Teema oli pigem postitatud eesmärgil, et lugeda ka kõikide teiste samalaadseid või positiivsema lõpuga lugusid ning leida vastus küsimusele, miks üleüldse siit tutvusi otsida.

oot, sa nagu päriselt usudki, et kui oleksid näiteks töö juures või Prisma kassajärjekorras tutvunud, et siis oleksid praegu õnnelikus suhtes ja häppi? Nagu enne internetiaega polekski eksisteerinud pettumisi ja murtuid südameid, ärakasutatuid ja tasapisi välja kooruvaid psühhopaate.....Internetis tutvumine ei erine tegelikult absoluutselt reaalelus tutvumisest...mõlemil juhul on ju esialgu maskid ees..

mehed võiksid siin julgemalt oma kohtingutest rääkida, tark õpib teiste kogemustest, rumal ei õpi ka omadest mitte.

Ka kahtlen..
..tutvuda ei taha aga rubriik on "Saame tuttavaks"?
Miks mitte Feministid, Hea/halb kogemus, Saatmata kirjad, Unetud jne?
Aga teema on "SAAME!".
Kui siin ja veel nii pikalt ja nii õhkavalt, siis ikka vist mingi tagamõttenatuke kuskil siiski oli? Kuigi sõnad ütlevad "ei, ei", on sõnade vahel "ehk siiski..."
:)
Ausus aususeke. Enda vastu, teiste vastu.. nojah. Eks igaüks oma võimete kohaselt.

Kuna on aga (väidetav) nõuannete rubriik hoopis, siis väike nõuanne ka enda poolt: pole vaja võtta seda va tutvumistki na dramaatiliselt.:)

paneme deviisiks: aeg on kriminaalne armusoig lõpetada ja kuriteo õhutajad ning kaasosalised vastutusele võtta.

mina näen, et see on loba ajamise ja jauramise koht, mille käigus muidugi võib tutvuda, kes soovib.

http://www.estoniananonymous.tk/2015/04/koiki-oli-hoiatatud-et-nad-ei-puudutaks.html?m=1

Tutvun Agnese, Siimu, Gabrieli ja nunn Ursulaga. Abtissi ja vend Johannesega ei tutvu! :)

Kuule Liisukene, vaata miisukene
pilu pisukene, raha raasukene
kui ei mahu taha, ei ma maksa raha
eks me saame näha, heida sina maha
lase upakile, neljakäpakile
siis küljekile, pärast seljakile
mina ise ajan neljatöllakile
võtan püksist, ajan taha oma kara...

Hommikul peale esimest suitsu ja kahte tassi kohvi on sünnitus kuidagi eriti kerge. Tihti tulevad suure plörina saatel mitmikud või tuleb sünnitusprotsessi korrata. Sünnivad nad alati vette.
Vahel on sünnitamine valulik ja pikk protsess. Pooletunnise punnitamise järel sünnib vaid üks komasuurune tegelane.

VARIATSIOONID TEEMAL MUST AUK

KUMMITUSKAKA : sa tunned, et kaka väljub, näed kakat tualettpaberil, aga potis pole grammigi kakat.

PUHAS KAKA : sa tunned, et kaka väljub, näed kakat potis, aga tualettpaber jääb puhtaks.

MÄRG KAKA : sa pühid oma tagumikku vähemalt 50 korda ja ikka tundub, et on veel pühkimata. Seege lõpetad selle tegevuse nii, et paigutad suurema hulga paberit musta augu ja pükste vahele, et sa ei kaunistaks viimaseid selle jõleda kakatriibuga.

HEAOLU KAKA EHK TEISE LAINE KAKA : siuke shit happens, kui sa oled kakamise lõpetanud, musta augu steriliseerinud ning hakkad pükse üles tõmbama - siis saad aru, et peaksid natuke veel kakama.

MÄRJA AHTRI KAKA : see on selline kaka, mis tuleb su tagumikust ülehelikiirusega ning pritsib su kannikad potis oleva veega märjaks.

"AJU VÄLJUB NINA KAUDU"-KAKA, tuntud kui ka "PEAS LÕHKEB VEEN"-KAKA: seda sa punnitad nii, et nägu läheb lillaks ja praktiliselt saad ajurabanduse. See kaka tappis arvatavasti ka Elvise. Reeglina tuleb see siis, kui on hästi kiire. Resultaadiks on tavaliselt üldine higistamine ning higine ülipisike junn. Kogu protsess võib aga kulmineeruda "märja ahtri" näol ...

"LENINI LAUPÄEVAKU PALGI"-KAKA ehk MEGAKAKA : see on nii kohutavalt suur, et sa ei julge seda ennem veega alla lasta, kui oled selle peldikuharjaga väikesteks tükkideks lammutanud.

Kurikuulus JOODIKU KAKA (ehk Rossija Kuulike): ilmneb hommikul pärast võimsat joomingut. Selle üks märgatavamaid omadusi on tekitada keraamikakahjustusi.

"OH ÕUD, KUIDAS MA SOOVIN KAKADA"-KAKA: on selline lugu, et sul on kakahäda, ent isegi siis, kui oled juba oma soolikad ära nikastanud,piirdub sinu tegevus potil istumisega, oled krampis ja muudkui peeretad.

VEDELIK-KAKA: mingi ebamäärane kollakaspruun vedelik tulistatakse su tagumikust välja, see paigutub poti kõikvõimalikele sisepindadele ning samal ajal otsekui "põletaks" su urruauku.

"MEHHIKO ROOG"-KAKA: klass omaette. Valus.

MAISI KAKA: Seletust ei pea vajalikuks.

HÕLJUJA KAKA: Iseloomustatud oma ujumisvõime poolest. On teada , et see kaka tõuseb pinnale ka peale korduvaid vee tõmbamisi.

"MESINÄDALAD ON LÄBI" KAKA: See on suvaline kaka, mis on tekitatud teise isiku juuresolekul.

ETTEVALMISTATUD KAKA: Kaka mille produtseerimisel on kasutatud kõhulahtistit. Ei lähe arvesse.

KAKAFOOBIA: Kakamise kartus - võib osutuda saatuslikuks!

MEELELAHUTUSLIK KAKA: see kaka on nii põnev, olgu siis kas selle suurus või kuju, et sa pead seda tingimata enne vee pealetõmbamist kellelegi näitama.

TUJUTÕSTJA KAKA: pika kõhukinnisusperioodi lõppedes ilmunud kaka.

RITUAALNE KAKA: see häda ilmub igal päeval samal ajal.

TAEVASED PABULAD KAKA: Imetlusväärne kobar väikeseid junne, tihti kingitus jumalalt, siis kui tegelikult kakada ei suuda.

TAGASI LOODUSESSE KAKA: See kaka võib olla igasugune, aga ta on alati maha pandud kas metsas või autoreisija poolt.

GUINNESSI REKORDITE RAAMATU KAKA: see kaka on nii tähelepanuväärne, et väärib säilitamist (noh hea küll, pildis) tulevastele põlvedele.

PARFÜÜMKAKA: selle kaka lõhnabukett on nii võimas, et umbes 7 tunni jooksul on lähemas ümbruses tervisele kahjulik viibida.

OIGAV KAKA: see on nii suur, et ei välju ilma häälteta.

VALVUR-KAKA: see on selline kaka, mis ei taha tagumiku küljest lahti tulla. Abiks on kõigutavad ja hüplevad tuharaliigutused. Paraku on tihti ainus lahendus eemaldada see tõrges junn paberitükiga.

FANTOOM-KAKA: see ilmub müstiliselt potti teadmata kust ning keegi ei tunnista seda omaks.

PEITUSEMÄNGIJA-KAKA: tuleb ja ei tule ka. See kaka mängib sinuga. Nõuab kannatlikkust ja osavat musklite käsitsemist.

SÜRPRIIS-KAKA: see häda tuleb peale täiesti ootamatult ning absoluutselt valel ajal (nt armatsedes) või vales kohas (pole lähedalasuvat kohta asja jaoks).

HIINA PIINA KAKA: Selline kaka, mis teeb välja tulles nii palju haiget, et võiksid vanduda, et kaka tuleb külg ees välja.

"MA ARVAN, ET MA SÜNNITAN LÄBI PERSEAGU" KAKA: Sarnane Lenini palgi ja Hiina piina kakadele. Suurus ja kuju meenutavad Koffi purki. Pepus püsib veel tükk aega pärast kakamist vaakum.

NÄRIN TOITU PAREMINI KAKA: Kui pakk laysi, mis eelmine õhtu söödud sai, ribastab pepu seestpoolt teekonnal välja.

USS-KAKA: selline pikk, ussi moodi läikiv kaka, mis on suutnud ennast üsna ähvardavasse poosi kerida - tavaliselt kahjutu.

SPORTLIK KAKA: tuleb täpselt tund aega enne spordivõistluse algust, kuhu oled registreerunud. Sarnane joodiku kakale.

KIIRE MATS KAKA: Selline kaka, mis tuleb nii kärmelt välja, et jõuab napilt püksid alla välja tõmmata, kui juba on valmis.

TORULUKKSEPA KAKA: see on selline kaka, mis on nii suur, et vett peale tõmmates ei kao kuhugi, ujutab poti üle ning pritsib üle ääre põrandale (oleksid pidanud kasutama nõuannet Lenini palgi kakast).

PUDRU-KAKA: see väljub nagu hambapasta tuubist ning muudkui tuleb ja tuleb. Sul on kaks valikut:
a) tõmba vahepeal vett ja lase edasi
b) riskid sellega, et kuhi võib ulatuda su tagumikuni enne, kui sa oma abitu kakamise lõpetad.

"MA MUUTUN VIST JÄNESEKS"-KAKA: siis, kui toodad hulga pisikesi marmorkuulile sarnaseid pabulakesi, mis vette kukkudes teevad pisikesi plumpse.

"KES KURAT SIIN KÄRVAS"-KAKA: nagu arvasid - toksiline. Loomulikult ei hoiata sa mitte kedagi mürgise WC-parfüümi eest ning jälgid kogu etendust eemalt.

"MA TEAN RAUDSELT,ET SEAL MIDAGI RIPUB"-KAKA: sa lihtsalt istud kannatlikult, et see viimanegi junnikenegi lõpuks ära kukuks, sest kui sa pühiksid tagumikku nüüd, siis saab see üle kogu ahtri laiali määritud olema.

TURBO-BOOST KAKA: Istud, tegeledes nn. omade asjadga, arvates, et kõik on korras, kui järsku täiesti ootamatult tuleb pikk korralik peer, millele järgneb veel täiesti normaalset kakat. Tüüpiliselt põhjustab märgasid põskesi.

KAJAKATE PARV KAKA: Eelmine õhtu sai joodud väga pärmist õlle ja nüüd sõidad mööda ainukest kiirtee osa, kus ei ole 50km ulatuses ühtegi bensujaama. Peatud kriginal, kui jaama jõuad, lendad tualetti, teepeal pükse alla tõmmates. Siis toimub plahvatus, millele järgneb taipamine, et poti taga on uus täpiline tapeet.

nii, mina teen täna kah masaazi, eila oli rahvast väka palju, kõik kiitavad

ten masaazi boti ja boti, siis veel handi joob, suhu ka seta ka kiitavad mehhed

visakad porantale pigali siis visgan sule palju kuuma oli ja siis hüpan sule peale, mina nühin enast vastu sinui, see on sis seee boti masaaz, oi seta ka kiitavad paljut

see maksap 200 euri võit maksa ka tollarites

nii siis handijoobi kah saad aga kui märkaks siis puhid ise ära, kes kurat teap kelega olet aelenud

praegu palju haikuseid ju liikub

see maksp 150 tollar


nii nüt blovijoob, see on se kui mina imen suhku lasta ei tohi, saat peksa kui laset suhu

see maksma 200 tollar

teen seksi kaaa kontomiga ja ilma sa võit sise ka lasta oma vedeligud.pole ulu

aka maksab sis juure

se on 350 tollar


sinna sise saat ka minu kiskat limbsita se väka hea, mehet kitavad, pigad karvat, vähe karvat aga pikat

kiitavat palju kui limbsivat


nii, nut sai küik, elan kopli

seksi mina ei tekele

...ja kes see viitsib seda plära lugeda, minge õige pikalt p....

Autor. Proovisime siis niinimetatud netitutvusega uuesti asjad käima saada ja olen jõudnud 100%-le järeldusele ning soovitan ka kõikidel teistel netist mitte tutvusi otsida.
Mul on tunne, et siin Eestis ei olegi enam minuvanuseid vabu normaalseid mehi, kõik on kas juba suhtes ning vabad, kes on minu teele sattunud, on kas vanematest liiga sõltuvad, enamus JOODIKUD (ise sellest aru saamata muidugi), ihned, koledad, imelikud jne...Õudne lihtsalt. Mõni normaalne kindlasti on, kellel kooselu karile jooksnud, kuid need, kes juba pikaajaliselt vabad olnud, no ma ei mõista, miks nad ei ole leidnud omale kaaslast, ju siis kiiksud ikka jooksevad läbi.

Naine 30+ Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Autor. Proovisime siis niinimetatud netitutvusega
> uuesti asjad käima saada ja olen jõudnud 100%-le j
> äreldusele ning soovitan ka kõikidel teistel netis
> t mitte tutvusi otsida.
> Mul on tunne, et siin E
> estis ei olegi enam minuvanuseid vabu normaalseid
> mehi, kõik on kas juba suhtes ning vabad, kes on m
> inu teele sattunud, on kas vanematest liiga sõltuv
> ad, enamus JOODIKUD (ise sellest aru saamata muidu
> gi), ihned, koledad, imelikud jne...Õudne lihtsalt
> . Mõni normaalne kindlasti on, kellel kooselu kari
> le jooksnud, kuid need, kes juba pikaajaliselt vab
> ad olnud, no ma ei mõista, miks nad ei ole leidnud
> omale kaaslast, ju siis kiiksud ikka jooksevad lä
> bi.

Ja mis võiks olla see, et sinusuguse yldistajaga ja halvustajast hysteerikuga tutvuma hakkaks? Muidu oled lahke, kaunis, täiuslik,ei joo ega suitseta, etc? Irw

Delhvis tutvumisega kaasneb Zita-viirusega nakatumise oht!

EI TUTVU 21. juuni 2016, kl 00.12
...ja kes see viitsib seda plära lugeda, minge õige pikalt p....

,,,,,,,,,,,,,,,
see on nii ilme et see ....pila on - mida pläraks nimetad . kas huumori soon umbes vää?

Zita-viiruse oht! 21. juuni 2016, kl 15.13
Delhvis tutvumisega kaasneb Zita-viirusega nakatumise oht!

,,,,,,,,,,,,,,,
et seegi ilmselt pila on - vastaks samaga :

mitte zita viirus vaid
"kodu maiselt "s" - mitte - "Z"

Naine 30+ 21. juuni 2016, kl 14.59


Mul on tunne, et siin Eestis ei olegi enam minuvanuseid vabu normaalseid mehi, kõik on kas juba suhtes ning vabad,
kes on minu teele sattunud,
on kas vanematest liiga sõltuvad, enamus JOODIKUD

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,
vastus eelnevas juba kirjas ! : kes on minu teele sattunud ...
kes otsib see leiab - kõike leiab !

KUIDAS ALUSTADA ANAALSEKSIGA?
Anaalseksi kohta liigub ringi palju erinevaid müüte ja eeldusi: Mehed tahavad seda rohkem kui naised. See pole naise jaoks nauditav. Kõik peale sinu teevad seda. Anaalset orgasmi pole olemas. Nii edasi ja edasi.
Need seksimüüdid on ilmselgelt valed: need on tekkinud tänu sellele, et aastasadu pole inimesed julgenud väga (oraal, anaal jne) seksist rääkida, sest sest seda on peetud liiga tabuteemaks.

Aga miks see peaks tabu olema? Armastava suhte osana, või isegi osana lühikesest ja kuumast vaheldusest, on anaalseksil palju pakkuda. Rääkimata sellest, et suur huvi selle vastu tuleb osaliselt just tänu sellele, et see on tabuteema.
Tegelikult on vaja kaks takistust ületada. Esiteks, kuidas alustada, kui sa pole sellega veel kokku puutunud, ja teiseks, kuidas muuta anaalseks nauditavamaks ja mõnusamaks?



Anaalseksiga alustamine: Vastuvõtmine
Kui sa oled vastu võtnud otsuse, et oled valmis anaalseksi proovima, siis peab sul olema selle üle kontroll algusest lõpuni. See tähendab, et sa pead enda jaoks selgeks tegema, kas see on midagi, mida sa tõesti soovid, sest su partner võib olla liiga ebakindel, et sellega ise algust teha ilma sinu suusõnalise nõusolekuta.

Kõige lihtsam viis oma partnerile märku anda, et sa soovid anaalseksi proovida on talle seda lihtsalt öelda. Paljud inimesed pole vihjete märkamises ega kehakeele tundmises nii head, seega on neile otsekoheselt oma soovi väljendamine ainus töökindel viis. Lisaks tähendab see ka seda, et sa oled võimeline rääkima võimalikest piiridest, eelnevatest kogemustest jne.
Nüüd on kaks võimalust kuidas edasi minna. Sa võid paluda oma partnerit selgesõnaliselt sel ajal, kui Te olete vahekorras - paljud inimesed leiavad, et see on kõige mugavam ja loomulikum viis. Kuid sel puhul ei ole lihtne rääkida piiridest, hirmudest ja kogemustest kui sa oled anaalseksis algaja.
Sa võid selle jutu sisse tuua, näiteks seksikate smside kaudu, mis kindlasti loob ootust ja tuju, aga sel puhul on kaks võimaliku puudust: esiteks, võib-olla sa pole enam selles tujus kui see päriselt juhtuma hakkab ja teiseks, partner võib arvata, et see on kõik mida sa soovid ja keskendubki ainult sellele, jättes kogu su ülejäänud keha ootele.
Teine võimalus on, kui sa ennast anaalseksiga mugavalt tunned, oma partnerile lihtsalt näidata mida sa tahad: alusta eneserahuldamisega (või juhi oma partneri kätt) või hoopiski kasuta väikest lameda põhjaga vibraatorit.

Anaalseksiga alustamine: Andmine
Kas anaalseks teeb haiget? Jah, nii võib juhtuda. Aga kas anaalseks on nauditav? Jah, tõenäoliselt. Aga sa pead lähenema sellele.. tundlikult.
Asjad peaksid liikuma iseenesest mõistetavalt, aga kui Sinu partner ei ole seda algatanud ega öelnud, et Sa soovib anaalseksi proovida, pead sa siiski küsima. Anaalne stimulatsioon seksi ajal võib tekitada lahkarvamusi, sellepärast sa ei saa lihtsalt tegutsema hakata.
Sul on mitu võimalust, kuidas tema tähelepanu sellele juhtida. Esimene võimalus on keset seksi või eelmängu ajal küsida, või tõstatada teema e-mailide ja smside teel, või näidates partnerile mida Sa tahad, pöörates eelmängu ajal tema tagumikule rohkem tähelepanu ja oodates reaktsiooni.

Üks meie lemmik poose anaalseksi algatamiseks on lusikapoos. Kui te olete mõlemad mugavalt ja pingevabalt ja kehakaal on tasakaalustatud. Tõmba teda enda poole, lükka peenis natuke sisse, tõmba välja ja hõõru ennast tema vastu. See tegevus annab ruttu märku, kas partneril on mugav või mitte, ilma tuju rikkumata.
Aga pea meeles, et lühemat teed täiuslikuks anaalseksiks ei ole ja mitte miski ei ületa head, ausat magamistoa kommunikatsiooni - ja räpane kõneviis käib kindlasti hea suhtluse alla.

Muuda anaalseks nauditavamaks
Mõnel harva esineval korral tuleb teil üheaegselt tuju neid mänge mängida ja kogete kõige imelisemat ja rahuldavamat anaalseksi, otsekui unes, kuid tavaliselt tuleb selleks siiski natuke ettevalmistustöid teha.
Pea meeles, et kui sina oled see, kes anaalseksi saab, pead sa olukorda kontrollima. Sina otsustad kiiruse üle ja tema peab sind kuulda võtma, vastasel juhul võib see olla ebamugav ja tegevus tuleb lõpetada. Kogu võimalus võib kaduda kuni pole täielikku usaldust.
Järgnevalt toome välja neli asja, mis võivad Teie anaalseksi paremaks muuta.

Positsioon. Nagu sa juba tead, siis kõik poosid ei ole võrdsed, seega avasta rõõmuga neid positsioone mis on anaalseksiga alustajatele parimad, kuna lasevad saajal tegevuse üle kontrolli omada.

Libesti. Sa ilmselt juba tead, et libesti või kvaliteetne intiimne niisutaja on anaalseksi puhul väga oluline. Mida rohkem, seda parem! Kanna peale piisavalt ja seejärel veel rohkem. Mida rohkem libestit sa kasutad, seda meeldivam on see teile mõlemale. Täpselt nii lihtne see ongi.

Kondoomid. Kondoomid on anaali jaoks suurepärased ja mitte ainult sellepärast, et nad suurendavad seksuaalset ohutust. Kondoomid tegelikult teevad anaalseksi paremaks oma siledusega. Kondoomid libestuvad kergemini ja tulemus on mugavam. Ja lisaks, need võivad aidata mehel orgasmi edasi lükata, et sind kauem nautida!

Anaalseksi mänguasjad. Isegi anaalseksi eksperdid leiavad, et "eelsoojendus" enne penetratsiooni, nagu näiteks anaalketi või vibreeriva anaaltapi kasutamine eelmängu ajal lihtsustab üleminekut anaalseksile. Meeldetuletuseks, iga mänguasi, mida kasutatakse anaalselt peaks olema lameda põhjaga, et vältida selle kadumist sinu sisse. Ja kõik mida te kasutate peab olema pestud või kaetud puhta kondoomiga enne kui te kasutate seda teistel eesmärkidel. Anaalseksi ajal proovi stimuleerida oma kliitorit või teisi erogeenseid tsoone vibraatoriga, see annab sulle topelt naudingu ja aitab jõuda erakordse orgasmini.
KUIDAS ALUSTADA ANAALSEKSIGA?
Anaalseksi kohta liigub ringi palju erinevaid müüte ja eeldusi: Mehed tahavad seda rohkem kui naised. See pole naise jaoks nauditav. Kõik peale sinu teevad seda. Anaalset orgasmi pole olemas. Nii edasi ja edasi.
Need seksimüüdid on ilmselgelt valed: need on tekkinud tänu sellele, et aastasadu pole inimesed julgenud väga (oraal, anaal jne) seksist rääkida, sest sest seda on peetud liiga tabuteemaks.

Aga miks see peaks tabu olema? Armastava suhte osana, või isegi osana lühikesest ja kuumast vaheldusest, on anaalseksil palju pakkuda. Rääkimata sellest, et suur huvi selle vastu tuleb osaliselt just tänu sellele, et see on tabuteema.
Tegelikult on vaja kaks takistust ületada. Esiteks, kuidas alustada, kui sa pole sellega veel kokku puutunud, ja teiseks, kuidas muuta anaalseks nauditavamaks ja mõnusamaks?



Anaalseksiga alustamine: Vastuvõtmine
Kui sa oled vastu võtnud otsuse, et oled valmis anaalseksi proovima, siis peab sul olema selle üle kontroll algusest lõpuni. See tähendab, et sa pead enda jaoks selgeks tegema, kas see on midagi, mida sa tõesti soovid, sest su partner võib olla liiga ebakindel, et sellega ise algust teha ilma sinu suusõnalise nõusolekuta.

Kõige lihtsam viis oma partnerile märku anda, et sa soovid anaalseksi proovida on talle seda lihtsalt öelda. Paljud inimesed pole vihjete märkamises ega kehakeele tundmises nii head, seega on neile otsekoheselt oma soovi väljendamine ainus töökindel viis. Lisaks tähendab see ka seda, et sa oled võimeline rääkima võimalikest piiridest, eelnevatest kogemustest jne.
Nüüd on kaks võimalust kuidas edasi minna. Sa võid paluda oma partnerit selgesõnaliselt sel ajal, kui Te olete vahekorras - paljud inimesed leiavad, et see on kõige mugavam ja loomulikum viis. Kuid sel puhul ei ole lihtne rääkida piiridest, hirmudest ja kogemustest kui sa oled anaalseksis algaja.
Sa võid selle jutu sisse tuua, näiteks seksikate smside kaudu, mis kindlasti loob ootust ja tuju, aga sel puhul on kaks võimaliku puudust: esiteks, võib-olla sa pole enam selles tujus kui see päriselt juhtuma hakkab ja teiseks, partner võib arvata, et see on kõik mida sa soovid ja keskendubki ainult sellele, jättes kogu su ülejäänud keha ootele.
Teine võimalus on, kui sa ennast anaalseksiga mugavalt tunned, oma partnerile lihtsalt näidata mida sa tahad: alusta eneserahuldamisega (või juhi oma partneri kätt) või hoopiski kasuta väikest lameda põhjaga vibraatorit.

Anaalseksiga alustamine: Andmine
Kas anaalseks teeb haiget? Jah, nii võib juhtuda. Aga kas anaalseks on nauditav? Jah, tõenäoliselt. Aga sa pead lähenema sellele.. tundlikult.
Asjad peaksid liikuma iseenesest mõistetavalt, aga kui Sinu partner ei ole seda algatanud ega öelnud, et Sa soovib anaalseksi proovida, pead sa siiski küsima. Anaalne stimulatsioon seksi ajal võib tekitada lahkarvamusi, sellepärast sa ei saa lihtsalt tegutsema hakata.
Sul on mitu võimalust, kuidas tema tähelepanu sellele juhtida. Esimene võimalus on keset seksi või eelmängu ajal küsida, või tõstatada teema e-mailide ja smside teel, või näidates partnerile mida Sa tahad, pöörates eelmängu ajal tema tagumikule rohkem tähelepanu ja oodates reaktsiooni.

Üks meie lemmik poose anaalseksi algatamiseks on lusikapoos. Kui te olete mõlemad mugavalt ja pingevabalt ja kehakaal on tasakaalustatud. Tõmba teda enda poole, lükka peenis natuke sisse, tõmba välja ja hõõru ennast tema vastu. See tegevus annab ruttu märku, kas partneril on mugav või mitte, ilma tuju rikkumata.
Aga pea meeles, et lühemat teed täiuslikuks anaalseksiks ei ole ja mitte miski ei ületa head, ausat magamistoa kommunikatsiooni - ja räpane kõneviis käib kindlasti hea suhtluse alla.

Muuda anaalseks nauditavamaks
Mõnel harva esineval korral tuleb teil üheaegselt tuju neid mänge mängida ja kogete kõige imelisemat ja rahuldavamat anaalseksi, otsekui unes, kuid tavaliselt tuleb selleks siiski natuke ettevalmistustöid teha.
Pea meeles, et kui sina oled see, kes anaalseksi saab, pead sa olukorda kontrollima. Sina otsustad kiiruse üle ja tema peab sind kuulda võtma, vastasel juhul võib see olla ebamugav ja tegevus tuleb lõpetada. Kogu võimalus võib kaduda kuni pole täielikku usaldust.
Järgnevalt toome välja neli asja, mis võivad Teie anaalseksi paremaks muuta.

Positsioon. Nagu sa juba tead, siis kõik poosid ei ole võrdsed, seega avasta rõõmuga neid positsioone mis on anaalseksiga alustajatele parimad, kuna lasevad saajal tegevuse üle kontrolli omada.

Libesti. Sa ilmselt juba tead, et libesti või kvaliteetne intiimne niisutaja on anaalseksi puhul väga oluline. Mida rohkem, seda parem! Kanna peale piisavalt ja seejärel veel rohkem. Mida rohkem libestit sa kasutad, seda meeldivam on see teile mõlemale. Täpselt nii lihtne see ongi.

Kondoomid. Kondoomid on anaali jaoks suurepärased ja mitte ainult sellepärast, et nad suurendavad seksuaalset ohutust. Kondoomid tegelikult teevad anaalseksi paremaks oma siledusega. Kondoomid libestuvad kergemini ja tulemus on mugavam. Ja lisaks, need võivad aidata mehel orgasmi edasi lükata, et sind kauem nautida!

Anaalseksi mänguasjad. Isegi anaalseksi eksperdid leiavad, et "eelsoojendus" enne penetratsiooni, nagu näiteks anaalketi või vibreeriva anaaltapi kasutamine eelmängu ajal lihtsustab üleminekut anaalseksile. Meeldetuletuseks, iga mänguasi, mida kasutatakse anaalselt peaks olema lameda põhjaga, et vältida selle kadumist sinu sisse. Ja kõik mida te kasutate peab olema pestud või kaetud puhta kondoomiga enne kui te kasutate seda teistel eesmärkidel. Anaalseksi ajal proovi stimuleerida oma kliitorit või teisi erogeenseid tsoone vibraatoriga, see annab sulle topelt naudingu ja aitab jõuda erakordse orgasmini.
KUIDAS ALUSTADA ANAALSEKSIGA?
Anaalseksi kohta liigub ringi palju erinevaid müüte ja eeldusi: Mehed tahavad seda rohkem kui naised. See pole naise jaoks nauditav. Kõik peale sinu teevad seda. Anaalset orgasmi pole olemas. Nii edasi ja edasi.
Need seksimüüdid on ilmselgelt valed: need on tekkinud tänu sellele, et aastasadu pole inimesed julgenud väga (oraal, anaal jne) seksist rääkida, sest sest seda on peetud liiga tabuteemaks.

Aga miks see peaks tabu olema? Armastava suhte osana, või isegi osana lühikesest ja kuumast vaheldusest, on anaalseksil palju pakkuda. Rääkimata sellest, et suur huvi selle vastu tuleb osaliselt just tänu sellele, et see on tabuteema.
Tegelikult on vaja kaks takistust ületada. Esiteks, kuidas alustada, kui sa pole sellega veel kokku puutunud, ja teiseks, kuidas muuta anaalseks nauditavamaks ja mõnusamaks?



Anaalseksiga alustamine: Vastuvõtmine
Kui sa oled vastu võtnud otsuse, et oled valmis anaalseksi proovima, siis peab sul olema selle üle kontroll algusest lõpuni. See tähendab, et sa pead enda jaoks selgeks tegema, kas see on midagi, mida sa tõesti soovid, sest su partner võib olla liiga ebakindel, et sellega ise algust teha ilma sinu suusõnalise nõusolekuta.

Kõige lihtsam viis oma partnerile märku anda, et sa soovid anaalseksi proovida on talle seda lihtsalt öelda. Paljud inimesed pole vihjete märkamises ega kehakeele tundmises nii head, seega on neile otsekoheselt oma soovi väljendamine ainus töökindel viis. Lisaks tähendab see ka seda, et sa oled võimeline rääkima võimalikest piiridest, eelnevatest kogemustest jne.
Nüüd on kaks võimalust kuidas edasi minna. Sa võid paluda oma partnerit selgesõnaliselt sel ajal, kui Te olete vahekorras - paljud inimesed leiavad, et see on kõige mugavam ja loomulikum viis. Kuid sel puhul ei ole lihtne rääkida piiridest, hirmudest ja kogemustest kui sa oled anaalseksis algaja.
Sa võid selle jutu sisse tuua, näiteks seksikate smside kaudu, mis kindlasti loob ootust ja tuju, aga sel puhul on kaks võimaliku puudust: esiteks, võib-olla sa pole enam selles tujus kui see päriselt juhtuma hakkab ja teiseks, partner võib arvata, et see on kõik mida sa soovid ja keskendubki ainult sellele, jättes kogu su ülejäänud keha ootele.
Teine võimalus on, kui sa ennast anaalseksiga mugavalt tunned, oma partnerile lihtsalt näidata mida sa tahad: alusta eneserahuldamisega (või juhi oma partneri kätt) või hoopiski kasuta väikest lameda põhjaga vibraatorit.

Anaalseksiga alustamine: Andmine
Kas anaalseks teeb haiget? Jah, nii võib juhtuda. Aga kas anaalseks on nauditav? Jah, tõenäoliselt. Aga sa pead lähenema sellele.. tundlikult.
Asjad peaksid liikuma iseenesest mõistetavalt, aga kui Sinu partner ei ole seda algatanud ega öelnud, et Sa soovib anaalseksi proovida, pead sa siiski küsima. Anaalne stimulatsioon seksi ajal võib tekitada lahkarvamusi, sellepärast sa ei saa lihtsalt tegutsema hakata.
Sul on mitu võimalust, kuidas tema tähelepanu sellele juhtida. Esimene võimalus on keset seksi või eelmängu ajal küsida, või tõstatada teema e-mailide ja smside teel, või näidates partnerile mida Sa tahad, pöörates eelmängu ajal tema tagumikule rohkem tähelepanu ja oodates reaktsiooni.

Üks meie lemmik poose anaalseksi algatamiseks on lusikapoos. Kui te olete mõlemad mugavalt ja pingevabalt ja kehakaal on tasakaalustatud. Tõmba teda enda poole, lükka peenis natuke sisse, tõmba välja ja hõõru ennast tema vastu. See tegevus annab ruttu märku, kas partneril on mugav või mitte, ilma tuju rikkumata.
Aga pea meeles, et lühemat teed täiuslikuks anaalseksiks ei ole ja mitte miski ei ületa head, ausat magamistoa kommunikatsiooni - ja räpane kõneviis käib kindlasti hea suhtluse alla.

Muuda anaalseks nauditavamaks
Mõnel harva esineval korral tuleb teil üheaegselt tuju neid mänge mängida ja kogete kõige imelisemat ja rahuldavamat anaalseksi, otsekui unes, kuid tavaliselt tuleb selleks siiski natuke ettevalmistustöid teha.
Pea meeles, et kui sina oled see, kes anaalseksi saab, pead sa olukorda kontrollima. Sina otsustad kiiruse üle ja tema peab sind kuulda võtma, vastasel juhul võib see olla ebamugav ja tegevus tuleb lõpetada. Kogu võimalus võib kaduda kuni pole täielikku usaldust.
Järgnevalt toome välja neli asja, mis võivad Teie anaalseksi paremaks muuta.

Positsioon. Nagu sa juba tead, siis kõik poosid ei ole võrdsed, seega avasta rõõmuga neid positsioone mis on anaalseksiga alustajatele parimad, kuna lasevad saajal tegevuse üle kontrolli omada.

Libesti. Sa ilmselt juba tead, et libesti või kvaliteetne intiimne niisutaja on anaalseksi puhul väga oluline. Mida rohkem, seda parem! Kanna peale piisavalt ja seejärel veel rohkem. Mida rohkem libestit sa kasutad, seda meeldivam on see teile mõlemale. Täpselt nii lihtne see ongi.

Kondoomid. Kondoomid on anaali jaoks suurepärased ja mitte ainult sellepärast, et nad suurendavad seksuaalset ohutust. Kondoomid tegelikult teevad anaalseksi paremaks oma siledusega. Kondoomid libestuvad kergemini ja tulemus on mugavam. Ja lisaks, need võivad aidata mehel orgasmi edasi lükata, et sind kauem nautida!

Anaalseksi mänguasjad. Isegi anaalseksi eksperdid leiavad, et "eelsoojendus" enne penetratsiooni, nagu näiteks anaalketi või vibreeriva anaaltapi kasutamine eelmängu ajal lihtsustab üleminekut anaalseksile. Meeldetuletuseks, iga mänguasi, mida kasutatakse anaalselt peaks olema lameda põhjaga, et vältida selle kadumist sinu sisse. Ja kõik mida te kasutate peab olema pestud või kaetud puhta kondoomiga enne kui te kasutate seda teistel eesmärkidel. Anaalseksi ajal proovi stimuleerida oma kliitorit või teisi erogeenseid tsoone vibraatoriga, see annab sulle topelt naudingu ja aitab jõuda erakordse orgasmini.

Huvitaval kombel räägivad päris paljud 30+ mehed enam-vähem sama juttu omaealiste naiste kohta, süüdistades hoopis naisi peaaegu kõigis neis puudustes, mis sina meeste kohta välja tõid. Paistab, et omavahel sobivad (normaalsed) ei saa lihtsalt kokku üksteisega. Ei tea, miks küll? Kolmekümnendates on mehi tegelikult veel naistest rohkem.
p.s. Muu on arusaadav, aga milline mees on sinu jaoks "ihne, kole ja imelik"? Mida täpsemalt sa selle all mõtled? (Naised ja nende ootused meestele on ju erinevad.)

Villu ja Kõrboja perenaine käisid kahekesi nagu teed näidates ees kuni Katkuni ja Villu rääkis nüüd juba nõnda, nagu oleks ta isegi kahekesi kõndides vahetevahel mingisugusest uimastavast pudelist rüübanud, kuigi ta oli Kõrboja perenaisele kergemeelselt sõna annud mitte enam juua. Ei ta kõhelnud enam suuremat kõneaine valikul, vaid rääkis kõigest, mis meelde tuli. Rääkis oma endisest tutvusest perenaisega, rääkis perenaise jalajälgedestki, millest ta perenaise enda tunnud, oleks ehk lõpuks nimetanud sedagi, kuidas ema teda Kõrboja perenaise eest hoiatanud, aga enne jõudsid nad Katkule, enne tuli Katku koer neile haukudes vastu, enne jõudsid teised neile järele ja nõnda jäi see jutt täna rääkimata.

Jaanitulelised jõudsid Katkule suure müra ja käraga, rõõmsa pilli ja vadaga, nii et mitte ainult Villu ema, vaid ka isa ärkas ja särgiväel akna alla imestades vaatama tuli, mis küll lahti on. Aga varsti mõistis ta, et pole midagi iseäralikku, on ainult Lõugu Kusti oma «vasikaga», on nende oma Villu Kõrboja perenaisega, on Kõrboja sulasedki ning teised külapoisid ja tüdrukud, kes tulevad nähtavasti Kõrboja jaanitulelt.

Katku Jüril polnud midagi selle vastu, et Kõrboja jaanipidu lõpeks tema õues, tema koplis või kas tema reia allgi, ei, selle vastu polnud tal midagi. Kõik peavad teadma, et mitte ainult Kõrboja pinnal ei või pill hüüda, tantsupaarid keerelda, ei võida pidutseda, vaid ka Katkul, sest milles oleks Katku halvem kui Kõrboja. Kõrbojal polegi niisugust sepikoda nagu Katkul, värvitud luugid ja raudlatid teisel akende ees ja kõik; seal pole ka niisugust keldrit, kuski pole niisugust keldrit, kui on Katku õues, kuhu tulid nüüd Kõrboja pidulised.

Jüri ajas omale juba kuue selga ja tahtis välja minna, aga siis märkas ta, et Villu aidast midagi võtab ja ühes Kõrboja perenaisega üle õue väravast välja läheb Kivimäe poole, teised pidulised tagant järele. Ainult Lõugu Kusti oma «vasikaga» jäi veidikeseks maha, et jalgu puhata, et Katku Jüriga mõni sõna rääkida, sest temaga oli tal asja.

Katku Jüriga oli mõnel teiselgi külapoisil asja, sest niihästi Katku kui ka Mädasoo pidasid kodus seda va kibedat hädaliste aitamiseks. Nende hädalistega võis siis Jüri juttu ajada ja nendelt kuulda, kuhu Kõrboja pidulised läinud ja mis neil seal tegemist.

Jürile ei meeldinud, et Kõrboja pidulised temast niiöelda mööda läksid, et nad Katkust mööda läksid sinna paika, kuhu Villu tahtis asutada uue Katku, temale nimeks pannes Kivimäe. Villu tahtis Kivimäelt kivid hävitada, kividest ehitada loomade laudad, kas või aidad ja kuurid, ja kui kivid hävitatud, siis endise nime jätta mälestuseks endistele kividele. Jürile ei meeldinud, et Villu oma Kivimäega tahtis temast ja tema Katkust, mida ta hoidnud kui oma silmatera, mööda elada, et ta pidulisedki viis Katkust mööda. Ei ta küll võõrastele lausunud midagi, aga endamisi porises ta:

«Purjus peaga ei tea, mis ta teeb.»

Aga Villu emal olid teised arvamused, temal olid Villu ema arvamused, kui ta mõtles, ainult mõtles, sest öelda polnud ju kellelegi. Mõtles, et eks see ole jällegi selle Kõrboja preili tegu, kõik tema tembud, kes muu niisukeste asjade peale tuleb; ainult tema pärast võis Villu Kõrboja pidulised vara jaanpäeva hommikul Kivimäele viia. Villu emal oli küllalt aega mõelda tõmmikut, musta ja kirjut lüpstes, ega mitte midagi muud ei mõelnud ta kui aga Kõrboja preilit, kes läks Villu seltsis Kivimäe poole.

«Vaadake, preili,» ütles Villu ise Kõrboja perenaisele Katku õuest läbi minnes, «niisukesed peavad hooned olema, nagu on minu sepikoda ja kelder. Niisukesed ehitan kõik Katkule, las ma saan aga siin hakkama. Niisukesed peab ka Kõrbojale ehitama, ainult suuremad, palju suuremad. Oleks see minu tegemine, küllap juba mina näitaks, misukesed hooned peab Kõrbojale ehitama.»

Viimseid sõnu kuulasid kõik pealt. Villu emagi kuulis neid läbi toaukse. Ja kõik arvasid, et Villu kiitleb, et Villu suurustab, aga kõik teadsid ka, et nõnda kiitleb ja suurustab ainult Katku Villu.

«Aga kui palju see aega võtab, enne kui te kõik nõnda jõuate ära teha, enne kui te Katku häälde jõuate panna, nagu te ise ütlete?» küsis Kõrboja perenaine Villult teel Kivimäe poole.

«Kui palju aega,» kordas Villu, nagu mõtleks ta järele, aga tõepoolest polnud tal midagi mõelda, sest need mõtted olid tal juba ammugi mõeldud. «Kas või eluaeg,» ütles ta siis. «Tööd jätkub siin, sellest ei tule puudu. Aga see on mul lõpuks üks ta puhas, peaasi – ma tahan teha. Kui te teaks, misuke rõõm on midagi teha, löö või kirvele vars taha, kruvi või sahale tera ette, nii et ta läheb. Mis siis veel mõnest Katkust või Kõrbojast rääkida! Mõtelge ometi, kui võiks niisukese maalahmaka võtta, nagu oleks ta mõni kirvevars või sahakured, võiks võtta ja temast teha, mis tahad, võiks temast niisukese asja teha, mis läheb ja vilistab, anna ta ükskõik kelle kätte.»

Nõnda rääkis Katku Villu Kõrboja perenaisele. Aga ta oleks veel paremini rääkinud, kui ta oleks mõistnud, ta olekski ehk mõistnud, kui ta poleks arvanud, et preili võib panna tema sõnad purjus pea arvele.

Kivimäele jõudes läksid jaanitulelised eemale metsa äärde, ainult Villu ühes Kõrboja Mikuga läks keset oma kivide sekka.

«Silmapilk!» hüüdis Villu piduliste poole pöördudes, aga kõik mõistsid, et ta pöördus ainult Kõrboja perenaise poole. «Ainult pisut kannatust, siis hoidke kõrvad!»

Villu hakkas kivimüraka juures meisterdama, kõik nägid, et Villu meisterdas kivimüraka juures, nagu valmistaks ta tulihända, mis peab lendama õnne järele. Ja nad ootasid silmapilku, mil ta ühes Mikuga kivist eemale põgeneb, teiste kivide varju maha lömitab, sest siis peab oodatud silmapilk käes olema, siis tuleb ilmkärakas. Aga Villul läheb täna pisut rohkem aega kui harilikult. Villu meisterdab liig kaua oma kivimüraka kallal. Ja viimaks sünnib midagi, mille peale ükski pole ette valmistatud, Villu isegi mitte: ilmkärakas käib enne, kui Villu ja Mikk kivist eemale on jooksnud, enne kui nad teiste kivide taha on maha lömitanud. Käib ilmkärakas ning Villu langeb maha ja Kõrboja Mikk tõttab teda üles aitama, aga ei aitagi viimaks, teeb piduliste poole ainult abitu käeliigutuse. Aga asjata on veel Mikul kätt liigutada, sest arukamad on selletagi mõistnud, mis on sündinud; Kõrboja perenainegi on mõistnud, sest tema jookseb kõige ees õnnetuspaigale.

Paljud pööravad jälestusega silmad kõrvale, tüdrukud kiljatavad, ükski ei tea, mis teha, millest peale hakata. Ainult Kõrboja Mikk, kelle juustes paistab punast ja kelle pahem käsi on verine, ainult tema katsub Villuga midagi teha ja ükski ei tea esimesel silmapilgul, kas on Miku küljes tema oma või Villu veri. Veel leidub keegi, kes pead ei kaota, kes ei nuta ega hädalda, vaid kes hakkab talitama nagu talitada vaja. See on Kõrboja perenaine.

Kord tahtis ta sõjaväljale haigeravitsejaks minna, aga siis ei suutnud ta õppida inimese verd ja tema lõhna kannatama, siis mitte, nii et temast tahes või tahtmata haigeravitsejat ei saanud. Täna ei karda ta verd, sest täna voolab Katku Villu veri, ta voolab ja katab pahema silma ja parem käsi on elus veritomp, ilma et ükski õieti aru saaks, mis selle käega on, kuipalju seal õige puudub.

Kõrboja perenaine hakkab Villu verd nähes talitama, nagu poleks siin kedagi peale Miku ja tema, nagu poleks siin Mikkugi, vaid ainult nemad Villuga kahekesi, nagu ükskord ammugi, kui uss hammustas Kõrboja perenaise jalga ja Villu imes tema jala seest ussimürki, imes ja sülitas, imes Kõrboja perenaise verd ühes mürgiga ning sülitas ta helepunasena maha.

Kõrboja perenaine ei tee väljagi, et tema ümber seisavad külapoisid ja tüdrukud, ta näpib oma riiete kallal, nagu mõtleks ta Katku Villu juurde siia lõhutud kivide keskele magama heita, näpib seni, kuni ta saab kätte mingisuguse pehme, peene, valge ja kahiseva alusriide – kõik ümberseisjad nägid, kui peen ja valge oli see Kõrboja perenaise alusriie, aga ükski ei pannud seda sel silmapilgul imeks –, katsub seda lõhki käristada, ja kui käed sõna ei taha kuulata, annab ta selle riidetüki Miku verisesse kätte ja näitab, mis see peaks tegema.

Nüüd pole sel valgel ja peenel riidel enam armu, ei, Miku käes pole riidel enam vähematki vastupanekujõudu, vaid käriseb allaheitlikult igapidi, nagu Kõrboja perenaine käsib. Mikk käristab valget riiet ja Kõrboja perenaine mässib teda Villule pea ja käe ümber, kus ei taha ega taha lõppeda punane oja. Teised vahivad kui juhmid, vaevalt sosistab keegi mõne sõna.

«On valus?» küsib Kõrboja perenaine Villult, kui see Miku ja kellegi teise najal koju poole hakkab minema.

«Ei,» uriseb see läbi hammaste.

Alles kodus, kus ta ootab hobuse rakendamist, puserdab ta läbi hammaste Kõrboja perenaisele, nagu oleks see mõni tema omataoline külapoiss:

«Nüüd, kuradi siga, hakkab valutama, nüüd alles hakkab teine!»

«On teil veel viina?» küsib Kõrboja perenaine vastu, nagu oleks Villu temaga kõige korralikumat keelt kõnelnud.

«Ei ole, isal ehk on,» vastab Villu.

Kõrboja perenaine läheb isalt küsima, aga isa on pahane, ei anna, isa on väga pahane, kui ta ütleb oma kanguses:

«Aitab sellestki, viina ka veel raiskama, see maksab minu raha. Las Kõrboja ostab talle viina!»

Ei aita Kõrboja perenaise sõnad ega palved, Katku Jüri jääb kindlaks, sest tal on oma mõistlik põhjendus.

«Las kannatab targa peaga, ehk siis võtab aru pähe, ei lähe enam joobnult kivide kallale, seisab kaineltki eemal.»

Nõnda arvab isa.

Aga Kõrboja perenaine küsib teistelt meestelt viina, ta küsib Lõugu Kustilt, kes istub vaikiva «vasikaga» süles, küsib kõigilt neilt, kel oli Katku Jüri juurde asja. Ja need kõik tõmbavad oma pudelid taskust ning ulatavad Kõrboja perenaisele, kes viib nad Villule ja käsib juua niipalju, kui süda võtab. Villu joob ühest pudelist, rüüpab mõne hea lonksu teisestki ning kirub siis:

«Ei, siga, hakka pähe, nüüd ei hakka teine pähe.»

«Jooge veel,» käsib Kõrboja perenaine, «jooge niipalju kui läheb, niipalju kui on.»

Ja Katku Villu joob ning joob, vaevalt on ta kunagi korraga nii palju joonud kui täna, kus ta Kõrboja perenaise vastu tõotas joomise alatiseks maha jätta. Aga täna joodab teda Kõrboja perenaine ise, tema ise ulatab Villule pudeli ja seisab tema ees vaadates, nagu kardaks ta, et Villu ehk muidu ei joo.

Kõrboja perenaine mõtleb muistki asjust, ta mõtleb sellestki, kuidas Villu võimalikult ruttu ja hästi hommikusele rongile saaks, ning sellepärast saatis ta Miku ja Jaani koju hobuseid rakendama suure vedruvankri ette, millega peavad sõitma Villu ja Mikk, kuna Jaan kutsarit peab mängima. Mikk peab ühes Villuga sõitma, sest Villule on abi tarvis ja Miku omagi pea on sedavõrd katki, et ta peaks ennast tohtrile näitama. Katku hobusega sõidab Villu teelahkmele, suure männi alla, ja seal peab teda ootama vedruvanker, nõnda tahab Kõrboja perenaine, tahab Katku Jüri tahtmise vastu, sest Jüri arvab, et küllap temalgi veel hobune ja vanker leiduvad, kes poja vaksali võivad sõidutada, kui Jüri ise ohjad ja piitsa oma kätte võtab. Aga Jüri ei saa täna oma tahtmisega Kõrboja perenaise vastu, sest perenaise poolt on Villu ema ja Villu isegi, kes vahetevahel läbi hammaste sülitab ja kirub:

«Küll, kurat, valutab!»

Aga selle peale vaatamata istub ta rahulikult ja ootab, millal ta vankrile talutatakse, sest tema ise ei näe ju kuhugi minna, on ju ta nägijagi silm kinni mässitud. Villu istub ja tema kõrval seisab Kõrboja perenaine, nagu oleksid nad peig ja mõrsja; omaksed ja tuttavadki seisavad nõnda nende ümber, nagu oleksid nad hiljuti papi juurest tulnud või nagu mõtleksid just praegu sinna sõita: hobustki rakendatakse juba, istekotti seatakse, tekki laotatakse, Villu ema ise laotab. Aga ei see ole rõõmupidu, ei see ole pulmasõit, sest miks muidu istub ainult Villu vankrile, kuna Kõrboja perenaine kõrval käib, nagu saadaks ta Villut kirikukellade helinal.

Õueväraval seisab ema ja vaatab Villut, nagu ta teda vist kunagi pole vaadanud; vaatab Villut ja Kõrboja perenaist ning tahaks midagi öelda, aga selle asemel küsib ta Villult ainult:

«Kas ikka veel valutab!»

«Ära küsi, ema,» vastab Villu.

Ja ema ei küsi enam midagi ei Villult, ei Kõrboja perenaiselt ega üheltki teiselt, sest ta on aru saanud, et täna on asjata küsida. Täna on asjata pärida, kuidas see kõik sündis, kuidas see nõnda tuli, et nad pidupeaga kõik Kivimäele hakkasid minema, et Kõrboja perenainegi läks. Emale teatakse vähe vastata, emale vastatakse sellestki vähem, mis ta ise aimab, sest ema ise aimab juba ammust aega, et ei ole head loota, kui on tegemist Kõrbojaga.
Villu ja Kõrboja perenaine käisid kahekesi nagu teed näidates ees kuni Katkuni ja Villu rääkis nüüd juba nõnda, nagu oleks ta isegi kahekesi kõndides vahetevahel mingisugusest uimastavast pudelist rüübanud, kuigi ta oli Kõrboja perenaisele kergemeelselt sõna annud mitte enam juua. Ei ta kõhelnud enam suuremat kõneaine valikul, vaid rääkis kõigest, mis meelde tuli. Rääkis oma endisest tutvusest perenaisega, rääkis perenaise jalajälgedestki, millest ta perenaise enda tunnud, oleks ehk lõpuks nimetanud sedagi, kuidas ema teda Kõrboja perenaise eest hoiatanud, aga enne jõudsid nad Katkule, enne tuli Katku koer neile haukudes vastu, enne jõudsid teised neile järele ja nõnda jäi see jutt täna rääkimata.

Jaanitulelised jõudsid Katkule suure müra ja käraga, rõõmsa pilli ja vadaga, nii et mitte ainult Villu ema, vaid ka isa ärkas ja särgiväel akna alla imestades vaatama tuli, mis küll lahti on. Aga varsti mõistis ta, et pole midagi iseäralikku, on ainult Lõugu Kusti oma «vasikaga», on nende oma Villu Kõrboja perenaisega, on Kõrboja sulasedki ning teised külapoisid ja tüdrukud, kes tulevad nähtavasti Kõrboja jaanitulelt.

Katku Jüril polnud midagi selle vastu, et Kõrboja jaanipidu lõpeks tema õues, tema koplis või kas tema reia allgi, ei, selle vastu polnud tal midagi. Kõik peavad teadma, et mitte ainult Kõrboja pinnal ei või pill hüüda, tantsupaarid keerelda, ei võida pidutseda, vaid ka Katkul, sest milles oleks Katku halvem kui Kõrboja. Kõrbojal polegi niisugust sepikoda nagu Katkul, värvitud luugid ja raudlatid teisel akende ees ja kõik; seal pole ka niisugust keldrit, kuski pole niisugust keldrit, kui on Katku õues, kuhu tulid nüüd Kõrboja pidulised.

Jüri ajas omale juba kuue selga ja tahtis välja minna, aga siis märkas ta, et Villu aidast midagi võtab ja ühes Kõrboja perenaisega üle õue väravast välja läheb Kivimäe poole, teised pidulised tagant järele. Ainult Lõugu Kusti oma «vasikaga» jäi veidikeseks maha, et jalgu puhata, et Katku Jüriga mõni sõna rääkida, sest temaga oli tal asja.

Katku Jüriga oli mõnel teiselgi külapoisil asja, sest niihästi Katku kui ka Mädasoo pidasid kodus seda va kibedat hädaliste aitamiseks. Nende hädalistega võis siis Jüri juttu ajada ja nendelt kuulda, kuhu Kõrboja pidulised läinud ja mis neil seal tegemist.

Jürile ei meeldinud, et Kõrboja pidulised temast niiöelda mööda läksid, et nad Katkust mööda läksid sinna paika, kuhu Villu tahtis asutada uue Katku, temale nimeks pannes Kivimäe. Villu tahtis Kivimäelt kivid hävitada, kividest ehitada loomade laudad, kas või aidad ja kuurid, ja kui kivid hävitatud, siis endise nime jätta mälestuseks endistele kividele. Jürile ei meeldinud, et Villu oma Kivimäega tahtis temast ja tema Katkust, mida ta hoidnud kui oma silmatera, mööda elada, et ta pidulisedki viis Katkust mööda. Ei ta küll võõrastele lausunud midagi, aga endamisi porises ta:

«Purjus peaga ei tea, mis ta teeb.»

Aga Villu emal olid teised arvamused, temal olid Villu ema arvamused, kui ta mõtles, ainult mõtles, sest öelda polnud ju kellelegi. Mõtles, et eks see ole jällegi selle Kõrboja preili tegu, kõik tema tembud, kes muu niisukeste asjade peale tuleb; ainult tema pärast võis Villu Kõrboja pidulised vara jaanpäeva hommikul Kivimäele viia. Villu emal oli küllalt aega mõelda tõmmikut, musta ja kirjut lüpstes, ega mitte midagi muud ei mõelnud ta kui aga Kõrboja preilit, kes läks Villu seltsis Kivimäe poole.

«Vaadake, preili,» ütles Villu ise Kõrboja perenaisele Katku õuest läbi minnes, «niisukesed peavad hooned olema, nagu on minu sepikoda ja kelder. Niisukesed ehitan kõik Katkule, las ma saan aga siin hakkama. Niisukesed peab ka Kõrbojale ehitama, ainult suuremad, palju suuremad. Oleks see minu tegemine, küllap juba mina näitaks, misukesed hooned peab Kõrbojale ehitama.»

Viimseid sõnu kuulasid kõik pealt. Villu emagi kuulis neid läbi toaukse. Ja kõik arvasid, et Villu kiitleb, et Villu suurustab, aga kõik teadsid ka, et nõnda kiitleb ja suurustab ainult Katku Villu.

«Aga kui palju see aega võtab, enne kui te kõik nõnda jõuate ära teha, enne kui te Katku häälde jõuate panna, nagu te ise ütlete?» küsis Kõrboja perenaine Villult teel Kivimäe poole.

«Kui palju aega,» kordas Villu, nagu mõtleks ta järele, aga tõepoolest polnud tal midagi mõelda, sest need mõtted olid tal juba ammugi mõeldud. «Kas või eluaeg,» ütles ta siis. «Tööd jätkub siin, sellest ei tule puudu. Aga see on mul lõpuks üks ta puhas, peaasi – ma tahan teha. Kui te teaks, misuke rõõm on midagi teha, löö või kirvele vars taha, kruvi või sahale tera ette, nii et ta läheb. Mis siis veel mõnest Katkust või Kõrbojast rääkida! Mõtelge ometi, kui võiks niisukese maalahmaka võtta, nagu oleks ta mõni kirvevars või sahakured, võiks võtta ja temast teha, mis tahad, võiks temast niisukese asja teha, mis läheb ja vilistab, anna ta ükskõik kelle kätte.»

Nõnda rääkis Katku Villu Kõrboja perenaisele. Aga ta oleks veel paremini rääkinud, kui ta oleks mõistnud, ta olekski ehk mõistnud, kui ta poleks arvanud, et preili võib panna tema sõnad purjus pea arvele.

Kivimäele jõudes läksid jaanitulelised eemale metsa äärde, ainult Villu ühes Kõrboja Mikuga läks keset oma kivide sekka.

«Silmapilk!» hüüdis Villu piduliste poole pöördudes, aga kõik mõistsid, et ta pöördus ainult Kõrboja perenaise poole. «Ainult pisut kannatust, siis hoidke kõrvad!»

Villu hakkas kivimüraka juures meisterdama, kõik nägid, et Villu meisterdas kivimüraka juures, nagu valmistaks ta tulihända, mis peab lendama õnne järele. Ja nad ootasid silmapilku, mil ta ühes Mikuga kivist eemale põgeneb, teiste kivide varju maha lömitab, sest siis peab oodatud silmapilk käes olema, siis tuleb ilmkärakas. Aga Villul läheb täna pisut rohkem aega kui harilikult. Villu meisterdab liig kaua oma kivimüraka kallal. Ja viimaks sünnib midagi, mille peale ükski pole ette valmistatud, Villu isegi mitte: ilmkärakas käib enne, kui Villu ja Mikk kivist eemale on jooksnud, enne kui nad teiste kivide taha on maha lömitanud. Käib ilmkärakas ning Villu langeb maha ja Kõrboja Mikk tõttab teda üles aitama, aga ei aitagi viimaks, teeb piduliste poole ainult abitu käeliigutuse. Aga asjata on veel Mikul kätt liigutada, sest arukamad on selletagi mõistnud, mis on sündinud; Kõrboja perenainegi on mõistnud, sest tema jookseb kõige ees õnnetuspaigale.

Paljud pööravad jälestusega silmad kõrvale, tüdrukud kiljatavad, ükski ei tea, mis teha, millest peale hakata. Ainult Kõrboja Mikk, kelle juustes paistab punast ja kelle pahem käsi on verine, ainult tema katsub Villuga midagi teha ja ükski ei tea esimesel silmapilgul, kas on Miku küljes tema oma või Villu veri. Veel leidub keegi, kes pead ei kaota, kes ei nuta ega hädalda, vaid kes hakkab talitama nagu talitada vaja. See on Kõrboja perenaine.

Kord tahtis ta sõjaväljale haigeravitsejaks minna, aga siis ei suutnud ta õppida inimese verd ja tema lõhna kannatama, siis mitte, nii et temast tahes või tahtmata haigeravitsejat ei saanud. Täna ei karda ta verd, sest täna voolab Katku Villu veri, ta voolab ja katab pahema silma ja parem käsi on elus veritomp, ilma et ükski õieti aru saaks, mis selle käega on, kuipalju seal õige puudub.

Kõrboja perenaine hakkab Villu verd nähes talitama, nagu poleks siin kedagi peale Miku ja tema, nagu poleks siin Mikkugi, vaid ainult nemad Villuga kahekesi, nagu ükskord ammugi, kui uss hammustas Kõrboja perenaise jalga ja Villu imes tema jala seest ussimürki, imes ja sülitas, imes Kõrboja perenaise verd ühes mürgiga ning sülitas ta helepunasena maha.

Kõrboja perenaine ei tee väljagi, et tema ümber seisavad külapoisid ja tüdrukud, ta näpib oma riiete kallal, nagu mõtleks ta Katku Villu juurde siia lõhutud kivide keskele magama heita, näpib seni, kuni ta saab kätte mingisuguse pehme, peene, valge ja kahiseva alusriide – kõik ümberseisjad nägid, kui peen ja valge oli see Kõrboja perenaise alusriie, aga ükski ei pannud seda sel silmapilgul imeks –, katsub seda lõhki käristada, ja kui käed sõna ei taha kuulata, annab ta selle riidetüki Miku verisesse kätte ja näitab, mis see peaks tegema.

Nüüd pole sel valgel ja peenel riidel enam armu, ei, Miku käes pole riidel enam vähematki vastupanekujõudu, vaid käriseb allaheitlikult igapidi, nagu Kõrboja perenaine käsib. Mikk käristab valget riiet ja Kõrboja perenaine mässib teda Villule pea ja käe ümber, kus ei taha ega taha lõppeda punane oja. Teised vahivad kui juhmid, vaevalt sosistab keegi mõne sõna.

«On valus?» küsib Kõrboja perenaine Villult, kui see Miku ja kellegi teise najal koju poole hakkab minema.

«Ei,» uriseb see läbi hammaste.

Alles kodus, kus ta ootab hobuse rakendamist, puserdab ta läbi hammaste Kõrboja perenaisele, nagu oleks see mõni tema omataoline külapoiss:

«Nüüd, kuradi siga, hakkab valutama, nüüd alles hakkab teine!»

«On teil veel viina?» küsib Kõrboja perenaine vastu, nagu oleks Villu temaga kõige korralikumat keelt kõnelnud.

«Ei ole, isal ehk on,» vastab Villu.

Kõrboja perenaine läheb isalt küsima, aga isa on pahane, ei anna, isa on väga pahane, kui ta ütleb oma kanguses:

«Aitab sellestki, viina ka veel raiskama, see maksab minu raha. Las Kõrboja ostab talle viina!»

Ei aita Kõrboja perenaise sõnad ega palved, Katku Jüri jääb kindlaks, sest tal on oma mõistlik põhjendus.

«Las kannatab targa peaga, ehk siis võtab aru pähe, ei lähe enam joobnult kivide kallale, seisab kaineltki eemal.»

Nõnda arvab isa.

Aga Kõrboja perenaine küsib teistelt meestelt viina, ta küsib Lõugu Kustilt, kes istub vaikiva «vasikaga» süles, küsib kõigilt neilt, kel oli Katku Jüri juurde asja. Ja need kõik tõmbavad oma pudelid taskust ning ulatavad Kõrboja perenaisele, kes viib nad Villule ja käsib juua niipalju, kui süda võtab. Villu joob ühest pudelist, rüüpab mõne hea lonksu teisestki ning kirub siis:

«Ei, siga, hakka pähe, nüüd ei hakka teine pähe.»

«Jooge veel,» käsib Kõrboja perenaine, «jooge niipalju kui läheb, niipalju kui on.»

Ja Katku Villu joob ning joob, vaevalt on ta kunagi korraga nii palju joonud kui täna, kus ta Kõrboja perenaise vastu tõotas joomise alatiseks maha jätta. Aga täna joodab teda Kõrboja perenaine ise, tema ise ulatab Villule pudeli ja seisab tema ees vaadates, nagu kardaks ta, et Villu ehk muidu ei joo.

Kõrboja perenaine mõtleb muistki asjust, ta mõtleb sellestki, kuidas Villu võimalikult ruttu ja hästi hommikusele rongile saaks, ning sellepärast saatis ta Miku ja Jaani koju hobuseid rakendama suure vedruvankri ette, millega peavad sõitma Villu ja Mikk, kuna Jaan kutsarit peab mängima. Mikk peab ühes Villuga sõitma, sest Villule on abi tarvis ja Miku omagi pea on sedavõrd katki, et ta peaks ennast tohtrile näitama. Katku hobusega sõidab Villu teelahkmele, suure männi alla, ja seal peab teda ootama vedruvanker, nõnda tahab Kõrboja perenaine, tahab Katku Jüri tahtmise vastu, sest Jüri arvab, et küllap temalgi veel hobune ja vanker leiduvad, kes poja vaksali võivad sõidutada, kui Jüri ise ohjad ja piitsa oma kätte võtab. Aga Jüri ei saa täna oma tahtmisega Kõrboja perenaise vastu, sest perenaise poolt on Villu ema ja Villu isegi, kes vahetevahel läbi hammaste sülitab ja kirub:

«Küll, kurat, valutab!»

Aga selle peale vaatamata istub ta rahulikult ja ootab, millal ta vankrile talutatakse, sest tema ise ei näe ju kuhugi minna, on ju ta nägijagi silm kinni mässitud. Villu istub ja tema kõrval seisab Kõrboja perenaine, nagu oleksid nad peig ja mõrsja; omaksed ja tuttavadki seisavad nõnda nende ümber, nagu oleksid nad hiljuti papi juurest tulnud või nagu mõtleksid just praegu sinna sõita: hobustki rakendatakse juba, istekotti seatakse, tekki laotatakse, Villu ema ise laotab. Aga ei see ole rõõmupidu, ei see ole pulmasõit, sest miks muidu istub ainult Villu vankrile, kuna Kõrboja perenaine kõrval käib, nagu saadaks ta Villut kirikukellade helinal.

Õueväraval seisab ema ja vaatab Villut, nagu ta teda vist kunagi pole vaadanud; vaatab Villut ja Kõrboja perenaist ning tahaks midagi öelda, aga selle asemel küsib ta Villult ainult:

«Kas ikka veel valutab!»

«Ära küsi, ema,» vastab Villu.

Ja ema ei küsi enam midagi ei Villult, ei Kõrboja perenaiselt ega üheltki teiselt, sest ta on aru saanud, et täna on asjata küsida. Täna on asjata pärida, kuidas see kõik sündis, kuidas see nõnda tuli, et nad pidupeaga kõik Kivimäele hakkasid minema, et Kõrboja perenainegi läks. Emale teatakse vähe vastata, emale vastatakse sellestki vähem, mis ta ise aimab, sest ema ise aimab juba ammust aega, et ei ole head loota, kui on tegemist Kõrbojaga.

Villu ja Kõrboja perenaine käisid kahekesi nagu teed näidates ees kuni Katkuni ja Villu rääkis nüüd juba nõnda, nagu oleks ta isegi kahekesi kõndides vahetevahel mingisugusest uimastavast pudelist rüübanud, kuigi ta oli Kõrboja perenaisele kergemeelselt sõna annud mitte enam juua. Ei ta kõhelnud enam suuremat kõneaine valikul, vaid rääkis kõigest, mis meelde tuli. Rääkis oma endisest tutvusest perenaisega, rääkis perenaise jalajälgedestki, millest ta perenaise enda tunnud, oleks ehk lõpuks nimetanud sedagi, kuidas ema teda Kõrboja perenaise eest hoiatanud, aga enne jõudsid nad Katkule, enne tuli Katku koer neile haukudes vastu, enne jõudsid teised neile järele ja nõnda jäi see jutt täna rääkimata.

Jaanitulelised jõudsid Katkule suure müra ja käraga, rõõmsa pilli ja vadaga, nii et mitte ainult Villu ema, vaid ka isa ärkas ja särgiväel akna alla imestades vaatama tuli, mis küll lahti on. Aga varsti mõistis ta, et pole midagi iseäralikku, on ainult Lõugu Kusti oma «vasikaga», on nende oma Villu Kõrboja perenaisega, on Kõrboja sulasedki ning teised külapoisid ja tüdrukud, kes tulevad nähtavasti Kõrboja jaanitulelt.

Katku Jüril polnud midagi selle vastu, et Kõrboja jaanipidu lõpeks tema õues, tema koplis või kas tema reia allgi, ei, selle vastu polnud tal midagi. Kõik peavad teadma, et mitte ainult Kõrboja pinnal ei või pill hüüda, tantsupaarid keerelda, ei võida pidutseda, vaid ka Katkul, sest milles oleks Katku halvem kui Kõrboja. Kõrbojal polegi niisugust sepikoda nagu Katkul, värvitud luugid ja raudlatid teisel akende ees ja kõik; seal pole ka niisugust keldrit, kuski pole niisugust keldrit, kui on Katku õues, kuhu tulid nüüd Kõrboja pidulised.

Jüri ajas omale juba kuue selga ja tahtis välja minna, aga siis märkas ta, et Villu aidast midagi võtab ja ühes Kõrboja perenaisega üle õue väravast välja läheb Kivimäe poole, teised pidulised tagant järele. Ainult Lõugu Kusti oma «vasikaga» jäi veidikeseks maha, et jalgu puhata, et Katku Jüriga mõni sõna rääkida, sest temaga oli tal asja.

Katku Jüriga oli mõnel teiselgi külapoisil asja, sest niihästi Katku kui ka Mädasoo pidasid kodus seda va kibedat hädaliste aitamiseks. Nende hädalistega võis siis Jüri juttu ajada ja nendelt kuulda, kuhu Kõrboja pidulised läinud ja mis neil seal tegemist.

Jürile ei meeldinud, et Kõrboja pidulised temast niiöelda mööda läksid, et nad Katkust mööda läksid sinna paika, kuhu Villu tahtis asutada uue Katku, temale nimeks pannes Kivimäe. Villu tahtis Kivimäelt kivid hävitada, kividest ehitada loomade laudad, kas või aidad ja kuurid, ja kui kivid hävitatud, siis endise nime jätta mälestuseks endistele kividele. Jürile ei meeldinud, et Villu oma Kivimäega tahtis temast ja tema Katkust, mida ta hoidnud kui oma silmatera, mööda elada, et ta pidulisedki viis Katkust mööda. Ei ta küll võõrastele lausunud midagi, aga endamisi porises ta:

«Purjus peaga ei tea, mis ta teeb.»

Aga Villu emal olid teised arvamused, temal olid Villu ema arvamused, kui ta mõtles, ainult mõtles, sest öelda polnud ju kellelegi. Mõtles, et eks see ole jällegi selle Kõrboja preili tegu, kõik tema tembud, kes muu niisukeste asjade peale tuleb; ainult tema pärast võis Villu Kõrboja pidulised vara jaanpäeva hommikul Kivimäele viia. Villu emal oli küllalt aega mõelda tõmmikut, musta ja kirjut lüpstes, ega mitte midagi muud ei mõelnud ta kui aga Kõrboja preilit, kes läks Villu seltsis Kivimäe poole.

«Vaadake, preili,» ütles Villu ise Kõrboja perenaisele Katku õuest läbi minnes, «niisukesed peavad hooned olema, nagu on minu sepikoda ja kelder. Niisukesed ehitan kõik Katkule, las ma saan aga siin hakkama. Niisukesed peab ka Kõrbojale ehitama, ainult suuremad, palju suuremad. Oleks see minu tegemine, küllap juba mina näitaks, misukesed hooned peab Kõrbojale ehitama.»

Viimseid sõnu kuulasid kõik pealt. Villu emagi kuulis neid läbi toaukse. Ja kõik arvasid, et Villu kiitleb, et Villu suurustab, aga kõik teadsid ka, et nõnda kiitleb ja suurustab ainult Katku Villu.

«Aga kui palju see aega võtab, enne kui te kõik nõnda jõuate ära teha, enne kui te Katku häälde jõuate panna, nagu te ise ütlete?» küsis Kõrboja perenaine Villult teel Kivimäe poole.

«Kui palju aega,» kordas Villu, nagu mõtleks ta järele, aga tõepoolest polnud tal midagi mõelda, sest need mõtted olid tal juba ammugi mõeldud. «Kas või eluaeg,» ütles ta siis. «Tööd jätkub siin, sellest ei tule puudu. Aga see on mul lõpuks üks ta puhas, peaasi – ma tahan teha. Kui te teaks, misuke rõõm on midagi teha, löö või kirvele vars taha, kruvi või sahale tera ette, nii et ta läheb. Mis siis veel mõnest Katkust või Kõrbojast rääkida! Mõtelge ometi, kui võiks niisukese maalahmaka võtta, nagu oleks ta mõni kirvevars või sahakured, võiks võtta ja temast teha, mis tahad, võiks temast niisukese asja teha, mis läheb ja vilistab, anna ta ükskõik kelle kätte.»

Nõnda rääkis Katku Villu Kõrboja perenaisele. Aga ta oleks veel paremini rääkinud, kui ta oleks mõistnud, ta olekski ehk mõistnud, kui ta poleks arvanud, et preili võib panna tema sõnad purjus pea arvele.

Kivimäele jõudes läksid jaanitulelised eemale metsa äärde, ainult Villu ühes Kõrboja Mikuga läks keset oma kivide sekka.

«Silmapilk!» hüüdis Villu piduliste poole pöördudes, aga kõik mõistsid, et ta pöördus ainult Kõrboja perenaise poole. «Ainult pisut kannatust, siis hoidke kõrvad!»

Villu hakkas kivimüraka juures meisterdama, kõik nägid, et Villu meisterdas kivimüraka juures, nagu valmistaks ta tulihända, mis peab lendama õnne järele. Ja nad ootasid silmapilku, mil ta ühes Mikuga kivist eemale põgeneb, teiste kivide varju maha lömitab, sest siis peab oodatud silmapilk käes olema, siis tuleb ilmkärakas. Aga Villul läheb täna pisut rohkem aega kui harilikult. Villu meisterdab liig kaua oma kivimüraka kallal. Ja viimaks sünnib midagi, mille peale ükski pole ette valmistatud, Villu isegi mitte: ilmkärakas käib enne, kui Villu ja Mikk kivist eemale on jooksnud, enne kui nad teiste kivide taha on maha lömitanud. Käib ilmkärakas ning Villu langeb maha ja Kõrboja Mikk tõttab teda üles aitama, aga ei aitagi viimaks, teeb piduliste poole ainult abitu käeliigutuse. Aga asjata on veel Mikul kätt liigutada, sest arukamad on selletagi mõistnud, mis on sündinud; Kõrboja perenainegi on mõistnud, sest tema jookseb kõige ees õnnetuspaigale.

Paljud pööravad jälestusega silmad kõrvale, tüdrukud kiljatavad, ükski ei tea, mis teha, millest peale hakata. Ainult Kõrboja Mikk, kelle juustes paistab punast ja kelle pahem käsi on verine, ainult tema katsub Villuga midagi teha ja ükski ei tea esimesel silmapilgul, kas on Miku küljes tema oma või Villu veri. Veel leidub keegi, kes pead ei kaota, kes ei nuta ega hädalda, vaid kes hakkab talitama nagu talitada vaja. See on Kõrboja perenaine.

Kord tahtis ta sõjaväljale haigeravitsejaks minna, aga siis ei suutnud ta õppida inimese verd ja tema lõhna kannatama, siis mitte, nii et temast tahes või tahtmata haigeravitsejat ei saanud. Täna ei karda ta verd, sest täna voolab Katku Villu veri, ta voolab ja katab pahema silma ja parem käsi on elus veritomp, ilma et ükski õieti aru saaks, mis selle käega on, kuipalju seal õige puudub.

Kõrboja perenaine hakkab Villu verd nähes talitama, nagu poleks siin kedagi peale Miku ja tema, nagu poleks siin Mikkugi, vaid ainult nemad Villuga kahekesi, nagu ükskord ammugi, kui uss hammustas Kõrboja perenaise jalga ja Villu imes tema jala seest ussimürki, imes ja sülitas, imes Kõrboja perenaise verd ühes mürgiga ning sülitas ta helepunasena maha.

Kõrboja perenaine ei tee väljagi, et tema ümber seisavad külapoisid ja tüdrukud, ta näpib oma riiete kallal, nagu mõtleks ta Katku Villu juurde siia lõhutud kivide keskele magama heita, näpib seni, kuni ta saab kätte mingisuguse pehme, peene, valge ja kahiseva alusriide – kõik ümberseisjad nägid, kui peen ja valge oli see Kõrboja perenaise alusriie, aga ükski ei pannud seda sel silmapilgul imeks –, katsub seda lõhki käristada, ja kui käed sõna ei taha kuulata, annab ta selle riidetüki Miku verisesse kätte ja näitab, mis see peaks tegema.

Nüüd pole sel valgel ja peenel riidel enam armu, ei, Miku käes pole riidel enam vähematki vastupanekujõudu, vaid käriseb allaheitlikult igapidi, nagu Kõrboja perenaine käsib. Mikk käristab valget riiet ja Kõrboja perenaine mässib teda Villule pea ja käe ümber, kus ei taha ega taha lõppeda punane oja. Teised vahivad kui juhmid, vaevalt sosistab keegi mõne sõna.

«On valus?» küsib Kõrboja perenaine Villult, kui see Miku ja kellegi teise najal koju poole hakkab minema.

«Ei,» uriseb see läbi hammaste.

Alles kodus, kus ta ootab hobuse rakendamist, puserdab ta läbi hammaste Kõrboja perenaisele, nagu oleks see mõni tema omataoline külapoiss:

«Nüüd, kuradi siga, hakkab valutama, nüüd alles hakkab teine!»

«On teil veel viina?» küsib Kõrboja perenaine vastu, nagu oleks Villu temaga kõige korralikumat keelt kõnelnud.

«Ei ole, isal ehk on,» vastab Villu.

Kõrboja perenaine läheb isalt küsima, aga isa on pahane, ei anna, isa on väga pahane, kui ta ütleb oma kanguses:

«Aitab sellestki, viina ka veel raiskama, see maksab minu raha. Las Kõrboja ostab talle viina!»

Ei aita Kõrboja perenaise sõnad ega palved, Katku Jüri jääb kindlaks, sest tal on oma mõistlik põhjendus.

«Las kannatab targa peaga, ehk siis võtab aru pähe, ei lähe enam joobnult kivide kallale, seisab kaineltki eemal.»

Nõnda arvab isa.

Aga Kõrboja perenaine küsib teistelt meestelt viina, ta küsib Lõugu Kustilt, kes istub vaikiva «vasikaga» süles, küsib kõigilt neilt, kel oli Katku Jüri juurde asja. Ja need kõik tõmbavad oma pudelid taskust ning ulatavad Kõrboja perenaisele, kes viib nad Villule ja käsib juua niipalju, kui süda võtab. Villu joob ühest pudelist, rüüpab mõne hea lonksu teisestki ning kirub siis:

«Ei, siga, hakka pähe, nüüd ei hakka teine pähe.»

«Jooge veel,» käsib Kõrboja perenaine, «jooge niipalju kui läheb, niipalju kui on.»

Ja Katku Villu joob ning joob, vaevalt on ta kunagi korraga nii palju joonud kui täna, kus ta Kõrboja perenaise vastu tõotas joomise alatiseks maha jätta. Aga täna joodab teda Kõrboja perenaine ise, tema ise ulatab Villule pudeli ja seisab tema ees vaadates, nagu kardaks ta, et Villu ehk muidu ei joo.

Kõrboja perenaine mõtleb muistki asjust, ta mõtleb sellestki, kuidas Villu võimalikult ruttu ja hästi hommikusele rongile saaks, ning sellepärast saatis ta Miku ja Jaani koju hobuseid rakendama suure vedruvankri ette, millega peavad sõitma Villu ja Mikk, kuna Jaan kutsarit peab mängima. Mikk peab ühes Villuga sõitma, sest Villule on abi tarvis ja Miku omagi pea on sedavõrd katki, et ta peaks ennast tohtrile näitama. Katku hobusega sõidab Villu teelahkmele, suure männi alla, ja seal peab teda ootama vedruvanker, nõnda tahab Kõrboja perenaine, tahab Katku Jüri tahtmise vastu, sest Jüri arvab, et küllap temalgi veel hobune ja vanker leiduvad, kes poja vaksali võivad sõidutada, kui Jüri ise ohjad ja piitsa oma kätte võtab. Aga Jüri ei saa täna oma tahtmisega Kõrboja perenaise vastu, sest perenaise poolt on Villu ema ja Villu isegi, kes vahetevahel läbi hammaste sülitab ja kirub:

«Küll, kurat, valutab!»

Aga selle peale vaatamata istub ta rahulikult ja ootab, millal ta vankrile talutatakse, sest tema ise ei näe ju kuhugi minna, on ju ta nägijagi silm kinni mässitud. Villu istub ja tema kõrval seisab Kõrboja perenaine, nagu oleksid nad peig ja mõrsja; omaksed ja tuttavadki seisavad nõnda nende ümber, nagu oleksid nad hiljuti papi juurest tulnud või nagu mõtleksid just praegu sinna sõita: hobustki rakendatakse juba, istekotti seatakse, tekki laotatakse, Villu ema ise laotab. Aga ei see ole rõõmupidu, ei see ole pulmasõit, sest miks muidu istub ainult Villu vankrile, kuna Kõrboja perenaine kõrval käib, nagu saadaks ta Villut kirikukellade helinal.

Õueväraval seisab ema ja vaatab Villut, nagu ta teda vist kunagi pole vaadanud; vaatab Villut ja Kõrboja perenaist ning tahaks midagi öelda, aga selle asemel küsib ta Villult ainult:

«Kas ikka veel valutab!»

«Ära küsi, ema,» vastab Villu.

Ja ema ei küsi enam midagi ei Villult, ei Kõrboja perenaiselt ega üheltki teiselt, sest ta on aru saanud, et täna on asjata küsida. Täna on asjata pärida, kuidas see kõik sündis, kuidas see nõnda tuli, et nad pidupeaga kõik Kivimäele hakkasid minema, et Kõrboja perenainegi läks. Emale teatakse vähe vastata, emale vastatakse sellestki vähem, mis ta ise aimab, sest ema ise aimab juba ammust aega, et ei ole head loota, kui on tegemist Kõrbojaga.
Villu ja Kõrboja perenaine käisid kahekesi nagu teed näidates ees kuni Katkuni ja Villu rääkis nüüd juba nõnda, nagu oleks ta isegi kahekesi kõndides vahetevahel mingisugusest uimastavast pudelist rüübanud, kuigi ta oli Kõrboja perenaisele kergemeelselt sõna annud mitte enam juua. Ei ta kõhelnud enam suuremat kõneaine valikul, vaid rääkis kõigest, mis meelde tuli. Rääkis oma endisest tutvusest perenaisega, rääkis perenaise jalajälgedestki, millest ta perenaise enda tunnud, oleks ehk lõpuks nimetanud sedagi, kuidas ema teda Kõrboja perenaise eest hoiatanud, aga enne jõudsid nad Katkule, enne tuli Katku koer neile haukudes vastu, enne jõudsid teised neile järele ja nõnda jäi see jutt täna rääkimata.

Jaanitulelised jõudsid Katkule suure müra ja käraga, rõõmsa pilli ja vadaga, nii et mitte ainult Villu ema, vaid ka isa ärkas ja särgiväel akna alla imestades vaatama tuli, mis küll lahti on. Aga varsti mõistis ta, et pole midagi iseäralikku, on ainult Lõugu Kusti oma «vasikaga», on nende oma Villu Kõrboja perenaisega, on Kõrboja sulasedki ning teised külapoisid ja tüdrukud, kes tulevad nähtavasti Kõrboja jaanitulelt.

Katku Jüril polnud midagi selle vastu, et Kõrboja jaanipidu lõpeks tema õues, tema koplis või kas tema reia allgi, ei, selle vastu polnud tal midagi. Kõik peavad teadma, et mitte ainult Kõrboja pinnal ei või pill hüüda, tantsupaarid keerelda, ei võida pidutseda, vaid ka Katkul, sest milles oleks Katku halvem kui Kõrboja. Kõrbojal polegi niisugust sepikoda nagu Katkul, värvitud luugid ja raudlatid teisel akende ees ja kõik; seal pole ka niisugust keldrit, kuski pole niisugust keldrit, kui on Katku õues, kuhu tulid nüüd Kõrboja pidulised.

Jüri ajas omale juba kuue selga ja tahtis välja minna, aga siis märkas ta, et Villu aidast midagi võtab ja ühes Kõrboja perenaisega üle õue väravast välja läheb Kivimäe poole, teised pidulised tagant järele. Ainult Lõugu Kusti oma «vasikaga» jäi veidikeseks maha, et jalgu puhata, et Katku Jüriga mõni sõna rääkida, sest temaga oli tal asja.

Katku Jüriga oli mõnel teiselgi külapoisil asja, sest niihästi Katku kui ka Mädasoo pidasid kodus seda va kibedat hädaliste aitamiseks. Nende hädalistega võis siis Jüri juttu ajada ja nendelt kuulda, kuhu Kõrboja pidulised läinud ja mis neil seal tegemist.

Jürile ei meeldinud, et Kõrboja pidulised temast niiöelda mööda läksid, et nad Katkust mööda läksid sinna paika, kuhu Villu tahtis asutada uue Katku, temale nimeks pannes Kivimäe. Villu tahtis Kivimäelt kivid hävitada, kividest ehitada loomade laudad, kas või aidad ja kuurid, ja kui kivid hävitatud, siis endise nime jätta mälestuseks endistele kividele. Jürile ei meeldinud, et Villu oma Kivimäega tahtis temast ja tema Katkust, mida ta hoidnud kui oma silmatera, mööda elada, et ta pidulisedki viis Katkust mööda. Ei ta küll võõrastele lausunud midagi, aga endamisi porises ta:

«Purjus peaga ei tea, mis ta teeb.»

Aga Villu emal olid teised arvamused, temal olid Villu ema arvamused, kui ta mõtles, ainult mõtles, sest öelda polnud ju kellelegi. Mõtles, et eks see ole jällegi selle Kõrboja preili tegu, kõik tema tembud, kes muu niisukeste asjade peale tuleb; ainult tema pärast võis Villu Kõrboja pidulised vara jaanpäeva hommikul Kivimäele viia. Villu emal oli küllalt aega mõelda tõmmikut, musta ja kirjut lüpstes, ega mitte midagi muud ei mõelnud ta kui aga Kõrboja preilit, kes läks Villu seltsis Kivimäe poole.

«Vaadake, preili,» ütles Villu ise Kõrboja perenaisele Katku õuest läbi minnes, «niisukesed peavad hooned olema, nagu on minu sepikoda ja kelder. Niisukesed ehitan kõik Katkule, las ma saan aga siin hakkama. Niisukesed peab ka Kõrbojale ehitama, ainult suuremad, palju suuremad. Oleks see minu tegemine, küllap juba mina näitaks, misukesed hooned peab Kõrbojale ehitama.»

Viimseid sõnu kuulasid kõik pealt. Villu emagi kuulis neid läbi toaukse. Ja kõik arvasid, et Villu kiitleb, et Villu suurustab, aga kõik teadsid ka, et nõnda kiitleb ja suurustab ainult Katku Villu.

«Aga kui palju see aega võtab, enne kui te kõik nõnda jõuate ära teha, enne kui te Katku häälde jõuate panna, nagu te ise ütlete?» küsis Kõrboja perenaine Villult teel Kivimäe poole.

«Kui palju aega,» kordas Villu, nagu mõtleks ta järele, aga tõepoolest polnud tal midagi mõelda, sest need mõtted olid tal juba ammugi mõeldud. «Kas või eluaeg,» ütles ta siis. «Tööd jätkub siin, sellest ei tule puudu. Aga see on mul lõpuks üks ta puhas, peaasi – ma tahan teha. Kui te teaks, misuke rõõm on midagi teha, löö või kirvele vars taha, kruvi või sahale tera ette, nii et ta läheb. Mis siis veel mõnest Katkust või Kõrbojast rääkida! Mõtelge ometi, kui võiks niisukese maalahmaka võtta, nagu oleks ta mõni kirvevars või sahakured, võiks võtta ja temast teha, mis tahad, võiks temast niisukese asja teha, mis läheb ja vilistab, anna ta ükskõik kelle kätte.»

Nõnda rääkis Katku Villu Kõrboja perenaisele. Aga ta oleks veel paremini rääkinud, kui ta oleks mõistnud, ta olekski ehk mõistnud, kui ta poleks arvanud, et preili võib panna tema sõnad purjus pea arvele.

Kivimäele jõudes läksid jaanitulelised eemale metsa äärde, ainult Villu ühes Kõrboja Mikuga läks keset oma kivide sekka.

«Silmapilk!» hüüdis Villu piduliste poole pöördudes, aga kõik mõistsid, et ta pöördus ainult Kõrboja perenaise poole. «Ainult pisut kannatust, siis hoidke kõrvad!»

Villu hakkas kivimüraka juures meisterdama, kõik nägid, et Villu meisterdas kivimüraka juures, nagu valmistaks ta tulihända, mis peab lendama õnne järele. Ja nad ootasid silmapilku, mil ta ühes Mikuga kivist eemale põgeneb, teiste kivide varju maha lömitab, sest siis peab oodatud silmapilk käes olema, siis tuleb ilmkärakas. Aga Villul läheb täna pisut rohkem aega kui harilikult. Villu meisterdab liig kaua oma kivimüraka kallal. Ja viimaks sünnib midagi, mille peale ükski pole ette valmistatud, Villu isegi mitte: ilmkärakas käib enne, kui Villu ja Mikk kivist eemale on jooksnud, enne kui nad teiste kivide taha on maha lömitanud. Käib ilmkärakas ning Villu langeb maha ja Kõrboja Mikk tõttab teda üles aitama, aga ei aitagi viimaks, teeb piduliste poole ainult abitu käeliigutuse. Aga asjata on veel Mikul kätt liigutada, sest arukamad on selletagi mõistnud, mis on sündinud; Kõrboja perenainegi on mõistnud, sest tema jookseb kõige ees õnnetuspaigale.

Paljud pööravad jälestusega silmad kõrvale, tüdrukud kiljatavad, ükski ei tea, mis teha, millest peale hakata. Ainult Kõrboja Mikk, kelle juustes paistab punast ja kelle pahem käsi on verine, ainult tema katsub Villuga midagi teha ja ükski ei tea esimesel silmapilgul, kas on Miku küljes tema oma või Villu veri. Veel leidub keegi, kes pead ei kaota, kes ei nuta ega hädalda, vaid kes hakkab talitama nagu talitada vaja. See on Kõrboja perenaine.

Kord tahtis ta sõjaväljale haigeravitsejaks minna, aga siis ei suutnud ta õppida inimese verd ja tema lõhna kannatama, siis mitte, nii et temast tahes või tahtmata haigeravitsejat ei saanud. Täna ei karda ta verd, sest täna voolab Katku Villu veri, ta voolab ja katab pahema silma ja parem käsi on elus veritomp, ilma et ükski õieti aru saaks, mis selle käega on, kuipalju seal õige puudub.

Kõrboja perenaine hakkab Villu verd nähes talitama, nagu poleks siin kedagi peale Miku ja tema, nagu poleks siin Mikkugi, vaid ainult nemad Villuga kahekesi, nagu ükskord ammugi, kui uss hammustas Kõrboja perenaise jalga ja Villu imes tema jala seest ussimürki, imes ja sülitas, imes Kõrboja perenaise verd ühes mürgiga ning sülitas ta helepunasena maha.

Kõrboja perenaine ei tee väljagi, et tema ümber seisavad külapoisid ja tüdrukud, ta näpib oma riiete kallal, nagu mõtleks ta Katku Villu juurde siia lõhutud kivide keskele magama heita, näpib seni, kuni ta saab kätte mingisuguse pehme, peene, valge ja kahiseva alusriide – kõik ümberseisjad nägid, kui peen ja valge oli see Kõrboja perenaise alusriie, aga ükski ei pannud seda sel silmapilgul imeks –, katsub seda lõhki käristada, ja kui käed sõna ei taha kuulata, annab ta selle riidetüki Miku verisesse kätte ja näitab, mis see peaks tegema.

Nüüd pole sel valgel ja peenel riidel enam armu, ei, Miku käes pole riidel enam vähematki vastupanekujõudu, vaid käriseb allaheitlikult igapidi, nagu Kõrboja perenaine käsib. Mikk käristab valget riiet ja Kõrboja perenaine mässib teda Villule pea ja käe ümber, kus ei taha ega taha lõppeda punane oja. Teised vahivad kui juhmid, vaevalt sosistab keegi mõne sõna.

«On valus?» küsib Kõrboja perenaine Villult, kui see Miku ja kellegi teise najal koju poole hakkab minema.

«Ei,» uriseb see läbi hammaste.

Alles kodus, kus ta ootab hobuse rakendamist, puserdab ta läbi hammaste Kõrboja perenaisele, nagu oleks see mõni tema omataoline külapoiss:

«Nüüd, kuradi siga, hakkab valutama, nüüd alles hakkab teine!»

«On teil veel viina?» küsib Kõrboja perenaine vastu, nagu oleks Villu temaga kõige korralikumat keelt kõnelnud.

«Ei ole, isal ehk on,» vastab Villu.

Kõrboja perenaine läheb isalt küsima, aga isa on pahane, ei anna, isa on väga pahane, kui ta ütleb oma kanguses:

«Aitab sellestki, viina ka veel raiskama, see maksab minu raha. Las Kõrboja ostab talle viina!»

Ei aita Kõrboja perenaise sõnad ega palved, Katku Jüri jääb kindlaks, sest tal on oma mõistlik põhjendus.

«Las kannatab targa peaga, ehk siis võtab aru pähe, ei lähe enam joobnult kivide kallale, seisab kaineltki eemal.»

Nõnda arvab isa.

Aga Kõrboja perenaine küsib teistelt meestelt viina, ta küsib Lõugu Kustilt, kes istub vaikiva «vasikaga» süles, küsib kõigilt neilt, kel oli Katku Jüri juurde asja. Ja need kõik tõmbavad oma pudelid taskust ning ulatavad Kõrboja perenaisele, kes viib nad Villule ja käsib juua niipalju, kui süda võtab. Villu joob ühest pudelist, rüüpab mõne hea lonksu teisestki ning kirub siis:

«Ei, siga, hakka pähe, nüüd ei hakka teine pähe.»

«Jooge veel,» käsib Kõrboja perenaine, «jooge niipalju kui läheb, niipalju kui on.»

Ja Katku Villu joob ning joob, vaevalt on ta kunagi korraga nii palju joonud kui täna, kus ta Kõrboja perenaise vastu tõotas joomise alatiseks maha jätta. Aga täna joodab teda Kõrboja perenaine ise, tema ise ulatab Villule pudeli ja seisab tema ees vaadates, nagu kardaks ta, et Villu ehk muidu ei joo.

Kõrboja perenaine mõtleb muistki asjust, ta mõtleb sellestki, kuidas Villu võimalikult ruttu ja hästi hommikusele rongile saaks, ning sellepärast saatis ta Miku ja Jaani koju hobuseid rakendama suure vedruvankri ette, millega peavad sõitma Villu ja Mikk, kuna Jaan kutsarit peab mängima. Mikk peab ühes Villuga sõitma, sest Villule on abi tarvis ja Miku omagi pea on sedavõrd katki, et ta peaks ennast tohtrile näitama. Katku hobusega sõidab Villu teelahkmele, suure männi alla, ja seal peab teda ootama vedruvanker, nõnda tahab Kõrboja perenaine, tahab Katku Jüri tahtmise vastu, sest Jüri arvab, et küllap temalgi veel hobune ja vanker leiduvad, kes poja vaksali võivad sõidutada, kui Jüri ise ohjad ja piitsa oma kätte võtab. Aga Jüri ei saa täna oma tahtmisega Kõrboja perenaise vastu, sest perenaise poolt on Villu ema ja Villu isegi, kes vahetevahel läbi hammaste sülitab ja kirub:

«Küll, kurat, valutab!»

Aga selle peale vaatamata istub ta rahulikult ja ootab, millal ta vankrile talutatakse, sest tema ise ei näe ju kuhugi minna, on ju ta nägijagi silm kinni mässitud. Villu istub ja tema kõrval seisab Kõrboja perenaine, nagu oleksid nad peig ja mõrsja; omaksed ja tuttavadki seisavad nõnda nende ümber, nagu oleksid nad hiljuti papi juurest tulnud või nagu mõtleksid just praegu sinna sõita: hobustki rakendatakse juba, istekotti seatakse, tekki laotatakse, Villu ema ise laotab. Aga ei see ole rõõmupidu, ei see ole pulmasõit, sest miks muidu istub ainult Villu vankrile, kuna Kõrboja perenaine kõrval käib, nagu saadaks ta Villut kirikukellade helinal.

Õueväraval seisab ema ja vaatab Villut, nagu ta teda vist kunagi pole vaadanud; vaatab Villut ja Kõrboja perenaist ning tahaks midagi öelda, aga selle asemel küsib ta Villult ainult:

«Kas ikka veel valutab!»

«Ära küsi, ema,» vastab Villu.

Ja ema ei küsi enam midagi ei Villult, ei Kõrboja perenaiselt ega üheltki teiselt, sest ta on aru saanud, et täna on asjata küsida. Täna on asjata pärida, kuidas see kõik sündis, kuidas see nõnda tuli, et nad pidupeaga kõik Kivimäele hakkasid minema, et Kõrboja perenainegi läks. Emale teatakse vähe vastata, emale vastatakse sellestki vähem, mis ta ise aimab, sest ema ise aimab juba ammust aega, et ei ole head loota, kui on tegemist Kõrbojaga.
Villu ja Kõrboja perenaine käisid kahekesi nagu teed näidates ees kuni Katkuni ja Villu rääkis nüüd juba nõnda, nagu oleks ta isegi kahekesi kõndides vahetevahel mingisugusest uimastavast pudelist rüübanud, kuigi ta oli Kõrboja perenaisele kergemeelselt sõna annud mitte enam juua. Ei ta kõhelnud enam suuremat kõneaine valikul, vaid rääkis kõigest, mis meelde tuli. Rääkis oma endisest tutvusest perenaisega, rääkis perenaise jalajälgedestki, millest ta perenaise enda tunnud, oleks ehk lõpuks nimetanud sedagi, kuidas ema teda Kõrboja perenaise eest hoiatanud, aga enne jõudsid nad Katkule, enne tuli Katku koer neile haukudes vastu, enne jõudsid teised neile järele ja nõnda jäi see jutt täna rääkimata.

Jaanitulelised jõudsid Katkule suure müra ja käraga, rõõmsa pilli ja vadaga, nii et mitte ainult Villu ema, vaid ka isa ärkas ja särgiväel akna alla imestades vaatama tuli, mis küll lahti on. Aga varsti mõistis ta, et pole midagi iseäralikku, on ainult Lõugu Kusti oma «vasikaga», on nende oma Villu Kõrboja perenaisega, on Kõrboja sulasedki ning teised külapoisid ja tüdrukud, kes tulevad nähtavasti Kõrboja jaanitulelt.

Katku Jüril polnud midagi selle vastu, et Kõrboja jaanipidu lõpeks tema õues, tema koplis või kas tema reia allgi, ei, selle vastu polnud tal midagi. Kõik peavad teadma, et mitte ainult Kõrboja pinnal ei või pill hüüda, tantsupaarid keerelda, ei võida pidutseda, vaid ka Katkul, sest milles oleks Katku halvem kui Kõrboja. Kõrbojal polegi niisugust sepikoda nagu Katkul, värvitud luugid ja raudlatid teisel akende ees ja kõik; seal pole ka niisugust keldrit, kuski pole niisugust keldrit, kui on Katku õues, kuhu tulid nüüd Kõrboja pidulised.

Jüri ajas omale juba kuue selga ja tahtis välja minna, aga siis märkas ta, et Villu aidast midagi võtab ja ühes Kõrboja perenaisega üle õue väravast välja läheb Kivimäe poole, teised pidulised tagant järele. Ainult Lõugu Kusti oma «vasikaga» jäi veidikeseks maha, et jalgu puhata, et Katku Jüriga mõni sõna rääkida, sest temaga oli tal asja.

Katku Jüriga oli mõnel teiselgi külapoisil asja, sest niihästi Katku kui ka Mädasoo pidasid kodus seda va kibedat hädaliste aitamiseks. Nende hädalistega võis siis Jüri juttu ajada ja nendelt kuulda, kuhu Kõrboja pidulised läinud ja mis neil seal tegemist.

Jürile ei meeldinud, et Kõrboja pidulised temast niiöelda mööda läksid, et nad Katkust mööda läksid sinna paika, kuhu Villu tahtis asutada uue Katku, temale nimeks pannes Kivimäe. Villu tahtis Kivimäelt kivid hävitada, kividest ehitada loomade laudad, kas või aidad ja kuurid, ja kui kivid hävitatud, siis endise nime jätta mälestuseks endistele kividele. Jürile ei meeldinud, et Villu oma Kivimäega tahtis temast ja tema Katkust, mida ta hoidnud kui oma silmatera, mööda elada, et ta pidulisedki viis Katkust mööda. Ei ta küll võõrastele lausunud midagi, aga endamisi porises ta:

«Purjus peaga ei tea, mis ta teeb.»

Aga Villu emal olid teised arvamused, temal olid Villu ema arvamused, kui ta mõtles, ainult mõtles, sest öelda polnud ju kellelegi. Mõtles, et eks see ole jällegi selle Kõrboja preili tegu, kõik tema tembud, kes muu niisukeste asjade peale tuleb; ainult tema pärast võis Villu Kõrboja pidulised vara jaanpäeva hommikul Kivimäele viia. Villu emal oli küllalt aega mõelda tõmmikut, musta ja kirjut lüpstes, ega mitte midagi muud ei mõelnud ta kui aga Kõrboja preilit, kes läks Villu seltsis Kivimäe poole.

«Vaadake, preili,» ütles Villu ise Kõrboja perenaisele Katku õuest läbi minnes, «niisukesed peavad hooned olema, nagu on minu sepikoda ja kelder. Niisukesed ehitan kõik Katkule, las ma saan aga siin hakkama. Niisukesed peab ka Kõrbojale ehitama, ainult suuremad, palju suuremad. Oleks see minu tegemine, küllap juba mina näitaks, misukesed hooned peab Kõrbojale ehitama.»

Viimseid sõnu kuulasid kõik pealt. Villu emagi kuulis neid läbi toaukse. Ja kõik arvasid, et Villu kiitleb, et Villu suurustab, aga kõik teadsid ka, et nõnda kiitleb ja suurustab ainult Katku Villu.

«Aga kui palju see aega võtab, enne kui te kõik nõnda jõuate ära teha, enne kui te Katku häälde jõuate panna, nagu te ise ütlete?» küsis Kõrboja perenaine Villult teel Kivimäe poole.

«Kui palju aega,» kordas Villu, nagu mõtleks ta järele, aga tõepoolest polnud tal midagi mõelda, sest need mõtted olid tal juba ammugi mõeldud. «Kas või eluaeg,» ütles ta siis. «Tööd jätkub siin, sellest ei tule puudu. Aga see on mul lõpuks üks ta puhas, peaasi – ma tahan teha. Kui te teaks, misuke rõõm on midagi teha, löö või kirvele vars taha, kruvi või sahale tera ette, nii et ta läheb. Mis siis veel mõnest Katkust või Kõrbojast rääkida! Mõtelge ometi, kui võiks niisukese maalahmaka võtta, nagu oleks ta mõni kirvevars või sahakured, võiks võtta ja temast teha, mis tahad, võiks temast niisukese asja teha, mis läheb ja vilistab, anna ta ükskõik kelle kätte.»

Nõnda rääkis Katku Villu Kõrboja perenaisele. Aga ta oleks veel paremini rääkinud, kui ta oleks mõistnud, ta olekski ehk mõistnud, kui ta poleks arvanud, et preili võib panna tema sõnad purjus pea arvele.

Kivimäele jõudes läksid jaanitulelised eemale metsa äärde, ainult Villu ühes Kõrboja Mikuga läks keset oma kivide sekka.

«Silmapilk!» hüüdis Villu piduliste poole pöördudes, aga kõik mõistsid, et ta pöördus ainult Kõrboja perenaise poole. «Ainult pisut kannatust, siis hoidke kõrvad!»

Villu hakkas kivimüraka juures meisterdama, kõik nägid, et Villu meisterdas kivimüraka juures, nagu valmistaks ta tulihända, mis peab lendama õnne järele. Ja nad ootasid silmapilku, mil ta ühes Mikuga kivist eemale põgeneb, teiste kivide varju maha lömitab, sest siis peab oodatud silmapilk käes olema, siis tuleb ilmkärakas. Aga Villul läheb täna pisut rohkem aega kui harilikult. Villu meisterdab liig kaua oma kivimüraka kallal. Ja viimaks sünnib midagi, mille peale ükski pole ette valmistatud, Villu isegi mitte: ilmkärakas käib enne, kui Villu ja Mikk kivist eemale on jooksnud, enne kui nad teiste kivide taha on maha lömitanud. Käib ilmkärakas ning Villu langeb maha ja Kõrboja Mikk tõttab teda üles aitama, aga ei aitagi viimaks, teeb piduliste poole ainult abitu käeliigutuse. Aga asjata on veel Mikul kätt liigutada, sest arukamad on selletagi mõistnud, mis on sündinud; Kõrboja perenainegi on mõistnud, sest tema jookseb kõige ees õnnetuspaigale.

Paljud pööravad jälestusega silmad kõrvale, tüdrukud kiljatavad, ükski ei tea, mis teha, millest peale hakata. Ainult Kõrboja Mikk, kelle juustes paistab punast ja kelle pahem käsi on verine, ainult tema katsub Villuga midagi teha ja ükski ei tea esimesel silmapilgul, kas on Miku küljes tema oma või Villu veri. Veel leidub keegi, kes pead ei kaota, kes ei nuta ega hädalda, vaid kes hakkab talitama nagu talitada vaja. See on Kõrboja perenaine.

Kord tahtis ta sõjaväljale haigeravitsejaks minna, aga siis ei suutnud ta õppida inimese verd ja tema lõhna kannatama, siis mitte, nii et temast tahes või tahtmata haigeravitsejat ei saanud. Täna ei karda ta verd, sest täna voolab Katku Villu veri, ta voolab ja katab pahema silma ja parem käsi on elus veritomp, ilma et ükski õieti aru saaks, mis selle käega on, kuipalju seal õige puudub.

Kõrboja perenaine hakkab Villu verd nähes talitama, nagu poleks siin kedagi peale Miku ja tema, nagu poleks siin Mikkugi, vaid ainult nemad Villuga kahekesi, nagu ükskord ammugi, kui uss hammustas Kõrboja perenaise jalga ja Villu imes tema jala seest ussimürki, imes ja sülitas, imes Kõrboja perenaise verd ühes mürgiga ning sülitas ta helepunasena maha.

Kõrboja perenaine ei tee väljagi, et tema ümber seisavad külapoisid ja tüdrukud, ta näpib oma riiete kallal, nagu mõtleks ta Katku Villu juurde siia lõhutud kivide keskele magama heita, näpib seni, kuni ta saab kätte mingisuguse pehme, peene, valge ja kahiseva alusriide – kõik ümberseisjad nägid, kui peen ja valge oli see Kõrboja perenaise alusriie, aga ükski ei pannud seda sel silmapilgul imeks –, katsub seda lõhki käristada, ja kui käed sõna ei taha kuulata, annab ta selle riidetüki Miku verisesse kätte ja näitab, mis see peaks tegema.

Nüüd pole sel valgel ja peenel riidel enam armu, ei, Miku käes pole riidel enam vähematki vastupanekujõudu, vaid käriseb allaheitlikult igapidi, nagu Kõrboja perenaine käsib. Mikk käristab valget riiet ja Kõrboja perenaine mässib teda Villule pea ja käe ümber, kus ei taha ega taha lõppeda punane oja. Teised vahivad kui juhmid, vaevalt sosistab keegi mõne sõna.

«On valus?» küsib Kõrboja perenaine Villult, kui see Miku ja kellegi teise najal koju poole hakkab minema.

«Ei,» uriseb see läbi hammaste.

Alles kodus, kus ta ootab hobuse rakendamist, puserdab ta läbi hammaste Kõrboja perenaisele, nagu oleks see mõni tema omataoline külapoiss:

«Nüüd, kuradi siga, hakkab valutama, nüüd alles hakkab teine!»

«On teil veel viina?» küsib Kõrboja perenaine vastu, nagu oleks Villu temaga kõige korralikumat keelt kõnelnud.

«Ei ole, isal ehk on,» vastab Villu.

Kõrboja perenaine läheb isalt küsima, aga isa on pahane, ei anna, isa on väga pahane, kui ta ütleb oma kanguses:

«Aitab sellestki, viina ka veel raiskama, see maksab minu raha. Las Kõrboja ostab talle viina!»

Ei aita Kõrboja perenaise sõnad ega palved, Katku Jüri jääb kindlaks, sest tal on oma mõistlik põhjendus.

«Las kannatab targa peaga, ehk siis võtab aru pähe, ei lähe enam joobnult kivide kallale, seisab kaineltki eemal.»

Nõnda arvab isa.

Aga Kõrboja perenaine küsib teistelt meestelt viina, ta küsib Lõugu Kustilt, kes istub vaikiva «vasikaga» süles, küsib kõigilt neilt, kel oli Katku Jüri juurde asja. Ja need kõik tõmbavad oma pudelid taskust ning ulatavad Kõrboja perenaisele, kes viib nad Villule ja käsib juua niipalju, kui süda võtab. Villu joob ühest pudelist, rüüpab mõne hea lonksu teisestki ning kirub siis:

«Ei, siga, hakka pähe, nüüd ei hakka teine pähe.»

«Jooge veel,» käsib Kõrboja perenaine, «jooge niipalju kui läheb, niipalju kui on.»

Ja Katku Villu joob ning joob, vaevalt on ta kunagi korraga nii palju joonud kui täna, kus ta Kõrboja perenaise vastu tõotas joomise alatiseks maha jätta. Aga täna joodab teda Kõrboja perenaine ise, tema ise ulatab Villule pudeli ja seisab tema ees vaadates, nagu kardaks ta, et Villu ehk muidu ei joo.

Kõrboja perenaine mõtleb muistki asjust, ta mõtleb sellestki, kuidas Villu võimalikult ruttu ja hästi hommikusele rongile saaks, ning sellepärast saatis ta Miku ja Jaani koju hobuseid rakendama suure vedruvankri ette, millega peavad sõitma Villu ja Mikk, kuna Jaan kutsarit peab mängima. Mikk peab ühes Villuga sõitma, sest Villule on abi tarvis ja Miku omagi pea on sedavõrd katki, et ta peaks ennast tohtrile näitama. Katku hobusega sõidab Villu teelahkmele, suure männi alla, ja seal peab teda ootama vedruvanker, nõnda tahab Kõrboja perenaine, tahab Katku Jüri tahtmise vastu, sest Jüri arvab, et küllap temalgi veel hobune ja vanker leiduvad, kes poja vaksali võivad sõidutada, kui Jüri ise ohjad ja piitsa oma kätte võtab. Aga Jüri ei saa täna oma tahtmisega Kõrboja perenaise vastu, sest perenaise poolt on Villu ema ja Villu isegi, kes vahetevahel läbi hammaste sülitab ja kirub:

«Küll, kurat, valutab!»

Aga selle peale vaatamata istub ta rahulikult ja ootab, millal ta vankrile talutatakse, sest tema ise ei näe ju kuhugi minna, on ju ta nägijagi silm kinni mässitud. Villu istub ja tema kõrval seisab Kõrboja perenaine, nagu oleksid nad peig ja mõrsja; omaksed ja tuttavadki seisavad nõnda nende ümber, nagu oleksid nad hiljuti papi juurest tulnud või nagu mõtleksid just praegu sinna sõita: hobustki rakendatakse juba, istekotti seatakse, tekki laotatakse, Villu ema ise laotab. Aga ei see ole rõõmupidu, ei see ole pulmasõit, sest miks muidu istub ainult Villu vankrile, kuna Kõrboja perenaine kõrval käib, nagu saadaks ta Villut kirikukellade helinal.

Õueväraval seisab ema ja vaatab Villut, nagu ta teda vist kunagi pole vaadanud; vaatab Villut ja Kõrboja perenaist ning tahaks midagi öelda, aga selle asemel küsib ta Villult ainult:

«Kas ikka veel valutab!»

«Ära küsi, ema,» vastab Villu.

Ja ema ei küsi enam midagi ei Villult, ei Kõrboja perenaiselt ega üheltki teiselt, sest ta on aru saanud, et täna on asjata küsida. Täna on asjata pärida, kuidas see kõik sündis, kuidas see nõnda tuli, et nad pidupeaga kõik Kivimäele hakkasid minema, et Kõrboja perenainegi läks. Emale teatakse vähe vastata, emale vastatakse sellestki vähem, mis ta ise aimab, sest ema ise aimab juba ammust aega, et ei ole head loota, kui on tegemist Kõrbojaga.

Viimane (eeldatavasti üks sellistest delfimeestest, kes ennast siin teostamas käivad), on ehe näide sellest, mida delfitutvuse juures kardetakse- kokku saada pooletoobisega.

Minust oleks isekas ning vale väita, et netist Hr.Õiget leida on pea võimatu. Siia eksleb kindlasti palju toredaid noormehi, kellel eelmine suhe seljataga, otsivad uut, kuid tutvusringkonnas vabu naisi ei ole/väljas nii tihti aega ei veedeta jpm põhjused, kuid need on pigem erandid, hea mees nagu ka hea naine, kaua vallaline ei ole, sellistele leitakse ikka kasvõi tuttavate tuttavad :)

Milline siis on minu jaoks härra õige: välimus (endast lugu pidav noormees lõhnab hästi, keskmise kehaehitusega või alla selle- enese eest mitte hoolitsemine näitab laiskust, tervisest mitte hoolimist (v.a kui kaal on seotud tervisemurega)), pikk (kuna olen ise pikk), empaatilisus (hoolimine kõigest elavast enese ümber, oskus näha maailma läbi teiste silmade), ise materiaalselt toimetulev, alkoholi pigem vähe ja harva (viisakusest või romantiline õhtu kallimaga veini saatel), intelligentne (eneseväljendus, maailmavaade, silmaring), väga olulisel kohal on huumoorisoon ning nalja mõistmine/tegemine, kodulembene kuid mitte koju aheldatud), Mees suure algustähega, kodutoimetustega hakkamasaav (nt toit, koristamine, kui mõlemad käivad tööl, on ka mõlemal selle võrra sama palju vaba aega), pereloomise soov.

Kas need nõuded on siis tõepoolest nii ebareaalsed?

Aitab küll sellest Katku Villust juba, otsige vahelduseks midagi muud välja, kas või näiteks A. Kivi "Seitse venda", sest eks
"Elati ju ennegi,
Kui oja taga oldi,
ojapuid põletati,
ojast õlut joodi."

---

"Mis sa mõtled, Eero-poju?
EERO: Mõtlen köstri poole kooli minna.
JUHANI: Hm! Lähme siis, astume siis. Oh jumala poeg! Kuid laula, veli Timo, laula midagi!
TIMO: Laulan oravast ta sammalsaalis.
JUHANI: Jah, jah!
TIMO:
Magusasti orav magab
Oma sammalsaalikeses;
Sinna jahikoera hammas
Ega metsamehe püünis
Pole iial ulatand.
Oma kõrgest kambrist vaatab,
Näeb maailma kaugeid tippe,
Näeb võitlust käivat ringi;
Kuid ta kohal rahulippe
Männioks see õõtsutab.

Üles-alla õõtsub orav
Armsa kuuse emarinnal;
On ta elu õnnerikas
Selles kiikvas kätkilinnas;
Metsakannel heliseb!

Tukub orav-ruskesaba
Oma väikse akna najal,
Kuni taevas linnulaulud
Saatvad teda õhtu ajal
Une kullamaile."

Kena suve ja head und.

Sind mõistan siiski...
See oli siis kui sõnu meil polnud,
See oli siis kui aega meil polnud,
See oli siis kui ainult silmad meil kõnelesid!

Kui haiged.----

Naine 30+ Kirjutas:
-----------------------------------------------------
> Postituse eesmärk on ka teie kõig
> i kogemused, et me saaksime üksteiselt õppida. Mil
> lised üllatused olid kokku saades. Kas on paare, k
> es jäänudki kokku? Või miks üldse siit foorumist u
> ut suhet otsida, miks olete teie siin?
>

Mismoodi aitaksid Sind edasi võõraste inimeste kogemused suhtlemisel erinevate inimestega?
Mida annaks üllatuste kirjeldamine? Kõik olukorrad on ju ainulaadsed.
Mida annab teadmine, et keegi ongi kokku jäänud?
Mida annaks Sinule teadmine, mida keegi võõras inimene siit otsib?

PS: esimene post oli nii pikk ja lohisev, et jäi pooleli.

Milles see küsimus oligi?

Ühes Gorohhovaja uulitsa suures majas, mille elanikest oleks jätkunud tervele maakonnalinnale, lebas hommikul oma korteris asemel Ilja Iljitš Oblomov.

Ta oli aastatelt nii kolmekümne kahe-kolme ringis, keskmist kasvu, tumehallide silmadega, meeldiva välimusega mees, kelle näoilmes polnud aga mingit sihikindlat mõtet, mingit keskendatust. Vaba linnuna uitis mõte näol, vilksatas silmis, peatus korraks paokil huultel, lipsas peitu otsaesise kortsudesse ja kadus siis täiesti, nii et üle kogu näo valgus ühtlaselt muretuse helk. Näolt kandus see muretus kehahoiakusse ja isegi öökuue voltidesse.

Ajuti tumenes ta pilk küll väsimuse või tüdimuse ilmeliseks; aga nii väsimus kui tüdimus ei suutnud silmapilgukski peletada näolt pehmust, mis oli tema näo ja ka hinge valitsev, põhiline ilme; ja hing paistis tal avameelselt ja selgelt vastu nii silmadest, naeratusest kui ka igast pea- või käeliigutusest. Pealiskaudseltki vaatlev, ükskõikne inimene pidi Oblomovile pilku heites ütlema: „Vististi lihtsameelne, hea mehike!“ Südamlikum ja sügavam vaatleja aga, kes Oblomovile kauem näkku oleks vaadanud, oleks mõnusas mõtiskluses muheldes oma teed läinud.

Ilja Iljitši nägu polnud ei jumekas ega tõmmu, mitte ka päris kahvatu, vaid neutraalne või näis niisugusena lihtsalt sellepärast, et Oblomov kaldus enneaegu paksusele — ei tea, kas liikumise või värske õhu puudusel, väga võimalik, et mõlema puudusel. Üpris mattvalge kaela, väikeste pehmete käte ja ümarate õlgade järgi otsustades tundus tema keha üldse mehe kohta liiga hellikuna.

Tema liigutusi hoidis isegi ärrituse korral vaos pehmus ja omamoodi graatsilinegi laiskus. Kui hingest kerkis näole murepilv, läks pilk tumedaks, otsaesisele ilmusid kortsud ning palgel vaheldus kahtluse, kurbuse ja hirmu ilme; kuid harva võttis see ärevus kindla mõtte kuju, veel harvemini muutus ta tahteks. Kogu mure lahenes ohkeks ja vaibus ükskõiksuses või suikumises.

Kui hästi sobis Oblomovi kodune rõivastus tema rahuliku näo ja helliku kehaga! Tal oli seljas pärsia riidest öökuub, ehtne idamaalaste halatt, ilma igasuguste euroopalike tundemärkideta, ilma tupsudeta ja sametääriseta, pihast sisse võtmata, õige lahe, nii et ta Oblomovilegi kaks korda ümber keha ulatus. Käised läksid Aasia muutumatu moe kohaselt alt ülespoole aina laiemaks. Kuigi see öökuub oli juba oma esialgse värskuse kaotanud ja paiguti loomuliku algläike asemel aja jooksul uue omandanud, oli ta idamaiste värvide eredus ja riide tugevus veel alles.

Oblomovi meelest oli öökuuel musttuhat head omadust: ta oli pehme ja keha järgi, teda ei tundnudki seljas; sõnakuuleliku orjana allus ta vähimalegi kehaliigutusele.

Kodus käis Oblomov alati ilma vesti ja kaelasidemeta, sest ta armastas avarust ja mugavust. Toatuhvlid olid pika tallaga, pehmed ja laiad; kui ta maha vaatamatagi jalad voodist põrandale laskis, sattusid need igal juhul kohe tuhvlitesse.

Lamamine ei olnud Ilja Iljitšile mitte paratamatu vajadus nagu haigele või inimesele, kes magada tahab, ka mitte juhuslik seisukord nagu sellele, kes on väsinud, või mõnu nagu laiskvorstile: see oli tema loomulik olek. Kui ta kodus oli — ja kodus oli ta enamasti alati —, siis ta lamas, ja ikka samas toas, kust me ta leidsime, mis täitis tal magamistoa, kabineti ja võõrastetoa aset. Peale selle oli tal veel kolm tuba, kuid sinna vaatas ta harva, ainult vahel hommikuti, ja seda ka mitte iga päev, sest mitte iga päev ei pühkinud teener tema kabinetti. Nendes tubades olid mööblil katted peal ja akendel eesriided alla lastud.

See tuba, kus Ilja Iljitš lebas, paistis esimesel pilgul väga kenasti sisustatud olevat. Seal oli punasest puust kirjutuslaud, kaks siidriidega kaetud sohvat, ilus voodisirm, millele oli peale tikitud looduses tundmata linde ja puuvilju. Seal olid veel siidkardinad, vaibad, mitu pilti, pronks- ja portselanasju ja hulk ilusat pudi-padi.

Kuid hea maitsega inimese kogenud silm oleks üheainsa põgusa pilguga kõigest, mis seal oli, välja lugenud üksnes soovi paratamatu viisakuse nõuetest näiliselt kinni pidada, nendest kuidagi üle saada. Muidugi oli Oblomov oma kabinetti sisse seades hoolitsenud just ainult selle eest. Rafineeritud maitse poleks leppinud punasest puust jäigalt raskepäraste toolide ega logisevate riiulitega. Teise sohva seljatagune oli upakile vajunud, liimitud puuraam paiguti lahti tulnud.

Samasugune ilme oli ka piltidel, vaasidel ja pudi-padil.

Peremees ise vaatas oma kabineti sisustust nii ükskõikselt ja hajameelselt, nagu oleks ta pilk tahtnud küsida: „Kes on küll kõik selle siia kokku tassinud ja paigale pannud?“ Oblomovi enda ükskõikse suhtumise tõttu oma varandusse ja võib-olla teener Zahhari veelgi suurema ükskõiksuse tõttu sama objekti suhtes üllatas kabinet tähelepanelikumat silma lohakuse ja lagasolekuga.

Piltide ümber seintel rippus vanikutena tolmuseid ämblikuvõrke; peeglid võisid asjade peegeldamise asemel ennemini tahvlite aset täita, et nende tolmunud pinnale kirjutada märkmeid meelespidamiseks. Vaibad olid plekke täis. Sohval vedeles käterätt; harva juhtus, et hommikul ei seisnud laual veel õhtusöögist koristamata jäänud taldrik ühes soolatoosi ja puhtaks näritud kondiga või et laud polnud leivapurune.

Kui poleks olnud seda taldrikut laual, äsja tõmmatud pika varrega piipu voodi najal või lamavat peremeest ennast voodis, siis oleks võinud arvata, et siin ei elatagi — nii tolmunud ja pleekinud oli kõik, nii märkamatu oli siin elava inimese kohalolek. Riiulitel oli küll näha paar-kolm avatud raamatut ja ajaleht, kirjutuslaual seisid tindipott ja suled; kuid raamatute pealmised, avatud lehed olid koltunud ja neid kattis tolm; nagu näha, olid nad ammust ajast sinna unustatud; ajalehe number näitas möödunud aastat ja tindipotist oleks vaid mõni kärbes pirinal lendu tõusnud, kui sinna oleks katsutud sulge kasta.

Ilja Iljitš ärkas täna enda kohta haruldaselt vara, juba kell kaheksa. Miski tegi talle tõsist muret. Vaheldumisi ilmus ta näole just nagu hirm või ahastus või tusk. Nähtavasti toimus tema sisimas võitlus, kuid mõistus polnud veel appi rutanud.

Asi oli nimelt selles, et Oblomov oli eelmisel päeval saanud maalt, oma külavanemalt halva kirja. Võib juba arvata, mis halbustest külavanem kirjutab: viljaikaldusest, maksuvõlgadest, sissetuleku vähenemisest jne. Kuigi külavanem ka mullu ja tunamullu oli oma mõisahärrale täpselt samasisulisi kirju saatnud, mõjus viimane kiri ometi niisama tugevasti nagu iga halb üllatus.

On see siis kerge? Pidi mõtlema, mis samme astuda, mis abinõusid tarvitusele võtta. Muuseas, peab tõele au andma ja tähendama, et Ilja Iljitš ei olnud oma asjade suhtes päris hoolimatu. Juba mõni aasta tagasi, kui ta sai esimest korda külavanemalt halva kirja, hakkas ta mõttes plaanitsema mitmesuguseid muudatusi ja uuendusi oma mõisa kordaseadmiseks.

Selle plaani järgi pidi mõisas maksma pandama mitmeid majanduslikke, politseilikke ja muid uuendusi. Aga plaan ei olnud veel kaugeltki igatepidi läbi mõeldud, kusjuures külavanema halvasisulised kirjad kordusid aasta-aastalt, sundides Oblomovit tegutsema ja rikkudes seega tema rahu. Oblomov pidas tarvilikuks juba enne plaani lõplikku valmimist midagi otsustavat ette võtta.

Niipea kui ta ärkas, võttis ta nõuks kohe üles tõusta, silmad pesta ja pärast teejoomist pea tublisti tööle panna, üht-teist läbi mõtelda ja üles märkida ning üldse selle asjaga nagu kord ja kohus tegelema hakata.

Juba pool tundi lamas ta nõnda ja nägi selle kavatsuse kordasaatmisega vaeva, kuid siis otsustas ta, et seda jõuab teha ka pärast teejoomist, teed aga võib juua nagu harilikult voodis, seda enam, et miski ei takista tal ka lamades mõtelda.

Nõnda ta tegigi. Pärast teed ajas ta end juba poolistukile ja oleks äärepealt voodist väljagi tulnud; toatuhvleid vaadates hakkas ta isegi teist jalga üle voodiserva alla laskma, kuid tõmbas selle kohe jälle teki alla tagasi.

Kell lõi pool kümme; Ilja Iljitš jahmus.

„Mis see ometi olgu?“ ütles ta enda peale pahandades valjusti. „Peab oma kohust teadma: aeg on tööle hakata! Niipea kui end natuke käest lased, on kohe…“

„Zahhar!“ hüüdis ta.

Toas, mida lahutas Ilja Iljitši kabinetist ainult kitsuke koridor, kostis esiteks nagu ketikoera urisemist ja siis kuskilt allahüppamise põntsatust: Zahhar kobis ahju pealt maha, kus ta harilikult istukil tukkumisega aega veetis.

Sisse astus vana teener halli vasknööpidega vesti ja samasuguse halli saterkuuega, mis oli kaenla alt katki, nii et särk välja paistis; pealagi oli tal paljas nagu põlveots, kuid kumbagi palet kattis nii tihe ruuge- ja hallikirju habemepahmakas, et ühe põse omastki oleks jätkunud kolmeks parajaks habemeks.

Zahhar ei katsunud muuta ei oma jumalast antud välimust ega ka ülikonda, mida ta oli maal kandnud. Oma rõivad laskis ta ikka veel maalt kaasatoodud moe järgi õmmelda. Hall saterkuub ja vest meeldisid talle veel sellepärast, et nad tuletasid oma mundrilaadsusega natuke livreed meelde, mida ta oli omal ajal kandnud, saates endisi härraseid kirikusse või võõrusele; livree oli aga tema mälus Oblomovite seisuseväärikuse ainsaks esindajaks.

Mitte miski muu ei tuletanud enam vanamehele meelde laia ja rahulikku härraselu maaüksilduses. Vanad härrased olid surnud, nende perekonnapildid jäänud koju ja vedelesid vististi kusagil pööningul; mälestus endisest ajast ja sugukonna tähtsusest vajus unustusse või hingitses veel mõne üksiku maale jäänud vanakese peas. Seepärast oli hall saterkuub Zahharile kallis: kuues ja veel mõningates märkides, mis olid säilinud tema härra näojoontes ja käitumislaadis, tuletades ta vanemaid meelde, või tema tujudes, mille üle Zahhar küll endamisi ja ka avalikult nurises, aga sisimas neid ometi kui härra tahte ja isandlike õiguste avaldusi austas, nägi vana teener kadunud hiilgeaja tuhme jälgi.

Ilma nende tujudeta poleks ta härrat härraks pidanudki; nendeta poleks miski äratanud ellu ta noorust, maamõisa, kust nad olid juba ammu lahkunud, ega mälestusi sellest vanast suguvõsast, selle ainsat kroonikat, mida kandsid põlvest põlve vanad teenrid, lapsehoidjad ja ammed.

Oblomovite suguvõsa oli olnud kunagi oma kandi rikkamaid ja kuulsamaid, kuid jäänud siis, jumal teab miks, ikka vaesemaks ja väiksemaks ning kadunud viimaks märkamatult uuemate aadlisuguvõsade varju. Ainult mõisa hallipäised teenrid hoidsid ja jutustasid ustavalt edasi pärimusi läinud ajast, neid kui pühadusi kalliks pidades.

Seepärast armastaski Zahhar nii väga oma halli saterkuube. Võib-olla pidas ta oma põskhabemestki just sellepärast lugu, et ta oli noores põlves palju vanu teenreid näinud, kes kandsid seda vanaaegset aristokraatlikku ehet.

Mõttesse vajunud Ilja Iljitš ei pannud Zahhari tükil ajal tähele. Zahhar seisis vaikides ta ees. Viimaks ta köhatas.

„Mis sa tahad?“ küsis Ilja Iljitš.

„Te ju kutsusite?“

„Kutsusin? Milleks ma sind kutsusin — mitte ei mäleta!“ ütles Oblomov ringutades. „Mine seniks oma tuppa, ma tuletan meelde.“

Zahhar läks, Ilja Iljitš aga lamas edasi ja mõtles neetud kirjale.

Veerand tunnikest läks mööda.

„Noh, aitab lamamisest!“ ütles Oblomov. „Peab üles tõusma… Aga loen õige veel kord külavanema kirja tähelepanelikult läbi, siis tõusen kohe. Zahhar!“

Jälle seesama põntsatus ja valjem urin. Zahhar tuli sisse, kuid Ilja Iljitš oli jällegi mõttesse vajunud. Zahhar seisis paar minutit ja põrnitses nägu ära keerates pahuralt härrat; siis hakkas ta ukse poole minema.

„Kuhu sa lähed?“ küsis Oblomov sedamaid.

„Te ei räägi ju midagi, mis ma siin ilmaaegu seisan,“ kähises Zahhar, sest paremat häält tal polnudki, selle oli ta tema enda jutu järgi ajujahil kaotanud, kui ta vana härraga olla kaasa ratsutanud ja vali tuul olla talle kõrisse puhunud.

Ta seisis keset tuba, nägu ikka ära pööratud, ja põrnitses Oblomovit külje pealt.

„Kas sul jalad ei kanna, et sa seista ei saa? Sa näed ju, mul on mure — oota siis ometi! Said ju seal küllalt põõnutada! Otsi kiri üles, mis eile külavanema käest tuli! Kuhu sa ta panid?“

„Misuke kiri? Mina põle mingit kirja näind,“ vastas Zahhar.

„Sina võtsid ta ju postimehe käest vastu: must ja määrdunud kiri.“

„Kust mina tean, kuhu te ta panite,“ vastas Zahhar, patsutades käega laual olevaid pabereid ja asju.

„Midagi sa ka ei tea! Vaata paberikorvi! Ehk on sohva taha kukkunud? Sohva seljatagune on ikka alles parandamata; et sa ometi kord puusepa kutsuksid ja laseksid ära parandada! Sina ta ju katki tegid. Aga ei tule sul seda mõtetki!“

„Mina põle teda katki teind,“ vastas Zahhar, „ta ise läks; ega ta’s igavesti käi: millaski peab ikke katki minema.“

Ilja Iljitš ei pidanud tarvilikuks vastupidist tõendada.

„Kas leidsid?“ küsis ta ainult.

„Siin on mingid kirjad.“

„Mitte need.“

„No rohkem põle,“ ütles Zahhar.

„Hea küll, mine!“ ütles Ilja Iljitš kannatamatult. „Ma tõusen ja otsin ise üles.“

Zahhar läks oma tuppa, kuid vaevalt jõudis ta käed ahjuasemele panna, et selle peale hüpata, kui kostis juba jälle kärsitu hüüe:

„Zahhar, Zahhar!“

„Jumal hoidku küll!“ urises Zahhar uuesti kabinetti minnes. „No küll on piin! Oleks, et surmgi tuleks!“

„Mis on?“ küsis ta teise käega ukse käerauast kinni hoides ja pahameele märgiks nii viltu härra ees seistes, et ta teda ainult silmanurgast nägi, kuna härra ei näinud temast muud kui ainult suurt põskhabemepahmakat, kust oleks võinud küll iga silmapilk kaks-kolm lindu lendu tõusta.

„Ninarätik, ruttu! Võiksid isegi taibata: eks sa näe!“ ütles Ilja Iljitš tõredalt.

Zahhar ei avaldanud härra käsu ja etteheite puhul ei erilist pahameelt ega imestust, pidades tõenäoliselt nii üht kui teist täiesti loomulikuks.

„Kes teab, kus see rätik võiks olla?“ porises ta toas ringi käies ja kõiki toole kobades, ehk küll niigi oli näha, et toolide peal midagi ei ole.

„Kõik asjad on teil kadund!“ tähendas ta ja avas võõrastetoa ukse, et vaadata, kas seal ei ole.

„Kuhu sa lähed? Otsi siitsamast! Tunaeilsest saadik pole ma seal käinud. Ruttu ometi!“ ütles Ilja Iljitš.

„Kus see rätik on? Rätikut ei ole!“ ütles Zahhar käsi lahutades ja igasse nurka vahtides. „Näe, kus ta on,“ kähises ta äkki pahaselt; „teie külje all! Ots paistab! Ise lamate pääl, aga ikke küsite!“

Ja vastust ootamata tahtis ta ära minna. Oblomovil oli oma asjatu otsimiskäsu pärast pisut piinlik. Kohe leidis ta uue põhjuse Zahhari süüdistamiseks.

„Mis kord sul siin valitseb: mustust, tolmu igal pool, nii et jumal hoidku! Näe, näe, vaata nurki! Mitte midagi sa ei tee!“

„Või mina ei tee midagi…“ ütles Zahhar haavunult. „Püüan küll, elu eest! Ja tolmu pühin ka, ja põranda äigan vaata et iga päev üle…“ Ta näitas toa keskpaika ja lauale, kus Oblomov alati lõunat sõi. „Näe, näe,“ ütles ta, „kõik on puhtaks pühitud, ära kraamitud justkui pulmapäevaks… Mis siin tegemata on?“

„Aga mis see on?“ küsis Ilja Iljitš näpuga lae ja seinte poole näidates. „Ja see? Ja see?“ Ta osutas eilsest saadik vedelevat käterätti ja lauale jäetud leivataldrikut.

„No selle ma viin ära, hää küll,“ ütles Zahhar vastutulelikult ja võttis laualt taldriku.

„Ainult selle? Aga tolm seintel, aga ämblikuvõrgud?…“ küsis Oblomov seinte poole osutades.

„Selle koristan lihavõttepühadeks: siis puhastan pühapildid ja võtan võrgud maha…“

„Ja raamatud ja maalid?…“

„Raamatud ja maalid pühin jõuluks: siis teeme Anisjaga kõik kapid korda. Aga kunas ma neid praegu pühin? Te olete kõik see aeg kodu…“

„Ma käin ju vahel teatris ja võõrusel ka, siis ju võiks…“

„Mis koristamine see öösi on?“

Oblomov vaatas etteheitvalt teenrile otsa, kõngutas pead ja ohkas; Zahhar vaatas ükskõikselt aknast välja ja ohkas ka. Härra mõtles nähtavasti: „Noh, va vennas, sa oled veel rohkem Oblomov, kui mina olengi.“ Zahhar aga oleks võinud väga hästi mõelda: „Luiskad! Sa oled kange mees haledat ja tarka juttu ajama, aga tolmust ja ämblikuvõrkudest põle sul üldse lugu!“

„Saad sa sellest aru,“ ütles Ilja Iljitš, „et tolmust siginevad koid? Ma olen mõnikord seinal isegi lutikat näinud.“

„Mul on kirbud ka!“ kostis Zahhar ükskõikselt.

„On see siis hea? See on ju jõle!“ tähendas Oblomov.

Zahhar muigas kogu näoga, nii et naeratusest võtsid osa isegi silmakulmud ja põskhabe: need nihkusid oma paigast ära ja üle näo kuni otsaesiseni valgus punane laik.

„Egas mina põle süüdi, et ilmas lutikad olemas on!“ ütles ta naiivse imestusega. „Kas mina olen nad välja mõeld?“

„See tuleb mustusest,“ ütles Oblomov vahele. „Mis sa ajad lori!“

„Ja mustust põle ka mina välja mõeld.“

„Öösiti jooksevad su toas hiired, ma kuulen.“

„Ka hiiri põle mina välja mõeld. Ja sihukesi loomi nagu hiired, kassid, lutikad — neid on igal pool palju.“

„Kuidas siis teistel koisid ega lutikaid ei ole?“

Zahhari näol avaldus uskmatus või õigemini täiesti kindel teadmine, et lugu on teisiti.

„Mul on kõike palju,“ ütles ta kangekaelselt, „ei jõua ju iga lutika järele vaadata, ja prausse järele ronima ka ei pääse.“

Ise ta aga mõtles nähtavasti: „Ja mis magamine see ilma lutikateta on?“

„Pühi põrandat, tee nurgad puhtaks, siis neid ei tule,“ õpetas Oblomov.

„Täna koristad ära, homme korjub jällegi,“ arvas Zahhar.

„Ei korju,“ ütles härra vahele, „ei tohi lasta“.

„Korjub küll, ma tean,“ kinnitas teener.

„Kuigi korjub, pühid jälle ära.“

„No kuulge! Iga päev kõik nurgad üle võtta?“ küsis Zahhar. „Mis elu see siis on? Siis võiks parem jumala ingel hinge järele tulla!“

„Kuidas teistel kõik puhas on?“ küsis Oblomov omakorda. „Vaata vastas, klaverihäälestajal: nii kena vaadata, ja ometi on seal ainult üks tüdruk…“

„Aga kust sakslased prügi võtavad,“ vaidles Zahhar vastu. „Vaadake, kuidas nemad elavad! Terve pere närib nädal aega ühte konti. Kuub läheb isa seljast poja selga ja säält jälle isa selga tagasi. Naisel ja tütardel on lühikesed undrukud, katsuvad teised oma jalgu peita nagu emahaned… Kust neil see prügi tuleb? Neil ei ole seda moodu, nagu näituseks meil, et kapis vedeleb aastate kaupa hunnikus vanu, ärakantud rõivaid või et kapinurk korjuks talve jooksul leivakoorukesi täis… Neil põle koorukesi raisata: tehakse suhkariks ja süüakse õlle juurde.“

Niisugune kitsi elu pani Zahhari koguni läbi hammaste sülitama.

„Ei aita see jutt midagi,“ ütles Ilja Iljitš, „pead paremini koristama.“

„Teinekord koristakski, aga teie ei lase,“ ütles Zahhar.

„Ikka sama laul! Või mina segan!“

„Muidugi segate; istute kogu aeg kodu: ei saa ju teie juuresolekul koristada! Minge päevaks otsaks ära, küll ma siis koristan.“

„Vaata, mis tema ei taha — ajab kodunt välja! Mine parem oma tuppa!“

„Ei, tõesti!“ käis Zahhar peale. „Läheksite kas või täna välja, me teeksime Anisjaga kõik korda. Ega kahekesi ei tulegi toime: peaks mõne naise appi võtma, saaks kõik üle pestud.“

„Uuh! On aga mõte — naisi veel vaja! Mine nüüd!“ ütles Ilja Iljitš.

Juba ta kahetseski, et ta oli Zahhariga seda juttu alustanud. Ikka läks tal meelest, et kui seda delikaatset teemat puudutada, on kohe tülinat ja saginat karta.

Ta oleks küll tahtnud, et kord oleks majas, aga nõnda, et see oleks toimunud nii-öelda iseenesest, tähelepandamatult; kuid Zahhar kukkus kohe protsessima, niipea kui tolmupühkimisest või põrandapesemisest juttu tehti. Sel puhul hakkas ta tõendama, et kogu majas tuleb tohutu möll ette võtta, sest ta teadis väga hästi, et juba see mõte üksi ajab härrale hirmu peale.

Zahhar läks ära ja Oblomov jäi mõtteid mõlgutama. Mõne minuti pärast lõi kell jälle pooltundi.

„Mis see siis on?“ ütles Ilja Iljitš päris kohkunult. „Kell saab juba üksteist, ja mina olen ikka veel voodis, ja silmad alles pesemata? Zahhar, Zahhar!“

„Jumal küll! Noh?“ kostis eestoast ja kohe selle järel käis tuntud põntsatus.

„Kas pesuvesi on valmis?“ küsis Oblomov.

„Ammu!“ vastas Zahhar. „Miks te üles ei tõuse?“

„Miks sa siis ei ütle, et valmis on? Ma oleksin ammu üles tõusnud. Mine nüüd, ma tulen sulle kohe järele. Mul on tegemist, ma pean natuke kirjutama.“

Zahhar läks ära, kuid tuli varsti tagasi, käes täiskirjutatud ja mäkerdatud kaustik ning mitu paberilipakat.

„Kui te kirjutama hakkate, siis võiks ka arved läbi vaadata: raha tuleb ära maksta.“

„Mis arved? Mis raha?“ küsis Ilja Iljitš pahaselt.

„Lihunikule, köögiviljapoodi, pesunaisele ja leivapagarile: kõik küsivad raha.“

„Muud ei olegi kui üks rahamure!“ torises Ilja Iljitš. „Miks sa natukesehaaval arveid ei too, ikka kõik korraga?“

„Te ajate mind ju iga kord minema: et homme ja homme…“

„Kas siis nüüd ei või homseks jätta?“

„Ei, norivad juba kangesti: enam võlgu ei anna. Täna ju esimene kuupäev.“

„Oh!“ ütles Oblomov tusaselt. „Uus mure! Noh, mis sa seisad? Pane lauale! Ma tõusen kohe, pesen ja vaatan siis,“ ütles Ilja Iljitš. „Nii et pesuvesi on valmis?“

„Jah on,“ vastas Zahhar.

„Noh, nüüd…“

Oblomov hakkas ägisedes end üles ajama, et voodist välja tulla.

„Ma unustasin enne öelda,“ alustas Zahhar uut juttu, „et siis, kui te alles puhkasite, saatis majavalitseja kojamehe ütlema, et me peame siit tingimata välja kolima… neil on korterit tarvis.“

„Noh, mis siis ikka! Kui on tarvis, eks siis kolime muidugi ära. Mis sa käid mulle sellega peale? Kolmat korda juba räägid sellest!“

„Mulle käiakse ka.“

„Ütle neile, et küll me kolime!“

„Nemad ütlevad, et me olla juba kuu aja eest luband, aga ikke põle kolind, ähvardavad politseile teatada.“

„Teatagu!“ ütles Oblomov kindlalt. „Me kolime niikuinii, kui ilmad soojemaks lähevad, ütleme, kolme nädala pärast.“

„Kolme nädali pärast — kus seda saab! Valitseja ütleb, et kahe nädali pärast tulevad töölised: lammutavad kõik maha… Käsk on, et homme või ülehomme…“

„Nononoo! Või nii kähku! Vaata aga, mis tema ei taha! Võib-olla käsite silmapilk kolida? Sina ära tuleta mulle parem seda korteriasja meeldegi! Ma keelasin juba kord, aga sa hakkad jälle! Katsu sa!“

„Mis ma pean siis tegema?“ küsis Zahhar.

„Mis sa pead tegema? Ah mõtled nõnda minuga valmis saada?“ vastas Ilja Iljitš. „Ta küsib minu käest! Mis on minul sellega asja? Jäta mind rahule, ja muidu tee, mis tahad; aga säti asjad nii, et ei peaks kolima! Sa ei või nüüd sedagi oma härra heaks teha!“

„Kuidas ma pean neid sättima, isake Ilja Iljitš?“ kähises Zahhar mahedalt. „Ega see põle minu maja: kuidas saab võõrast majast mitte välja minna, kui aetakse? Oleks see minu maja, siis muidugi, kõige suurema lahkusega…“

„Kas sa ei saa siis nendega kuidagi kokku leppida? Noh, et me oleme siin tükk aega elanud, maksame korralikult üüri.“

„Olen juba rääkind,“ ütles Zahhar.

„Ja mis nemad ütlevad?“

„Nemad… Ajavad muudkui oma õigust: minge välja, meie tahme korteri ümber ehitada. Tahvad doktori korterist ja sellest siin kokku ühe suure teha, peremehe poja pulmadeks.“

„Jumal hoidku küll!“ ütles Oblomov pahaselt. „Et leidub ka mõni eesel, kes tahab naist võtta!“

Ta keeras end selili.

„Ehk kirjutaksite majaperemehele, härra,“ ütles Zahhar, „võib-olla ta jätaks teid siis rahule ja laseks esiotsa selle teise korteri maha lõhkuda.“

Zahhar viipas käega kuhugi paremale.

„Heai küll, ma kirjutan, kui üles tõusen… Mine nüüd oma tuppa, ma mõtlen natuke. Ei oska sa ka midagi ise teha,“ lisas ta juurde, „isegi sellist tühist asja pean mina õiendama.“

Zahhar läks ära ja Oblomov hakkas mõtlema.

Kuid ta oli hädas, millest õieti mõelda, kas külavanema kirjast või uude kohta kolimisest; või hakata hoopis arveid kokku võtma? Elumurede rüsinas kaotas ta pea ja lebas ikka edasi, väherdes küljelt küljele. Aeg-ajalt kuuldus üksikuid hüüatusi: „Oh, jumal küll! Elu käib pinna peale, igast kandist pitsitab!“

Ei tea, kaua ta veel selles nõutuses oleks lebanud, kui esikust poleks kostnud kellahelinat.

„Juba tuleb keegi!“ ütles Oblomov ja tõmbas öökuue ümber. „Ja mina pole veel tõusnudki — kus selle häbi ots! Kes see võiks nii vara tulla?“

Ja lebama jäädes vahtis ta uudishimulikult ukse poole.

teema algatajaja , kas sa ise oled ka ennast analüüsninud , vaata oma minevikku , oled sa hingelt puhas , on sul õigus käratseda et suhe purunes kui oled ise suhted purustanud,, oma saatuse kujundame ise .. julmala inimesle vaatab vastu julm saatus jne
kõikide vigade eest tuleb maksta kompensatsiooni