Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Saame tuttavaks
Kas keegi veel...
 
SoAmI 20. aprill 2013, kl 02.23
Mõtlesin, et uurin, kas minusuguseid hingesante kõnnib veel Eestimaa peal ringi. Ise olen 39 aastane naine, kellel viimane suhe lõppes 5 aastat tagasi. See oli selline suhe, millest kirjutatakse raamatuid ja tehakse filme. Tunded, mis on suuremad kui maailm ja elavad sinu tahtest sõltumata oma elu. Armastus,mis elektrilöögina läbib kogu su keha varbaotseni välja ja jätab su halvatuna lamama. Ta oli mu eluarmastus ja just selline mees, keda ma olin terve elu otsinud. Minu teine pool... Aga kuidas need laulusõnad olidki- too much love will kill you? Tõepoolest, nii see on. Tappis selle suhte ja ka minu või õigem oleks õelda, et minust sai rikutud kaup. Mul võttis väga kaua aega, et üldse igapäeva elus normaalselt funktsioneerima hakata, aga üle ma sellest pole siiani saanud. Pole kunagi olnud klammerduja ja mind teatakse pigem, kui tugeva isiksusena, aga see murdis mu lihtsalt mitmeks tükiks. Selleks, et kogu loo tausta hakata ümber jutustama, võtaks liiga palju aega ja see tegelikult ei omagi enam tähtsust. Minu küsimus on pigem see,et kas tänapäeval, kus suhteid luuakse ja lõpetatkse turbokiirusel, kus juba põhimõtte küsimus on leida eelmisele kiire asendus, on veel mingusuguseid veidrikke, kes uitavad ringi enda loodud põrgus ning ei oska ega ka vist ei taha lokkava pealiskaudusega kohaneda?
 
Aibalit 20. aprill 2013, kl 06.59
Põhimõtte pärast nüüd küll keegi uut partnerit ei torma otsima, lihtsalt valik on nii suur.... tead küll, kui sul on üks õun, sööd ta koos seemnetega, kui õunu on palju, jätad südamikud alles...
 
jah 20. aprill 2013, kl 07.07
On teisigi selliseid. Mida see teadmine sulle annab?
 
uitaja 20. aprill 2013, kl 07.46
Olen sinust 5 aastat vanem, uitan ja vaatan. Mina ei uita põrgus, mul on kergem. Samuti ei püüagi pealiskaudsusega kohaneda, ma ei taha seda teha. Uitan ja vaatan, kui kohtan muudatust väärivat, siis muudan- ei kohta, uitan sügavas rahus edasi.
 
SoAmI 20. aprill 2013, kl 13.00
Nii palju see teadmine annab, et ma pole selles olukorras üksi, aga tundub,et palju selliseid inimesi siiski pole. Mida vist oligi arvata...
 
vaal 20. aprill 2013, kl 13.18
On küll selliseid veel nagu sina.Me võime maalida siin pilte õunasüdametest ja muust sarnasest aga see on tähtsusetu detail ja võib olla ilupärast.Kõigil ei ole ühesuguseid tundeid.Nad ei tunne samamoodi nagu sina.Ma arvan see tunnete asi on rohkem lapsepõlvest kaasa tulnud.Kui neid siis ei tekkinud,pole täiskasvanuna nende tekkimist loota.
 
uitaja 20. aprill 2013, kl 18.51
Selliseid inimesi on üksjagu, siin ei ole esindatud elanikonna enamus:) Paljudesse inimestesse oled ise nii palju süvenenud, et teada, mida nad tunnevad, mõtlevad jne? Oma elu elad igal juhul oma sisetunde järgi, täpselt nii nagu õigeks pead. Soovitan sul see "põrgu" asendada sõnaga `maailm`ja elu muutub ilusamaks:)
 
me too 20. aprill 2013, kl 19.17
Mõistan, ise olen ka sellist meeletut, sügavat armastust kogenud, kuigi olen noorem ja lugu natuke teistmoodi. See minu „teine pool“ jäi mu ellu ikka edasi, on mu kõige lähedasem ja kallim inimene, parim sõber, kes mõistab mind sõnadeta. Põhiline, mis ei lase eluga edasi minna on ettekujutus, et ongi võimalik ainult üks suur eluarmastus. Igatahes saab selline suur armastus osaks vähestele, seda tuleks hinnata, rõõmu ja tänutundega tagasi vaadata ja siis edasi minna. Armastus jääb ju sinuga ikka, seda ei peagi kuskile maha jätma, ära unustama või üle saama. Aga arusaadav ka, et kui oled elus midagi nii sügavat kogenud, siis vähemaga ei taha leppida ja ei peagi. Aga tuleks teha ka vahet kirel ja armastusel, kirg on see, mis niimoodi põletab.
 
täpselt 20. aprill 2013, kl 19.57
nagu minu lugu, aga olen sinust veidi vanem ja sellest möödas vaid aasta. Valu, mida tundsin siis, on ka praegu sama suur, olen sulgunud oma kesta, elu läheks nagu kaarega minust mööda, praegu elan üks päev korraga. Olen leppinud sellega, et ülejäänud eluks jään üksi, sest teist sellist meest ma enam ei kohta ja midagi sellist ma enam kunagi kellegi vastu ei tunne, aga millegi vähemaga ma ei lepiks. Usun siiralt, et elus saab olla vaid üks tõeline armastus, minu jaoks on elus kõik ilus juba ära olnud, edaspidi üritan rõõmu tunda kõigest muust, mida elu pakub, usun, et elus on palju muudki peale meeste ja ühel päeval suudan ka mina jälle öelda, et elu on ilus.
 
SoAmI 21. aprill 2013, kl 00.15
Tõde on see, et ma olen ikka proovinud vist igat võimalikku trikki,et sellest tundest vabaned? Käinud psühholoogi juures, otsinud uusi hobisid, uusi tutvusi, matnud end töösse ja ei midagi. Leevendus tuleb ainult ajutiselt ja siis vajun tagasi samasse auku. Rääkimata sellest,et ma olen üritanud igal moel endaga ja minevikuga rahu sõlmida, aga tulemuseks on ikkagi viis aastat paigaltammumist. Mõnikord on endast ikka kole hale...
 
omg 21. aprill 2013, kl 13.49
Teemaalgataja ja „täpselt“, teete ennast ise õnnetuks, sest olete kuskilt pähe võtnud, et elus võib-olla ainult üks suur armastus ja et nüüd on „kõik ilus juba ära olnud“. Suhtesõltuvus on selle asja nimi! Ja enesehaletsus on tõesti hale. Probleem ongi selles, kui püüate „sellest tundest vabaneda“, jättes ennast ise nii armastusest ilma. Teile anti õnn kogeda elus midagi väga erilist ja ilusat… aga teie olete endale sellest teinud nüüd „põrgu“. Teil on ju pool elu alles ees! Tõeline eluarmastus on see, mis jääb püsima ja kogu eluks.
 
ma ka annaks nõu 21. aprill 2013, kl 13.56
Teemategija, selline olek ei vii edasi, vaja nnast korda teha.
 
ma ka annaks nõu 21. aprill 2013, kl 13.59
Vägisi ennast armsaks ei tee, selle viie aastaga muutusite lohakas, teie keha ei olnud enam ahvatlev ja jutt ilmselt ka enam mitte.Mees ilmselt mõtles, et see naine kellega kokku läksin, seda naist enam pole. Nii, et pole vaja halada vaid endaga midagi ilusat ette võtta, treenida, olla rõõmus, välimus kindlasti korda teha.Elu kestab edasi, sellel mehele polnud te sobiv, ju siis kellelegi teisele olete.Kui aga olete inetult lohakas ja lodev, ei leiagi teid keegi.
 
ärge uskuge seda halajat 21. aprill 2013, kl 14.07
Avatud päevikutest kumab läbi, et viimane mees oli igavene lohe ja saamatu, millegagi toime ei tulnud.... Ja nüüd siin niimoodi halada.... No ma ei tea.
 
aiaiai 21. aprill 2013, kl 14.10
Nüüd kobis ta halama ka n52 all 50+ foorumisse. Mingi psihh vist.
 
täpselt 21. aprill 2013, kl 18.51
to omg
minu jutt ei olnud mõeldud halamiseks, lihtsalt ütlesin mida tunnen. Võib olla on sul õigus selles, et jätan ennast ise armastusest ilma, aga ei saa ju kellesegi armuda, kui südames on juba keegi. Mõistusega tahaksin ka ise sellest armastusest vabaneda, aga süda ei tule järgi, vähemalt praegu veel mitte.
 
omg 21. aprill 2013, kl 19.24
Ma saan nendest tunnetest aru aga... „Mõistusega tahaksin ka ise sellest armastusest vabaneda“ – see on totaalselt vale mõtlemine, sellepärast oletegi selles praeguses seisus.
 
täpselt 21. aprill 2013, kl 19.52
to omg
milline siis see õige mõtlemine oleks, südant ei saa ju sundida kedagi unustama ega ka armastama
 
uitaja 21. aprill 2013, kl 20.02
Rahu, ainult rahu :) Aeg toob leevenduse...
 
vastuseks Täpselt´ile 24. aprill 2013, kl 10.06
hmmm. Armastus on selline tunne, millega ei käi kaasas kurbus, ahastus, viha, masendus... Miks Sa, Täpselt, tahad armastusest vabaneda? Mõistusega??? Mõistus just ongi see, mis Su kannatusi genereerib. Ahastuse taga on hoopis teised tunded - solvumine, allasurutud viha vms. Ka kaotusvalu. Igasugused olukorra muutused tekitavad stressi.
Ole enda vastu aus.
Midagi siin elus pole juhuslikku. Inimesed tulevad meie ellu ja kui nende aeg saab täis, lahkuvad. Aga nad on meile midagi äärmiselt väärtuslikku õpetanud.
Südant ei saa sundida jah. Ja pole vajagi:-) Aga saab vaigistada mõistuse häält. Saab muuta oma mõtlemist.
 
kaarel 24. aprill 2013, kl 11.01
Suhtlen niisama, ilma armastuseta.
 
täpselt 24. aprill 2013, kl 17.27
"hmmm. Armastus on selline tunne, millega ei käi kaasas kurbus, ahastus, viha, masendus... Miks Sa, Täpselt, tahad armastusest vabaneda? Mõistusega??? Mõistus just ongi see, mis Su kannatusi genereerib. Ahastuse taga on hoopis teised tunded - solvumine, allasurutud viha vms. Ka kaotusvalu. Igasugused olukorra muutused tekitavad stressi.
Ole enda vastu aus.
Midagi siin elus pole juhuslikku. Inimesed tulevad meie ellu ja kui nende aeg saab täis, lahkuvad. Aga nad on meile midagi äärmiselt väärtuslikku õpetanud.
Südant ei saa sundida jah. Ja pole vajagi:-) Aga saab vaigistada mõistuse häält. Saab muuta oma mõtlemist."

Tahan vabaneda armastusest selle konkreetse isiku vastu, kuidas muidu saaksin oma eluga edasi minna? Pole võimalik luua uusi suhteid, ega leida kedagi enda kõrvale kui armastan teda ikka veel kogu südamest. Aga ma pole ahastuses ega meeleheitel, ei solvunud ega vihane, hetkel tunnen vaid valu ja igatsust. Siin nii mõnigi ütleb, et asi on vales mõtlemises ja tuleb oma mõtlemist muuta, aga kuidas, kui te ise seda teate, miks siis midagi konkreetsemat ei soovita ja mis tähendab "vaigistada mõistuse häält"?
 
omg 24. aprill 2013, kl 18.24
täpselt

Räägid osalt iseendale vastu, loomulikult ei saa südant sundida aga miks sa siis seda teha püüad? :) Armastus, mis tegi sind nii õnnelikuks – miks tahad nüüd sellest „vabaneda“ (!), oma tundeid maha suruda ja kõike unustada? Siit edasi ei ole keeruline jõuda järeldusteni, miks oled õnnetu ja mida valesti teed. Teised siin saavad välja tuua, mis su mõtlemises on viltu aga teatud arusaamisteni pead ise jõudma, see peab sinu seest tulema. Tegele oma valuga aga hoia seda armastust, mis sinus on.
 
Pert Vere 24. aprill 2013, kl 18.24
> Tahan vaban
> eda armastusest selle konkreetse isiku vastu, kuid
> as muidu saaksin oma eluga edasi minna? Pole võima
> lik luua uusi suhteid, ega leida kedagi enda kõrva
> le kui armastan teda ikka veel kogu südamest. Aga
> ma pole ahastuses ega meeleheitel, ei solvunud ega
> vihane, hetkel tunnen vaid valu ja igatsust. Siin
> nii mõnigi ütleb, et asi on vales mõtlemises ja t
> uleb oma mõtlemist muuta, aga kuidas, kui te ise s
> eda teate, miks siis midagi konkreetsemat ei soovi
> ta ja mis tähendab "vaigistada mõistuse häält"?
____________________________________________________

Müstika. OK, ehk vaid minu kui mehe jaoks.
Püüaks äkki vähem mõelda sellele möödunule? Minevikus elamine.. päh. Mis oli see oli.

Kui sa iga potentsiaalselt imetlevalt pilku mõne mehe poole kustutad oma ajus koheselt mõttega "aga ma armastan ju hoopis teda...", siis ongi sinu saatus üksi ringi viriseda ja iseennast puuris hoida.
Enne surma pensokana vaatad elule tagasi ja ohkad, sest elu jäi elamata. Loll mis loll. Ärka üles! Sa oled nagu iseenda poolt endale pealesunnitud koomas.

Võta kasvõi mõni mees korra rajalt maha, äkki mingi tundeniit sul hinges veel liigutab, praegu oled üks kuradi tuim tükk maailma jaoks. Ei ole sus elu ega midagi, tühi pilk vahib vastu. Katseta vähemalt.
 
täpselt 24. aprill 2013, kl 18.49
Eksid, Pert Vere, ei ole tuim ega tundetu ega ela ka minevikus. Sinu nõuanne on ka katsetatud: käin väljas, tantsin ja lõbutsen, suhtlen meestega ja kusjuures vastupidiselt enamusele pean tõdema, et häid ja toredaid 45+ mehi piisavalt,vähemalt mina tähelepanu puuduse üle kurta ei saa. Aga kuidagi ruttu tahavad nad jõuda kindla suhte ja kooseluni, selleks ma veel valmis ei ole, pealegi tahaks kas või kordki veel elus ise ka armuda, aga vat siin see minevik segabki-süda pole vaba.
 
Pert Vere 24. aprill 2013, kl 18.58
No aga võta siis rajalt maha mõni mittevaba mees? Need vaevalt et sinuga pikka suhtesse tormavad. Küll aga on nõus sinu tagumiku tuliseks tegema. Eks see ole ka nii, et ilma seksita mõnel naisel hinges miskit ei liigutagi.

Aga jah - süda pole vaba. Tee vabaks. Kasuta mõistust ja tambi seni, kuni süda vagusi jääb. Küll ta raisk jääb.

Või on sul latt seatud mingile tasemele ja .. oot... kas sain pihta?
Otsid alateadlikult meestes oma "eksi", ei leia ja seetõttu oledki ilma?
 
Pert Vere 24. aprill 2013, kl 19.00
Veidi järele mõeldes - sa ju korrutadki enesele, et su süda pole vaba, see sind ehk takistabki. Selle kohta juba esimeses postituses ka mainisin.
Shitt lugu küll - näe, mees tantsib ja lööb külge, aga ma ju ei saa temaga seksida ega muidu murumänge mängida, sest "mu süda pole vaba" - kas nii?
 
vastuseks Täpselt´ile 24. aprill 2013, kl 19.20
Miks sa tunned valu, kui sa seda meest armastad? Kas sellepärast, et ta pole sinu juures? (niimoodi tasapisi edasi küsides võime teada saada, et see pole tegelikult üldse armastus, mida sa tunned, vaid miljon muud asja)
Kui sa pole valmis uueks suhteks, siis pole valmis. Kuna sa oled nii oma vanas suhtes kinni, siis -arvan - võrdled sa oma uusi tuttavaid eelmise kaaslasega. Ise sellest teadlik olemata. Või on ka vähe aega möödas. Vähe enda kogumiseks. Ei tea:-)
 
täpselt 24. aprill 2013, kl 19.38
Mõnes mõttes on ju teil õigus-teist sellist meest ei ole, aga kõik ei peagi ühesugused olema, sellega olen leppinud ja sellepärast ka endale võimalusi andnud suhtlemaks teiste meestega. Ja ega ma siis kogu aeg ei korruta endale, et süda pole vaba ja oi kui valus mul on ja ei tohi kellegagi flirtida ja ammugi mitte seksida. Seda kõike on olnud, aga nagu ütlesin, tahaksin ise veel tunda nii, et võiksin mehele silma vaadata ja öelda "ma armastan sind" ja et tema oleks see üks ja ainus minu kõrval, sest olgem ausad kõik see flirt ja seks seksi pärast pole see, mida me kõik tegelikult oma ellu tahame.
 
täpsele 24. aprill 2013, kl 20.05
oled oma lati nii kõrgele ajanud, et ise ka enam üle ei hüppa
Lisa postitus
Autor:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!