Saame tuttavaks
passat, nissan, toyota jne=vaesus
| mansion ghost 24. märts 2016, kl 22.30 | Registreerus: 10 aastat tagasi Postitusi: 2,651 |
| kas nagu parandaks kikkiminekut?, Alu 25. märts 2016, kl 01.27 |
| Sid. 25. märts 2016, kl 07.11 | Registreerus: 9 aastat tagasi Postitusi: 780 |
autor2 Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> naine tahab meest kellel oleks raha, st ka mõistus
> t, et see raha teenida. uue mudeli BMW X6, mis mak
> sab 100 000 eur, näitab ka seda.
> 24/7 siin ist
> uvad mehed, kes igale poole postitusi jaotavad, ne
> il pole aega raha tehagi, siis ongi siin kibestunu
> d "vaimukusi" loopivad elus läbikukkunud mehed
No ütle, mille poolest sa sellest läbikukkunud foorumi "passatimehest" erined? 24/7 istud siin ja ootad oma X6-e. Välja arvatud vast ainult kolmapäeva õhtul, kui näpud ristis teleri ees istud, lotopilet näppus. Ilmselt rohkemaks sa suuteline ei ole, sest kui sulle see X6 ikka nii tähtis oleks, siis normaalse mõistusega inimene selle kümmekond tuhat ikka kokku hoiab, et liisingu sissemakse ära teha. :D
*Mis sajast tuhandest sa jahud? X6 maksab maksimaalselt 75000. Kui sa isegi ei tea, mida M-seeria tähendab, siis mida sa üldse autodest tead? Peale netist vaadatud hinnakirja?
-------------------------------------------------------
> naine tahab meest kellel oleks raha, st ka mõistus
> t, et see raha teenida. uue mudeli BMW X6, mis mak
> sab 100 000 eur, näitab ka seda.
> 24/7 siin ist
> uvad mehed, kes igale poole postitusi jaotavad, ne
> il pole aega raha tehagi, siis ongi siin kibestunu
> d "vaimukusi" loopivad elus läbikukkunud mehed
No ütle, mille poolest sa sellest läbikukkunud foorumi "passatimehest" erined? 24/7 istud siin ja ootad oma X6-e. Välja arvatud vast ainult kolmapäeva õhtul, kui näpud ristis teleri ees istud, lotopilet näppus. Ilmselt rohkemaks sa suuteline ei ole, sest kui sulle see X6 ikka nii tähtis oleks, siis normaalse mõistusega inimene selle kümmekond tuhat ikka kokku hoiab, et liisingu sissemakse ära teha. :D
*Mis sajast tuhandest sa jahud? X6 maksab maksimaalselt 75000. Kui sa isegi ei tea, mida M-seeria tähendab, siis mida sa üldse autodest tead? Peale netist vaadatud hinnakirja?
| Sid. 25. märts 2016, kl 07.19 | Registreerus: 9 aastat tagasi Postitusi: 780 |
| hooldajatädi Susan 25. märts 2016, kl 17.02 |
| Sid. 25. märts 2016, kl 18.23 | Registreerus: 9 aastat tagasi Postitusi: 780 |
vanad naised magavadki kaua Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> eks vanad naised magavadki kaua.
Endast räägid? Sul ilmselt kõik teada, sest vaid vanad ja seniilsed ajavad päevarežiimi sassi ja ärkavad alles hilisel pärastlõunal ja siis passivad 3-4 öösel üleval. :D
-------------------------------------------------------
> eks vanad naised magavadki kaua.
Endast räägid? Sul ilmselt kõik teada, sest vaid vanad ja seniilsed ajavad päevarežiimi sassi ja ärkavad alles hilisel pärastlõunal ja siis passivad 3-4 öösel üleval. :D
| aga kannikasse keerasid? 26. märts 2016, kl 00.24 |
| Mart 26. märts 2016, kl 09.35 |
Mitte kunagi ajaloos pole vaenlase identifitseerimine olnud võrdselt nii lihtne ja nii raske.
Lihtne, sest too vaenlane on meid oma vaenlaseks kuulutanud juba üle tuhande aasta. Muhameedlus oli vaevu sündinud, kui see hakkas järjekindlalt kristlikku maailma alla kugistama. Ajaks, kui Euroopa oli lõpuks piisavalt üksmeelne ja tugev kaitsesõdadeks, olid moslemid anastanud kolmveerand kristliku Rooma riigi territooriumist. Tänu ristisõdadele kinnitati Euroopa piirid ning jäi püsima see, mida kutsume õhtumaade kultuuriks.
Kõige selle valguses on valus lugeda või kuulda, kuidas suured riigimehedki ristisõdu mainides justnagu „andeks paluvad“; leiavad, et moslemitel ongi täielik õigus Euroopale „kätte maksta“. See kõlab natuke, nagu paluks vägistamisohver vägistajalt andeks, et ta tollele liiga valusa kõrvakiilu andis.
Islam tegi algusest peale selgeks, et selle jaoks eksisteerib vaid kaks maailmakorralduslikku mudelit: islam või sõda islami eest. Ütlematagi selge, et üks viib teiseni ja teine toidab esimest. Eesmärk hävitada kristlikud riigid ja ühendada kogu maailm teokraatliku islamiriigina on olnud selgelt sõnastatud manifest.
Kõige selle juures võiks tekkida küsimus, miks siis on vaenlase tuvastamine samas nii raske.
Siin on mitu põhjust. Esmalt sellepärast, et vaenlast on võimatu geograafiliselt ja rahvuslikult piiritleda. Teiseks sellepärast, et meil puudub veenev terminoloogia, täpsemalt – meile surutakse peale poliitkorrektset sõnavara ja mõisteid. Kolmandaks sellepärast, et me oleme kaotanud oskuse ennast identifitseerida nende määrajate alusel, mida meie ründajad meis näevad.
Kes nad on?
Need ründajad on meie endi hulgas. Kui ütleme „islamiriigi võitlejad“, mõtleme käputäiele harimatutele, fanaatilistele ekstremistidele. Ilmselgelt peab see kontseptsioon olema vale – sest kuidas muidu on väidetavalt nende eest pidanud pagema miljon inimest, kellest suurem osa on elujõulised moslemimehed?
Islamiriigi võitlejate ehk „terroristide“ vastandiks sümbolina on „pagulane“ – keegi, keda justnagu liidab meiega viha ühise vaenlase vastu. Kuid neid kahte kategooriat on visuaalselt – sageli ka juriidiliselt – võimatu eristada.
Euroopa keskvõimu marionettidena opereerivad ka kohalikud riigijuhid katkematult sõnaga „pagulased“. Selle sõna kasutamine tagab väljaütlejale üleoleva vaate moraalselt kõrgplatvormilt; positsiooni sildistada oponente rassistideks ja natsideks. Need sõnad aga on nagu vedel kaka – kes esimesena teisele pihta saab, on ise puhas mees.
Ma ei tea, mis pilt kangastub seda õõnsat sõna interpreteerides näiteks meie peaministril või presidendil: kas nad näevad vaimusilmas abituid peresid nälgivate laste ja nutvate emadega, või näevad nad suuri gruppe relvakandmisealisi (ja sageli -kogemusega) noori agressiivseid mehi, kes saabuvad, suul Euroopale hukku tõotavad sõjalaulud. Oskus ennast Euroopasse smugeldada annab isegi kõrilõikajate armeele õiguse sõna „pagulane“ pühale kaitsele, mille ründamine või küsitavuse alla seadmine on niisama kategooriliselt lubamatu kui holokaustis kahtlemine. Keskvõim aga lubab vaid selektiivset nägemist.
Kusagil on Islamiriigi aju – kusagil kaugel, mingis tolmuses agraarriigis, mis justnagu meisse ei puutu. Sealt ajust aga jooksevad närvilõpmed üle terve maailma, päädides lihaste ja rusikatega. Need on kõikjal meie ümber.
Kuidas nad siia said?
ISIS kelgib, et Euroopasse on toimetatud kümneid tuhandeid sõdureid-partisane. Netis on võimalik tutvuda ISISe sõdalase käsiraamatuga – kuidas teeselda kristlast. See on üsna õõvastav lugemine. Sõdurit julgustatakse teesklema sümpaatiat Euroopa suhtes ja isegi vaenu islami vastu. Teda julgustatakse käituma ja riietuma kui eurooplane. Eurooplaste hulgas julgustatakse leidma „sõpru“ (loe: ohvreid). Alles siis, olles uinutanud igasuguse usaldamatuse, oled sa ründepositsioonil. Meelde jääb lause: „Ükski ei saa end pidada püha usu ridadesse kuuluvaks, kes Euroopasse jõudes eurooplase verd ei vala.“ See ei ole juhtnöör: see on käsk.
Kuid isegi ohtlikum, kui ISISe võitlejate otsene imbumine Euroopasse, on kogu islamimeelse esimese pagulaskogukonna uue põlvkonna „eneseleidmine“. Frustreeritud, sageli madala haridusega, töötud noored, kelle vanemad-vanavanemad on küllalt leplikult Euroopasse assimileerunud, elavad nüüd üle omamoodi nii-öelda ärkamisaega: nagu eestlased fantaseerisid "muistsest Kunglast" ja sakslased oma germaani hiilgeajast, leiavad need noored nüüd oma identiteedi ja elu (või surma) mõtte islamirevolutsioonis.
Ja miks mitte? Korraga on nad muutumas jõuliseks enamuseks; neid kardetakse ja see valab õli karistamatuse lõkkesse. Iga sisseimbunud ISISe sõdur on sellistele „uinuvatele agentidele“ aktivaatoriks; iga riiki kolinud moslem on uus potentsiaalne lisasõdur pühas armees, mida juhib aju kaugel tolmulinnas.
Oleme suluseisus, kus üritades võidelda normaalsuse eest, võitleme justnagu normeeritud normaalsuse vastu – selle normaalsuse, mis võimaldab Merkeli kliki kurjategijatel öelda: „Järgmine põlvkond peab elama superkultuurilises ühiskonnas, kus oleme rassilises (ja religioosses) vähemuses,“ – kui tsiteerida Saksa poliitikut Stefanie von Bergi.
Ma võitlen selle vastu, et Euroopat sunnitakse avama oma uksed neile, kes on avalikult tema vaenlased; kes näevad meie eluviisis ning meie suurimates saavutustes – kujutavas kunstis ja muusikas – pattu Allahi vastu; kelle eesmärk on need patud hävitada ja muuta Euroopa kuulekaks kalifaadi provintsiks. Ja kindlasti võitlen ma igasuguse keskvõimu ja selle käpiknukkude vastu, kes tümitavad orjameelselt avalikku genotsiidi dirigeeriva ladviku trummi, summutades nii igasuguse mõistuse hääle.
Ning muidugi – ma kardan: on kristliku maailma suurima püha, ülestõusmispühade eelõhtu. Ma ei tea veel, mis võib toimuda täna öösel, kui paavst Franciscus asub Roomas öist missat pühitsema. Ligi miljard televaatajat oleks hea publik kõigi aegade terroriaktile – õhtumaade vaimse keskuse langemisele. Rõõmuhuilgeist rõkkaksid sel ööl aga eelkõige just Euroopa kultuurilinnade slummide tänavad.
Lihtne, sest too vaenlane on meid oma vaenlaseks kuulutanud juba üle tuhande aasta. Muhameedlus oli vaevu sündinud, kui see hakkas järjekindlalt kristlikku maailma alla kugistama. Ajaks, kui Euroopa oli lõpuks piisavalt üksmeelne ja tugev kaitsesõdadeks, olid moslemid anastanud kolmveerand kristliku Rooma riigi territooriumist. Tänu ristisõdadele kinnitati Euroopa piirid ning jäi püsima see, mida kutsume õhtumaade kultuuriks.
Kõige selle valguses on valus lugeda või kuulda, kuidas suured riigimehedki ristisõdu mainides justnagu „andeks paluvad“; leiavad, et moslemitel ongi täielik õigus Euroopale „kätte maksta“. See kõlab natuke, nagu paluks vägistamisohver vägistajalt andeks, et ta tollele liiga valusa kõrvakiilu andis.
Islam tegi algusest peale selgeks, et selle jaoks eksisteerib vaid kaks maailmakorralduslikku mudelit: islam või sõda islami eest. Ütlematagi selge, et üks viib teiseni ja teine toidab esimest. Eesmärk hävitada kristlikud riigid ja ühendada kogu maailm teokraatliku islamiriigina on olnud selgelt sõnastatud manifest.
Kõige selle juures võiks tekkida küsimus, miks siis on vaenlase tuvastamine samas nii raske.
Siin on mitu põhjust. Esmalt sellepärast, et vaenlast on võimatu geograafiliselt ja rahvuslikult piiritleda. Teiseks sellepärast, et meil puudub veenev terminoloogia, täpsemalt – meile surutakse peale poliitkorrektset sõnavara ja mõisteid. Kolmandaks sellepärast, et me oleme kaotanud oskuse ennast identifitseerida nende määrajate alusel, mida meie ründajad meis näevad.
Kes nad on?
Need ründajad on meie endi hulgas. Kui ütleme „islamiriigi võitlejad“, mõtleme käputäiele harimatutele, fanaatilistele ekstremistidele. Ilmselgelt peab see kontseptsioon olema vale – sest kuidas muidu on väidetavalt nende eest pidanud pagema miljon inimest, kellest suurem osa on elujõulised moslemimehed?
Islamiriigi võitlejate ehk „terroristide“ vastandiks sümbolina on „pagulane“ – keegi, keda justnagu liidab meiega viha ühise vaenlase vastu. Kuid neid kahte kategooriat on visuaalselt – sageli ka juriidiliselt – võimatu eristada.
Euroopa keskvõimu marionettidena opereerivad ka kohalikud riigijuhid katkematult sõnaga „pagulased“. Selle sõna kasutamine tagab väljaütlejale üleoleva vaate moraalselt kõrgplatvormilt; positsiooni sildistada oponente rassistideks ja natsideks. Need sõnad aga on nagu vedel kaka – kes esimesena teisele pihta saab, on ise puhas mees.
Ma ei tea, mis pilt kangastub seda õõnsat sõna interpreteerides näiteks meie peaministril või presidendil: kas nad näevad vaimusilmas abituid peresid nälgivate laste ja nutvate emadega, või näevad nad suuri gruppe relvakandmisealisi (ja sageli -kogemusega) noori agressiivseid mehi, kes saabuvad, suul Euroopale hukku tõotavad sõjalaulud. Oskus ennast Euroopasse smugeldada annab isegi kõrilõikajate armeele õiguse sõna „pagulane“ pühale kaitsele, mille ründamine või küsitavuse alla seadmine on niisama kategooriliselt lubamatu kui holokaustis kahtlemine. Keskvõim aga lubab vaid selektiivset nägemist.
Kusagil on Islamiriigi aju – kusagil kaugel, mingis tolmuses agraarriigis, mis justnagu meisse ei puutu. Sealt ajust aga jooksevad närvilõpmed üle terve maailma, päädides lihaste ja rusikatega. Need on kõikjal meie ümber.
Kuidas nad siia said?
ISIS kelgib, et Euroopasse on toimetatud kümneid tuhandeid sõdureid-partisane. Netis on võimalik tutvuda ISISe sõdalase käsiraamatuga – kuidas teeselda kristlast. See on üsna õõvastav lugemine. Sõdurit julgustatakse teesklema sümpaatiat Euroopa suhtes ja isegi vaenu islami vastu. Teda julgustatakse käituma ja riietuma kui eurooplane. Eurooplaste hulgas julgustatakse leidma „sõpru“ (loe: ohvreid). Alles siis, olles uinutanud igasuguse usaldamatuse, oled sa ründepositsioonil. Meelde jääb lause: „Ükski ei saa end pidada püha usu ridadesse kuuluvaks, kes Euroopasse jõudes eurooplase verd ei vala.“ See ei ole juhtnöör: see on käsk.
Kuid isegi ohtlikum, kui ISISe võitlejate otsene imbumine Euroopasse, on kogu islamimeelse esimese pagulaskogukonna uue põlvkonna „eneseleidmine“. Frustreeritud, sageli madala haridusega, töötud noored, kelle vanemad-vanavanemad on küllalt leplikult Euroopasse assimileerunud, elavad nüüd üle omamoodi nii-öelda ärkamisaega: nagu eestlased fantaseerisid "muistsest Kunglast" ja sakslased oma germaani hiilgeajast, leiavad need noored nüüd oma identiteedi ja elu (või surma) mõtte islamirevolutsioonis.
Ja miks mitte? Korraga on nad muutumas jõuliseks enamuseks; neid kardetakse ja see valab õli karistamatuse lõkkesse. Iga sisseimbunud ISISe sõdur on sellistele „uinuvatele agentidele“ aktivaatoriks; iga riiki kolinud moslem on uus potentsiaalne lisasõdur pühas armees, mida juhib aju kaugel tolmulinnas.
Oleme suluseisus, kus üritades võidelda normaalsuse eest, võitleme justnagu normeeritud normaalsuse vastu – selle normaalsuse, mis võimaldab Merkeli kliki kurjategijatel öelda: „Järgmine põlvkond peab elama superkultuurilises ühiskonnas, kus oleme rassilises (ja religioosses) vähemuses,“ – kui tsiteerida Saksa poliitikut Stefanie von Bergi.
Ma võitlen selle vastu, et Euroopat sunnitakse avama oma uksed neile, kes on avalikult tema vaenlased; kes näevad meie eluviisis ning meie suurimates saavutustes – kujutavas kunstis ja muusikas – pattu Allahi vastu; kelle eesmärk on need patud hävitada ja muuta Euroopa kuulekaks kalifaadi provintsiks. Ja kindlasti võitlen ma igasuguse keskvõimu ja selle käpiknukkude vastu, kes tümitavad orjameelselt avalikku genotsiidi dirigeeriva ladviku trummi, summutades nii igasuguse mõistuse hääle.
Ning muidugi – ma kardan: on kristliku maailma suurima püha, ülestõusmispühade eelõhtu. Ma ei tea veel, mis võib toimuda täna öösel, kui paavst Franciscus asub Roomas öist missat pühitsema. Ligi miljard televaatajat oleks hea publik kõigi aegade terroriaktile – õhtumaade vaimse keskuse langemisele. Rõõmuhuilgeist rõkkaksid sel ööl aga eelkõige just Euroopa kultuurilinnade slummide tänavad.
| mait 26. märts 2016, kl 10.20 |
| 44 26. märts 2016, kl 12.24 |
Lisa postitus