Kuna seda foorumi "nurgakest" siin kasutavad & loevad kõige kõige arukamad ja kõige kõige teadjamad "foorumlased", kes on ühtlasi ka kõige kogenumad "psüholoogid" ;) , siis mul selline küss teile .. või siis õigemini ... jap .. võime seda nimetada isegi, et mure :)
Et äkki keegi .. kes tunneb naishingesid paremini, suudab mulle natuke nõu anda ;)
Ühesõnaga, mul tekkis ootamatult (uuesti) väga hea klapp oma kunagise väga hea ja kalli sõbrannaga .. Me ei suhelnud ca. 3 aastat. Aeg-ajalt ainult saatsime teineteisele erinevaid õnnesoove jne.
Nüüd me käime peaaegu igal õhtul koos väljas jalutamas, käime koos mere ääres, sõidame koos mööda erinevaid linnu jne. Peaaegu igal õhtul oleme koos .. ja tundub, et mõlemat meid "kisub" teineteise poole ..
See mõistagi on juu kena ja tore, kui ei oleks ühte "aga" ...
Ta elab koos ühe mehega, kellega tal on ka väike poeg .. Laps on 8 kuu vanune ja väga armas .. nagu nad ikka on :) Laps on mõistagi igal õhtul koos meiega kaasas .. ma olen selle lapse juba peaaegu ära hellitanud :) Ma olen ostnud lapsele isegi uusi riideid jne. Ja ka tema laps võttis mind kohe kuidagi omaks :)
Ja nüüd on nagu kerge "jama" .. ühest küljest ta tahab olla koos minuga .. samas ta ütleb, et peab olema truu oma lapse isale ..
Olgem ausad, et eks see ole sutsu "segane" värk ka kõige suurema ajumahuga ja "teravama" mõistusega inimesele :)
Kas võib olla, et ta lihtsalt "kasutab" mind ära ?
Kindlasti ma ei taha teda ka nö. "survestada" otsuste tegemisel .. sest ta on mulle väga armas ja kallis. Ja ka tema poja meeldib mulle väga.
Blin .. vist on tegemist "raske juhtumiga" ..
Olen mina vast alles "supi" sisse sattunud :)
"Supp supiks" .. aga selle naise nimel olen valmis ka "võitlema" ;)