu ulatunud. Ta nägi ainult, et Villu kui poisike läbi värava metsa poole jooksis, Neero kilgates ja haukudes ees. Sellest jooksust tundis ema oma poja: ikka seesama tuulepea, ikka seesama läbematus nagu aasta eestki, võiks oma teisegi silma metsas pimedaks joosta. Vististi ei jätaks ta oma jooksu pimedast peastki.f

Nüüd lükkan pöidla endale urruauku ja samal ajal copypasteerin täie võimsusega. Tehke järele või makske kinni.

Võis kella seitsme, kaheksa paiku olla, kui Katku Villu aidalakas heintel ärkas. Küll tundis ta alles kehas unerammestust, aga magada enam ei saanud: luis-kondes uimles mingisugune magus valu, nagu ta seda oli tunnud paljude aastate eest, kui ta oli mõelnud minna kalale, jahile või ühes teistega kuhugi kaugemale metsa marjule.

Ja siis need linnud! Need laulsid, nagu nad Villu mälestustes kunagi polnud laulnud. Nad laulsid aidaotsas kasvaval kasel, mille nõtkete okste kahinat Villu arvas kuulvat, nad laulsid ka vana rohtaia teistel puudel, vististi aial endalgi ja aiateivastel. Laulis lepalind, häälitses punaütt, vilistas hiline kuldnokk, kelle esimene pesatäis nurja läinud või kes liig hilja paraja pesapaiga leidnud; karjus rähn lähedal metsas, kukkus kägu, silitsulitas linavästrik, rõkkasid isegi niisugused linnud, kelle nime Villu ei teadnud, polnud kuulnudki, keda ta aga tundis nende laulust. Kuula, seal kordab keegi iga natukese aja pärast: viiu-vii! viiu-vii! Kordab seda pisut kähiseval, nagu mitmekordsel häälel, milles oleks nagu vaikne nukrus. Villu ei oska seda häält millegagi võrrelda, vast ainult mõne lõõtsapilli omaga, kui klahvidel sõel peal, aga ta teab, et sel linnukesel on roheline kõhualune ja ta armastab suures metsas ja pikis puis elutseda, nii et ta ainult harukorril heaks arvab Katku kaske lennata. Keegi teine linnuke algab oma laulu seega, et ta paneb keelel võrisema ilusa r, vidistab siis pika, pika ja keerulise loo ning lõpetab jällegi vältava r-ga, millele punktina otsa vajutab t. Teda kuulates tuleb Villule meelde linnukese pruunikas selg ja saba, mis niisama kikis püsti nagu sillerdav nokkki, ja ta r…rtab ning laulab, laulab ja r…rtab, nii et aina lust kuulata.

Villu tahaks täna kiita seda nimeta linnukest, kes armastab oma pisitillukese pesa teha värskeisse puusüldadesse, mis seisavad keset raiestikku, kus valub kõrvetav päikene ja kus õhk on magus vaigulõhnast, Villu tahaks ise laulma hakata ja hõisata, nii et metsad ja hiied kesk soid ja rabu vastu kajaksid. Villu tunneb täna siin aidalakas, et ka temas otsib laulu miski nimetu, mis tuleb ei tea kust, tuues aimamata rõõmu, kergust, peaaegu meeletust.

See on sama tundmatu, kes teda tänini ilmas ümber vintsutanud, teda jooma ja kaklema ajanud, temale kinnitanud, et ühes või teises neiu hääles, ühes või teises pilgus, ühes või teises juuksepalmikus on õndsus ja igavik. Tema, Villu, on seda tundmatut ikka uskunud, on uskunud ja usu pärast kõik mängule pannud, nagu viimane kordki, kui ta võitles kümmekonnaga ja sattus vangimaja tappide ja tabade taha enam kui terveks aastaks.

Eile õhtupoolikul sai ta vabaks, sõitis linnast välja ja jõudis öösel koju, kus ta aidalakka magama puges, ilma isa või ema äratamata, tühja kõhuga ja rusutud meelel. Aga täna ärgates on ta rõõmus, isegi ei tea mispärast. Kuulab kase kohinat ja rõõmustab, kuulab lindude laulu ja rõõmustab veel rohkem. Ta võib kuulata, nagu poleks ta kellelegi teibaga pähe löönud ja nagu poleks ta vangis istunudki.

Ka Neero võttis ta öösel vastu, nagu poleks ta kellelegi kunagi küünemusta väärtki kurja teinud, haugatas paar korda ja tuli siis niuksudes juurde, kargas najale püsti, liputas saba, lakkus käsi. Vististi magab ta praegu aidavahe väravate ees ja ootab tema, Villu mahatulekut. Ainult inimesed, nendega on teisiti, need muidugi ei anna andeks, ei unusta niipea, sest Villu on tõstnud käe inimese vastu, kel oli puss peos. Ema vast ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. Ainuke, kelle silmist ta ehk võltsimatut õnne loeb, oleks Eevi pojaga, sest tõepoolest istus Villu ju tema pärast kinni: Eevi silmade pärast istus Villu vangis. Eevi on esimene naine, kelle pärast Villu kinni pidi istuma, teised on kaasa toonud ainult kas tühjad tülid või meeletu joomise. Villu isegi ei tea miks, aga alati, kui tal tegemist on olnud naistega, on pidanud ta jooma ja kaklema, muidu satub ta väga harva teistega pahuksesse.

Villu mõtteid segas aidaukse kriiksumine ja ema hääl, mis ütles:

«Noh, Neero, mis siis sinu arusse täna on läind, et sa aina aidavahe väravate ees kükitad? Kas sul paremat paika ei ole?»

Ema sõnad äratasid tema enda kui ka koera vastu õrnushoo Villu südames. Ta oleks tahtnud hea olla ühele kui ka teisele. Ta oleks tahtnud, et ema oleks võinud oma poega vastu võtta, nagu võttis see karvane neljajalgne, kes ei tunnud peale rõõmu nähtavasti midagi muud.

Ema läks aita, kohmitses seal midagi; vististi lõikas ta tünnist liha, et hommikusöögiks küpsetada. Aidast välja tulles ja ust lukku keerates rääkis ta uuesti koeraga, kutsus teda endaga toa juurde kaasa. Aga kui see sõna ei kuulanud, tõusis emas mingisugune kahtlus, mispärast ta aidavahe väravate ette läks, seal veidi aru pidas, siis need avas, aitade vahele sisse astus ja ülespoole küsis:

«Villu, ega sina ometi lakas ole?»

«Mina,» vastas Villu nagu patukahetseja süüalune.

Nüüd nagisesid redelipulgad, ja kui Villu istukile tõusis, nägi ta ema pead üle laka-ääre kerkivat, parem käsi redelisamba otsas, pahemas taldrik pekikildudega tänase suure püha roaks.

«Mõtlesin ja mõtlesin, et mis see koer ometi seal aidavahe väravate ees istub. Arvasin pärast, et ehk oled sina, sinu aeg pidi ju neil päevil täis saama ja näe, eks olegi,» rääkis ema ja tema silmis ega hääles polnud mitte pisaraid, ainult rääkimine oli imelikult vaikne nagu mõnel suurel, kallil pühapäeva hommikul kunagi. «Millal nad su lahti lasid?» küsis ema lõpuks.

«Eile, kella viie paiku,» vastas Villu.

«Veel eile õhtul oli meil vanamehega sinust juttu,» tähendas ema.

«Mis isa ütles?»

«Mis ta siis ikka pidi ütlema. Ütles, et ehk võtad nüüd ometi aru pähe.»

«Ema, usu, aru on mul juba ammugi peas, aga see ei aita, mõnikord ei aita see midagi.»

«Oled liig kange, sellepärast. Tahad kõigist üle olla.»

«Ah, mis kange või,» vastas Villu kärsitult, «aga kui mees oled, siis löö rusikaga, ära tule pussiga jändama, see ajab südame täis. Kui ma selle peale tagasi mõtlen, mis oli, ja kui mõtlen, et Künka Otto elaks ning kiige all uuesti pussiga minule kallale tikuks, siis, usu, ema, võiksin talle, seale, veel kord teibaga pähe valada ja läheksin uuesti istuma kas või veel pikemaks ajaks.»

«Mis sa nüüd ikka niisukest juttu ajad, said alles eile lahti ja täna kallis pühapäeva hommik,» manitses ema. «Ära mine nende hulka, ära mine külakiigele, nad ei kannata sind, sa oled neist tugevam, meeldid tüdrukutele rohkem kui nemad. Hoia neist eemale, muidu saad ise õnnetuks ja ka teised.»

Viimastes sõnades helises vaikne palve ja kaebtus.

«Mis Eevi teeb?» küsis Villu.

«Mis ta ikka teeb, mis tal teha ongi,» vastas ema, ja nüüd näis Villule, nagu tekiks vanainimesel nutuvõru suu ümber. «Eevi on nüüd ilmanaerus, elab ema saunas, õmbleb, kedrab, kujub, teeb kõik, mis pihku puutub, et iseend ja oma last toita ning katta. Näeh, mina andsin teisele mõned hilbud, need, mis sinust kirstu nurka järele jäänd, paar mähet ja vöö, nuttis teine, vaeseke, vastu võttes. Aga poiss on priske ja terve, ema ise ütleb, et isasse.»

«Siis Kõrbojalt aeti teine ikka ära?» küsis Villu.

«Ega teda just aetud, aga eks ta olnd ikka nii. Vana Rein ise, ega see suurt midagi ütle, aga eks va Madli, ega tema hingerahu and, niikaua kui tüdrukul põlnd muud, kui katsus, et tulema sai. Eks nende meeled olnd muidugi haiged, et sa selle püssiloksiga mööda nende metsa tõmbasid, ja pärast leidsid nad veel selle viinaajamise koha ka üles. Sind ennast ei saand nad kätte, närisid siis vaest tüdrukut. Ja mis ta oleks pidandki seal tegema või kudas olema, põlnd tal ju oma nurka ega kedagi, ainult teiste tõmmata ja tõugata, poiste-tüdrukute naerda ja nokkida. Või temast täit töötegijat ikka oleks saand. Ema juures on tal muidugi parem. See ju ka toriseb, aga oma ema on ikka oma ema, toriseb ja lepib, siunab ja armastab. Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema.»

«Mis ta’s nii nutab, ega see Eevi igaveseks sinna jää,» ütles Villu.

«Ema asja nüüd! Eks tal ole ka mure oma lapse pärast. Sina istusid ju kinni!»

«Ah jaa, see pagana kinni!» hüüdis Villu. «Aga tead, ema, mu kõht on tühi, olen eile lõunase söögiga, vangimaja keretäiega.»

«Armas aeg!» lausus ema kohkunult. «Kus mu aru oli, oleks võind isegi arvata, et ega sa ju pulmapeolt tulnd.»

Ta hakkas hädaliselt mööda redelipulki oma lihataldrikuga alla minema. Äkki peatus ta, astus uuesti ühe pulga kõrgemale, nii et ta poja nägu ulatus nägema, ja ütles vaikselt, alandlikult ning paluvalt:

«Tule alla, räägi ka isaga. Ära sa temaga aga pahuksisse mine. Kui ta sulle midagi ütleb, ära vastu haugu, tal on ju õigus öelda, tead isegi, vana inimene. Ega temalgi kerge ole. Kudas ta tööd on saand rügada, kaevab pihta ja voolmeid, laseb mind näppida, aga paljuke siis minu käed suudavad.»

Ema läks. Neero saatis teda poole teeni, nina püsti lihataldriku poole, tuli siis aitadevahele tagasi Villut ootama. Ja kui see lakast redeli otsa juurde ilmus, et maha ronida, hakkas koer rõõmu pärast hüppama ja kilkama.

«Oota, vennas, las tuleb noore linnu aeg, küllap me siis kahekesi jälle lähme,» rääkis Villu koera lohutades ja laskis teda oma käe järele üles karata.

Isa oli rohtaias, uitas siin päikesepaistel marjapõõsaste vahel. Poega nähes jäi ta seisatama, ilma et sõnagi oleks lausunud.

«Tere, isa!» hüüdis Villu üle värava aeda.

«Tere, tere,» vastas isa üsna heatahtlikult. «On nad ometi kord su välja lasnd.»

«Jah, seks korraks küll,» vastas poeg.

«Või seks korraks,» osatas isa. «Kas oli veel vähe, aru veel pähe põle tulnd?»

«Isa, mina arvan, Katku Jüri poegel põle kummalgi parajat aru. Juhanil oli teda ühtpidi liiga, minul teistpidi,» arvas Villu.

«Juhan oli mees,» ütles isa rõhutades, millest Villu järeldama pidi, et ta teda mitte selleks ei pea.

«Õige, isa, Juhan oli mees, aga ta langes lahingus, sai küll risti, aga langes ometi ja sinul pole sellest ristist sooja ega külma. Mõni teine oleks ristist ilma jäänd, aga oleks oma terved luud-kondid koju toond.»

«Noh, sinul on nad, jumal tänatud, alles terved, ainult see silm…»

«See silmgi on sellepärast, et olen Katku Jüri poeg. Mõni teine põleks nii hooletult oma silmaga ümber käind. Aga kes teab, ehk oli hea, et mul teine silm puudus, muidu oleks ühes Juhaniga läind: oleks toond sulle risti ja oleks ise tulemata jäänd.»

«Sina oleks tagasi tulnd,» kinnitas isa.

«Käsitult või jalutult, nõnda võib-olla.»

«Ükskõik kudas, aga tagasi oleks tulnd. Sinu peale ei hakka ühegi hammas. Kuule ütle, poeg, kas sa kinni istudes sugugi targemaks oled läind või ikka endine?» küsis isa üsna otsekoheselt ja südamlikult.

«Isa, seda on raske öelda, aga üht õppisin ma: tööd tegema, hommikust õhtuni tööd, logelemata, aega viitmata. Oli igav ja nõnda õppisin tööd tegema,» seletas Villu niisama otsekoheselt isale vastu.

«Kui see ometi nõnda oleks,» lausus isa. «Näe, mina upun töö sisse ära, ei jõua ega jõua vastu saada. Tuleb sõnnikuvedu, tuleb kesakündmine, heinariistad tahavad joonde seada, kõik on ripakil ja lagund.»

«Küllap mina sõnniku välja käristan ja kõik joonde ajan, ära muretse, isa,» trööstis Villu.

Nõnda olid mehed meeste viisil rääkinud ja nüüd tundis Villu korraga, et tema on täisõiguslisem Katku Jüri ainuke poeg kui kunagi enne. Ta läks tuppa ema juurde, kes säriseva panni lõhnas kanamune katki koksis, et neid kausis läbi peksta ja siis pannile rasva sisse lihakildude vahele kallata vangist tulnud pojale magusaks vastuvõtte-roaks.

«Ema, anna mulle puhas pesu, lähen järvele ja ajan linna tolmu kehalt maha,» ütles Villu.

«Kas vesi pole veel külm?» küsis ema hoolitsevalt.

«Tühja kah, käib minule küll. Karastab!» vastas Villu.

Ja emalt pesu saades ning laudilt seebitükki kahmates tormas poeg uksest välja.

«Ära sa kauaks jää, toit jahtub ära!» hüüdis ema talle järele, mille peale poeg midagi vastas, ilma et sõnad oleksid ema kõrvu ulatunud. Ta nägi ainult, et Villu kui poisike läbi värava metsa poole jooksis, Neero kilgates ja haukudes ees. Sellest jooksust tundis ema oma poja: ikka seesama tuulepea, ikka seesama läbematus nagu aasta eestki, võiks oma teisegi silma metsas pimedaks joosta. Vististi ei jätaks ta oma jooksu pimedast peastki.
Võis kella seitsme, kaheksa paiku olla, kui Katku Villu aidalakas heintel ärkas. Küll tundis ta alles kehas unerammestust, aga magada enam ei saanud: luis-kondes uimles mingisugune magus valu, nagu ta seda oli tunnud paljude aastate eest, kui ta oli mõelnud minna kalale, jahile või ühes teistega kuhugi kaugemale metsa marjule.

Ja siis need linnud! Need laulsid, nagu nad Villu mälestustes kunagi polnud laulnud. Nad laulsid aidaotsas kasvaval kasel, mille nõtkete okste kahinat Villu arvas kuulvat, nad laulsid ka vana rohtaia teistel puudel, vististi aial endalgi ja aiateivastel. Laulis lepalind, häälitses punaütt, vilistas hiline kuldnokk, kelle esimene pesatäis nurja läinud või kes liig hilja paraja pesapaiga leidnud; karjus rähn lähedal metsas, kukkus kägu, silitsulitas linavästrik, rõkkasid isegi niisugused linnud, kelle nime Villu ei teadnud, polnud kuulnudki, keda ta aga tundis nende laulust. Kuula, seal kordab keegi iga natukese aja pärast: viiu-vii! viiu-vii! Kordab seda pisut kähiseval, nagu mitmekordsel häälel, milles oleks nagu vaikne nukrus. Villu ei oska seda häält millegagi võrrelda, vast ainult mõne lõõtsapilli omaga, kui klahvidel sõel peal, aga ta teab, et sel linnukesel on roheline kõhualune ja ta armastab suures metsas ja pikis puis elutseda, nii et ta ainult harukorril heaks arvab Katku kaske lennata. Keegi teine linnuke algab oma laulu seega, et ta paneb keelel võrisema ilusa r, vidistab siis pika, pika ja keerulise loo ning lõpetab jällegi vältava r-ga, millele punktina otsa vajutab t. Teda kuulates tuleb Villule meelde linnukese pruunikas selg ja saba, mis niisama kikis püsti nagu sillerdav nokkki, ja ta r…rtab ning laulab, laulab ja r…rtab, nii et aina lust kuulata.

Villu tahaks täna kiita seda nimeta linnukest, kes armastab oma pisitillukese pesa teha värskeisse puusüldadesse, mis seisavad keset raiestikku, kus valub kõrvetav päikene ja kus õhk on magus vaigulõhnast, Villu tahaks ise laulma hakata ja hõisata, nii et metsad ja hiied kesk soid ja rabu vastu kajaksid. Villu tunneb täna siin aidalakas, et ka temas otsib laulu miski nimetu, mis tuleb ei tea kust, tuues aimamata rõõmu, kergust, peaaegu meeletust.

See on sama tundmatu, kes teda tänini ilmas ümber vintsutanud, teda jooma ja kaklema ajanud, temale kinnitanud, et ühes või teises neiu hääles, ühes või teises pilgus, ühes või teises juuksepalmikus on õndsus ja igavik. Tema, Villu, on seda tundmatut ikka uskunud, on uskunud ja usu pärast kõik mängule pannud, nagu viimane kordki, kui ta võitles kümmekonnaga ja sattus vangimaja tappide ja tabade taha enam kui terveks aastaks.

Eile õhtupoolikul sai ta vabaks, sõitis linnast välja ja jõudis öösel koju, kus ta aidalakka magama puges, ilma isa või ema äratamata, tühja kõhuga ja rusutud meelel. Aga täna ärgates on ta rõõmus, isegi ei tea mispärast. Kuulab kase kohinat ja rõõmustab, kuulab lindude laulu ja rõõmustab veel rohkem. Ta võib kuulata, nagu poleks ta kellelegi teibaga pähe löönud ja nagu poleks ta vangis istunudki.

Ka Neero võttis ta öösel vastu, nagu poleks ta kellelegi kunagi küünemusta väärtki kurja teinud, haugatas paar korda ja tuli siis niuksudes juurde, kargas najale püsti, liputas saba, lakkus käsi. Vististi magab ta praegu aidavahe väravate ees ja ootab tema, Villu mahatulekut. Ainult inimesed, nendega on teisiti, need muidugi ei anna andeks, ei unusta niipea, sest Villu on tõstnud käe inimese vastu, kel oli puss peos. Ema vast ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. Ainuke, kelle silmist ta ehk võltsimatut õnne loeb, oleks Eevi pojaga, sest tõepoolest istus Villu ju tema pärast kinni: Eevi silmade pärast istus Villu vangis. Eevi on esimene naine, kelle pärast Villu kinni pidi istuma, teised on kaasa toonud ainult kas tühjad tülid või meeletu joomise. Villu isegi ei tea miks, aga alati, kui tal tegemist on olnud naistega, on pidanud ta jooma ja kaklema, muidu satub ta väga harva teistega pahuksesse.

Villu mõtteid segas aidaukse kriiksumine ja ema hääl, mis ütles:

«Noh, Neero, mis siis sinu arusse täna on läind, et sa aina aidavahe väravate ees kükitad? Kas sul paremat paika ei ole?»

Ema sõnad äratasid tema enda kui ka koera vastu õrnushoo Villu südames. Ta oleks tahtnud hea olla ühele kui ka teisele. Ta oleks tahtnud, et ema oleks võinud oma poega vastu võtta, nagu võttis see karvane neljajalgne, kes ei tunnud peale rõõmu nähtavasti midagi muud.

Ema läks aita, kohmitses seal midagi; vististi lõikas ta tünnist liha, et hommikusöögiks küpsetada. Aidast välja tulles ja ust lukku keerates rääkis ta uuesti koeraga, kutsus teda endaga toa juurde kaasa. Aga kui see sõna ei kuulanud, tõusis emas mingisugune kahtlus, mispärast ta aidavahe väravate ette läks, seal veidi aru pidas, siis need avas, aitade vahele sisse astus ja ülespoole küsis:

«Villu, ega sina ometi lakas ole?»

«Mina,» vastas Villu nagu patukahetseja süüalune.

Nüüd nagisesid redelipulgad, ja kui Villu istukile tõusis, nägi ta ema pead üle laka-ääre kerkivat, parem käsi redelisamba otsas, pahemas taldrik pekikildudega tänase suure püha roaks.

«Mõtlesin ja mõtlesin, et mis see koer ometi seal aidavahe väravate ees istub. Arvasin pärast, et ehk oled sina, sinu aeg pidi ju neil päevil täis saama ja näe, eks olegi,» rääkis ema ja tema silmis ega hääles polnud mitte pisaraid, ainult rääkimine oli imelikult vaikne nagu mõnel suurel, kallil pühapäeva hommikul kunagi. «Millal nad su lahti lasid?» küsis ema lõpuks.

«Eile, kella viie paiku,» vastas Villu.

«Veel eile õhtul oli meil vanamehega sinust juttu,» tähendas ema.

«Mis isa ütles?»

«Mis ta siis ikka pidi ütlema. Ütles, et ehk võtad nüüd ometi aru pähe.»

«Ema, usu, aru on mul juba ammugi peas, aga see ei aita, mõnikord ei aita see midagi.»

«Oled liig kange, sellepärast. Tahad kõigist üle olla.»

«Ah, mis kange või,» vastas Villu kärsitult, «aga kui mees oled, siis löö rusikaga, ära tule pussiga jändama, see ajab südame täis. Kui ma selle peale tagasi mõtlen, mis oli, ja kui mõtlen, et Künka Otto elaks ning kiige all uuesti pussiga minule kallale tikuks, siis, usu, ema, võiksin talle, seale, veel kord teibaga pähe valada ja läheksin uuesti istuma kas või veel pikemaks ajaks.»

«Mis sa nüüd ikka niisukest juttu ajad, said alles eile lahti ja täna kallis pühapäeva hommik,» manitses ema. «Ära mine nende hulka, ära mine külakiigele, nad ei kannata sind, sa oled neist tugevam, meeldid tüdrukutele rohkem kui nemad. Hoia neist eemale, muidu saad ise õnnetuks ja ka teised.»

Viimastes sõnades helises vaikne palve ja kaebtus.

«Mis Eevi teeb?» küsis Villu.

«Mis ta ikka teeb, mis tal teha ongi,» vastas ema, ja nüüd näis Villule, nagu tekiks vanainimesel nutuvõru suu ümber. «Eevi on nüüd ilmanaerus, elab ema saunas, õmbleb, kedrab, kujub, teeb kõik, mis pihku puutub, et iseend ja oma last toita ning katta. Näeh, mina andsin teisele mõned hilbud, need, mis sinust kirstu nurka järele jäänd, paar mähet ja vöö, nuttis teine, vaeseke, vastu võttes. Aga poiss on priske ja terve, ema ise ütleb, et isasse.»

«Siis Kõrbojalt aeti teine ikka ära?» küsis Villu.

«Ega teda just aetud, aga eks ta olnd ikka nii. Vana Rein ise, ega see suurt midagi ütle, aga eks va Madli, ega tema hingerahu and, niikaua kui tüdrukul põlnd muud, kui katsus, et tulema sai. Eks nende meeled olnd muidugi haiged, et sa selle püssiloksiga mööda nende metsa tõmbasid, ja pärast leidsid nad veel selle viinaajamise koha ka üles. Sind ennast ei saand nad kätte, närisid siis vaest tüdrukut. Ja mis ta oleks pidandki seal tegema või kudas olema, põlnd tal ju oma nurka ega kedagi, ainult teiste tõmmata ja tõugata, poiste-tüdrukute naerda ja nokkida. Või temast täit töötegijat ikka oleks saand. Ema juures on tal muidugi parem. See ju ka toriseb, aga oma ema on ikka oma ema, toriseb ja lepib, siunab ja armastab. Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema.»

«Mis ta’s nii nutab, ega see Eevi igaveseks sinna jää,» ütles Villu.

«Ema asja nüüd! Eks tal ole ka mure oma lapse pärast. Sina istusid ju kinni!»

«Ah jaa, see pagana kinni!» hüüdis Villu. «Aga tead, ema, mu kõht on tühi, olen eile lõunase söögiga, vangimaja keretäiega.»

«Armas aeg!» lausus ema kohkunult. «Kus mu aru oli, oleks võind isegi arvata, et ega sa ju pulmapeolt tulnd.»

Ta hakkas hädaliselt mööda redelipulki oma lihataldrikuga alla minema. Äkki peatus ta, astus uuesti ühe pulga kõrgemale, nii et ta poja nägu ulatus nägema, ja ütles vaikselt, alandlikult ning paluvalt:

«Tule alla, räägi ka isaga. Ära sa temaga aga pahuksisse mine. Kui ta sulle midagi ütleb, ära vastu haugu, tal on ju õigus öelda, tead isegi, vana inimene. Ega temalgi kerge ole. Kudas ta tööd on saand rügada, kaevab pihta ja voolmeid, laseb mind näppida, aga paljuke siis minu käed suudavad.»

Ema läks. Neero saatis teda poole teeni, nina püsti lihataldriku poole, tuli siis aitadevahele tagasi Villut ootama. Ja kui see lakast redeli otsa juurde ilmus, et maha ronida, hakkas koer rõõmu pärast hüppama ja kilkama.

«Oota, vennas, las tuleb noore linnu aeg, küllap me siis kahekesi jälle lähme,» rääkis Villu koera lohutades ja laskis teda oma käe järele üles karata.

Isa oli rohtaias, uitas siin päikesepaistel marjapõõsaste vahel. Poega nähes jäi ta seisatama, ilma et sõnagi oleks lausunud.

«Tere, isa!» hüüdis Villu üle värava aeda.

«Tere, tere,» vastas isa üsna heatahtlikult. «On nad ometi kord su välja lasnd.»

«Jah, seks korraks küll,» vastas poeg.

«Või seks korraks,» osatas isa. «Kas oli veel vähe, aru veel pähe põle tulnd?»

«Isa, mina arvan, Katku Jüri poegel põle kummalgi parajat aru. Juhanil oli teda ühtpidi liiga, minul teistpidi,» arvas Villu.

«Juhan oli mees,» ütles isa rõhutades, millest Villu järeldama pidi, et ta teda mitte selleks ei pea.

«Õige, isa, Juhan oli mees, aga ta langes lahingus, sai küll risti, aga langes ometi ja sinul pole sellest ristist sooja ega külma. Mõni teine oleks ristist ilma jäänd, aga oleks oma terved luud-kondid koju toond.»

«Noh, sinul on nad, jumal tänatud, alles terved, ainult see silm…»

«See silmgi on sellepärast, et olen Katku Jüri poeg. Mõni teine põleks nii hooletult oma silmaga ümber käind. Aga kes teab, ehk oli hea, et mul teine silm puudus, muidu oleks ühes Juhaniga läind: oleks toond sulle risti ja oleks ise tulemata jäänd.»

«Sina oleks tagasi tulnd,» kinnitas isa.

«Käsitult või jalutult, nõnda võib-olla.»

«Ükskõik kudas, aga tagasi oleks tulnd. Sinu peale ei hakka ühegi hammas. Kuule ütle, poeg, kas sa kinni istudes sugugi targemaks oled läind või ikka endine?» küsis isa üsna otsekoheselt ja südamlikult.

«Isa, seda on raske öelda, aga üht õppisin ma: tööd tegema, hommikust õhtuni tööd, logelemata, aega viitmata. Oli igav ja nõnda õppisin tööd tegema,» seletas Villu niisama otsekoheselt isale vastu.

«Kui see ometi nõnda oleks,» lausus isa. «Näe, mina upun töö sisse ära, ei jõua ega jõua vastu saada. Tuleb sõnnikuvedu, tuleb kesakündmine, heinariistad tahavad joonde seada, kõik on ripakil ja lagund.»

«Küllap mina sõnniku välja käristan ja kõik joonde ajan, ära muretse, isa,» trööstis Villu.

Nõnda olid mehed meeste viisil rääkinud ja nüüd tundis Villu korraga, et tema on täisõiguslisem Katku Jüri ainuke poeg kui kunagi enne. Ta läks tuppa ema juurde, kes säriseva panni lõhnas kanamune katki koksis, et neid kausis läbi peksta ja siis pannile rasva sisse lihakildude vahele kallata vangist tulnud pojale magusaks vastuvõtte-roaks.

«Ema, anna mulle puhas pesu, lähen järvele ja ajan linna tolmu kehalt maha,» ütles Villu.

«Kas vesi pole veel külm?» küsis ema hoolitsevalt.

«Tühja kah, käib minule küll. Karastab!» vastas Villu.

Ja emalt pesu saades ning laudilt seebitükki kahmates tormas poeg uksest välja.

«Ära sa kauaks jää, toit jahtub ära!» hüüdis ema talle järele, mille peale poeg midagi vastas, ilma et sõnad oleksid ema kõrvu ulatunud. Ta nägi ainult, et Villu kui poisike läbi värava metsa poole jooksis, Neero kilgates ja haukudes ees. Sellest jooksust tundis ema oma poja: ikka seesama tuulepea, ikka seesama läbematus nagu aasta eestki, võiks oma teisegi silma metsas pimedaks joosta. Vististi ei jätaks ta oma jooksu pimedast peastki.h

tegijad naised shoppavad täna, ikkagi jõulukuu algus, kinkide ostmise aeg ja uus kaubavalik humanas

Algas harilik argipäevaelu. Olnud tormi järel tundus Vargamäel nii vaikne. Polnud nagu kellelgi siin muud huvi ega muret kui aga kodus loomade talitamine, tubade toimetus, vokkide vuristamine, lõngade haspeldamine ja kerimine ning kangaste kudumine, ikka ühest poolööst teise poolööni.
Ainukeseks vahelduseks oli kirikuskäimine. Nüüd sõidavad Andres ja Mari sootuks vaikselt, nagu istuksid nad saanis, seljad vastakuti. Tõeliselt ei lähegi nad kiriku pärast, vaid surnuaia ja selle taguse pärast, sest ühes puhkab ju Krõõt ja teises Juss. Kirik on kõrvaline asi, muidu moepärast rääkida, sest Andres pole kunagi suur kiriku sõber olnud ja Mari võõrdus temast Jussi matuste pärast.
Nõnda siis ajab Andres hobuse surnuaia väravasse ja paneb talle seal heinavõrgu ette. Ise lähevad nad Mariga, kuni üks astub väravast sisse ja teine pöördub aiaäärt mööda kaugemale puude alla. Lumi on sügav, Mari sumab põlvini sees, aga sellest po1e midagi, sest ta pani endale kahed villased sukad kodus jalga.
Kulub tükk aega, siis tulevad mõlemad jälle saani juurde tagasi, Andres võtab hobusel heinavõrgu eest, nad istuvad peale ja sõidavad kodu poole tagasi, sõna lausumata, nagu nad olid tulnudki. Peaaegu kunagi ei peatu Vargamäe Andres nüüd kõrtsi juures ega astu sinna sisse.
Juba enne liikus Vargamäel vähe inimesi, aga nüüd liigub veel vähem, eriti talvel, kui teed käivad silmalt üle soode ja rabade. Oli tundmus, nagu hoiduksid kõik meelega Vargamäest eemale. Tuli vahetevahel mõni sitsikaupmees oma kelgu või kandamiga ja kaltsukaupmees kausikoormaga.
Naabrite vahekord oli Jussi surmast saadik ehk pinevam kui kunagi enne. Ometi julges Pearu ühel õhtul Eesperesse sisse astuda, muidugi purjus peaga, nagu ikka niisuguseil korril. Suure müraga ronis ta uksest kambrisse. Oli õhtune aeg ja Eesperes olid kõik kodus.
«Tere kua, kallis nuabrimees!» hüüdis Pearu Andresele. «Sina ei tule ega tule mind vuatama, mina tulin siis sind. Kuda sa elad ja oled kua? Põle sind millalgi näind. Kõrtsis sa änam ei käi, surnuajale põle minul asja, seal suaks sinuga kokku. Ootasin, et kutsud mu kua Jussi maha viima, aga ei ühti, laulsid ja lugesid ilma oma nuabrimeheta.»
«Ega mina matuksele–kutsuja olnd, kutsuja istub seal,» ütles Andres Marile näidates.
«Tõsi jah, ega sina, kallis nuabrimees,» oli ka Pearu nüüd nõus. Ja Mari poole pöördudes hüüdis ta: «Tere kua, Mari! Alati on sul nii rõõmus nägu ja aeva laulujaal suus, kuula ja imesta. Aga nüüd oled ära lõppend, põle sul änam ossi ega tussi. Kõik Jussi pärast. Veart mees oli see va sauna–Juss, ei mina teda laida. Ja minu kallis nuabrimees – me riidleme küll kahekesi, aga ma armastan teda –, nojah, kallis nuabrimees, tema ei jäta, tema ei jäta kunagi, olgu see köster, kirikuõpetaja või mina, Oru Pearu. Sellepärast ma armastangi teda, et ta ei jäta. Mangu köstrit, mangu õpetajat, ei tule teised, ligundid, kirikumeeski põleks tulnd, kus nüüd seda, aga näe, Andres tõmbab raamatu taskust ja laseb laulu lahti. Vänge mees, veart mees! Ma tulin temaga leppima. Olen küll pisut purjus, aga sest põle ühti, nuabrimeeste asi, muidu ei julge, ei ole südant ega kuraasi, sellepärast. Sina, sauna–Mari, oled nüüd jälle nagu pere–Mari, lehmamullikagi tõid peresse. Jah, nõnda'p see sinugi elu käib. Oli sul mees ja kõik, tegi sulle lehmalaudagi, elasid saunas, aga mis on inimese elu – nagu rohi vikati ees. On veel lapsed sul, omad lapsed ja pere lapsed, üks, kaks, kolm (Pearu luges sõrmedel) ... viis, kuus last, sinul endal kaks ja Krõõdal neli, kokku kuus. Jah, oli see Eespere perenaine üks veart inimene, ainult nõrga verega, suri ära, ei pidand Vargamäel vastu. Aga minu eit peab, tema peab küll ... Nojah, suri ära õnnis perenaisuke, sinu hoida jättis oma tütred ja poja. Sellest suab Vargamäel peremees, kange peremees suab. Aga kahju on kadund perenaisest. Sinust on kua kahju, sauna–Mari. Sest vuata, kui ma mõtlen, et ma seekord Andresele kõrtsis nõnda ütlesin, ja et siis Juss – Essuke aidaku teda taevariiki! – nojah, et Juss ... Ma ei Sua muidu, kui pühin silmi, lähen tahakambri ja pühin seal (Pearu pühkiski silmi, sest seal olid pisarad) ning ütlen siis oma eidele, oma lambasihvrele, et Eespere Andres, see mu kallis nuabrimees, on ikka täismees, virutas mu siis kõrtsis põrandale, kaks korda virutas, sest miks ma puutusin sind ja Jussi, kallis Mari. Aga kui mu kõrvu puutus, et Andres, see kallis nuaber – kange vanamees on ta, hästi kange – Jussi haual on lugend ja laulnd – Hundipalu Tiit kiitis –, siis nutsin ma suure jaalega Hundipalu Tiidu kaelas ja ütlesin temale, et oh miks ei kutsutud mind Jussi hauale lugema ja laulma. Kas mina ei ole veart mees? Sest kui ei kögise köster ega õgise õpetaja, siis teeb Oru Pearu oma toru lahti ja laseb kuulda, nii et Jusski hauas kuuleb ... Ja veart mees on see minu nuabrimees, sellepärast tulin temaga leppima. Sinuga, Mari, lepin kua, et ma kõrtsis nõnda ütlesin... Rahu olgu Jussi põrmule surnuaia taga! Kui lumi ära sulab, lähen tema hauda vuatama. Sina ise, Mari, võtad mu käest kinni ja viid mu sinna, käsikäes lähme Jussi vuatama, ja sinu kõrval tahan talle issameie ära lugeda, sest «oh inimene usinast, sa vuata vara, hilja». Anna mulle oma väike käsi, Mari ... »
«Ära puutu!» hüüdis Mari, kui Pearu temale läheneda tahtis. «Räägi suuga, mitte kätega.»
Nõnda pidigi Pearu ainult sõnadega leppima, Mari talle kätt ei andnud. Aga seda ei pannud Pearu mikski, rääkis edasi, kuigi ükski õieti aru ei saanud, millest. Ikka uuesti ja uuesti pöördus ta leppimise ja andeksandmise juurde tagasi. Leppis kõigiga mitu korda. Leppis lastegagi. Aga kui ta väikese Andrese juurde jõudis, ütles ta:
«Noh, sina Vargamäe noor peremees, kudas siis sinu käbarad käivad? Kas sinust kua nii kange vanaanees suab kui sinu isa, minu kallis nuabrimees? Aga tead: veart mees on sinu isa, kasva sina kua nii veart meheks, sina räbalake, sina sitaratas. Minu Joosep kasvab kua veart meheks ja siis on Vargamäel kaks veart peremeest, kanged nagu isadki, mina ja Andres, kaevate kahasse kruavi ja käite kohut. Ema ei ole sul, vaesekesel, võerast rinda pidid imema, nagu mahajäetud põrsas ute all. Veart ema oli sul ja hele jaal. Kui suureks saad, siis reagin sulle kõik, kes oli sinu veart ema ja kes olen mina, sinu nuabrimees, Oru Pearu ... »
Pearu meel läks uuesti härdaks ja silmad hakkasid tal vett jooksma. Et laps karjuma pistis, siis pöördus Pearu Andrese poole ja pidas temale pika kõne leppimisest ja andeksandmisest, mida see nagu sääse pirisemist kuulas, ilma et vaevaks oleks võtnud sõnagi vastata. Nõnda hakkas Pearu jumalaga jätma, sattus aga uuesti kõnelusse ja selle järel algas uus jumalagajätmine ning käeandmine. Veel ukselt ja ukse eest väljastki tuli ta tagasi, et midagi öelda, mida ta enda arvates oli unustanud.
«Pearul on vist Jussi hing südame peal,» ütles Mari pärast Andresele, kui teisi polnud kuulamas.
«Kes teda teab, mis temal südame peal on,» arvas Andres.
«Aga silmad jooksid teisel nii vett, kui ta rääkis.»
«Purjus pea,» lausus Andres.
«Ei tea, kas ainult purjus pea,» kahtles Mari. «Hale süda teisel ikka ka.»
«Viin teeb haledaks, kurjaks ja haledaks. Eks sa vaadand, silmad teisel kui ussisilmad ja kõrvad kui metsloomal. Katsu midagi öelda või teha, torkab sind teinekord nagu naaskliga. Küllap olid tal täna omad asjad, miks ta tuli, ei muidu. Mitte Jussi ega Krõõda pärast!»
«Ei tea.»
«Mis seal teada,» vastas Andres. «Tuli muidugi meid kahekesi vaatama, kuidas elame ja oleme, kas hakkab midagi silma.»
Selle kohta ei öelnud Mari midagi.
Natukese aja pärast jätkas Andres:
«Tuli vaatama, kuis asjad meie vahel on. Nägid, kuis ta silmadega minu poole vilksis vaadata, kui ta sinule käsitsi kallale tikkus. See oli kõik sellepärast. Tahtis näha, mis mina teen.»
Mari süda lõi värisema, sest ta teadis, et peremees räägib asjust, mis temale hirmu peale ajavad. Kui ometi oleks võinud eluotsani sauna–Mariks jääda, kes täidab Vargamäel perenaise kohuseid! Mari tahaks seda teha nurisemata, kas või palgata, ainult kui ta võiks oma lapsed kaelakandjaiks kasvatada. Rohkem Mari ei soovi.
Aga Andres soovib rohkem. Tema tahab Vargamäele perenaist ja iseendale naist, sest tema tahab veel lapsi. Tema tahab veel palju lapsi, tahab poegi ja tütreid, kes peavad Vargamäe selleks tegema, milleks tema ta on mõelnud ja mõttes määranud.
«Kõik ju ootavad,» rääkis Andres natukese aja pärast edasi, «et mis meie nüüd teeme, sest Jussi põle änam ja minul on perenaist tarvis ... Et kas hakkame viimaks õpetaja juurde minema või. Sest ega siis ükski usu, et me niisama teineteise kõrval siin elame. Kõik arvavad, et meie juba enne Jussi surma teisiti olime, sellepärast see kõik ongi.»
«Ega nad siis ometi arva, et nii ruttu peale Krõõda ja Jussi surma ... » kohmas Mari.
«Kes sellest hoolib,» vastas Andres. «Kel siin ilmas aega surnutega rehkendada. Surnud elavad omaette, meie omaette.»
Mari ei vastanud, peremees ei jätkanud. Liiga värske oli haudadel alles muld, liiga värsked südames haavadki. Vaevalt oli Andrese jalg üsna terveks saanud. Oodati kevadet.
Kevad tuligi, aga siis algasid uued hädad ja uued mured, nii et Andresel perenaise küsimus üsna näis ununevat. Kevadel hakkasid kemplemised Pearuga. See oli, küll talvel leppimas käinud, aga seda polnud rohkemaks tarvis kui ainult armulauale minemiseks kirikusse. Juba esmaspäeva hommikul pärast kirikuskäimist mõtles mees teisi mõtteid, mõtles mehiseid mõtteid: kuidas üleaedse krundile vett paisutada, soosilla kõrvale auke kaevata, põlluteele kive veeretada, piiril aedu lõhkuda, põllupeenraid üles künda, naabri karjapoissi kimbutada, tema sulasega riielda või ükskõik missugust vingerpussi mängida, et üleaedset ärritada ja teda kohtukäimisele hukutada.
Varsti oldigi sealmaal, et protsessiti küll kraavide, küll loomade, küll tee, küll teesillutamise, küll põllupeenarde pärast. Kord oli üks kaebaja, kord teine. Kel õigus, kel kõverus, võis vanajumal mõista, mitte maapealne kohus. Aga rukkilõikuse ajal juhtus ometi niisugune asi, et iga inimene tahes või tahtmata pidi mõistma: Pearu on oma üleaedse vastu kelmistüki teinud või vähemalt temale kahju sünnitanud. Kohus kahtles küll hulk aega, aga ka tema ühines viimaks harilikkude surelikkude arvamisega. Oli nimelt nõnda, et kui Andres ühel ööl keset rukkilõikust kustki voorist koju tuli, leidis ta Pearu, kes joobnult vankris magas, hobusega oma rukkist. Seda nähes ruttas Andres koju, äratas sulase ja tüdruku, laskis ka sauna–Madise alt üles kutsuda–ning nõnda neljakesi läksid nad Pearut vaatama. Võis ainuke arvamine olla: Pearu pidi olema meelega hobuse teelt kõrvale juhtinud ja temaga läbi odra sõitnud, et üleaedse küpsesse rukkisse pääseda, kus ta ei sasinud hobuse ja vankriga niipalju kasvavat rukist, kui lõhkus valmis hakke. Tunnistajate päralejõudmisel norutas hobune keset Eespere rukist, ohjad ratta ümber, kuna Pearu ise vankris õndsa und näis magavat.
Kui asi kõigile üsna selgeks oli tehtud, saatis Andres üleaedse eide järele, et las see ise toob oma vanamehe tema rukkist välja, näeb asja ometi oma silmaga, teab, kel õigus, kel ülekohus. Nõnda see sündiski: teisepere eit ise sõidutas oma vanameest läbi üleaedse rukki ja odra teele ning mööda teed koju, endal silmad vett täis, nagu oleks ta surnumatja. Katsus teine vanameest äratadagi, aga sel oli uni kui tina.
Lepitusest ja kahjutasust ei räägitud ei perenaisega ega hiljem ka Pearu endaga, sest üleaedsed ei rääkinud teineteisega üldse mujal kui kohtukulli ees või kõrtsileti ääres, nii–öelda avalikus paigas. Vargamäel võis vastastikku ainult sõimelda ja teineteist näägutada.
Nagu ikka, nõnda oli Pearul ka seekord oma mõjuv vabandus: ta olnud purjus, hobune läinud omapead, tema enda raskesti magades. Selle vabanduse võttis kohuski arvesse, sest joomine on ju ülemuse poolt mitte ainult lubatud, vaid ka seatud ja viin ise on jumala armuand kurbadele rõõmustuseks. Seega ei võiks viinastunu uneski midagi kuriteolist olla.
Aga Andres tegi tunnistajate varal tõenäoliseks, et Pearu ei võinud siis magada, kui ta läbi odra tema rukkisse sõitis ja seal kuivad, eelmisel päeval tehtud hakkjalad maha ajas, vaid tema pidi siis tingimata ärkvel olema ja ise hobust ohjadest juhtima, kui tal kedagi teist kaasas polnud, kes seda võis teha, kuna ta hiljem ära läks ja Pearu sinnapaika jättis. Alles siis, kui hakid juba olid maha aetud, pidid olema ohjad ratta alla lastud, sest hobuse omapead minnes oleks see vististi ammu enne sündinud ja siis oleksid hakid jäänud maha ajamata ning raske kahju sündimata.
Mis aga puutub sellesse, et joomine on ülemuse, s.t. jumala asemikkude poolt lubatud ja seatud ning et viin on jumala armuand kurbadele rõõmustuseks, nagu auväärt kohus arvab, siis oli Andres sellega üsna nõus. Aga tema nõrga arusaamise järgi oli Pearu kallist jumala armuandi kurjasti tarvitanud – ligimese kahjuks. Sest mis sünniks, kui tema, Vargamäe Andres, ja ka kõik teised valla peremehed enese Pearu eeskujul purju jooksid ja siis vastastikku üksteise küpse rukki läbi sõidaksid ning hakkjalad maha ajaksid? Andrese arvates poleks seegi soovitav, kui igaüks oma rukkis purjus peaga nõnda sasiks ja oma hakkjalad nõnda purustaks, rääkimata võõra vara raiskamisest. See ei võiks enam kuidagi jumala armuanni ja tema armunõuga kokku käia.
Lõpuks kaldus ka auväärt kohus arvamisele, et üldine rukkisasimine purjus peaga, olgu omal või võõral põllul, ei võiks mitte jumala armunõu olla, sest kirjutatud on: kel on, sellele peab antama, ja rukkisasimine ning hakkide purustamine pole mitte andmine, vaid võtmine. Nõnda sai Pearu raskema karistuse, kui ta alguses oli kartnud. Muidugi Andrese arvates oli seegi vähe, nagu ta väheseks pidas oma kahjutasugi. Aga polnud parata, kohtukullile pidi alla heitma.
Pärast kohut läksid üleaedsed kõrtsi. Mis ühes ütlemata oli jäänud, sellest võis teises vabalt rääkida. Viinaklaasi juures sobis jutt üldse paremini kui kohtukulli ees, sest siis polnud vaja vastaspoolt kuulata, võis korraga karjuda, niipalju kui rinnust häält tuli. Nõnda oli asi mõlemale palju selgem, sest igaüks kuulis ainult ühte arvamist.
Üks asi oli ometi olemas, mille kohta Pearu oleks tahtnud oma vastase arvamist kuulda, nimelt: kuidas sattus tema küll läbi odra naabri rukkisse ja ajas seal tema hakid maha? Pearu ei suutnud kuidagi uskuda, et hobune ise nõnda oleks heast–paremast teelt kõrvale pöördunud ja mööda vilja läinud ümber kolama. Ta oli ju ennegi küllalt vankris maganud, aga hobune polnud kunagi muud teinud, kui mööda teeservi süües lõpuks koju läinud. üsna purju jäädes julges Pearu naabrimehelt minna seletust küsima, aga see vastas mitteteadmisega, sest tema leidnud ju ainult Pearu omast rukkist, see on kõik.
«Siis oled sina niisama rumal nagu minagi,» ütles Pearu, kuigi ta oma sõnu ise ei uskunud, sest tema arvates pidi Andres asjast rohkem teadma kui tema.
Andrest tabasid Pearu sõnad õigesse kohta: tema tahtis ikka Pearust targem olla. Sellepärast vastas ta üleaedsele:
«Kes siis oma tarkust teisele õpetab.»
Ise muigas kavalalt.
«Sa siis tead, kuda ma sinu rukkisse sain?» küsis Pearu.
«Tean või ei tea, sinu ninale ma seda ikkagi ei kirjuta,» vastas Andres iseteadvalt.
«Mis sa maksu tahad, kui ütled?» küsis Pearu. «Võta kümme rubla! ... Säh kakskümmend viis!»
«Pane juurde,» ütles Andres, «ega minu tarkus nii odav ole. »
«No kolmkümmend!» karjus Pearu.
Kõrtsmik laskus rinnuli letile. Kogu kõrts oli pinevil.
«Li.t.sid mehed need Vargamäe omad,» ütles kõrtsmik ja laskis hammaste vahelt lirtsti üle leti põrandale, ärplejate jalge ette.
«No võta raha!» karjus Pearu.
«Hea küll,» ütles Andres viimaks, «kolmekümne eest ma ütlen. Aga sina ei tohi kellelegi edasi öelda, kohtulaua ees ka mitte.»
«Pea, pea!» hüüdis Pearu ja katsus joobnud peaga mõtelda. «Ei, sellega põle ma nõus,» ütles ta siis. «Sina võid minu rahaga teha, mis tahad, ja mina teen sinu sõnadega, mis tahan: lasen kas kiriku kantslist maha öelda või kiriku ukse ette paplisse lüüa, et kõik teaksid, mis sõnade eest Oru Pearu Mäe Andresele kolmkümmend rubla maksis.»
«Üks ta mats puhas!» hüüdis Andres nüüd. «Tee mis tahes, lase või lauluraamatusse üles panna.»
«Kas kuulete, mehed, ja sina, kõrtsmik, seal leti taga: Mäe Andres ütleb mulle siin kõrtsileti ees, kuda mina sain tema rukkisse, ja mina võin sellega teha, mis tahan.»
«Anna raha kõrtsmiku kätte, muidu pärast petad, sind põle uskuda,» ütles Andres.
Pearu andis raha ja kõrtsmik võttis selle vastu. Nõnda oli nüüd kõik korras, oodati ainult, millal Andres oma uudise ilmutab. Aga äkki astus see Pearu juurde, pani oma suu tema kõrva äärde, käe ette varjuks, et teised midagi ei kuuleks, ja sosistas nõnda midagi. Pearu polnud sugugi ette valmistatud, et ta nii ruttu Andrese saladuse teada saab. Aga niipea kui ta selle oli kuulnud, karjus ta:
«Sa pidid ju kõvasti, et kõik kuulevad!»
«Seda kaupa ei olnd,» vaidles Andres vastu. «Kõrtsileti ääres, kõigi ees, nõnda oli meie kaup ja nõnda mina tegingi. Kõik kuulsid meie kaupa.»
Tõusis üldine kisa ja kära. Kõik olid muidugi arvanud, et Andres pidi ütlema oma saladuse valjusti, nii et ka teised kõrtsilised kuuleksid, aga kõik mäletasid ka seda, et valjusti või salaja ütlemisest kauba sees juttu ei olnud. Tõusis küsimus: kuidas otsustada? Pearu nõudis kõrtsmikult raha tagasi, Andres keelas andmast, sest tema oli ju oma saladuse Pearule öelnud.
Kõrtsmik irvitas.
«Litsid mehed need Vargamäe omad,» kiskus ta läbi hammaste ja sülitas alla oma jalge vahele põrandale, sest teisel pool letti oli praegu niisugune liikumine, et sinna sülitada mingit võimalust ei olnud.
«Mina pidasin kaubast kinni,» seletas Andres. «Kui Pearu tahab, võin talle oma sõnu korratagi ja pangu ta nad siis lauluraamatusse, löögu paplisse või lasku õpetajat kantslist maha kuulutada. Aga seda ütlen ma sulle, Pearu, et kui sa oma sõnu tunnistajate suu läbi ei või kinnitada või kui sina mind avalikult laimama hakkad, siis annan su kohtusse, seda pea meeles.»
Kõrts möirgas.
«Pearu on sees!» hüüti mitmelt paalt.
Aga asi polnud veel otsustatud. Raha seisis alles kõrtsmiku käes. Pearu lubas kohtusse kaevata, kui see Andresele välja antaks.
«Ole ikka mees, Pearu,» rääkis kõrtsmik. «Kõrtsil kõrtsi õigus, kohtul kohtu õigus. Oled asja kõrtsis alustand, siis lõpeta ta leti ees, ära poe temaga kohtukulli ette. Kui muidu ei saa, las teised otsustavad, kuulake ise Andresega pealt. Ütleme nõnda, et kõrtsilett on kohtulaud ja mina sellel laual kulliks. Mehed, vaadake ise, kas mina kõlban kohtukulliks?»
«Kõlbad, kõrtsmik!» hüüdsid mehed naerdes.
Nõnda siis algas kohtumõistmine Vargamäe meeste riiuasja üle kõrtsileti ees, kus peal seisis kohtukullina kõrtsmik rõõtsakil. Aga juba asja–arutuse algul rääkis Andres oma kavalad sõnad, öeldes:
«Kõrtsmik ja kõrtsilised, mina seda Pearu raha ei tahagi, mul omalgi teda, niipalju kui kulub. Kui teie see kolmkümmend rubla minule peaks mõistma, siis jätan ma ta kõrtsmiku kätte ja tema andku selle raha eest igaühele, mis keegi soovib. Jooge ennast kas või käpuli maha, kui aga sellest rahast jätkub.»
Need sõnad tõid asjasse kohe selguse. Varsti mõistsid kõik ühes kõrtsmikuga, et Andres on kaubast kinni pidanud. Kui Pearu kaotas, siis polnud selles keegi muu süüdi kui tema ise: miks tegi ta nii halva kauba.
«Ka Pearu ise võib oma raha eest juua,» ütles Andres peale otsuse väljakuulutamist.
Vastuseks oli üldine hirnumine.
«Sinu sea mollile ma ei tule,» vastas Pearu ja tellis kõrtsmikult omal arvel. Aga sel polnud esiotsa aegagi tema tellimist täita, tal oli tähtsamat teha: kogu kõrtsile anda.
Kõik jõid rõõmu pärast, Pearu üksi aina kurvastuse ajel, sest nii õnnetut päeva polnud tal mil ega mil ajal olnud: ta kaotas kohtus ja sai kõrtsis teiste naeruks. Andres oli ta nii ühel kui ka teisel pool lihtsalt üle löönud. Pearu oli ikka arvestanud tema ausust ja tõearmastust, aga nüüd leidis ta korraga, et Andres on «krutskid» täis nagu temagi.
Seda pani Pearu oma üleaedsele väga pahaks. Tema arvates pidi mees ikka olema, mis ta on, aga mitte nõnda, et ükskord nii ja siis jälle naa. Oleks Andres algusest saadik krutskitega tulnud, siis oleks Pearu ennast teadnud hoida, aga tema usaldas Andrest ja nõnda sündis see, mis täna oli sündinud.
Pearu oli vihane ja muutus aina vihasemaks, nähes teiste joomist ja lõõpimist tema raha eest. Meeleldi oleks ta Andresele hammastega kas või ninaotsa kinni karanud. Teades aga tema jõudu, ei teinud ta esiotsa muud, kui näris teda sõnadega. Aga täna oli Andres nii häbemata heas meeleolus, et Pearu sõnad temasse üldse kinni ei hakanud, kõigest pääses ta rumala naljaga üle. Pearu katsus õnne küll Jussiga, küll Krõõdaga, aga mitte miski ei läinud Andresele südamesse. See ärritas Pearut ikka enam ja enam. Viimaks ei teadnud ta enam isegi, kuidas see juhtus, aga äkki leidis ta oma küüned Andrese habet kiskumas.
«Mehed, minge vahele!» käskis kõrtsmik
Aga enne kui käratsejaist ükski jaole sai, langesid Vargamäe mehed teiste ette porisele põrandale, Andres alla ja Pearu peale. Mõlemad karjusid – Andres jämedama, Pearu peenema häälega, mis peaaegu kiljumiseks muutus.
Kõrtsmik kargas leti tagant välja ja tahtis kantsikuga Pearule mõne tulise anda, et ta teise lahti laseks, aga parajal silmapilgul kargas keegi talle kätte kinni ja ütles:
«Kõrtsmik, kurat, ole mees, jäta soor, las nad ise!»
Kõrtsmik peatus ja nüüd mõistis ta asja: Andres karjus vist viguri pärast, ainult Pearul oli tõsi taga. Ta oli valu pärast vastase habemest juba lahti lasknud ja tahtis tõusta, aga ei saanud, sest Andres hoidis teda kustki hellast kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid.
«Litsid mehed need Vargamäe omad,» irvitas kõrtsmik ja läks leti taha tagasi. «Põle niisukesi sindreid enne näind.»
Kui naabrid põrandal küllalt olid vehelnud ja karjunud, hakkasid teised hüüdma:
«Aitab küll! Tõuske üles, ega see kõrtsipõrand ainult teie päralt ole.»
Nõnda siis tõusidki Vargamäe mehed. Õigem, tõusis ainult Andres, kuna Pearut pidi aitama, nagu oleks ta äkki nii purju jäänud, et jalgu enam alla ei võta.
«Ära, saadan, tahtis teine tappa!» kirus Andres ja lisas juurde: «Habeme rikkus ära, näo kiskus veriseks.»
Tõepoolest oligi habemele liiga tehtud; tükid vedelesid põrandal, kust Andres nad üles korjas, et kohtule tõenduseks ette panna, sest nõnda ei tahtnud ta seda asja ometi jätta. Pealegi oli tal ka nägu mitmest kohast verine; seda nägid kõik.
Aga Pearul polnud viga midagi. Tema habeme karvad olid kõik alles ja nägu oli üsna terve. Niisugune pagana kange mees oli Oru Pearu: purjus peaga kisub teise läbi, nii et las aga olla. Keegi poleks seda uskunud, kui poleks oma silmaga näinud.
Ise istub teine seina ääres pingil ja tal on nägu, nagu ei tunneks ta oma võidust vähematki rõõmu. Otse selle vastu on tal tundmus, nagu oleks ta lausa surmasuust pääsenud. Ja kui Andres viimaks talle naljatades ütleb, et nüüd võiksid nad üheskoos koju sõita, on nad ju kahekesi kohtus käinud, kõrtsis kembelnud ja kiskunud, karjub Pearu talle vastu:
«Sinu, kuradiga, ma ei sõida, sina tapad mu tee peal ää!»
«Mis mina sust nirust tapan, sured isegi, kui õige aeg,» vastab Andres.
«Aga raha on veel järele, mis sellega?» küsib kõrtsmik.
«Jääb sinu kätte hoiule,» vastab Andres. «Kui Pearuga jälle kõrtsi tuleme, siis joome ise ja anname ka teistele.»
Nende sõnadega lahkub Andres kõrtsist.
«Ära tahtis teine, sunnik, mu vigaseks teha,» vandus Pearu toibudes ja esimest lonksu klaasist võttes. «Mis minu vaesest vanamoorist siis oleks suand.»
Joobnud hulk hirnus, nii et kõrtsi suurtuba kajas. Andres logistas üksipäini kodu poole sõita. Ta oli rohkem joonud, kui ta oli tahtnud, sest täna oli tal omasugune õnnepäev: ta oli võinud ometi kordki Pearule õieti kätte maksta. Sellepärast oli ta süda rahul ja meel rõõmus. Kui Pearu praegu oleks tema ette astunud ja leppides oma kätt pakkunud, siis oleks Andres vististi selle õiglase meelega vastu võtnud.

Nägite, mida võimas IQ suudab korda saata. Pöial urruaugus, copypaste postitada polegi nii lihtne. Teie algajad sellise asjaga toime ei tuleks.

Poisikestele kohta pole kui megatroll platsis on!

Algas töö, algas eluaegne töö, algas töö, millest pidi jätkuma isegi tulevale põlvele. Sest olgugi et peremees ainult paar kuud oli abielus, mõtles ta ometi juba järeltuleva soo peale; tähendas ju abielu temale eelkõige lapsi. Ehk kas maksis Vargamäele elama asuda mõttega, et pärast sind talitavad siin võhivõõrad inimesed? Ei, seda mitte. Selle mõttega oleks võinud ükskõik kuhu minna, mitte aga Vargamäele tulla. Andres tundis, kuidas omandatud maalapp tekitas kohustusi, millest ei või loobuda, kui oled aus inimene.
Hea meelega oleks Andres ostnud kogu Vargamäe, et elada siin omasoodu nagu vürst, aga teine mees oli temast ette jõudnud, oli teise koha varem ostnud. Tagapere Pearu oli tulnud Tuhalepast, mis seisis veel kaugemal soode ja rabade taga kui Vargamäe. Tema ütles ikka, et tema tulnud huntide juurest inimeste sekka. Andres sellevastu oleks võinud öelda, et tema tuli inimeste seast huntide juurde, sest tema isakodu asus välimaal. Ometi ei öelnud ta seda, sest tema arvas, et ühesugused inimesed elavad igal pool, olgu kuskil maantee ääres või soosilla taga.
Üks imelik mõte oli viirastusena Andrese peaaju külastanud, kui ta esimest korda käis Vargamäel. Nimelt: mis oleks, kui ükskord oleks kogu Vargamäe tema oma, tema laste käes? Võib–olla mõjuski see viirastuslik mõte sedavõrd, et Andres kohta otsides Vargamäe juurde peatuma jäi. Kaasa aitas ka Hundipalu Tiit, kes elas kaugemal soode taga, teisel pool jõge – elas üksipäini oma väljamäel ja talitas seal, nagu süda kutsub. Temaga oli Andres siin kokku puutunud ja tema oli osanud nõnda rääkida, et Andres Vargamäele peatuma jäi.
Esiotsa pidi Andres kõik kaugemad tulevikumõtted peast peletama, sest ees seisis hall igapäevasus: risakil ja laokil hooned, elumajaga hakates ja karjalautadega lõpetades. Kõige halvem lugu oli kambritega, sest seal kõlbas ainult suvel elada. Talvel külmaga pidi rehetuppa pugema, kus seisis nurgas kummiga ahi nagu elevant. Ahjusuu ees oli kolle kookudega padade riputamiseks, ahjunurga sees piht peeru pistmiseks.
Kõrred olid mineval sügisel kõik kündmata jäänud, sest kuna koht müügil seisis, ei teadnud vana peremees, kuniks temal siin asu, ja teisele teha polnud mõtet. Uus peremees pidi sellega kuidagi toime saama, aga tööd oli ka sellekohaselt. Söögitundidel, kui loom puhkas, korraldas Andres ühte või teist. Aiad õue ümber ja tänaval seisid hädaga püsti, väravad kannatasid vaevalt lahti- ja kinnitõstmist. Õue polnud olemaski, vaid ukse ees seisis sigade karjamaa. Tuppa ja kambrissegi tungisid rõngasninad kohe, niipea kui uks praokile unustati. Ei jäänud muud nõu üle, kui uksepiitade külge löödi lauad lävepaku kõrgendamiseks, nii et sead sealt üle tuppa ei pääseks. Kui perenaine vastu vaidles, ütles peremees:
«Ega meil veel lapsi ole, vanad inimesed pääsevad ju siit üle.»
«Aga veeämbrid ja joogitoobrid, kes neid tõstab?» küsis Krõõt. .
«Jook toobrisse tee õues valmis ja veeämber põle ju nii raske, et teda üle ei jäksa tõsta,» vastas Andres. Ja nõnda jäidki lauad uksepiitade külge sigade kaitseks. Krõõt ei tuletanud neid enam kunagi mehele meelde, kuigi ta nendega võitles hommikust õhtuni, olgu üle astudes või mõnda riista üle tõstes.
Muidugi, Andres oleks võinud ju nõnda seada, et sead enam ukse ette poleks pääsenud, aga selleks oleks pidanud ümber tegema kõik õueaiad ja osa tänavaaedagi. Nõnda ta alguses mõtleski teha, aga kui ta leidis, et puuduvad teibad, roikad ja ka aeg, siis jättis ta kõik vana moodi – kuni saavad uued kambrid valmis. Nõnda tuli uus põhjus uute kambrite ehitamiseks: et saaks sead ukse eest tänavasse–ja et saaks lauad toaukse piitade küljest ära.
Praegu oli toa ümbrus lage, ainult pihlakas kasvas õueväravas ja vilets kask kambri otsas tappude kõrval; aga needki oli istutanud tuul või linnud, mitte inimese käsi. Andres arvas, et nõnda ei või see jääda, et siin peab midagi tegema, aga ometi jättis ta tänavu, nagu ta oli, jättis selle teadmisega, et kui uued kambrid valmis, küllap siis näeb. Praegu oli tarvilikumat teha, kui iluasjade peale mõelda, sest neid oli peres ainult kolm hinge: Andres ise, Krõõt ja karjapoiss Eedi. Sulane ja tüdruk olid alles kauplemata.
Juba esimesel künnipäeval tabasid peremeest kurvad kogemused. Ta pani saha ette noore mära, sest vana venimist ei kannatanud ta. Aga noor oli tuline ja räpakas, eriti kivide vahel, mis seisid paiguti nagu hall hundikari varitsedes, et saha rauapuu otsa kinni karata. Pole veel viga, kui ta varitseb maa peal, aga häda sulle, kui ta lömitab maa all, siis pole muud kui aina ragin taga. Just neid maa–aluseid kartiski peremees, sest nende eest ei osanud ju hoida. Ja üks maa–alustest nälpaski viimaks rauapuul teise haru ära. Võttis uue, tugevama rauapuu. Aga nüüd murdusid vastu kive tõugates vitsaväädid või katkesid rangiroomad. Kolmandal päeval lendasid murdunud looga otsad vastu taevast. Peremees kaotas kannatuse ja andis hobusele mõne hea tulise, aga see tegi ta veel tulisemaks ja räpakamaks. Riistu parandades kirus ta hobust ja oli naisele pahane, et see niisuguse helepala kaasavaraks oli saanud.
«Aga kui me seia tulime, siis sa ju kiitsid teda,» ütles Krõõt. «Ütlesid, et kabjad teisel kui matid ja käib kärmemini kui mõni teine loom jookseb.»
«Ega mul saha ette traavlit tarvis ole,» vastas Andres. «Lõikab teine, nagu oleks maanteel.»
Peremehel oli mõne päevaga enam kui selge, et saagu muud, mis saab, aga salakividega peab kohe võitlust algama: väiksemaile hoob alla, suuremaile tuli otsa.
Kivihädale seltsis varsti uus häda: veehäda. Madalamais kohtades oli põld nii pehme, et ei kandnud looma. Need olid keevad sooned, kust ajas vett kui allikast ja kus ei võinud kündmise ja külvamise peale mõelda mil ega mil ajal. Sauna–Madisega sellest rääkides sai peremees vastuseks:
«Äh, ehk kuigi künda ja külvata, mis arvad sealt õige saama? Umbrohtu, muud midagi. Maltsa ja ohakaid.»
«Kas lina ka ei kasva?» küsis Andres.
«Eks katsu, teine mees pidas neid vähe,» põikas Madis vastusest kõrvale.
Laupäeva õhtuks oli Vargamäe uus peremees tüdinud ja väsinud. Oli nii hea mõelda, et homme võis hinge tagasi tõmmata. Õues haopinu ääres paku otsas istudes mõtles ta seda, kuna perenaine samal ajal toa ja aida, toa ja lauda vahet käis – kärmesti ja kärmesti. Ja iga kord, kui ta tuppa või toast välja astus, olgu riistaga või riistata, olgu kerge või raske kandamiga, iga kord pidi ta üle kõrge laua minema, mis oli löödud uksepiitade külge. Aga peremees ei näinud seda, kuigi ta istus vastu ust; perenainegi peaaegu ei näinud seda enam, nõnda oli ta juba nädala ajaga harjunud Vargamäe eluga.
«Kuuled sa, kui palju siin soos linda on,» ütles peremees perenaisele, kui see temast mööda läks. «Terve väljamäe ümbrus aina mürab kohe.»
«Ma olen hommikuti kuuland, kui lehmi lähen lüpsma,» vastas perenaine, ja kui toast tagasi tuli, jätkas ta: «Aga kurgede turlututamise vastu ei saa keegi. On neil vast kõrid!»
«Isa–rabakana lõugab ju oma suuruse kohta küll kõvasti,» ütles peremees.
«Jah, ilus lind, aga inetu hääl,» arvas perenaine. «Nagu ei tulekski linnunokast.»
Perenaine läks lauda poole ja peremees kuulatas üksi, kuidas karjusid kured, rabakanad, tedred, tikutajad, möhitajad ja pardid, kes olid nähtavasti jõest lennanud kuhugi kraavi või veelompi välja äärde. All koplis kukkus kägu.
Pühapäeva hommikul sõitsid peremees ja perenaine kirikusse ja nõnda pidi noor mära ka täna rangid kaela võtma. Oleks võinud küll jalgsigi need seitse–kaheksa versta ära käia, aga polnud viisakas: jala käivad sulased ja tüdrukud, mitte peremehed ja perenaised, ehk olgu siis, et vankriga väljapääs on võimatu.
Kiriku enda pärast poleks Vargamäe uus peremees ja perenaine täna välja läinud, aga nad tahtsid sulast ja tüdrukut kaubelda. Seda tehti kõrtsi ees, aga veel meelsamini kõrtsi sees. Sinna paremasse paika läks ka Vargamäe Andres, kuna Krõõt kõrtsi ette vankrile istuma jäi.
Hulk aega könutas ta seal üksinda ja mugis kahekopikalist prantssaia, mille mees talle kõrtsiletilt oli ostnud. Vahtis võhivõõraid nägusid ja need vahtisid teda. Tema kõrval vankril kössitas keegi pere–eit, Krõõdale samuti võõras nagu kõik teisedki pere–eided. Kaua silmitses ta tundmatut noorikut, enne kui sai sinnamaale, et esimesena juttu tegi, öeldes:
«Vuatan ja vuatan, tunnistan ja tunnistan, aga ei tunnegi. On mu silmad õige nii tuhmiks ja töntsiks läind või mis see on. Oled ikka vist Vargamäe uusi perenaisi või, sinna pidid uued rahvad tulema?»
«Vargamäe perenaisi ikka vist jah,» vastas Krõõt.
«Nonäh, kuida muidu,» kinnitas nüüd eit. «Arutan ja arutan, et kes see ikka muu võiks olla kui Vargamäe oma. Muid võeraid põle ju siin olnd, aina omad inimesed ... Oled alles noorukene, ega lapsi ole veel?»
«Ei veel,» vastas noorik kõrvuni punastades, sest eide uuriv silm mõõtis tema istuvat keha. «Alles mõni kuu, kui altari ees kokku saime.»
«Nojah, seda minagi, et ega veel. Aga küllap tulevad, küllap tulevad, kuhu nemadki jäävad. Lapsed ikka ka, mis elu see muidu on. .. Mina olen Vuasemelt, olen vana perenaine. August tõi mul minia koju, see on see noor perenaine, rahvas ikka hüüavad teda nõnda. Aga ega ta olegi midagi perenaist, muidu niisama loodab ainult, et saab, kui mina ja vanamees eest kaome. Seni aga on ohjad aina Vuadu enda käes. Ei tema neid anna, haudagi jätaks oma kätte, niisuke on minu vanamees. Vuaseme on see viimane koht enne Vargamäe silda, pahemat kätt soo ääres.»
«Siis see on see, kus keegi õues seisis, kui meie sealt päevalooja eel mööda sõitsime,» ütles noorik elavamalt.
«Seesama näh,» kinnitas eit. «Päike oli just veeremas, kui läksite. Mina seisin reiaaluse kõrval, mind te ei näind, aga Leena seisis keset õue, tuli parajasti aida poolt, jahumatt käes.»
«Oli küll vist midagi käes, mina ka nägin,» ütles noorik, kel hakkas hea meel, et juba leidus inimene, kellega temal oli ühiseid mälestusi.
Nõnda sobis Vargamäe nooriku esimene tutvus kõrtsi ees, kui ta vankril istudes oma meest ootas. Juttu ajas enamasti Aaseme pere–eit, seletades iseenda, oma perekonna ja kogu ümbruse elu ja asju. Nimetas paiku ja inimesi, kellest Krõõt varemalt midagi polnud kuulnud. Jutu mõtegi jäi tal sagedasti üsna tumedaks. Ometi kuulas ta hea meelega, sest nõnda kulus aeg hoogsamini.
Varsti seltsis nendega ka teisi perenaisi, sest kõigil oli suur uudishimu teada saada, kellega küll jutleb kõrtsi ees Aaseme eit. Hulgakesi saadi peagi otsale, et Vargamäe noorikul on tüdrukut tarvis, ja nüüd oli igaühel kedagi soovitada. Ilmusid varsti ka tüdrukud ise, kelle hulgast perenaine paraja valis ja kaubagagi hakkama sai. Puudus ainult peremees, kes selle oleks kinnitanud.
Andres istus samal ajal kõrtsis kortli viina juures. Tema ise polnud suur rüüpaja, enam maitsesid tema klaasist sobitatud tutvused. Maitses uus sulanegi, kelle Andres oli kaubelnud. Aga selle keelepaelad pehmenesid viinast üsna ruttu, oli ta ju alles poisikese ohtu, paar aastat alla kahekümne. Leeris oli ta juba käinud ja kuulus sellepärast täismeeste hulka, nii et viinagi võttis nagu täismees kunagi. Kasvult lühike, kuid jässakas, nii et sahkvarsi pidi jaksama kanda.
Vargamäe Andres lootis kõrtsis oma üleaedsegagi kokku saada, aga see lootus näis luhta minevat. Pearu oli küll kõrtsis, aga tema viibis aina saksatoas, kõndis seal särgiväel, kasukvest seljas, paljad kapukad jalas. Kaaslaseks oli tal Kassiaru Jaska – suure koha omanik, hobuseparisnik, mõisale härgade ostja ja mõne muu kasuliku ameti pidaja. Täna olid nendega seltsinud vallaltalitaja, peakohtumees ja mõisa kubjas – kõik tähtsad ja peened mehed. Hiljem puges saksatuppa ka üks mõisa väljavaht, sest temal olid Vargamäe Pearuga mingisugused vanad äriasjad õiendada, mis veel minevasest sügisest saadik olid pooleli.
Vargamäe Andres võttis juba hoogu kõrtsist minema hakata, kui Pearu saksatoast nähtavale ilmus, ikka alles vestiväel, aga vene saapad juba kapukate otsas. Kehalt kõhnavõitu, mitte pikk, aastailt üle kolmekümne, valget verd, harv habe lõua otsas, silmad krissis – niisugune oli see Vargamäe Tagapere. Rüsinal ja laial vaaruval sammul astus ta leti ette, nagu peaksid kõik talle aupaklikult teed andma, sest tema tuleb ju saksatoast.
«Mis Vargamäe isand soovib?» küsis kõrtsmik, nii et kõik kuulsid.
Aga Vargamäe isand ei soovinud esiotsa midagi, ta tuli ainult iseend näitama ja teisi kõrtsilisi vaatama.
«Tere ka, üleaedne,» julges uus Vargamäe peremees vanale öelda, kes teda pika pilguga mõõtis.
«Mis su tere, va sitikas, kua maksab,» vastas Pearu. «Või sina oledki ... »
«Mina, mees, näh,» pistis uus peremees vahele.
«Või mees!» osatas Pearu. «Mõni mees nüüd, kes koha võtab, kust mina kaks peremeest välja löönud. Löön ka sinu.»
«Kolme armastab jumal: kolmas jääb,» ütles Andres.
«Või kolmas jääb!» osatas Pearu jällegi. «Mina jään kua. Olin enne sind, jään pärast sind kua. Olen ja jään. Minu vastu põle ükski suand, ei sua ka sina. Minu nimi on Pearu Murakas.»
«Minu nimi on Andres Paas. Mehe vastu olen alati saand, kurat saab kahe vastu.»
Pearu tegi, nagu ei kuulekski ta, mis on uue üleaedse nimi. Ta pööras hooletult Andresele selja ja tellis võimalikult valjul häälel kaks korvi õlut. Kavatsus oli tal ainult korv tellida, aga nüüd võttis ta kaks – uue üleaedse pärast. Teadku, kellega tal tegemist. Ja kui korvidega juba saksatuppa mindi, pöördus Pearu oma naabri poole, öeldes:
«Tule, ma annan sulle õlut.»
«Ei ma täna tule ühti, kallis üleaedne, mõni teine kord, siis,» punnis Andres vastu.
«Mis teine kord, tule täna, tule. Mina maksan või terve kõrtsi eest, sest põle keda kuraditki»
Ta võttis Andresel käe a1t kinni ja tahtis ta saksatuppa viia. Aga see ajas sõrad vastu ning ütles:
«Las see kord jääda seks, kallis üleaedne, mul naine ootab väljas vankril.»
«Naine!» hüüdis Pearu. «Toome naise sisse, las naine joob ka, ega temagi suu seinapragu ole. Mina maksan! Kõrtsmik, pudel naiste viina!»
Ilmus naiste viin pikakaelalises pudelis ja vana Vargamäe kiskus uue endaga ühes kõrtsist välja: ta tahtis üleaedse noorikut näha. Läksid Vargamäe naabrid, läksid ka mõned teised Pearu lõbu pealt vaatama, sest kõik teadsid, et temaga saab nalja. Mõned vahtisid läbi akna.
Aga Krõõt ei tahtnud kõrtsi minekust kuuldagi, ta ei tulnud vankriltki maha. Isegi pika kaelaga pudelist ei rüübanud ta, enne kui oma mees pidi ühes naabriga suisa peale käima. Alles siis võttis ta pudeli Pearult vastu, aga ei rüübanud, vaid laskis ainult huuled külge, nii et suugi ei saanud seks.
Seda pani Pearu pahaks. Nagu oleks temal nii kehv viin, et naabri noorikul ei kõlba kordagi õieti rüübata. Ta võttis oma pudeli ja laskis sellel ümberseisvate eitede käes ringi käia. Kui viinast üle poole otsas, hakkas ta Andrest uuesti saksatuppa tirima. Et aga see vastu pani, siis haaras ta temal rinnust kinni, nagu võiks ta väevõimuga üleaedset sundida.
«Üleaiamees tahaks uue naabriga rindupidi rammu katsuda, aga omal põle kuubegi seljas,» naljatas Andres.
«Mehed, kes toob mu kuue saksatoast ära?» karjus Pearu, ilma et naabri rinnust lahti oleks lasknud.
Aga polnud kedagi, kes oleks tahtnud minna Pearu kuube tooma. Sellepärast karjus Pearu uuesti, ise ikka veel Andrese rinnus kinni.
«Kes laenab mulle oma kuue? Korv õlut, kes annab oma kuue! Kaks korvi!»
Mehed naersid Vargamäe naabrite ümber, aga ükski ei tõtanud oma kuube seljast võtma.
«Kallis naabrimees,» ütles Andres, «meie rammukatsumisest ei tule midagi välja, põle teist kuube.»
Seda pani kallis naabrimees pahaks. Tema silmad lõid välkuma, neisse ilmus valget. Andrese rinnust lahti lastes hüüdis ta:
«Kes tahab viina? Kes tahab naiste viina?»
Aga enne kui ükski jõudis käe pakutud pudeli järele sirutada, lendas see ühes punase viinaga vastu' kõrtsimüüri puruks. Pearu ise läks vaaruval sammul kõrtsi tagasi.

Copypastin oma virtuaalset higihaisu teile kõigile hambaauku, siis mõistate, mida kõrge IQ tähendab.

mis selle copy paste mõte nagu on?

mis selle pärdiku foorumi reostamise mõte nagu on? verbaalne masturbatsioon, muud midagi.

Algas töö, algas eluaegne töö, algas töö, millest pidi jätkuma isegi tulevale põlvele. Sest olgugi et peremees ainult paar kuud oli abielus, mõtles ta ometi juba järeltuleva soo peale; tähendas ju abielu temale eelkõige lapsi. Ehk kas maksis Vargamäele elama asuda mõttega, et pärast sind talitavad siin võhivõõrad inimesed? Ei, seda mitte. Selle mõttega oleks võinud ükskõik kuhu minna, mitte aga Vargamäele tulla. Andres tundis, kuidas omandatud maalapp tekitas kohustusi, millest ei või loobuda, kui oled aus inimene.
Hea meelega oleks Andres ostnud kogu Vargamäe, et elada siin omasoodu nagu vürst, aga teine mees oli temast ette jõudnud, oli teise koha varem ostnud. Tagapere Pearu oli tulnud Tuhalepast, mis seisis veel kaugemal soode ja rabade taga kui Vargamäe. Tema ütles ikka, et tema tulnud huntide juurest inimeste sekka. Andres sellevastu oleks võinud öelda, et tema tuli inimeste seast huntide juurde, sest tema isakodu asus välimaal. Ometi ei öelnud ta seda, sest tema arvas, et ühesugused inimesed elavad igal pool, olgu kuskil maantee ääres või soosilla taga.
Üks imelik mõte oli viirastusena Andrese peaaju külastanud, kui ta esimest korda käis Vargamäel. Nimelt: mis oleks, kui ükskord oleks kogu Vargamäe tema oma, tema laste käes? Võib–olla mõjuski see viirastuslik mõte sedavõrd, et Andres kohta otsides Vargamäe juurde peatuma jäi. Kaasa aitas ka Hundipalu Tiit, kes elas kaugemal soode taga, teisel pool jõge – elas üksipäini oma väljamäel ja talitas seal, nagu süda kutsub. Temaga oli Andres siin kokku puutunud ja tema oli osanud nõnda rääkida, et Andres Vargamäele peatuma jäi.
Esiotsa pidi Andres kõik kaugemad tulevikumõtted peast peletama, sest ees seisis hall igapäevasus: risakil ja laokil hooned, elumajaga hakates ja karjalautadega lõpetades. Kõige halvem lugu oli kambritega, sest seal kõlbas ainult suvel elada. Talvel külmaga pidi rehetuppa pugema, kus seisis nurgas kummiga ahi nagu elevant. Ahjusuu ees oli kolle kookudega padade riputamiseks, ahjunurga sees piht peeru pistmiseks.
Kõrred olid mineval sügisel kõik kündmata jäänud, sest kuna koht müügil seisis, ei teadnud vana peremees, kuniks temal siin asu, ja teisele teha polnud mõtet. Uus peremees pidi sellega kuidagi toime saama, aga tööd oli ka sellekohaselt. Söögitundidel, kui loom puhkas, korraldas Andres ühte või teist. Aiad õue ümber ja tänaval seisid hädaga püsti, väravad kannatasid vaevalt lahti- ja kinnitõstmist. Õue polnud olemaski, vaid ukse ees seisis sigade karjamaa. Tuppa ja kambrissegi tungisid rõngasninad kohe, niipea kui uks praokile unustati. Ei jäänud muud nõu üle, kui uksepiitade külge löödi lauad lävepaku kõrgendamiseks, nii et sead sealt üle tuppa ei pääseks. Kui perenaine vastu vaidles, ütles peremees:
«Ega meil veel lapsi ole, vanad inimesed pääsevad ju siit üle.»
«Aga veeämbrid ja joogitoobrid, kes neid tõstab?» küsis Krõõt. .
«Jook toobrisse tee õues valmis ja veeämber põle ju nii raske, et teda üle ei jäksa tõsta,» vastas Andres. Ja nõnda jäidki lauad uksepiitade külge sigade kaitseks. Krõõt ei tuletanud neid enam kunagi mehele meelde, kuigi ta nendega võitles hommikust õhtuni, olgu üle astudes või mõnda riista üle tõstes.
Muidugi, Andres oleks võinud ju nõnda seada, et sead enam ukse ette poleks pääsenud, aga selleks oleks pidanud ümber tegema kõik õueaiad ja osa tänavaaedagi. Nõnda ta alguses mõtleski teha, aga kui ta leidis, et puuduvad teibad, roikad ja ka aeg, siis jättis ta kõik vana moodi – kuni saavad uued kambrid valmis. Nõnda tuli uus põhjus uute kambrite ehitamiseks: et saaks sead ukse eest tänavasse–ja et saaks lauad toaukse piitade küljest ära.
Praegu oli toa ümbrus lage, ainult pihlakas kasvas õueväravas ja vilets kask kambri otsas tappude kõrval; aga needki oli istutanud tuul või linnud, mitte inimese käsi. Andres arvas, et nõnda ei või see jääda, et siin peab midagi tegema, aga ometi jättis ta tänavu, nagu ta oli, jättis selle teadmisega, et kui uued kambrid valmis, küllap siis näeb. Praegu oli tarvilikumat teha, kui iluasjade peale mõelda, sest neid oli peres ainult kolm hinge: Andres ise, Krõõt ja karjapoiss Eedi. Sulane ja tüdruk olid alles kauplemata.
Juba esimesel künnipäeval tabasid peremeest kurvad kogemused. Ta pani saha ette noore mära, sest vana venimist ei kannatanud ta. Aga noor oli tuline ja räpakas, eriti kivide vahel, mis seisid paiguti nagu hall hundikari varitsedes, et saha rauapuu otsa kinni karata. Pole veel viga, kui ta varitseb maa peal, aga häda sulle, kui ta lömitab maa all, siis pole muud kui aina ragin taga. Just neid maa–aluseid kartiski peremees, sest nende eest ei osanud ju hoida. Ja üks maa–alustest nälpaski viimaks rauapuul teise haru ära. Võttis uue, tugevama rauapuu. Aga nüüd murdusid vastu kive tõugates vitsaväädid või katkesid rangiroomad. Kolmandal päeval lendasid murdunud looga otsad vastu taevast. Peremees kaotas kannatuse ja andis hobusele mõne hea tulise, aga see tegi ta veel tulisemaks ja räpakamaks. Riistu parandades kirus ta hobust ja oli naisele pahane, et see niisuguse helepala kaasavaraks oli saanud.
«Aga kui me seia tulime, siis sa ju kiitsid teda,» ütles Krõõt. «Ütlesid, et kabjad teisel kui matid ja käib kärmemini kui mõni teine loom jookseb.»
«Ega mul saha ette traavlit tarvis ole,» vastas Andres. «Lõikab teine, nagu oleks maanteel.»
Peremehel oli mõne päevaga enam kui selge, et saagu muud, mis saab, aga salakividega peab kohe võitlust algama: väiksemaile hoob alla, suuremaile tuli otsa.
Kivihädale seltsis varsti uus häda: veehäda. Madalamais kohtades oli põld nii pehme, et ei kandnud looma. Need olid keevad sooned, kust ajas vett kui allikast ja kus ei võinud kündmise ja külvamise peale mõelda mil ega mil ajal. Sauna–Madisega sellest rääkides sai peremees vastuseks:
«Äh, ehk kuigi künda ja külvata, mis arvad sealt õige saama? Umbrohtu, muud midagi. Maltsa ja ohakaid.»
«Kas lina ka ei kasva?» küsis Andres.
«Eks katsu, teine mees pidas neid vähe,» põikas Madis vastusest kõrvale.
Laupäeva õhtuks oli Vargamäe uus peremees tüdinud ja väsinud. Oli nii hea mõelda, et homme võis hinge tagasi tõmmata. Õues haopinu ääres paku otsas istudes mõtles ta seda, kuna perenaine samal ajal toa ja aida, toa ja lauda vahet käis – kärmesti ja kärmesti. Ja iga kord, kui ta tuppa või toast välja astus, olgu riistaga või riistata, olgu kerge või raske kandamiga, iga kord pidi ta üle kõrge laua minema, mis oli löödud uksepiitade külge. Aga peremees ei näinud seda, kuigi ta istus vastu ust; perenainegi peaaegu ei näinud seda enam, nõnda oli ta juba nädala ajaga harjunud Vargamäe eluga.
«Kuuled sa, kui palju siin soos linda on,» ütles peremees perenaisele, kui see temast mööda läks. «Terve väljamäe ümbrus aina mürab kohe.»
«Ma olen hommikuti kuuland, kui lehmi lähen lüpsma,» vastas perenaine, ja kui toast tagasi tuli, jätkas ta: «Aga kurgede turlututamise vastu ei saa keegi. On neil vast kõrid!»
«Isa–rabakana lõugab ju oma suuruse kohta küll kõvasti,» ütles peremees.
«Jah, ilus lind, aga inetu hääl,» arvas perenaine. «Nagu ei tulekski linnunokast.»
Perenaine läks lauda poole ja peremees kuulatas üksi, kuidas karjusid kured, rabakanad, tedred, tikutajad, möhitajad ja pardid, kes olid nähtavasti jõest lennanud kuhugi kraavi või veelompi välja äärde. All koplis kukkus kägu.
Pühapäeva hommikul sõitsid peremees ja perenaine kirikusse ja nõnda pidi noor mära ka täna rangid kaela võtma. Oleks võinud küll jalgsigi need seitse–kaheksa versta ära käia, aga polnud viisakas: jala käivad sulased ja tüdrukud, mitte peremehed ja perenaised, ehk olgu siis, et vankriga väljapääs on võimatu.
Kiriku enda pärast poleks Vargamäe uus peremees ja perenaine täna välja läinud, aga nad tahtsid sulast ja tüdrukut kaubelda. Seda tehti kõrtsi ees, aga veel meelsamini kõrtsi sees. Sinna paremasse paika läks ka Vargamäe Andres, kuna Krõõt kõrtsi ette vankrile istuma jäi.
Hulk aega könutas ta seal üksinda ja mugis kahekopikalist prantssaia, mille mees talle kõrtsiletilt oli ostnud. Vahtis võhivõõraid nägusid ja need vahtisid teda. Tema kõrval vankril kössitas keegi pere–eit, Krõõdale samuti võõras nagu kõik teisedki pere–eided. Kaua silmitses ta tundmatut noorikut, enne kui sai sinnamaale, et esimesena juttu tegi, öeldes:
«Vuatan ja vuatan, tunnistan ja tunnistan, aga ei tunnegi. On mu silmad õige nii tuhmiks ja töntsiks läind või mis see on. Oled ikka vist Vargamäe uusi perenaisi või, sinna pidid uued rahvad tulema?»
«Vargamäe perenaisi ikka vist jah,» vastas Krõõt.
«Nonäh, kuida muidu,» kinnitas nüüd eit. «Arutan ja arutan, et kes see ikka muu võiks olla kui Vargamäe oma. Muid võeraid põle ju siin olnd, aina omad inimesed ... Oled alles noorukene, ega lapsi ole veel?»
«Ei veel,» vastas noorik kõrvuni punastades, sest eide uuriv silm mõõtis tema istuvat keha. «Alles mõni kuu, kui altari ees kokku saime.»
«Nojah, seda minagi, et ega veel. Aga küllap tulevad, küllap tulevad, kuhu nemadki jäävad. Lapsed ikka ka, mis elu see muidu on. .. Mina olen Vuasemelt, olen vana perenaine. August tõi mul minia koju, see on see noor perenaine, rahvas ikka hüüavad teda nõnda. Aga ega ta olegi midagi perenaist, muidu niisama loodab ainult, et saab, kui mina ja vanamees eest kaome. Seni aga on ohjad aina Vuadu enda käes. Ei tema neid anna, haudagi jätaks oma kätte, niisuke on minu vanamees. Vuaseme on see viimane koht enne Vargamäe silda, pahemat kätt soo ääres.»
«Siis see on see, kus keegi õues seisis, kui meie sealt päevalooja eel mööda sõitsime,» ütles noorik elavamalt.
«Seesama näh,» kinnitas eit. «Päike oli just veeremas, kui läksite. Mina seisin reiaaluse kõrval, mind te ei näind, aga Leena seisis keset õue, tuli parajasti aida poolt, jahumatt käes.»
«Oli küll vist midagi käes, mina ka nägin,» ütles noorik, kel hakkas hea meel, et juba leidus inimene, kellega temal oli ühiseid mälestusi.
Nõnda sobis Vargamäe nooriku esimene tutvus kõrtsi ees, kui ta vankril istudes oma meest ootas. Juttu ajas enamasti Aaseme pere–eit, seletades iseenda, oma perekonna ja kogu ümbruse elu ja asju. Nimetas paiku ja inimesi, kellest Krõõt varemalt midagi polnud kuulnud. Jutu mõtegi jäi tal sagedasti üsna tumedaks. Ometi kuulas ta hea meelega, sest nõnda kulus aeg hoogsamini.
Varsti seltsis nendega ka teisi perenaisi, sest kõigil oli suur uudishimu teada saada, kellega küll jutleb kõrtsi ees Aaseme eit. Hulgakesi saadi peagi otsale, et Vargamäe noorikul on tüdrukut tarvis, ja nüüd oli igaühel kedagi soovitada. Ilmusid varsti ka tüdrukud ise, kelle hulgast perenaine paraja valis ja kaubagagi hakkama sai. Puudus ainult peremees, kes selle oleks kinnitanud.
Andres istus samal ajal kõrtsis kortli viina juures. Tema ise polnud suur rüüpaja, enam maitsesid tema klaasist sobitatud tutvused. Maitses uus sulanegi, kelle Andres oli kaubelnud. Aga selle keelepaelad pehmenesid viinast üsna ruttu, oli ta ju alles poisikese ohtu, paar aastat alla kahekümne. Leeris oli ta juba käinud ja kuulus sellepärast täismeeste hulka, nii et viinagi võttis nagu täismees kunagi. Kasvult lühike, kuid jässakas, nii et sahkvarsi pidi jaksama kanda.
Vargamäe Andres lootis kõrtsis oma üleaedsegagi kokku saada, aga see lootus näis luhta minevat. Pearu oli küll kõrtsis, aga tema viibis aina saksatoas, kõndis seal särgiväel, kasukvest seljas, paljad kapukad jalas. Kaaslaseks oli tal Kassiaru Jaska – suure koha omanik, hobuseparisnik, mõisale härgade ostja ja mõne muu kasuliku ameti pidaja. Täna olid nendega seltsinud vallaltalitaja, peakohtumees ja mõisa kubjas – kõik tähtsad ja peened mehed. Hiljem puges saksatuppa ka üks mõisa väljavaht, sest temal olid Vargamäe Pearuga mingisugused vanad äriasjad õiendada, mis veel minevasest sügisest saadik olid pooleli.
Vargamäe Andres võttis juba hoogu kõrtsist minema hakata, kui Pearu saksatoast nähtavale ilmus, ikka alles vestiväel, aga vene saapad juba kapukate otsas. Kehalt kõhnavõitu, mitte pikk, aastailt üle kolmekümne, valget verd, harv habe lõua otsas, silmad krissis – niisugune oli see Vargamäe Tagapere. Rüsinal ja laial vaaruval sammul astus ta leti ette, nagu peaksid kõik talle aupaklikult teed andma, sest tema tuleb ju saksatoast.
«Mis Vargamäe isand soovib?» küsis kõrtsmik, nii et kõik kuulsid.
Aga Vargamäe isand ei soovinud esiotsa midagi, ta tuli ainult iseend näitama ja teisi kõrtsilisi vaatama.
«Tere ka, üleaedne,» julges uus Vargamäe peremees vanale öelda, kes teda pika pilguga mõõtis.
«Mis su tere, va sitikas, kua maksab,» vastas Pearu. «Või sina oledki ... »
«Mina, mees, näh,» pistis uus peremees vahele.
«Või mees!» osatas Pearu. «Mõni mees nüüd, kes koha võtab, kust mina kaks peremeest välja löönud. Löön ka sinu.»
«Kolme armastab jumal: kolmas jääb,» ütles Andres.
«Või kolmas jääb!» osatas Pearu jällegi. «Mina jään kua. Olin enne sind, jään pärast sind kua. Olen ja jään. Minu vastu põle ükski suand, ei sua ka sina. Minu nimi on Pearu Murakas.»
«Minu nimi on Andres Paas. Mehe vastu olen alati saand, kurat saab kahe vastu.»
Pearu tegi, nagu ei kuulekski ta, mis on uue üleaedse nimi. Ta pööras hooletult Andresele selja ja tellis võimalikult valjul häälel kaks korvi õlut. Kavatsus oli tal ainult korv tellida, aga nüüd võttis ta kaks – uue üleaedse pärast. Teadku, kellega tal tegemist. Ja kui korvidega juba saksatuppa mindi, pöördus Pearu oma naabri poole, öeldes:
«Tule, ma annan sulle õlut.»
«Ei ma täna tule ühti, kallis üleaedne, mõni teine kord, siis,» punnis Andres vastu.
«Mis teine kord, tule täna, tule. Mina maksan või terve kõrtsi eest, sest põle keda kuraditki»
Ta võttis Andresel käe a1t kinni ja tahtis ta saksatuppa viia. Aga see ajas sõrad vastu ning ütles:
«Las see kord jääda seks, kallis üleaedne, mul naine ootab väljas vankril.»
«Naine!» hüüdis Pearu. «Toome naise sisse, las naine joob ka, ega temagi suu seinapragu ole. Mina maksan! Kõrtsmik, pudel naiste viina!»
Ilmus naiste viin pikakaelalises pudelis ja vana Vargamäe kiskus uue endaga ühes kõrtsist välja: ta tahtis üleaedse noorikut näha. Läksid Vargamäe naabrid, läksid ka mõned teised Pearu lõbu pealt vaatama, sest kõik teadsid, et temaga saab nalja. Mõned vahtisid läbi akna.
Aga Krõõt ei tahtnud kõrtsi minekust kuuldagi, ta ei tulnud vankriltki maha. Isegi pika kaelaga pudelist ei rüübanud ta, enne kui oma mees pidi ühes naabriga suisa peale käima. Alles siis võttis ta pudeli Pearult vastu, aga ei rüübanud, vaid laskis ainult huuled külge, nii et suugi ei saanud seks.
Seda pani Pearu pahaks. Nagu oleks temal nii kehv viin, et naabri noorikul ei kõlba kordagi õieti rüübata. Ta võttis oma pudeli ja laskis sellel ümberseisvate eitede käes ringi käia. Kui viinast üle poole otsas, hakkas ta Andrest uuesti saksatuppa tirima. Et aga see vastu pani, siis haaras ta temal rinnust kinni, nagu võiks ta väevõimuga üleaedset sundida.
«Üleaiamees tahaks uue naabriga rindupidi rammu katsuda, aga omal põle kuubegi seljas,» naljatas Andres.
«Mehed, kes toob mu kuue saksatoast ära?» karjus Pearu, ilma et naabri rinnust lahti oleks lasknud.
Aga polnud kedagi, kes oleks tahtnud minna Pearu kuube tooma. Sellepärast karjus Pearu uuesti, ise ikka veel Andrese rinnus kinni.
«Kes laenab mulle oma kuue? Korv õlut, kes annab oma kuue! Kaks korvi!»
Mehed naersid Vargamäe naabrite ümber, aga ükski ei tõtanud oma kuube seljast võtma.
«Kallis naabrimees,» ütles Andres, «meie rammukatsumisest ei tule midagi välja, põle teist kuube.»
Seda pani kallis naabrimees pahaks. Tema silmad lõid välkuma, neisse ilmus valget. Andrese rinnust lahti lastes hüüdis ta:
«Kes tahab viina? Kes tahab naiste viina?»
Aga enne kui ükski jõudis käe pakutud pudeli järele sirutada, lendas see ühes punase viinaga vastu' kõrtsimüüri puruks. Pearu ise läks vaaruval sammul kõrtsi tagasi..

Algas töö, algas eluaegne töö, algas töö, millest pidi jätkuma isegi tulevale põlvele. Sest olgugi et peremees ainult paar kuud oli abielus, mõtles ta ometi juba järeltuleva soo peale; tähendas ju abielu temale eelkõige lapsi. Ehk kas maksis Vargamäele elama asuda mõttega, et pärast sind talitavad siin võhivõõrad inimesed? Ei, seda mitte. Selle mõttega oleks võinud ükskõik kuhu minna, mitte aga Vargamäele tulla. Andres tundis, kuidas omandatud maalapp tekitas kohustusi, millest ei või loobuda, kui oled aus inimene.
Hea meelega oleks Andres ostnud kogu Vargamäe, et elada siin omasoodu nagu vürst, aga teine mees oli temast ette jõudnud, oli teise koha varem ostnud. Tagapere Pearu oli tulnud Tuhalepast, mis seisis veel kaugemal soode ja rabade taga kui Vargamäe. Tema ütles ikka, et tema tulnud huntide juurest inimeste sekka. Andres sellevastu oleks võinud öelda, et tema tuli inimeste seast huntide juurde, sest tema isakodu asus välimaal. Ometi ei öelnud ta seda, sest tema arvas, et ühesugused inimesed elavad igal pool, olgu kuskil maantee ääres või soosilla taga.
Üks imelik mõte oli viirastusena Andrese peaaju külastanud, kui ta esimest korda käis Vargamäel. Nimelt: mis oleks, kui ükskord oleks kogu Vargamäe tema oma, tema laste käes? Võib–olla mõjuski see viirastuslik mõte sedavõrd, et Andres kohta otsides Vargamäe juurde peatuma jäi. Kaasa aitas ka Hundipalu Tiit, kes elas kaugemal soode taga, teisel pool jõge – elas üksipäini oma väljamäel ja talitas seal, nagu süda kutsub. Temaga oli Andres siin kokku puutunud ja tema oli osanud nõnda rääkida, et Andres Vargamäele peatuma jäi.
Esiotsa pidi Andres kõik kaugemad tulevikumõtted peast peletama, sest ees seisis hall igapäevasus: risakil ja laokil hooned, elumajaga hakates ja karjalautadega lõpetades. Kõige halvem lugu oli kambritega, sest seal kõlbas ainult suvel elada. Talvel külmaga pidi rehetuppa pugema, kus seisis nurgas kummiga ahi nagu elevant. Ahjusuu ees oli kolle kookudega padade riputamiseks, ahjunurga sees piht peeru pistmiseks.
Kõrred olid mineval sügisel kõik kündmata jäänud, sest kuna koht müügil seisis, ei teadnud vana peremees, kuniks temal siin asu, ja teisele teha polnud mõtet. Uus peremees pidi sellega kuidagi toime saama, aga tööd oli ka sellekohaselt. Söögitundidel, kui loom puhkas, korraldas Andres ühte või teist. Aiad õue ümber ja tänaval seisid hädaga püsti, väravad kannatasid vaevalt lahti- ja kinnitõstmist. Õue polnud olemaski, vaid ukse ees seisis sigade karjamaa. Tuppa ja kambrissegi tungisid rõngasninad kohe, niipea kui uks praokile unustati. Ei jäänud muud nõu üle, kui uksepiitade külge löödi lauad lävepaku kõrgendamiseks, nii et sead sealt üle tuppa ei pääseks. Kui perenaine vastu vaidles, ütles peremees:
«Ega meil veel lapsi ole, vanad inimesed pääsevad ju siit üle.»
«Aga veeämbrid ja joogitoobrid, kes neid tõstab?» küsis Krõõt. .
«Jook toobrisse tee õues valmis ja veeämber põle ju nii raske, et teda üle ei jäksa tõsta,» vastas Andres. Ja nõnda jäidki lauad uksepiitade külge sigade kaitseks. Krõõt ei tuletanud neid enam kunagi mehele meelde, kuigi ta nendega võitles hommikust õhtuni, olgu üle astudes või mõnda riista üle tõstes.
Muidugi, Andres oleks võinud ju nõnda seada, et sead enam ukse ette poleks pääsenud, aga selleks oleks pidanud ümber tegema kõik õueaiad ja osa tänavaaedagi. Nõnda ta alguses mõtleski teha, aga kui ta leidis, et puuduvad teibad, roikad ja ka aeg, siis jättis ta kõik vana moodi – kuni saavad uued kambrid valmis. Nõnda tuli uus põhjus uute kambrite ehitamiseks: et saaks sead ukse eest tänavasse–ja et saaks lauad toaukse piitade küljest ära.
Praegu oli toa ümbrus lage, ainult pihlakas kasvas õueväravas ja vilets kask kambri otsas tappude kõrval; aga needki oli istutanud tuul või linnud, mitte inimese käsi. Andres arvas, et nõnda ei või see jääda, et siin peab midagi tegema, aga ometi jättis ta tänavu, nagu ta oli, jättis selle teadmisega, et kui uued kambrid valmis, küllap siis näeb. Praegu oli tarvilikumat teha, kui iluasjade peale mõelda, sest neid oli peres ainult kolm hinge: Andres ise, Krõõt ja karjapoiss Eedi. Sulane ja tüdruk olid alles kauplemata.
Juba esimesel künnipäeval tabasid peremeest kurvad kogemused. Ta pani saha ette noore mära, sest vana venimist ei kannatanud ta. Aga noor oli tuline ja räpakas, eriti kivide vahel, mis seisid paiguti nagu hall hundikari varitsedes, et saha rauapuu otsa kinni karata. Pole veel viga, kui ta varitseb maa peal, aga häda sulle, kui ta lömitab maa all, siis pole muud kui aina ragin taga. Just neid maa–aluseid kartiski peremees, sest nende eest ei osanud ju hoida. Ja üks maa–alustest nälpaski viimaks rauapuul teise haru ära. Võttis uue, tugevama rauapuu. Aga nüüd murdusid vastu kive tõugates vitsaväädid või katkesid rangiroomad. Kolmandal päeval lendasid murdunud looga otsad vastu taevast. Peremees kaotas kannatuse ja andis hobusele mõne hea tulise, aga see tegi ta veel tulisemaks ja räpakamaks. Riistu parandades kirus ta hobust ja oli naisele pahane, et see niisuguse helepala kaasavaraks oli saanud.
«Aga kui me seia tulime, siis sa ju kiitsid teda,» ütles Krõõt. «Ütlesid, et kabjad teisel kui matid ja käib kärmemini kui mõni teine loom jookseb.»
«Ega mul saha ette traavlit tarvis ole,» vastas Andres. «Lõikab teine, nagu oleks maanteel.»
Peremehel oli mõne päevaga enam kui selge, et saagu muud, mis saab, aga salakividega peab kohe võitlust algama: väiksemaile hoob alla, suuremaile tuli otsa.
Kivihädale seltsis varsti uus häda: veehäda. Madalamais kohtades oli põld nii pehme, et ei kandnud looma. Need olid keevad sooned, kust ajas vett kui allikast ja kus ei võinud kündmise ja külvamise peale mõelda mil ega mil ajal. Sauna–Madisega sellest rääkides sai peremees vastuseks:
«Äh, ehk kuigi künda ja külvata, mis arvad sealt õige saama? Umbrohtu, muud midagi. Maltsa ja ohakaid.»
«Kas lina ka ei kasva?» küsis Andres.
«Eks katsu, teine mees pidas neid vähe,» põikas Madis vastusest kõrvale.
Laupäeva õhtuks oli Vargamäe uus peremees tüdinud ja väsinud. Oli nii hea mõelda, et homme võis hinge tagasi tõmmata. Õues haopinu ääres paku otsas istudes mõtles ta seda, kuna perenaine samal ajal toa ja aida, toa ja lauda vahet käis – kärmesti ja kärmesti. Ja iga kord, kui ta tuppa või toast välja astus, olgu riistaga või riistata, olgu kerge või raske kandamiga, iga kord pidi ta üle kõrge laua minema, mis oli löödud uksepiitade külge. Aga peremees ei näinud seda, kuigi ta istus vastu ust; perenainegi peaaegu ei näinud seda enam, nõnda oli ta juba nädala ajaga harjunud Vargamäe eluga.
«Kuuled sa, kui palju siin soos linda on,» ütles peremees perenaisele, kui see temast mööda läks. «Terve väljamäe ümbrus aina mürab kohe.»
«Ma olen hommikuti kuuland, kui lehmi lähen lüpsma,» vastas perenaine, ja kui toast tagasi tuli, jätkas ta: «Aga kurgede turlututamise vastu ei saa keegi. On neil vast kõrid!»
«Isa–rabakana lõugab ju oma suuruse kohta küll kõvasti,» ütles peremees.
«Jah, ilus lind, aga inetu hääl,» arvas perenaine. «Nagu ei tulekski linnunokast.»
Perenaine läks lauda poole ja peremees kuulatas üksi, kuidas karjusid kured, rabakanad, tedred, tikutajad, möhitajad ja pardid, kes olid nähtavasti jõest lennanud kuhugi kraavi või veelompi välja äärde. All koplis kukkus kägu.
Pühapäeva hommikul sõitsid peremees ja perenaine kirikusse ja nõnda pidi noor mära ka täna rangid kaela võtma. Oleks võinud küll jalgsigi need seitse–kaheksa versta ära käia, aga polnud viisakas: jala käivad sulased ja tüdrukud, mitte peremehed ja perenaised, ehk olgu siis, et vankriga väljapääs on võimatu.
Kiriku enda pärast poleks Vargamäe uus peremees ja perenaine täna välja läinud, aga nad tahtsid sulast ja tüdrukut kaubelda. Seda tehti kõrtsi ees, aga veel meelsamini kõrtsi sees. Sinna paremasse paika läks ka Vargamäe Andres, kuna Krõõt kõrtsi ette vankrile istuma jäi.
Hulk aega könutas ta seal üksinda ja mugis kahekopikalist prantssaia, mille mees talle kõrtsiletilt oli ostnud. Vahtis võhivõõraid nägusid ja need vahtisid teda. Tema kõrval vankril kössitas keegi pere–eit, Krõõdale samuti võõras nagu kõik teisedki pere–eided. Kaua silmitses ta tundmatut noorikut, enne kui sai sinnamaale, et esimesena juttu tegi, öeldes:
«Vuatan ja vuatan, tunnistan ja tunnistan, aga ei tunnegi. On mu silmad õige nii tuhmiks ja töntsiks läind või mis see on. Oled ikka vist Vargamäe uusi perenaisi või, sinna pidid uued rahvad tulema?»
«Vargamäe perenaisi ikka vist jah,» vastas Krõõt.
«Nonäh, kuida muidu,» kinnitas nüüd eit. «Arutan ja arutan, et kes see ikka muu võiks olla kui Vargamäe oma. Muid võeraid põle ju siin olnd, aina omad inimesed ... Oled alles noorukene, ega lapsi ole veel?»
«Ei veel,» vastas noorik kõrvuni punastades, sest eide uuriv silm mõõtis tema istuvat keha. «Alles mõni kuu, kui altari ees kokku saime.»
«Nojah, seda minagi, et ega veel. Aga küllap tulevad, küllap tulevad, kuhu nemadki jäävad. Lapsed ikka ka, mis elu see muidu on. .. Mina olen Vuasemelt, olen vana perenaine. August tõi mul minia koju, see on see noor perenaine, rahvas ikka hüüavad teda nõnda. Aga ega ta olegi midagi perenaist, muidu niisama loodab ainult, et saab, kui mina ja vanamees eest kaome. Seni aga on ohjad aina Vuadu enda käes. Ei tema neid anna, haudagi jätaks oma kätte, niisuke on minu vanamees. Vuaseme on see viimane koht enne Vargamäe silda, pahemat kätt soo ääres.»
«Siis see on see, kus keegi õues seisis, kui meie sealt päevalooja eel mööda sõitsime,» ütles noorik elavamalt.
«Seesama näh,» kinnitas eit. «Päike oli just veeremas, kui läksite. Mina seisin reiaaluse kõrval, mind te ei näind, aga Leena seisis keset õue, tuli parajasti aida poolt, jahumatt käes.»
«Oli küll vist midagi käes, mina ka nägin,» ütles noorik, kel hakkas hea meel, et juba leidus inimene, kellega temal oli ühiseid mälestusi.
Nõnda sobis Vargamäe nooriku esimene tutvus kõrtsi ees, kui ta vankril istudes oma meest ootas. Juttu ajas enamasti Aaseme pere–eit, seletades iseenda, oma perekonna ja kogu ümbruse elu ja asju. Nimetas paiku ja inimesi, kellest Krõõt varemalt midagi polnud kuulnud. Jutu mõtegi jäi tal sagedasti üsna tumedaks. Ometi kuulas ta hea meelega, sest nõnda kulus aeg hoogsamini.
Varsti seltsis nendega ka teisi perenaisi, sest kõigil oli suur uudishimu teada saada, kellega küll jutleb kõrtsi ees Aaseme eit. Hulgakesi saadi peagi otsale, et Vargamäe noorikul on tüdrukut tarvis, ja nüüd oli igaühel kedagi soovitada. Ilmusid varsti ka tüdrukud ise, kelle hulgast perenaine paraja valis ja kaubagagi hakkama sai. Puudus ainult peremees, kes selle oleks kinnitanud.
Andres istus samal ajal kõrtsis kortli viina juures. Tema ise polnud suur rüüpaja, enam maitsesid tema klaasist sobitatud tutvused. Maitses uus sulanegi, kelle Andres oli kaubelnud. Aga selle keelepaelad pehmenesid viinast üsna ruttu, oli ta ju alles poisikese ohtu, paar aastat alla kahekümne. Leeris oli ta juba käinud ja kuulus sellepärast täismeeste hulka, nii et viinagi võttis nagu täismees kunagi. Kasvult lühike, kuid jässakas, nii et sahkvarsi pidi jaksama kanda.
Vargamäe Andres lootis kõrtsis oma üleaedsegagi kokku saada, aga see lootus näis luhta minevat. Pearu oli küll kõrtsis, aga tema viibis aina saksatoas, kõndis seal särgiväel, kasukvest seljas, paljad kapukad jalas. Kaaslaseks oli tal Kassiaru Jaska – suure koha omanik, hobuseparisnik, mõisale härgade ostja ja mõne muu kasuliku ameti pidaja. Täna olid nendega seltsinud vallaltalitaja, peakohtumees ja mõisa kubjas – kõik tähtsad ja peened mehed. Hiljem puges saksatuppa ka üks mõisa väljavaht, sest temal olid Vargamäe Pearuga mingisugused vanad äriasjad õiendada, mis veel minevasest sügisest saadik olid pooleli.
Vargamäe Andres võttis juba hoogu kõrtsist minema hakata, kui Pearu saksatoast nähtavale ilmus, ikka alles vestiväel, aga vene saapad juba kapukate otsas. Kehalt kõhnavõitu, mitte pikk, aastailt üle kolmekümne, valget verd, harv habe lõua otsas, silmad krissis – niisugune oli see Vargamäe Tagapere. Rüsinal ja laial vaaruval sammul astus ta leti ette, nagu peaksid kõik talle aupaklikult teed andma, sest tema tuleb ju saksatoast.
«Mis Vargamäe isand soovib?» küsis kõrtsmik, nii et kõik kuulsid.
Aga Vargamäe isand ei soovinud esiotsa midagi, ta tuli ainult iseend näitama ja teisi kõrtsilisi vaatama.
«Tere ka, üleaedne,» julges uus Vargamäe peremees vanale öelda, kes teda pika pilguga mõõtis.
«Mis su tere, va sitikas, kua maksab,» vastas Pearu. «Või sina oledki ... »
«Mina, mees, näh,» pistis uus peremees vahele.
«Või mees!» osatas Pearu. «Mõni mees nüüd, kes koha võtab, kust mina kaks peremeest välja löönud. Löön ka sinu.»
«Kolme armastab jumal: kolmas jääb,» ütles Andres.
«Või kolmas jääb!» osatas Pearu jällegi. «Mina jään kua. Olin enne sind, jään pärast sind kua. Olen ja jään. Minu vastu põle ükski suand, ei sua ka sina. Minu nimi on Pearu Murakas.»
«Minu nimi on Andres Paas. Mehe vastu olen alati saand, kurat saab kahe vastu.»
Pearu tegi, nagu ei kuulekski ta, mis on uue üleaedse nimi. Ta pööras hooletult Andresele selja ja tellis võimalikult valjul häälel kaks korvi õlut. Kavatsus oli tal ainult korv tellida, aga nüüd võttis ta kaks – uue üleaedse pärast. Teadku, kellega tal tegemist. Ja kui korvidega juba saksatuppa mindi, pöördus Pearu oma naabri poole, öeldes:
«Tule, ma annan sulle õlut.»
«Ei ma täna tule ühti, kallis üleaedne, mõni teine kord, siis,» punnis Andres vastu.
«Mis teine kord, tule täna, tule. Mina maksan või terve kõrtsi eest, sest põle keda kuraditki»
Ta võttis Andresel käe a1t kinni ja tahtis ta saksatuppa viia. Aga see ajas sõrad vastu ning ütles:
«Las see kord jääda seks, kallis üleaedne, mul naine ootab väljas vankril.»
«Naine!» hüüdis Pearu. «Toome naise sisse, las naine joob ka, ega temagi suu seinapragu ole. Mina maksan! Kõrtsmik, pudel naiste viina!»
Ilmus naiste viin pikakaelalises pudelis ja vana Vargamäe kiskus uue endaga ühes kõrtsist välja: ta tahtis üleaedse noorikut näha. Läksid Vargamäe naabrid, läksid ka mõned teised Pearu lõbu pealt vaatama, sest kõik teadsid, et temaga saab nalja. Mõned vahtisid läbi akna.
Aga Krõõt ei tahtnud kõrtsi minekust kuuldagi, ta ei tulnud vankriltki maha. Isegi pika kaelaga pudelist ei rüübanud ta, enne kui oma mees pidi ühes naabriga suisa peale käima. Alles siis võttis ta pudeli Pearult vastu, aga ei rüübanud, vaid laskis ainult huuled külge, nii et suugi ei saanud seks.
Seda pani Pearu pahaks. Nagu oleks temal nii kehv viin, et naabri noorikul ei kõlba kordagi õieti rüübata. Ta võttis oma pudeli ja laskis sellel ümberseisvate eitede käes ringi käia. Kui viinast üle poole otsas, hakkas ta Andrest uuesti saksatuppa tirima. Et aga see vastu pani, siis haaras ta temal rinnust kinni, nagu võiks ta väevõimuga üleaedset sundida.
«Üleaiamees tahaks uue naabriga rindupidi rammu katsuda, aga omal põle kuubegi seljas,» naljatas Andres.
«Mehed, kes toob mu kuue saksatoast ära?» karjus Pearu, ilma et naabri rinnust lahti oleks lasknud.
Aga polnud kedagi, kes oleks tahtnud minna Pearu kuube tooma. Sellepärast karjus Pearu uuesti, ise ikka veel Andrese rinnus kinni.
«Kes laenab mulle oma kuue? Korv õlut, kes annab oma kuue! Kaks korvi!»
Mehed naersid Vargamäe naabrite ümber, aga ükski ei tõtanud oma kuube seljast võtma.
«Kallis naabrimees,» ütles Andres, «meie rammukatsumisest ei tule midagi välja, põle teist kuube.»
Seda pani kallis naabrimees pahaks. Tema silmad lõid välkuma, neisse ilmus valget. Andrese rinnust lahti lastes hüüdis ta:
«Kes tahab viina? Kes tahab naiste viina?»
Aga enne kui ükski jõudis käe pakutud pudeli järele sirutada, lendas see ühes punase viinaga vastu' kõrtsimüüri puruks. Pearu ise läks vaaruval sammul kõrtsi tagasi...

pepukat teed?

“Beibi, beibi, beibi, ma olen suur ahv
Beibi, beibi, beibi, näe ma olen suur ahv
(x3)
Mis sa ütled, oh sa idu
keset džunglit pulmapidu
juhtumas on miskit uut
ahv on peig ja ahv on pruut
hästi lõbus seltskond koos
šõu on käimas täies hoos

peig on malbe kurikael
otsa ees tal koeranael
pruut on väike nii kui käbi
ilmselt tunneb pisut häbi

lauas piduliste read
pakutakse maitsvat, head
banaan ja pähkel, apelsin
tuju tõstab kookosviin

järsku vana ahviloru
võtab üles laulujoru:

“Beibi, beibi, beibi, ma olen suur ahv
Beibi, beibi, beibi, näe ma olen suur ahv (x2)
1, 2, 1,2,3
1,2, 1,2,3
Beibi, beibi, beibi, ma olen suur ahv
Beibi, beibi, beibi, näe ma olen suur ahv (x2)

kätte saabub kesköötund
kellelgi ei ole und
näed, et keegi veel ei maga
lookas pulmalaua taga

läheb lahti tants ja trall
seljast viska pintsak, sall
elevandid - pillimehed
pähe tõmmand palmilehed
lõbustamas ahvikarja
kookosnaps on hakand harja

ämm lööb tantsu peiuga
äi ühe ahvineiuga
puna tõuseb palgeile
pulm käib varavalgeni
ahvidel on sõnad suus
laulud laulab nende suu:

“Beibi, beibi, beibi, ma olen suur ahv
Beibi, beibi, beibi, näe ma olen suur ahv (x2)
1, 2, 1,2,3
1,2, 1,2,3
Beibi, beibi, beibi, ma olen suur ahv
Beibi, beibi, beibi, näe ma olen suur ahv (x2)

elevandid - pillimehed
pähe tõmmand palmilehed
lõbustamas ahvikarja
kookosnaps on hakand harja

ämm lööb tantsu peiuga
äi ühe ahvineiuga
puna tõuseb palgeile
pulm käib varavalgeni
ahvidel on sõnad suus
laulud laulab nende suu:

Beibi, beibi, beibi, ma olen suur ahv
Beibi, beibi, beibi, näe ma olen suur ahv (x2)”

pepukat teed??

luuletaja probleem on, et ega nokukese pikkus ja pehmus ei näitagi vaimset arengut. ka mitte copy-pase tegemise oskus.

kas copy paste tegja pärakas nagu kuumaks ei lähe kui nii kaua ühel kohal istuda? või kas hakkab veritsema ?

kas delfi pärdiku pärakas nagu kuumaks ei lähe kui nii kaua ühel kohal istuda? või kas hakkab veritsema ? kui 24 tundi delfis passida nagu vä?:D

makaagi probleem on, et ega tupekese suurus ja lõtvus ei näitagi vaimset arengut. ka mitte pärakasexist kirjutamise oskus.

sul eelmine läks siis küll ju pahasti. aga ega see päraka sõna tähendust ei muuda.