Eks meil kõigil ole oma kiiksud ja foobiad.
Minul näiteks 50-60- aastaste (isegi veidi vanemate) meeste vastu, kes muidu kõigiti normaalsed, aga mingil hetkel süttib silmis kilav helk ja hääl muutub kähisevaks. Enne seda on nad kinkinud tohutu roosikimbu, kutsunud restorani, poetanud ehteid ja komplimente.Edasi järgneb jutt, et mul on tore naine, aga tal on selline haigus, et ei saa enam seksida vms.
See on hetk, kus tuleb viisakalt lahkuda või põgeneda (ilma kingitusteta).
Vaat, sellised onud on minu foobia.
Meie vahe Alu foobiaga on ainult selles, et minul pole soovi oma foobiat võimendada, vaid pigem ruttu taanduda, kui kedagi sellist silmapiiril näen.