Aga mis paneb sind arvama, et sel potensiaalsel ohvril...vabandust, elukaaslasel, mitte kunagi menopausi ei teki? No oletame (raskeks läheb küll fantaseerimine, aga proovin) - leidubki selline 25-28 aastane, hakkate sinu unistuste elu elama, aga 25 aasta pärast on määä! Proual menopaus kaelas ja mida siis sellisega teha? Sina ligi 70-ne papi - siirdud jälle tagasi paarikümpiste juurde? Paraku see kuri tõbi ähvardab ikka kõiki naisi, mispoolest see loodetud elukaaslane teisest puust saaks olema?
Vaata, kulla inimene, oma panuse annavad kommenteerijad ka heatahtlikul moel. Sulle on sadu kordi soovitatud eakaaslane hankida. Oleks valik laiem ja kindlam ka. Pealegi oled SINA ISE suitsiidi mängu toonud, see pole meie väljamõeldis. Saad aru - SINA ISE ÄHVARDAD ENESETAPUGA ja see juba kahe silma vahele ei jää. SINA ISE patrad menopausist, ka seda pole mitte üks kommija esimesena välja käinud. Seega oled ikka SINA ISE endale vastava reklaami loonud. Jõuab pärale? Absoluutselt alusetu on süüdistada vähemalt nende kahe informatsiooni väljamõtlemist kommijate poolt.
Kui inimene nii jäikades raamides on, on arusaadav, et kõik muu elus ja ilus käib närvidele. Tahaks ka elust rõõmu tunda, atud on seda ju meile vaid korra ja lühiajaliselt, aga elunautimist segavad haiglased kinnisideed. Ei tee see loodetud elukaaslane su elukest kenamaks, kui sa ise sipled omamõeldud piirides. Saad aru - võib tunda midagi toredat ja röõmsat, aga näiteks pidev mure naise vananemise ees jääb ikka alateadvusesse kollitama. Nagu ligihiiliv menopauski. Sina jääd sinuks elulõpuni, iseendale ristiks kaelas su paindumatus ja empaatiavõime. Vot mina ei hakka teise mehe lapsi kasvatama, kuigi ema on ahvatlev, eksnii? Kui sa oma valikutes veidigi taganemisteed leiaksid, oleks omal ka palju kergem. Aga EI! Muudkui nõuad ja nii olgugi.
Kirjutad siin vahel, et miks naised võivad ja sina ei või...(nt. vanuselisi kriteeriumeid seada). Ennast naistega võrdlemine on juba punast hoiatavat tulukest väärt + sinnajuurde vingumine ja enesehaletsemine. Ei tundu ahvatlev saak, mitte ei tundu. Muide - ka naised tahavad kellegi pärast võidelda, see pole vaid meeste mängumaa. Sina aga oled juba paljast paarirealisest anonüümsest netikirjast nii leilis, et ohkad kohe "see naine oleks nagu minule loodud!" (mäletad Roosa Helikopteri teemat ja see on vaid 1 näide). Millist põnevust pakub kassile surnud hiirele järele/peale jooksmine?
No ja minu kui naise jaoks on absurdsuse tipp ikka enesemüümine ja sõna otseses mõttes (mitte tsiteerides klassikuid "Me kõik oleme ühtviisi müüdavad...". See on ilmselt raske teema sul mõista seda lauset). Tahaksin elada inimesega, kes oli enne gigolo? Ka selle fakti oled SINA ISE netti paisanud, mitte pole minu või kellegi teise luulu.
Empaatiavõime puudumine on lihtsalt nii valus, et mul sellest segaverelisest koerastki juba hale - saab see üldse mingit tähelepanu või süüa? Hellitamisest, mängimisest ja suhtlemisest ei julge unistadagi. Koer on ju lihtsalt loom, milleks temaga suhelda, eksnii?
Mötle, kelle viga see on, kui laste emad ei luba sind isaks kutsuda? Emade viga? Kas lastele tarvilike asjade ostuks (oli breketiteema) lapselt selle raha tagasinõudmine on väga vanemlik ja armastusväärne? Kiidad siin oma geene, aga kas prillide ja vale hambuvusega lapsed on ikka erilised geenipärlid? Arvata oligi, et raputad ise ka pead.
Ma tean ühte meest, kellel on täpselt 2 x niipalju lapsi, kui sul ehk siis 14 last. Ja see tropp on ka kangesti uhke, et tal arvuliselt nii palju järglasi on. Isadepäeval/ sünnipäeval/ jõulude ajal on vant ikka üksi. Tal oli sama põphimõte - ikka uuem ja noorem ja elujõulisem naine, paar aastat kasutust ja siis ukse taha. Raha on sellel vennikesel rohkem, kui su munapeas karvu, aga vat inimliku hoolimist mitte sendi eestki. Muidugi lollid naised ka, papp pimestas, aga kui ka suurest armastusest kokku koliti, siis üsna pea selgus, et kest on seest tühi ja mida sa sellisega ikka peale hakkad.
Ei hirmuta sind, räägin oma tutvusringkonnast. See on niisugune kogum inimesi, kes vähemal või suuremal määral puutuvad kokku, suhtlevad, tegelevad sama ala, töö või hobiga. Ühesõnaga rohkem kui 1-2 inimest. Suudad ette kujutada - mõned meist liiguvad ka niisugustes gruppides. Ja siis on õprusringkond, kes on lähedasemad, usaldusväärsemad, kellega ja kelle eest saab kõike teha. Ning pere. Selle tähtsust ei hakka klisheedega enam kordama. Vat ja inimesed käivad teistega läbi ja moodustavad sotsiaalse keskkonna, grupi, kuhu saad kuuluda, kui ei kössita üksi urkas. Oleks sinugi shansid suuremas, kui julgeksid kasvõi pealinna minna, kohvikus limpsi juua ja ennast näidata. Loota, et läbi arvuti sulle keegi koju ilmneb, on kurvalt idiootne. Lootus pidi küll viimasena surema, aga teatavaid elutusemärke võiks ikka varem märgata ja midagi ette võtta.
Luues iga natukese aja tagant uusi teemasid tutvumissooviga näitad sa ahastust üles. Seda ei talu ükski inimene. Viimasel ajal veel nõue, et naine ikka ise olgu aktiivsem poole ja tulgu kohale. Sul sentimeetri täpsusega välja arvestatud kilometraaz kust kuhuni sõidad ja sendi pealt loetud raha, mis selle matka jaoks läheb. Saa aru inimene, naised ei kannata niisugust arvutamist ja nõmedat kalkulatsiooni! Vahel tahaks eksprompt midagi osta-teha, aga sinu puhul ju ei saa. Eelarve tegemata, kuidas nii võib?
Kokkuvõttes - mina jään siin vinguma ja tänitama igatahes. Ma olen naine, ilus ja tahetud, õnnelikult ka hõivatud, olen feminist ja sellised teemaalgatajapoolsed sõnavõtud solvavad mind. Loodetavasti ei pea ma selgitama asjaolu, et kudas ma saan olla solvunud, kui me üksteist ei tunne.
Kõrge, vaimuka või mõtlemapaneva mõistusega sa yxik ei hiilga. Minu juttu ümbes "tsiteerides" ja siis lõppu lisades, et naisena sa just endasarnast inimest tahaksid, jätaksid ikka ERITI lolli mulje.