kui eesmärgiks on liikuda, kogu aeg uut kogeda, stabiilsus ja püsivus pole eesmärgiks, siis mis "psühholoogidelgi" kobiseda. Riskeerijatel muidugi võimalus paremate palade kõrvale eriti rõvedamaigulist suppi mekkida. Kui kõik maitseb ja alla läheb, kõik OK..
Tõenäosus lõpuks uhkes üksinduses maanduda, on üsnagi suur, esiteks: adrenaliin vajab uut ja argipäeva rutiin pidevalt uue/parema otsijatele võõras kui mitte talumatu.
Teiseks: tavalised neljakümnesed oskavad rutiinist lugu pidada, saavad adrenaliini sealt, kust normaalne neljakümnene ikka (reis, hobi, eneseteostus, uus õping, raamat,sõbrad jm.) ja vähegi mõistlikku kaaslast prügikasti ei viska. Seega praevad nemad mugavaks säetud köögis peredele (jahh, küll vana retsepti järgi ja mõnikord hambad ristis, aga siiski maitsvaid kotlette) ja "turul" ei esine. Tõenäosus omale (interneti)tänavalt hea kaaslane leida väheneb isekiirenevalt 0 suunas, mida kinnitab ka siinne purelemine.
Nais"psühholoogide" kriitikat ei kannata kahjuks ka beebiga teise mehe kõrval pea kõikide õhtute, olgugi teemaalgataja hinnangul "väga süütu" veetmine. Kahtlustame, et niisugune viskaks autori endagi süütusemeetri punasesse, kui naine tema lapse emaks ja elukaaslaseks osutuks.
Asjaosalistel tundub ka olema, et mitte naispsühholoogile omaselt-küüniliselt väljenduda, siis veidi kiivas arusaam "truudusest" - pea kõik õhtud beebiga teise mehe kõrval (isegi füüsilise kontaktita, kõlagu see "naispsühholoogidele" nii kummaliselt-võõralt kui tahes :)...julgeks mõni neist, kui mitte paljud üheööseksi süütumakski pidada.
I´le täpiks veel autori hinnang, et probleemi eriti polegi. Kõigi argipäev paistab korras olema - väikekodus toimib perekond rahuldavalt (naisel näikse voodiski autoriga õhtu veetmise järel mitte raskusi esinevat, autor ka omaette toimib, keegi kedagi ei peta, no hard feelings :)
Väike aukartus tule sorkimise ees ei teeks muidugi paha, probleemid teadupoolest ei hüüa tulles) ja kergelt hoolimatu lapse isa võib ka nürimale kriidile arusaadavalt tekitada suuremate süümepiinadeta olukorra, kus temake ühetoalise suuruse katuse järele kibedaid pisaraid võib valada. Majanduslikult mitte just ülearu hästi toimiv beebiga temake ei näikse seda igal juhul taipama... aa... temal on ju paremad pakkumised pea-aegu tagataskus.
Kas kallitele-armsatele on kodus tuba (mõttes) eraldatud. Ja toa sisse seadmise järel ei peaks autor arvama, et parim pakkumine on nüüd tehtud ja daame päästetud. Et siis olgu autor pea igal õhtul valmis jalutamas, treenimas edasi käima. Ka lasteriietepoodi ei tohiks unustada - naiivne oleks arvata, et temake parimatele pakkumistele kui nipsust sulgub, kui siiani nendele avatud on.
Kui võtta nüüd aluseks tänane situatsioon - asjaosalised kombivad paremaid pakkumisi ja on avatud uuele/paremale, põnevamale..., pole ka tagasihoidliku ajumahuga isendil raske arvata, kuidas temakeses pettumuse lahendab - kaaslase, elukorralduse üle kurtmisega kellegi kolmandale-neljandale-viiendale, aga miks siis ei peaks?
Ja olukorrale, kui tahaks järgmisel suvel ise kellegi põnevamaga, uusi tundeid, trenne ja linnasid avastada, on vaid räpased lahendused.
Üks on kindel, nagu elukogenud Alugi möönis, psühhiaatrite leib ei lõppe.
Loe kui lahtist raamatut seda naishingekest?