Villu ja Kõrboja perenaine käisid kahekesi nagu teed näidates ees kuni Katkuni ja Villu rääkis nüüd juba nõnda, nagu oleks ta isegi kahekesi kõndides vahetevahel mingisugusest uimastavast pudelist rüübanud, kuigi ta oli Kõrboja perenaisele kergemeelselt sõna annud mitte enam juua. Ei ta kõhelnud enam suuremat kõneaine valikul, vaid rääkis kõigest, mis meelde tuli. Rääkis oma endisest tutvusest perenaisega, rääkis perenaise jalajälgedestki, millest ta perenaise enda tunnud, oleks ehk lõpuks nimetanud sedagi, kuidas ema teda Kõrboja perenaise eest hoiatanud, aga enne jõudsid nad Katkule, enne tuli Katku koer neile haukudes vastu, enne jõudsid teised neile järele ja nõnda jäi see jutt täna rääkimata.
Jaanitulelised jõudsid Katkule suure müra ja käraga, rõõmsa pilli ja vadaga, nii et mitte ainult Villu ema, vaid ka isa ärkas ja särgiväel akna alla imestades vaatama tuli, mis küll lahti on. Aga varsti mõistis ta, et pole midagi iseäralikku, on ainult Lõugu Kusti oma «vasikaga», on nende oma Villu Kõrboja perenaisega, on Kõrboja sulasedki ning teised külapoisid ja tüdrukud, kes tulevad nähtavasti Kõrboja jaanitulelt.
Katku Jüril polnud midagi selle vastu, et Kõrboja jaanipidu lõpeks tema õues, tema koplis või kas tema reia allgi, ei, selle vastu polnud tal midagi. Kõik peavad teadma, et mitte ainult Kõrboja pinnal ei või pill hüüda, tantsupaarid keerelda, ei võida pidutseda, vaid ka Katkul, sest milles oleks Katku halvem kui Kõrboja. Kõrbojal polegi niisugust sepikoda nagu Katkul, värvitud luugid ja raudlatid teisel akende ees ja kõik; seal pole ka niisugust keldrit, kuski pole niisugust keldrit, kui on Katku õues, kuhu tulid nüüd Kõrboja pidulised.
Jüri ajas omale juba kuue selga ja tahtis välja minna, aga siis märkas ta, et Villu aidast midagi võtab ja ühes Kõrboja perenaisega üle õue väravast välja läheb Kivimäe poole, teised pidulised tagant järele. Ainult Lõugu Kusti oma «vasikaga» jäi veidikeseks maha, et jalgu puhata, et Katku Jüriga mõni sõna rääkida, sest temaga oli tal asja.
Katku Jüriga oli mõnel teiselgi külapoisil asja, sest niihästi Katku kui ka Mädasoo pidasid kodus seda va kibedat hädaliste aitamiseks. Nende hädalistega võis siis Jüri juttu ajada ja nendelt kuulda, kuhu Kõrboja pidulised läinud ja mis neil seal tegemist.
Jürile ei meeldinud, et Kõrboja pidulised temast niiöelda mööda läksid, et nad Katkust mööda läksid sinna paika, kuhu Villu tahtis asutada uue Katku, temale nimeks pannes Kivimäe. Villu tahtis Kivimäelt kivid hävitada, kividest ehitada loomade laudad, kas või aidad ja kuurid, ja kui kivid hävitatud, siis endise nime jätta mälestuseks endistele kividele. Jürile ei meeldinud, et Villu oma Kivimäega tahtis temast ja tema Katkust, mida ta hoidnud kui oma silmatera, mööda elada, et ta pidulisedki viis Katkust mööda. Ei ta küll võõrastele lausunud midagi, aga endamisi porises ta:
«Purjus peaga ei tea, mis ta teeb.»
Aga Villu emal olid teised arvamused, temal olid Villu ema arvamused, kui ta mõtles, ainult mõtles, sest öelda polnud ju kellelegi. Mõtles, et eks see ole jällegi selle Kõrboja preili tegu, kõik tema tembud, kes muu niisukeste asjade peale tuleb; ainult tema pärast võis Villu Kõrboja pidulised vara jaanpäeva hommikul Kivimäele viia. Villu emal oli küllalt aega mõelda tõmmikut, musta ja kirjut lüpstes, ega mitte midagi muud ei mõelnud ta kui aga Kõrboja preilit, kes läks Villu seltsis Kivimäe poole.
«Vaadake, preili,» ütles Villu ise Kõrboja perenaisele Katku õuest läbi minnes, «niisukesed peavad hooned olema, nagu on minu sepikoda ja kelder. Niisukesed ehitan kõik Katkule, las ma saan aga siin hakkama. Niisukesed peab ka Kõrbojale ehitama, ainult suuremad, palju suuremad. Oleks see minu tegemine, küllap juba mina näitaks, misukesed hooned peab Kõrbojale ehitama.»
Viimseid sõnu kuulasid kõik pealt. Villu emagi kuulis neid läbi toaukse. Ja kõik arvasid, et Villu kiitleb, et Villu suurustab, aga kõik teadsid ka, et nõnda kiitleb ja suurustab ainult Katku Villu.
«Aga kui palju see aega võtab, enne kui te kõik nõnda jõuate ära teha, enne kui te Katku häälde jõuate panna, nagu te ise ütlete?» küsis Kõrboja perenaine Villult teel Kivimäe poole.
«Kui palju aega,» kordas Villu, nagu mõtleks ta järele, aga tõepoolest polnud tal midagi mõelda, sest need mõtted olid tal juba ammugi mõeldud. «Kas või eluaeg,» ütles ta siis. «Tööd jätkub siin, sellest ei tule puudu. Aga see on mul lõpuks üks ta puhas, peaasi – ma tahan teha. Kui te teaks, misuke rõõm on midagi teha, löö või kirvele vars taha, kruvi või sahale tera ette, nii et ta läheb. Mis siis veel mõnest Katkust või Kõrbojast rääkida! Mõtelge ometi, kui võiks niisukese maalahmaka võtta, nagu oleks ta mõni kirvevars või sahakured, võiks võtta ja temast teha, mis tahad, võiks temast niisukese asja teha, mis läheb ja vilistab, anna ta ükskõik kelle kätte.»
Nõnda rääkis Katku Villu Kõrboja perenaisele. Aga ta oleks veel paremini rääkinud, kui ta oleks mõistnud, ta olekski ehk mõistnud, kui ta poleks arvanud, et preili võib panna tema sõnad purjus pea arvele.
Kivimäele jõudes läksid jaanitulelised eemale metsa äärde, ainult Villu ühes Kõrboja Mikuga läks keset oma kivide sekka.
«Silmapilk!» hüüdis Villu piduliste poole pöördudes, aga kõik mõistsid, et ta pöördus ainult Kõrboja perenaise poole. «Ainult pisut kannatust, siis hoidke kõrvad!»
Villu hakkas kivimüraka juures meisterdama, kõik nägid, et Villu meisterdas kivimüraka juures, nagu valmistaks ta tulihända, mis peab lendama õnne järele. Ja nad ootasid silmapilku, mil ta ühes Mikuga kivist eemale põgeneb, teiste kivide varju maha lömitab, sest siis peab oodatud silmapilk käes olema, siis tuleb ilmkärakas. Aga Villul läheb täna pisut rohkem aega kui harilikult. Villu meisterdab liig kaua oma kivimüraka kallal. Ja viimaks sünnib midagi, mille peale ükski pole ette valmistatud, Villu isegi mitte: ilmkärakas käib enne, kui Villu ja Mikk kivist eemale on jooksnud, enne kui nad teiste kivide taha on maha lömitanud. Käib ilmkärakas ning Villu langeb maha ja Kõrboja Mikk tõttab teda üles aitama, aga ei aitagi viimaks, teeb piduliste poole ainult abitu käeliigutuse. Aga asjata on veel Mikul kätt liigutada, sest arukamad on selletagi mõistnud, mis on sündinud; Kõrboja perenainegi on mõistnud, sest tema jookseb kõige ees õnnetuspaigale.
Paljud pööravad jälestusega silmad kõrvale, tüdrukud kiljatavad, ükski ei tea, mis teha, millest peale hakata. Ainult Kõrboja Mikk, kelle juustes paistab punast ja kelle pahem käsi on verine, ainult tema katsub Villuga midagi teha ja ükski ei tea esimesel silmapilgul, kas on Miku küljes tema oma või Villu veri. Veel leidub keegi, kes pead ei kaota, kes ei nuta ega hädalda, vaid kes hakkab talitama nagu talitada vaja. See on Kõrboja perenaine.
Kord tahtis ta sõjaväljale haigeravitsejaks minna, aga siis ei suutnud ta õppida inimese verd ja tema lõhna kannatama, siis mitte, nii et temast tahes või tahtmata haigeravitsejat ei saanud. Täna ei karda ta verd, sest täna voolab Katku Villu veri, ta voolab ja katab pahema silma ja parem käsi on elus veritomp, ilma et ükski õieti aru saaks, mis selle käega on, kuipalju seal õige puudub.
Kõrboja perenaine hakkab Villu verd nähes talitama, nagu poleks siin kedagi peale Miku ja tema, nagu poleks siin Mikkugi, vaid ainult nemad Villuga kahekesi, nagu ükskord ammugi, kui uss hammustas Kõrboja perenaise jalga ja Villu imes tema jala seest ussimürki, imes ja sülitas, imes Kõrboja perenaise verd ühes mürgiga ning sülitas ta helepunasena maha.
Kõrboja perenaine ei tee väljagi, et tema ümber seisavad külapoisid ja tüdrukud, ta näpib oma riiete kallal, nagu mõtleks ta Katku Villu juurde siia lõhutud kivide keskele magama heita, näpib seni, kuni ta saab kätte mingisuguse pehme, peene, valge ja kahiseva alusriide – kõik ümberseisjad nägid, kui peen ja valge oli see Kõrboja perenaise alusriie, aga ükski ei pannud seda sel silmapilgul imeks –, katsub seda lõhki käristada, ja kui käed sõna ei taha kuulata, annab ta selle riidetüki Miku verisesse kätte ja näitab, mis see peaks tegema.
Nüüd pole sel valgel ja peenel riidel enam armu, ei, Miku käes pole riidel enam vähematki vastupanekujõudu, vaid käriseb allaheitlikult igapidi, nagu Kõrboja perenaine käsib. Mikk käristab valget riiet ja Kõrboja perenaine mässib teda Villule pea ja käe ümber, kus ei taha ega taha lõppeda punane oja. Teised vahivad kui juhmid, vaevalt sosistab keegi mõne sõna.
«On valus?» küsib Kõrboja perenaine Villult, kui see Miku ja kellegi teise najal koju poole hakkab minema.
«Ei,» uriseb see läbi hammaste.
Alles kodus, kus ta ootab hobuse rakendamist, puserdab ta läbi hammaste Kõrboja perenaisele, nagu oleks see mõni tema omataoline külapoiss:
«Nüüd, kuradi siga, hakkab valutama, nüüd alles hakkab teine!»
«On teil veel viina?» küsib Kõrboja perenaine vastu, nagu oleks Villu temaga kõige korralikumat keelt kõnelnud.
«Ei ole, isal ehk on,» vastab Villu.
Kõrboja perenaine läheb isalt küsima, aga isa on pahane, ei anna, isa on väga pahane, kui ta ütleb oma kanguses:
«Aitab sellestki, viina ka veel raiskama, see maksab minu raha. Las Kõrboja ostab talle viina!»
Ei aita Kõrboja perenaise sõnad ega palved, Katku Jüri jääb kindlaks, sest tal on oma mõistlik põhjendus.
«Las kannatab targa peaga, ehk siis võtab aru pähe, ei lähe enam joobnult kivide kallale, seisab kaineltki eemal.»
Nõnda arvab isa.
Aga Kõrboja perenaine küsib teistelt meestelt viina, ta küsib Lõugu Kustilt, kes istub vaikiva «vasikaga» süles, küsib kõigilt neilt, kel oli Katku Jüri juurde asja. Ja need kõik tõmbavad oma pudelid taskust ning ulatavad Kõrboja perenaisele, kes viib nad Villule ja käsib juua niipalju, kui süda võtab. Villu joob ühest pudelist, rüüpab mõne hea lonksu teisestki ning kirub siis:
«Ei, siga, hakka pähe, nüüd ei hakka teine pähe.»
«Jooge veel,» käsib Kõrboja perenaine, «jooge niipalju kui läheb, niipalju kui on.»
Ja Katku Villu joob ning joob, vaevalt on ta kunagi korraga nii palju joonud kui täna, kus ta Kõrboja perenaise vastu tõotas joomise alatiseks maha jätta. Aga täna joodab teda Kõrboja perenaine ise, tema ise ulatab Villule pudeli ja seisab tema ees vaadates, nagu kardaks ta, et Villu ehk muidu ei joo.
Kõrboja perenaine mõtleb muistki asjust, ta mõtleb sellestki, kuidas Villu võimalikult ruttu ja hästi hommikusele rongile saaks, ning sellepärast saatis ta Miku ja Jaani koju hobuseid rakendama suure vedruvankri ette, millega peavad sõitma Villu ja Mikk, kuna Jaan kutsarit peab mängima. Mikk peab ühes Villuga sõitma, sest Villule on abi tarvis ja Miku omagi pea on sedavõrd katki, et ta peaks ennast tohtrile näitama. Katku hobusega sõidab Villu teelahkmele, suure männi alla, ja seal peab teda ootama vedruvanker, nõnda tahab Kõrboja perenaine, tahab Katku Jüri tahtmise vastu, sest Jüri arvab, et küllap temalgi veel hobune ja vanker leiduvad, kes poja vaksali võivad sõidutada, kui Jüri ise ohjad ja piitsa oma kätte võtab. Aga Jüri ei saa täna oma tahtmisega Kõrboja perenaise vastu, sest perenaise poolt on Villu ema ja Villu isegi, kes vahetevahel läbi hammaste sülitab ja kirub:
«Küll, kurat, valutab!»
Aga selle peale vaatamata istub ta rahulikult ja ootab, millal ta vankrile talutatakse, sest tema ise ei näe ju kuhugi minna, on ju ta nägijagi silm kinni mässitud. Villu istub ja tema kõrval seisab Kõrboja perenaine, nagu oleksid nad peig ja mõrsja; omaksed ja tuttavadki seisavad nõnda nende ümber, nagu oleksid nad hiljuti papi juurest tulnud või nagu mõtleksid just praegu sinna sõita: hobustki rakendatakse juba, istekotti seatakse, tekki laotatakse, Villu ema ise laotab. Aga ei see ole rõõmupidu, ei see ole pulmasõit, sest miks muidu istub ainult Villu vankrile, kuna Kõrboja perenaine kõrval käib, nagu saadaks ta Villut kirikukellade helinal.
Õueväraval seisab ema ja vaatab Villut, nagu ta teda vist kunagi pole vaadanud; vaatab Villut ja Kõrboja perenaist ning tahaks midagi öelda, aga selle asemel küsib ta Villult ainult:
«Kas ikka veel valutab!»
«Ära küsi, ema,» vastab Villu.
Ja ema ei küsi enam midagi ei Villult, ei Kõrboja perenaiselt ega üheltki teiselt, sest ta on aru saanud, et täna on asjata küsida. Täna on asjata pärida, kuidas see kõik sündis, kuidas see nõnda tuli, et nad pidupeaga kõik Kivimäele hakkasid minema, et Kõrboja perenainegi läks. Emale teatakse vähe vastata, emale vastatakse sellestki vähem, mis ta ise aimab, sest ema ise aimab juba ammust aega, et ei ole head loota, kui on tegemist Kõrbojaga.
Villu ja Kõrboja perenaine käisid kahekesi nagu teed näidates ees kuni Katkuni ja Villu rääkis nüüd juba nõnda, nagu oleks ta isegi kahekesi kõndides vahetevahel mingisugusest uimastavast pudelist rüübanud, kuigi ta oli Kõrboja perenaisele kergemeelselt sõna annud mitte enam juua. Ei ta kõhelnud enam suuremat kõneaine valikul, vaid rääkis kõigest, mis meelde tuli. Rääkis oma endisest tutvusest perenaisega, rääkis perenaise jalajälgedestki, millest ta perenaise enda tunnud, oleks ehk lõpuks nimetanud sedagi, kuidas ema teda Kõrboja perenaise eest hoiatanud, aga enne jõudsid nad Katkule, enne tuli Katku koer neile haukudes vastu, enne jõudsid teised neile järele ja nõnda jäi see jutt täna rääkimata.
Jaanitulelised jõudsid Katkule suure müra ja käraga, rõõmsa pilli ja vadaga, nii et mitte ainult Villu ema, vaid ka isa ärkas ja särgiväel akna alla imestades vaatama tuli, mis küll lahti on. Aga varsti mõistis ta, et pole midagi iseäralikku, on ainult Lõugu Kusti oma «vasikaga», on nende oma Villu Kõrboja perenaisega, on Kõrboja sulasedki ning teised külapoisid ja tüdrukud, kes tulevad nähtavasti Kõrboja jaanitulelt.
Katku Jüril polnud midagi selle vastu, et Kõrboja jaanipidu lõpeks tema õues, tema koplis või kas tema reia allgi, ei, selle vastu polnud tal midagi. Kõik peavad teadma, et mitte ainult Kõrboja pinnal ei või pill hüüda, tantsupaarid keerelda, ei võida pidutseda, vaid ka Katkul, sest milles oleks Katku halvem kui Kõrboja. Kõrbojal polegi niisugust sepikoda nagu Katkul, värvitud luugid ja raudlatid teisel akende ees ja kõik; seal pole ka niisugust keldrit, kuski pole niisugust keldrit, kui on Katku õues, kuhu tulid nüüd Kõrboja pidulised.
Jüri ajas omale juba kuue selga ja tahtis välja minna, aga siis märkas ta, et Villu aidast midagi võtab ja ühes Kõrboja perenaisega üle õue väravast välja läheb Kivimäe poole, teised pidulised tagant järele. Ainult Lõugu Kusti oma «vasikaga» jäi veidikeseks maha, et jalgu puhata, et Katku Jüriga mõni sõna rääkida, sest temaga oli tal asja.
Katku Jüriga oli mõnel teiselgi külapoisil asja, sest niihästi Katku kui ka Mädasoo pidasid kodus seda va kibedat hädaliste aitamiseks. Nende hädalistega võis siis Jüri juttu ajada ja nendelt kuulda, kuhu Kõrboja pidulised läinud ja mis neil seal tegemist.
Jürile ei meeldinud, et Kõrboja pidulised temast niiöelda mööda läksid, et nad Katkust mööda läksid sinna paika, kuhu Villu tahtis asutada uue Katku, temale nimeks pannes Kivimäe. Villu tahtis Kivimäelt kivid hävitada, kividest ehitada loomade laudad, kas või aidad ja kuurid, ja kui kivid hävitatud, siis endise nime jätta mälestuseks endistele kividele. Jürile ei meeldinud, et Villu oma Kivimäega tahtis temast ja tema Katkust, mida ta hoidnud kui oma silmatera, mööda elada, et ta pidulisedki viis Katkust mööda. Ei ta küll võõrastele lausunud midagi, aga endamisi porises ta:
«Purjus peaga ei tea, mis ta teeb.»
Aga Villu emal olid teised arvamused, temal olid Villu ema arvamused, kui ta mõtles, ainult mõtles, sest öelda polnud ju kellelegi. Mõtles, et eks see ole jällegi selle Kõrboja preili tegu, kõik tema tembud, kes muu niisukeste asjade peale tuleb; ainult tema pärast võis Villu Kõrboja pidulised vara jaanpäeva hommikul Kivimäele viia. Villu emal oli küllalt aega mõelda tõmmikut, musta ja kirjut lüpstes, ega mitte midagi muud ei mõelnud ta kui aga Kõrboja preilit, kes läks Villu seltsis Kivimäe poole.
«Vaadake, preili,» ütles Villu ise Kõrboja perenaisele Katku õuest läbi minnes, «niisukesed peavad hooned olema, nagu on minu sepikoda ja kelder. Niisukesed ehitan kõik Katkule, las ma saan aga siin hakkama. Niisukesed peab ka Kõrbojale ehitama, ainult suuremad, palju suuremad. Oleks see minu tegemine, küllap juba mina näitaks, misukesed hooned peab Kõrbojale ehitama.»
Viimseid sõnu kuulasid kõik pealt. Villu emagi kuulis neid läbi toaukse. Ja kõik arvasid, et Villu kiitleb, et Villu suurustab, aga kõik teadsid ka, et nõnda kiitleb ja suurustab ainult Katku Villu.
«Aga kui palju see aega võtab, enne kui te kõik nõnda jõuate ära teha, enne kui te Katku häälde jõuate panna, nagu te ise ütlete?» küsis Kõrboja perenaine Villult teel Kivimäe poole.
«Kui palju aega,» kordas Villu, nagu mõtleks ta järele, aga tõepoolest polnud tal midagi mõelda, sest need mõtted olid tal juba ammugi mõeldud. «Kas või eluaeg,» ütles ta siis. «Tööd jätkub siin, sellest ei tule puudu. Aga see on mul lõpuks üks ta puhas, peaasi – ma tahan teha. Kui te teaks, misuke rõõm on midagi teha, löö või kirvele vars taha, kruvi või sahale tera ette, nii et ta läheb. Mis siis veel mõnest Katkust või Kõrbojast rääkida! Mõtelge ometi, kui võiks niisukese maalahmaka võtta, nagu oleks ta mõni kirvevars või sahakured, võiks võtta ja temast teha, mis tahad, võiks temast niisukese asja teha, mis läheb ja vilistab, anna ta ükskõik kelle kätte.»
Nõnda rääkis Katku Villu Kõrboja perenaisele. Aga ta oleks veel paremini rääkinud, kui ta oleks mõistnud, ta olekski ehk mõistnud, kui ta poleks arvanud, et preili võib panna tema sõnad purjus pea arvele.
Kivimäele jõudes läksid jaanitulelised eemale metsa äärde, ainult Villu ühes Kõrboja Mikuga läks keset oma kivide sekka.
«Silmapilk!» hüüdis Villu piduliste poole pöördudes, aga kõik mõistsid, et ta pöördus ainult Kõrboja perenaise poole. «Ainult pisut kannatust, siis hoidke kõrvad!»
Villu hakkas kivimüraka juures meisterdama, kõik nägid, et Villu meisterdas kivimüraka juures, nagu valmistaks ta tulihända, mis peab lendama õnne järele. Ja nad ootasid silmapilku, mil ta ühes Mikuga kivist eemale põgeneb, teiste kivide varju maha lömitab, sest siis peab oodatud silmapilk käes olema, siis tuleb ilmkärakas. Aga Villul läheb täna pisut rohkem aega kui harilikult. Villu meisterdab liig kaua oma kivimüraka kallal. Ja viimaks sünnib midagi, mille peale ükski pole ette valmistatud, Villu isegi mitte: ilmkärakas käib enne, kui Villu ja Mikk kivist eemale on jooksnud, enne kui nad teiste kivide taha on maha lömitanud. Käib ilmkärakas ning Villu langeb maha ja Kõrboja Mikk tõttab teda üles aitama, aga ei aitagi viimaks, teeb piduliste poole ainult abitu käeliigutuse. Aga asjata on veel Mikul kätt liigutada, sest arukamad on selletagi mõistnud, mis on sündinud; Kõrboja perenainegi on mõistnud, sest tema jookseb kõige ees õnnetuspaigale.
Paljud pööravad jälestusega silmad kõrvale, tüdrukud kiljatavad, ükski ei tea, mis teha, millest peale hakata. Ainult Kõrboja Mikk, kelle juustes paistab punast ja kelle pahem käsi on verine, ainult tema katsub Villuga midagi teha ja ükski ei tea esimesel silmapilgul, kas on Miku küljes tema oma või Villu veri. Veel leidub keegi, kes pead ei kaota, kes ei nuta ega hädalda, vaid kes hakkab talitama nagu talitada vaja. See on Kõrboja perenaine.
Kord tahtis ta sõjaväljale haigeravitsejaks minna, aga siis ei suutnud ta õppida inimese verd ja tema lõhna kannatama, siis mitte, nii et temast tahes või tahtmata haigeravitsejat ei saanud. Täna ei karda ta verd, sest täna voolab Katku Villu veri, ta voolab ja katab pahema silma ja parem käsi on elus veritomp, ilma et ükski õieti aru saaks, mis selle käega on, kuipalju seal õige puudub.
Kõrboja perenaine hakkab Villu verd nähes talitama, nagu poleks siin kedagi peale Miku ja tema, nagu poleks siin Mikkugi, vaid ainult nemad Villuga kahekesi, nagu ükskord ammugi, kui uss hammustas Kõrboja perenaise jalga ja Villu imes tema jala seest ussimürki, imes ja sülitas, imes Kõrboja perenaise verd ühes mürgiga ning sülitas ta helepunasena maha.
Kõrboja perenaine ei tee väljagi, et tema ümber seisavad külapoisid ja tüdrukud, ta näpib oma riiete kallal, nagu mõtleks ta Katku Villu juurde siia lõhutud kivide keskele magama heita, näpib seni, kuni ta saab kätte mingisuguse pehme, peene, valge ja kahiseva alusriide – kõik ümberseisjad nägid, kui peen ja valge oli see Kõrboja perenaise alusriie, aga ükski ei pannud seda sel silmapilgul imeks –, katsub seda lõhki käristada, ja kui käed sõna ei taha kuulata, annab ta selle riidetüki Miku verisesse kätte ja näitab, mis see peaks tegema.
Nüüd pole sel valgel ja peenel riidel enam armu, ei, Miku käes pole riidel enam vähematki vastupanekujõudu, vaid käriseb allaheitlikult igapidi, nagu Kõrboja perenaine käsib. Mikk käristab valget riiet ja Kõrboja perenaine mässib teda Villule pea ja käe ümber, kus ei taha ega taha lõppeda punane oja. Teised vahivad kui juhmid, vaevalt sosistab keegi mõne sõna.
«On valus?» küsib Kõrboja perenaine Villult, kui see Miku ja kellegi teise najal koju poole hakkab minema.
«Ei,» uriseb see läbi hammaste.
Alles kodus, kus ta ootab hobuse rakendamist, puserdab ta läbi hammaste Kõrboja perenaisele, nagu oleks see mõni tema omataoline külapoiss:
«Nüüd, kuradi siga, hakkab valutama, nüüd alles hakkab teine!»
«On teil veel viina?» küsib Kõrboja perenaine vastu, nagu oleks Villu temaga kõige korralikumat keelt kõnelnud.
«Ei ole, isal ehk on,» vastab Villu.
Kõrboja perenaine läheb isalt küsima, aga isa on pahane, ei anna, isa on väga pahane, kui ta ütleb oma kanguses:
«Aitab sellestki, viina ka veel raiskama, see maksab minu raha. Las Kõrboja ostab talle viina!»
Ei aita Kõrboja perenaise sõnad ega palved, Katku Jüri jääb kindlaks, sest tal on oma mõistlik põhjendus.
«Las kannatab targa peaga, ehk siis võtab aru pähe, ei lähe enam joobnult kivide kallale, seisab kaineltki eemal.»
Nõnda arvab isa.
Aga Kõrboja perenaine küsib teistelt meestelt viina, ta küsib Lõugu Kustilt, kes istub vaikiva «vasikaga» süles, küsib kõigilt neilt, kel oli Katku Jüri juurde asja. Ja need kõik tõmbavad oma pudelid taskust ning ulatavad Kõrboja perenaisele, kes viib nad Villule ja käsib juua niipalju, kui süda võtab. Villu joob ühest pudelist, rüüpab mõne hea lonksu teisestki ning kirub siis:
«Ei, siga, hakka pähe, nüüd ei hakka teine pähe.»
«Jooge veel,» käsib Kõrboja perenaine, «jooge niipalju kui läheb, niipalju kui on.»
Ja Katku Villu joob ning joob, vaevalt on ta kunagi korraga nii palju joonud kui täna, kus ta Kõrboja perenaise vastu tõotas joomise alatiseks maha jätta. Aga täna joodab teda Kõrboja perenaine ise, tema ise ulatab Villule pudeli ja seisab tema ees vaadates, nagu kardaks ta, et Villu ehk muidu ei joo.
Kõrboja perenaine mõtleb muistki asjust, ta mõtleb sellestki, kuidas Villu võimalikult ruttu ja hästi hommikusele rongile saaks, ning sellepärast saatis ta Miku ja Jaani koju hobuseid rakendama suure vedruvankri ette, millega peavad sõitma Villu ja Mikk, kuna Jaan kutsarit peab mängima. Mikk peab ühes Villuga sõitma, sest Villule on abi tarvis ja Miku omagi pea on sedavõrd katki, et ta peaks ennast tohtrile näitama. Katku hobusega sõidab Villu teelahkmele, suure männi alla, ja seal peab teda ootama vedruvanker, nõnda tahab Kõrboja perenaine, tahab Katku Jüri tahtmise vastu, sest Jüri arvab, et küllap temalgi veel hobune ja vanker leiduvad, kes poja vaksali võivad sõidutada, kui Jüri ise ohjad ja piitsa oma kätte võtab. Aga Jüri ei saa täna oma tahtmisega Kõrboja perenaise vastu, sest perenaise poolt on Villu ema ja Villu isegi, kes vahetevahel läbi hammaste sülitab ja kirub:
«Küll, kurat, valutab!»
Aga selle peale vaatamata istub ta rahulikult ja ootab, millal ta vankrile talutatakse, sest tema ise ei näe ju kuhugi minna, on ju ta nägijagi silm kinni mässitud. Villu istub ja tema kõrval seisab Kõrboja perenaine, nagu oleksid nad peig ja mõrsja; omaksed ja tuttavadki seisavad nõnda nende ümber, nagu oleksid nad hiljuti papi juurest tulnud või nagu mõtleksid just praegu sinna sõita: hobustki rakendatakse juba, istekotti seatakse, tekki laotatakse, Villu ema ise laotab. Aga ei see ole rõõmupidu, ei see ole pulmasõit, sest miks muidu istub ainult Villu vankrile, kuna Kõrboja perenaine kõrval käib, nagu saadaks ta Villut kirikukellade helinal.
Õueväraval seisab ema ja vaatab Villut, nagu ta teda vist kunagi pole vaadanud; vaatab Villut ja Kõrboja perenaist ning tahaks midagi öelda, aga selle asemel küsib ta Villult ainult:
«Kas ikka veel valutab!»
«Ära küsi, ema,» vastab Villu.
Ja ema ei küsi enam midagi ei Villult, ei Kõrboja perenaiselt ega üheltki teiselt, sest ta on aru saanud, et täna on asjata küsida. Täna on asjata pärida, kuidas see kõik sündis, kuidas see nõnda tuli, et nad pidupeaga kõik Kivimäele hakkasid minema, et Kõrboja perenainegi läks. Emale teatakse vähe vastata, emale vastatakse sellestki vähem, mis ta ise aimab, sest ema ise aimab juba ammust aega, et ei ole head loota, kui on tegemist Kõrbojaga.
Villu ja Kõrboja perenaine käisid kahekesi nagu teed näidates ees kuni Katkuni ja Villu rääkis nüüd juba nõnda, nagu oleks ta isegi kahekesi kõndides vahetevahel mingisugusest uimastavast pudelist rüübanud, kuigi ta oli Kõrboja perenaisele kergemeelselt sõna annud mitte enam juua. Ei ta kõhelnud enam suuremat kõneaine valikul, vaid rääkis kõigest, mis meelde tuli. Rääkis oma endisest tutvusest perenaisega, rääkis perenaise jalajälgedestki, millest ta perenaise enda tunnud, oleks ehk lõpuks nimetanud sedagi, kuidas ema teda Kõrboja perenaise eest hoiatanud, aga enne jõudsid nad Katkule, enne tuli Katku koer neile haukudes vastu, enne jõudsid teised neile järele ja nõnda jäi see jutt täna rääkimata.
Jaanitulelised jõudsid Katkule suure müra ja käraga, rõõmsa pilli ja vadaga, nii et mitte ainult Villu ema, vaid ka isa ärkas ja särgiväel akna alla imestades vaatama tuli, mis küll lahti on. Aga varsti mõistis ta, et pole midagi iseäralikku, on ainult Lõugu Kusti oma «vasikaga», on nende oma Villu Kõrboja perenaisega, on Kõrboja sulasedki ning teised külapoisid ja tüdrukud, kes tulevad nähtavasti Kõrboja jaanitulelt.
Katku Jüril polnud midagi selle vastu, et Kõrboja jaanipidu lõpeks tema õues, tema koplis või kas tema reia allgi, ei, selle vastu polnud tal midagi. Kõik peavad teadma, et mitte ainult Kõrboja pinnal ei või pill hüüda, tantsupaarid keerelda, ei võida pidutseda, vaid ka Katkul, sest milles oleks Katku halvem kui Kõrboja. Kõrbojal polegi niisugust sepikoda nagu Katkul, värvitud luugid ja raudlatid teisel akende ees ja kõik; seal pole ka niisugust keldrit, kuski pole niisugust keldrit, kui on Katku õues, kuhu tulid nüüd Kõrboja pidulised.
Jüri ajas omale juba kuue selga ja tahtis välja minna, aga siis märkas ta, et Villu aidast midagi võtab ja ühes Kõrboja perenaisega üle õue väravast välja läheb Kivimäe poole, teised pidulised tagant järele. Ainult Lõugu Kusti oma «vasikaga» jäi veidikeseks maha, et jalgu puhata, et Katku Jüriga mõni sõna rääkida, sest temaga oli tal asja.
Katku Jüriga oli mõnel teiselgi külapoisil asja, sest niihästi Katku kui ka Mädasoo pidasid kodus seda va kibedat hädaliste aitamiseks. Nende hädalistega võis siis Jüri juttu ajada ja nendelt kuulda, kuhu Kõrboja pidulised läinud ja mis neil seal tegemist.
Jürile ei meeldinud, et Kõrboja pidulised temast niiöelda mööda läksid, et nad Katkust mööda läksid sinna paika, kuhu Villu tahtis asutada uue Katku, temale nimeks pannes Kivimäe. Villu tahtis Kivimäelt kivid hävitada, kividest ehitada loomade laudad, kas või aidad ja kuurid, ja kui kivid hävitatud, siis endise nime jätta mälestuseks endistele kividele. Jürile ei meeldinud, et Villu oma Kivimäega tahtis temast ja tema Katkust, mida ta hoidnud kui oma silmatera, mööda elada, et ta pidulisedki viis Katkust mööda. Ei ta küll võõrastele lausunud midagi, aga endamisi porises ta:
«Purjus peaga ei tea, mis ta teeb.»
Aga Villu emal olid teised arvamused, temal olid Villu ema arvamused, kui ta mõtles, ainult mõtles, sest öelda polnud ju kellelegi. Mõtles, et eks see ole jällegi selle Kõrboja preili tegu, kõik tema tembud, kes muu niisukeste asjade peale tuleb; ainult tema pärast võis Villu Kõrboja pidulised vara jaanpäeva hommikul Kivimäele viia. Villu emal oli küllalt aega mõelda tõmmikut, musta ja kirjut lüpstes, ega mitte midagi muud ei mõelnud ta kui aga Kõrboja preilit, kes läks Villu seltsis Kivimäe poole.
«Vaadake, preili,» ütles Villu ise Kõrboja perenaisele Katku õuest läbi minnes, «niisukesed peavad hooned olema, nagu on minu sepikoda ja kelder. Niisukesed ehitan kõik Katkule, las ma saan aga siin hakkama. Niisukesed peab ka Kõrbojale ehitama, ainult suuremad, palju suuremad. Oleks see minu tegemine, küllap juba mina näitaks, misukesed hooned peab Kõrbojale ehitama.»
Viimseid sõnu kuulasid kõik pealt. Villu emagi kuulis neid läbi toaukse. Ja kõik arvasid, et Villu kiitleb, et Villu suurustab, aga kõik teadsid ka, et nõnda kiitleb ja suurustab ainult Katku Villu.
«Aga kui palju see aega võtab, enne kui te kõik nõnda jõuate ära teha, enne kui te Katku häälde jõuate panna, nagu te ise ütlete?» küsis Kõrboja perenaine Villult teel Kivimäe poole.
«Kui palju aega,» kordas Villu, nagu mõtleks ta järele, aga tõepoolest polnud tal midagi mõelda, sest need mõtted olid tal juba ammugi mõeldud. «Kas või eluaeg,» ütles ta siis. «Tööd jätkub siin, sellest ei tule puudu. Aga see on mul lõpuks üks ta puhas, peaasi – ma tahan teha. Kui te teaks, misuke rõõm on midagi teha, löö või kirvele vars taha, kruvi või sahale tera ette, nii et ta läheb. Mis siis veel mõnest Katkust või Kõrbojast rääkida! Mõtelge ometi, kui võiks niisukese maalahmaka võtta, nagu oleks ta mõni kirvevars või sahakured, võiks võtta ja temast teha, mis tahad, võiks temast niisukese asja teha, mis läheb ja vilistab, anna ta ükskõik kelle kätte.»
Nõnda rääkis Katku Villu Kõrboja perenaisele. Aga ta oleks veel paremini rääkinud, kui ta oleks mõistnud, ta olekski ehk mõistnud, kui ta poleks arvanud, et preili võib panna tema sõnad purjus pea arvele.
Kivimäele jõudes läksid jaanitulelised eemale metsa äärde, ainult Villu ühes Kõrboja Mikuga läks keset oma kivide sekka.
«Silmapilk!» hüüdis Villu piduliste poole pöördudes, aga kõik mõistsid, et ta pöördus ainult Kõrboja perenaise poole. «Ainult pisut kannatust, siis hoidke kõrvad!»
Villu hakkas kivimüraka juures meisterdama, kõik nägid, et Villu meisterdas kivimüraka juures, nagu valmistaks ta tulihända, mis peab lendama õnne järele. Ja nad ootasid silmapilku, mil ta ühes Mikuga kivist eemale põgeneb, teiste kivide varju maha lömitab, sest siis peab oodatud silmapilk käes olema, siis tuleb ilmkärakas. Aga Villul läheb täna pisut rohkem aega kui harilikult. Villu meisterdab liig kaua oma kivimüraka kallal. Ja viimaks sünnib midagi, mille peale ükski pole ette valmistatud, Villu isegi mitte: ilmkärakas käib enne, kui Villu ja Mikk kivist eemale on jooksnud, enne kui nad teiste kivide taha on maha lömitanud. Käib ilmkärakas ning Villu langeb maha ja Kõrboja Mikk tõttab teda üles aitama, aga ei aitagi viimaks, teeb piduliste poole ainult abitu käeliigutuse. Aga asjata on veel Mikul kätt liigutada, sest arukamad on selletagi mõistnud, mis on sündinud; Kõrboja perenainegi on mõistnud, sest tema jookseb kõige ees õnnetuspaigale.
Paljud pööravad jälestusega silmad kõrvale, tüdrukud kiljatavad, ükski ei tea, mis teha, millest peale hakata. Ainult Kõrboja Mikk, kelle juustes paistab punast ja kelle pahem käsi on verine, ainult tema katsub Villuga midagi teha ja ükski ei tea esimesel silmapilgul, kas on Miku küljes tema oma või Villu veri. Veel leidub keegi, kes pead ei kaota, kes ei nuta ega hädalda, vaid kes hakkab talitama nagu talitada vaja. See on Kõrboja perenaine.
Kord tahtis ta sõjaväljale haigeravitsejaks minna, aga siis ei suutnud ta õppida inimese verd ja tema lõhna kannatama, siis mitte, nii et temast tahes või tahtmata haigeravitsejat ei saanud. Täna ei karda ta verd, sest täna voolab Katku Villu veri, ta voolab ja katab pahema silma ja parem käsi on elus veritomp, ilma et ükski õieti aru saaks, mis selle käega on, kuipalju seal õige puudub.
Kõrboja perenaine hakkab Villu verd nähes talitama, nagu poleks siin kedagi peale Miku ja tema, nagu poleks siin Mikkugi, vaid ainult nemad Villuga kahekesi, nagu ükskord ammugi, kui uss hammustas Kõrboja perenaise jalga ja Villu imes tema jala seest ussimürki, imes ja sülitas, imes Kõrboja perenaise verd ühes mürgiga ning sülitas ta helepunasena maha.
Kõrboja perenaine ei tee väljagi, et tema ümber seisavad külapoisid ja tüdrukud, ta näpib oma riiete kallal, nagu mõtleks ta Katku Villu juurde siia lõhutud kivide keskele magama heita, näpib seni, kuni ta saab kätte mingisuguse pehme, peene, valge ja kahiseva alusriide – kõik ümberseisjad nägid, kui peen ja valge oli see Kõrboja perenaise alusriie, aga ükski ei pannud seda sel silmapilgul imeks –, katsub seda lõhki käristada, ja kui käed sõna ei taha kuulata, annab ta selle riidetüki Miku verisesse kätte ja näitab, mis see peaks tegema.
Nüüd pole sel valgel ja peenel riidel enam armu, ei, Miku käes pole riidel enam vähematki vastupanekujõudu, vaid käriseb allaheitlikult igapidi, nagu Kõrboja perenaine käsib. Mikk käristab valget riiet ja Kõrboja perenaine mässib teda Villule pea ja käe ümber, kus ei taha ega taha lõppeda punane oja. Teised vahivad kui juhmid, vaevalt sosistab keegi mõne sõna.
«On valus?» küsib Kõrboja perenaine Villult, kui see Miku ja kellegi teise najal koju poole hakkab minema.
«Ei,» uriseb see läbi hammaste.
Alles kodus, kus ta ootab hobuse rakendamist, puserdab ta läbi hammaste Kõrboja perenaisele, nagu oleks see mõni tema omataoline külapoiss:
«Nüüd, kuradi siga, hakkab valutama, nüüd alles hakkab teine!»
«On teil veel viina?» küsib Kõrboja perenaine vastu, nagu oleks Villu temaga kõige korralikumat keelt kõnelnud.
«Ei ole, isal ehk on,» vastab Villu.
Kõrboja perenaine läheb isalt küsima, aga isa on pahane, ei anna, isa on väga pahane, kui ta ütleb oma kanguses:
«Aitab sellestki, viina ka veel raiskama, see maksab minu raha. Las Kõrboja ostab talle viina!»
Ei aita Kõrboja perenaise sõnad ega palved, Katku Jüri jääb kindlaks, sest tal on oma mõistlik põhjendus.
«Las kannatab targa peaga, ehk siis võtab aru pähe, ei lähe enam joobnult kivide kallale, seisab kaineltki eemal.»
Nõnda arvab isa.
Aga Kõrboja perenaine küsib teistelt meestelt viina, ta küsib Lõugu Kustilt, kes istub vaikiva «vasikaga» süles, küsib kõigilt neilt, kel oli Katku Jüri juurde asja. Ja need kõik tõmbavad oma pudelid taskust ning ulatavad Kõrboja perenaisele, kes viib nad Villule ja käsib juua niipalju, kui süda võtab. Villu joob ühest pudelist, rüüpab mõne hea lonksu teisestki ning kirub siis:
«Ei, siga, hakka pähe, nüüd ei hakka teine pähe.»
«Jooge veel,» käsib Kõrboja perenaine, «jooge niipalju kui läheb, niipalju kui on.»
Ja Katku Villu joob ning joob, vaevalt on ta kunagi korraga nii palju joonud kui täna, kus ta Kõrboja perenaise vastu tõotas joomise alatiseks maha jätta. Aga täna joodab teda Kõrboja perenaine ise, tema ise ulatab Villule pudeli ja seisab tema ees vaadates, nagu kardaks ta, et Villu ehk muidu ei joo.
Kõrboja perenaine mõtleb muistki asjust, ta mõtleb sellestki, kuidas Villu võimalikult ruttu ja hästi hommikusele rongile saaks, ning sellepärast saatis ta Miku ja Jaani koju hobuseid rakendama suure vedruvankri ette, millega peavad sõitma Villu ja Mikk, kuna Jaan kutsarit peab mängima. Mikk peab ühes Villuga sõitma, sest Villule on abi tarvis ja Miku omagi pea on sedavõrd katki, et ta peaks ennast tohtrile näitama. Katku hobusega sõidab Villu teelahkmele, suure männi alla, ja seal peab teda ootama vedruvanker, nõnda tahab Kõrboja perenaine, tahab Katku Jüri tahtmise vastu, sest Jüri arvab, et küllap temalgi veel hobune ja vanker leiduvad, kes poja vaksali võivad sõidutada, kui Jüri ise ohjad ja piitsa oma kätte võtab. Aga Jüri ei saa täna oma tahtmisega Kõrboja perenaise vastu, sest perenaise poolt on Villu ema ja Villu isegi, kes vahetevahel läbi hammaste sülitab ja kirub:
«Küll, kurat, valutab!»
Aga selle peale vaatamata istub ta rahulikult ja ootab, millal ta vankrile talutatakse, sest tema ise ei näe ju kuhugi minna, on ju ta nägijagi silm kinni mässitud. Villu istub ja tema kõrval seisab Kõrboja perenaine, nagu oleksid nad peig ja mõrsja; omaksed ja tuttavadki seisavad nõnda nende ümber, nagu oleksid nad hiljuti papi juurest tulnud või nagu mõtleksid just praegu sinna sõita: hobustki rakendatakse juba, istekotti seatakse, tekki laotatakse, Villu ema ise laotab. Aga ei see ole rõõmupidu, ei see ole pulmasõit, sest miks muidu istub ainult Villu vankrile, kuna Kõrboja perenaine kõrval käib, nagu saadaks ta Villut kirikukellade helinal.
Õueväraval seisab ema ja vaatab Villut, nagu ta teda vist kunagi pole vaadanud; vaatab Villut ja Kõrboja perenaist ning tahaks midagi öelda, aga selle asemel küsib ta Villult ainult:
«Kas ikka veel valutab!»
«Ära küsi, ema,» vastab Villu.
Ja ema ei küsi enam midagi ei Villult, ei Kõrboja perenaiselt ega üheltki teiselt, sest ta on aru saanud, et täna on asjata küsida. Täna on asjata pärida, kuidas see kõik sündis, kuidas see nõnda tuli, et nad pidupeaga kõik Kivimäele hakkasid minema, et Kõrboja perenainegi läks. Emale teatakse vähe vastata, emale vastatakse sellestki vähem, mis ta ise aimab, sest ema ise aimab juba ammust aega, et ei ole head loota, kui on tegemist Kõrbojaga.