> Tahan vaban
> eda armastusest selle konkreetse isiku vastu, kuid
> as muidu saaksin oma eluga edasi minna? Pole võima
> lik luua uusi suhteid, ega leida kedagi enda kõrva
> le kui armastan teda ikka veel kogu südamest. Aga
> ma pole ahastuses ega meeleheitel, ei solvunud ega
> vihane, hetkel tunnen vaid valu ja igatsust. Siin
> nii mõnigi ütleb, et asi on vales mõtlemises ja t
> uleb oma mõtlemist muuta, aga kuidas, kui te ise s
> eda teate, miks siis midagi konkreetsemat ei soovi
> ta ja mis tähendab "vaigistada mõistuse häält"?
____________________________________________________
Müstika. OK, ehk vaid minu kui mehe jaoks.
Püüaks äkki vähem mõelda sellele möödunule? Minevikus elamine.. päh. Mis oli see oli.
Kui sa iga potentsiaalselt imetlevalt pilku mõne mehe poole kustutad oma ajus koheselt mõttega "aga ma armastan ju hoopis teda...", siis ongi sinu saatus üksi ringi viriseda ja iseennast puuris hoida.
Enne surma pensokana vaatad elule tagasi ja ohkad, sest elu jäi elamata. Loll mis loll. Ärka üles! Sa oled nagu iseenda poolt endale pealesunnitud koomas.
Võta kasvõi mõni mees korra rajalt maha, äkki mingi tundeniit sul hinges veel liigutab, praegu oled üks kuradi tuim tükk maailma jaoks. Ei ole sus elu ega midagi, tühi pilk vahib vastu. Katseta vähemalt.