armastusest ja suhetest. lihtsalt väsimus ja tüdimus. siingi teemasid lugedes ja terves internetis tõstetakse esile mingit "tõelist" armastust, mis koosneb peaasjalikult seksist, õpetatakse andma mehele seksi söögi alla ja söögi peale, kõrval aga samas kurdab keegi, et kõigest hoolimata on mehel armuke. minuga on niipidi olnud, et kõigepealt meeldib mehe olek, välimus, suhtlemise viis, see alles viib edasi kirglike tunnete tekkimisele. mulle oleks teistsugune järjekord vastuvõetamatu- kõigepealt proovida voodisobivust ja hiljem ehk areneb sellest midagi edasi. muidugi satun naerualuseks sellise kivistunud arusaamaga elust? ja eks igaüks loeb ja saab aru seda, kuidas talle tundub- et ma kindlasti olen frigiidne ja masenduses naine, kelle on mees maha jätnud ja nüüd elab siin kibestumust välja.
otsus oli kahepoolne, väikese tagasilöögiga mehe poolt, kes oleks meelsamini näinud, et ma pisaraisse uppudes teda aastateks taga nutma jään. siiski mu ellu mahub veel hulk muid asju - laps, töö, trenn, hobi, kodu, sõbrad. ja ma ei mõistagi, miks seksi ja armastust nii hirmsasti üle tähtsustatakse nagu koosneks elu ainult panemisest, mida rohkem, seda parem ja siis ainult ongi automaatselt kõik õnnelikud. ei ole ju, milleks muidu seksinipid internetis ja ajakirjades pisidetailideni lahti harutatud, midagi ei jää endale avastamiseks, teine inimene on voodis nagu päheõpitud luuletus, kõik on teada, kõik on nagu teistelgi, mingeid üllatusi ei saa olla. kui elu on vaid kellestki olenemine, kelle kohuseks on sind õnnelikuks teha ja kui seda inimest parajasti elus ei ole, siis on elu mõttetu, siis on elu tõepoolest erilise mõtteta. seks on kahe inimese vaheline intiimne armastuse jagamine, lõõgastav ja rahustav, kuid kaotab kohe oma sisu ja mõtte, kui paari hinged ei ole seotud. hingeside saab olla tugevam kui armusidemed, mida tihti purustavad egoistlikud arusaama(tuse)d. ei tahtnudki vist muud öelda.